Lennart Brorsson, Stockholm
Prince Ikpe Ekong on Nigeeria jalgpallur, poolkaitsja, kes toodi pärast 1994. aasta World Cupi Itaaliasse ning asus mängima Itaalia klubi A. C. Reggianas, mille treeneriks oli Carlo Ancelotti. Ta on võitnud African Cup of Nationsil Tuneesias 2004. aastal pronksmedali. Praeguseks on Prince Ikpe oma karjääri jalgpallurina lõpetanud ning tegeleb Rootsis jalgpalliskaudina ning juhib Nigeerias jalgpalliakadeemiat.
Milline on sinu taust jalgpallurina?
Sündisin Nigeerias Lagoses Ajegunles, kohas mida kutsuti getoks ja kus elutingimused olid rasked. Nüüd soovivad paljud end sealse päritoluga seostada. Mitu staari, jalgpalli- ja muusikatalenti on avastatud just sealt piirkonnast. Kummalisel kombel on seal väga palju potentsiaalikaid inimesi.
Noore poisina mängisin käsipalli, lauatennist ja jalgpalli. Esindasin oma kooli lauatennises ning olin mõnda aega ka jooksja. Minu isa tõttu oli peres huvi jalgpalli vastu ja seetõttu ostutus minu lõplikuks valikuks just see. Teadsin, et see on valdkond, mida tasustatakse tulevikus paremini. Nii ma tegingi teiste spordialadega lõpu ja keskendusin edaspidi alates 14. eluaastast ainult jalgpallile.
Minu isa mängis jalgpalli ning tema unistus oli saada professionaaliks. Paraku see unistus mitmel põhjusel ei täitunud. Kui ma hakkasin tõsisemalt jalgpalliga tegelema, sain aru, et just minu isa oli mulle sel teel kõige suuremaks julgustajaks. Nigeerias suhtuti tol ajal (kaheksakümnendate lõpp, üheksakümnendate algus) jalgpalluritesse kui huligaanidesse, kel polnud tõelist tulevikku.
Kuidas sa ise noorena treenisid?
Minul puudusid sellised võimalused, nagu on tänapäeva noortel. Sain oma esimesed jalgpallikingad alles 15aastaselt, enne seda mängisin paljajalu.
Milline on olnud sinu elu kõige põnevam hetk?
Usun, et kõige põnevam moment oli minu jaoks 1996. aastal, kui minust sai professionaalne jalgpallur. Lahkusin Nigeeriast Itaaliasse, mis oli suure unistuse täitumine. Lennuk startis Nigeeriast õhtul kell 23 ja saabus Itaaliasse hommikul kell 6. Tundus, nagu oleksin viibinud unenäos, saamata reaalselt sõbagi silmale. Lubasin endale, et sellest unenäost ei ärka ma mitte kunagi üles. See oli kõige suurem ja põnevam hetk minu kui jalgpalluri elus.
Ja kõige raskem hetk?
Klubi, kus ma 2010. aastal mängisin, sai uue treeneri. Ma olin kaks aastat olnud võtmemängija, kõige kõrgemini tasustatud mängija meeskonnas. Ühtäkki otsustas uus treener teised poisid mängu lasta ja mind pingile jätta. Ma pingutasin igas trennis ja sain aina paremaks. Mingil põhjusel ei saanud ma aga mänguvõimalust. Paljud sõbrad imestasid ning soovitasid mul klubi vahetada, aga ma ei teinud seda. Jäin paigale ja lõin selle tagajärjel mõned väga tähtsad väravad.
Kokku kestis see üheksa kuud. Hooaja lõpus tuli treener ja kallistas mind ning ütles, et pole kunagi nii distsiplineeritud mängijat näinud. Ta oli minu üle väga uhke. See oli minu jaoks saavutus, mis tuli äärmise kannatlikkuse kaudu.
Kuidas motiveerid ennast spordis?
Motiveerin end Jumala kaudu. Mu elu on usu tõttu palju parem ja huvitavam. Olen vaimsem ja see on mulle paljuski abiks.
Millised iseloomuomadused peavad olema noorel, kes tahab saada jalgpalluriks?
Arvan, et jalgpallur peaks olema järjepidev, distsiplineeritud ning tõeliselt töökas. Oluline on pingutus ja eesmärk, millele oma aega pühendad. See, millele oled keskendunud, selles saad sa ka suurepäraseks.
Mis on hind, mis tuleb sportlase karjääri eest maksta?
See hind on distsipliin. On asju, mida ei saa teha, näiteks alati ei saa sõpradega aega veeta. Ma olen palju ettevõtmisi sõpradega pidanud vahele jätma. Samas on ka palju talendikaid sportlasi, kes on lasknud näiteks alkoholil või mõnuainetel oma energiat ja andeid röövida. Sportlase keha vajab tervet keskkonda, toitu ja ka taastumist. Seega, kui oled valmis maksma hinda, siis võid end suurepäraseks karjääriks valmis panna.
Kas jalgpallurile on tavapärane pärast karjääri lõppu saada treeneriks või milline on loogiline jätk?
Paljudest saavad treenerid või mõne spordiga seotud organisatsiooni juhid, mõned aga lähevad täiesti teisele elualale. Mulle on pakutud treeneripositsioone, aga olen otsustanud jääda jalgpalliskaudiks. Nõustan ka mitut jalgpallimeeskonda. Mul on Nigeerias Lagoses jalgpalliakadeemia. Seal treenivad lapsed ja noored vanuses 6–19. Suviti korraldan Rootsis jalgpallilaagreid, rõõmuga teeksin seda ka Eestis või Lätis. Õpetan noortele jalgpallitehnikaid ning jagan oma teadmisi ja kogemusi jalgpallist. Annan nõu, kuidas saada mentaalselt tugevaks, sest jalgpallur peab olema mentaalselt väga tugev ja enesekindel.
Toimetas: Triina Kalda
E-post: triinakalda@gmail.com
