Pole ühte ja ainsat reeglit selle kohta, kuidas meile iseloomulikud värvid meie vananedes muutuvad. Noortena kipuvad meie värvid olema pigem soojemat tooni, isegi kui meie domineeriv värviomadus ei ole soe. Vanemaks saades kaotame aga enamuse oma soojadest toonidest (mitte ilmtingimata sel juhul kui meie domineeriv värviomadus on soe) ja meie värving muutub üha rohkem külmemaks. Külm domineeriv värviomadus pole iseloomulik aga mitte ilmtingimata ainult vanemate inimeste puhul. Ka noorte värvikoodiks võib olla külm palett. Inimesed paistavad mõistvat seda kas neile sobivad rohkem külmad või soojad toonid. Kahtlemata on see hea algus, kuid domineerivate värviomaduste hulka kuuluvad lisaks külmadele ja soojadele värvidele veel ka hele, sügav, pehme ja kirgas. Need värviomadused on samuti tähtsad. Oluline on üles leida enda domineeriv värvikarakter. Teades oma isiklikku värvikoodi on imelihtne endale sobivaid värve valida nii jumestuses, riietuses kui absoluutselt kõiges. Sel viisil teed erinevates eluetappides värvivalikute puhul ka vähem vigu.
Kui mina noor olin, siis olid mu juuksed ja nahk väga heledad, kuid silmavärv olid tume. Neil päevil ei pööranud keegi tähelepanu värvidele riietuses. Vahetult pärast sõda oli õnn kui mingisugusedki riided olemas olid. Sellegi poolest, teismelisena olid mu juuksed pruunid, nahk hele ja silmad pruunid. Oma esimesele värvitreeningnule minnes olid mu juuksed tumepruunid, nahk hele ja silmad tumepruunid. Sel ajal öeldi mulle, et peaksin kandma sügavaid värve, mis sobiksid minule omase naha alatooniga. Ajaga hakkasid mu juuksed aga muutuma valgemaks, olin siis oma kolmekümnendates. Hilisteks viiekümnendateks, kui lõpuks hall värv minu välimuses võimust võttis, saavutas ka mu nahk külmema alatooni, sobitudes nii valgete juustega. Seepärast mu domineeriv värviomadus on nüüd külm, samas kui mu enda värvid on endiselt kirkad ja sügavad.
-
Raija 20 aastat tagasi
-
Raija täna
