Tähistasin aasta alguses 30. sünnipäeva ja ikka küsitakse nii auväärse numbri puhul, kuidas siis tunne on. Nõnda minultki! Kas ma tunnen ennast vanana? Absoluutselt mitte — nii ka vastasin! Imelikul kombel tundsin aga, et midagi on tulemas. Ei, see ei olnud vanusenumber, mis ootamatult ja suure kiirusega minu poole sööstis. Hoopis minu sisetunne ütles, et mingid muutused on ees ootamas. Olin juba viimased paar-kolm aastat tundnud, et midagi minu elus peab muutuma. Elu möödus peamiselt kodu–töö–kodu graafiku tähe all ja jooksin pidevalt ajaga võidu, et kõik oluline tehtud saaks. Olin väsinud ja tabasin ennast üsna tihti mõttelt, et kas see ongi kõik ja nii minu elu möödubki? Kas oled ise ka märganud, kuidas tihtilugu saavutuste ja karjääri nimel rabeletakse ning mõeldakse, et küll varsti puhkan. Aga millal varsti? Aastate pärast? Pensionieas? Mulle ei meeldinud enam see pilt ega pidev ronimine. Otsustasin, et pean kaheksast viieni kontoritööst pääsema. Avatud meelega tõeliselt soovides hakkavad asjad justkui iseenesest liikuma.
Ei läinudki kaua aega, kui uus võimalus uksele koputas. Jah, päris niisama see ei juhtunud ja aitasin sellele ikka ise kaasa. Kõik plussid ja miinused kirja pannud, otsustasin pea ees vette hüpata ja töökohta vahetada. Olin elevil, et saan teha seda, mida armastan, ja liiati asukohast sõltumata. Üsna varsti virutas aga karm reaalsus vastu nägu — uus töökoht ei olnud päris see, mida olin soovinud. Lootsin, et saan varasemast rohkem oma aega ise planeerida, perega koos olla ja lisaks töötamisele ka elu nautida. Mis aga tegelikult juhtus? Töötasin veel innukamalt ja rohkem kui kontoris. Alustasin hommikul varem, jätsin lõunapausid vahele ja lõpetasin tööpäeva hiljem. Kuna mul ei olnud kontoriust, mida kella viiest sulgeda, ja töötasin kodus, tundus täiesti okei veel üks ja teine asi ära teha. Kuu aega hiljem olin töötu!
Olles esialgsest šokist toibunud, sain aru, et see oli parim asi, mis juhtuda sai. Mul ei olnud õrna aimugi, mida nüüd peale hakata. Esimest korda elus ei tundnud ma aga kirjeldamatut hirmu, mis sellises olukorras üsna tavapärane oleks. Jah, loomulikult on mul vaja arveid maksta ja leib lauale tuua, aga uskusin sisimas, et midagi veel paremat on tulemas. Minu 8-aastane tütar oli just oma koolipäevast rääkides küsinud: “Emme, kas sinule meeldib asju omamoodi teha või nii, nagu keegi käsib?”. See küsimus avas mu silmad ja vastasin kõhkluseta: “Nii nagu mulle meeldib!”. Ometigi olin muutunud käskjalaks ja tegin seda, mida, ja nii, kuidas keegi teine soovis. Andsin endast alati ka parima, sest mulle meeldib asju hästi ja korralikult teha — vähemaga leppimine ei ole mulle omane. Aga mis sai sellest tüdrukust, kellel olid suured unistused ja plaanid?
Töökohavahetusel on alati omad riskid, sest mitte keegi ei garanteeri, et valik õigeks osutub. Kui sa aga ei proovi ja mugavustsooni kinni jääd, riskid sellega, et ei saagi teada, mida päriselt tahad. See, et töötuks jäin, ei tähendanud sugugi, nagu mul polnuks midagi tarka teha. Palgatöö kõrval oli mul veel mitmeid projekte käsil. Need paraku raha sisse ei too, küll aga aitavad areneda ja uusi asju proovida. Põhjus, miks esialgu üldse töökohta otsustasin vahetada, seisneski selles, et mul avanes võimalus teha midagi, mida tõeliselt naudin — kirjutada ja sisu luua. Lisaks taipasin, et saan nõnda inimesi aidata, ka see on alati üks minu südamesoov olnud.
Sõnalembus ja kirjutamishuvi on mulle senises müügikarjääris alati kasuks tulnud. Nii mitmedki endised kolleegid on mind sõnasepaks ristinud. Müügitööst rääkides … minu väga hea sõbranna ütles alles hiljuti, et tema ei saa aru, kuidas see mul nii hästi välja tuleb. Ma oskavat inimesi heaga mõjutada, nii et nad tahavadki minult osta. Võti peitub ilmselt selles, et ma ei ole kunagi üritanud midagi meeleheitlikult müüa, vaid soovinud tõepoolest kliendile tema vajadusi arvesse võttes kasulik olla. Minu jaoks on see maailma parim tunne, kui saan kellegi päeva rõõmsamaks või lihtsamaks muuta. Olen ise saanud ainult paar väga head müügikõnet, kus ei soovitud agressiivselt müüa, vaid tõesti tunti huvi minu vajaduste kohta. Kõikidel müügikoolitustel räägitakse kuulamisoskuse olulisusest, ometigi kohtame seda praktikas harva.
Monitoorisin tööportaale, kuid ükski pakkumine ei kõnetanud mind nii, et oleksin elevusest lakke soovinud hüpata. Kõigil tööpakkumistel olnuks justkui mingi nähtamatu aga juures. Paari varianti küll kaalusin, ometigi ei suutnud “Kandideeri” nuppu vajutada. Selle asemel küsisin endalt, mis on see, mida ma tõeliselt teha soovin ja mis paneks mu silmad uuesti elevusest särama. Täiesti juhuslikult nägin sotsiaalmeedias sponsitud postitust teemal ”Kuidas saada täiskohaga blogijaks ja elada oma unistuste elu?” Olin sedasama reklaami juba korra näinud ja näpuga ekraanilt minema pühkinud. Seekord jäin aga mõtisklema … kas see võib päriselt ka võimalik olla?
Tundsin enda sees põlevat elevust, mida otsisin, ja tundsin taas ära, et see ongi ju SEE, mida päriselt teha tahan — kirjutada ja nõnda maailmale midagi anda. Otsustasin, et minust peab blogija saama! Saagu, mis saab, aga seekord ei lase ma hirmudel endast võitu saada. Kui oma mõtet elukaaslasega jagasin, küsis ta esimese asjana, kuidas ma sellega raha teenida kavatsen. Vastasin õhinal, et mul pole õrna aimugi, aga küll ma selle kunagi välja mõtlen.
Juhul kui sinagi oled samal teelahkmel pead murdmas, kuidas oma hobi või kirg tööks muuta, asume koos unistusi püüdma! Anna kommentaarides teada, kui minuga sel teel kampa lööd, ning mis sinu silmad särama paneb. Kui sa veel ei tea, siis küsi endalt! Kõik vastused on sinu sees olemas.
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
