Suur osa Eesti inimestest elab palgapäevast palgapäevani. Igal kuul pangaarvele laekuv töötasu on paljudele ainukeseks sissetulekuallikaks. Kui tihti oled kuulnud kedagi lausumas, et raha ei ole kõige olulisem? Ometigi on see üks suuremaid stressiallikaid ja pingete põhjustajaid! Minagi ei pidanud mõnda aega tagasi raha eriti tähtsaks. Kui aga paar aastat tagasi teema vastu rohkem huvi hakkasin tundma , sain aru, kui palju see tegelikult igapäevaelu mõjutab. Raha on otseselt heaoluga seotud ning paraku on tihti argine reaalsus see, et rahapuuduse tõttu tuleb paljust loobuda.
Olen pärit suurest perest, kus raha oli pigem ellujäämisvahend mitte viis, mille abil unistusi realiseerida. Kasvasin üles teadmisega, et raha ei korjata puu otsast ja täiskõhutunde nimel tuleb paljust muust loobuda. Raha läks alati kiiremini välja, kui sisse tuli ja elamiskulude katmiseks kasutati ka võõrast ressurssi. Palju on juhuseid, kui kehvas finantsseisus inimene võidab loteriiga suure rahasumma , kuid aasta-paari pärast on veel vaesem kui enne. Mõni aasta pärast Eesti krooni taas kasutusele võtmist juhtus see ka meie perega. Olin tollal liiga noor, et seda mõista, kuid mäletan väga hästi, kuna olin just kooliteed alustamas. Tänu sülle langenud suurvõidule said vanemad lubada mulle ning mu õdedele-vendadele kõige ilusamaid riideid, mida suutsime poest välja valida. Mäletan siiani eredalt, kui õnnelik ma oma uues kleidis ja roosades kingakestes olin. Nagu öeldakse — anna vaesele rikkus ja varsti on ta veel vaesem kui enne. Nii paraku ka juhtus. Ühel hetkel oli meil justkui kõik olemas, järgmisel ainult võlad … Kui ise oma raha ei juhi, kontrollib see hoopis meid.
Elu jätkus vanaviisi ja paraku ei õppinud minu vanemad sellest loost midagi. Erilisi soove mina ega õed-vennad neile ei esitanud, kuna saime üldjuhul vastuseks, et raha ei ole. Niisiis pidin oma soovide realiseerimiseks üsna varases lapsepõlves kõikidest taskuraha teenimise võimalustest kinni haarama. Alustasin marjakorjamisest. Tänu sellele õppisin üsna kiiresti raha väärtust hindama ja sain aru, et üle oma võimete ei ole mõistlik elada. Kahjuks ei olnud mul ühtegi head eeskuju, kellelt rahatarkust omandada. Olen alati pigem tagasihoidlikult elanud, kuid sellegipoolest ei ole mul enamasti olnud vaba raha, et endale midagi lubada, säästudest rääkimata. Nii tundsingi paar aastat tagasi, et olen väsinud pidevalt oma heaolu arvel ohvreid tooma. Avastasin, et olin hakanud ka oma lapsele sama lugu rääkima, et meil ei ole ühe või teise asja jaoks raha. Tundsin, et raha juhib mind, mitte vastupidi. Hakkasin mõtlema, mida saaksin muuta, et oma rahaasjadega paremini toime tulla. Mõistsin, et pean alustama suhtumisest rahasse, kuna olin omaks võtnud uskumuse, et raha ega rikkus ei ole olulised.
Hakkasin kujutlema, milline oleks elu, kui saaksin teha valikuid oma soovidest lähtuvalt ega peaks pidevalt raha pärast muretsema. See omakorda võimaldaks elu rohkem nautida ja lähedastega koos olla. Milline on sinu suhtumine rahasse ja kuidas see sinu igapäevaelu mõjutab?
Autor Monika Schults
Toimetaja Triinu Mölder
