Noorfotograafi pildid pakuvad tõelist vaatamisnaudingut!

Mikko Leo Selg on 15- aastane fotograaf Tartust. Möödunud 2015 oli tema jaoks justkui breakout aasta, kus ta lõpetas ainult endale pildistamise ning hakkas tegema koostööprojekte erinevate partneritega. Näiteks pildistas ta Tallinna Lennujaamas, Kuldrula 2015-l, American Beauty Car Show-l, tegi pilte Tommy Cashile ja Reketile ning pildistas veel mitmeid superautosid.

Nüüd 16. sünnipäeva lähedal tuli tal idee võtta oma 15. eluaasta piltides kokku. Loomulikult on piltidel jäädvustatud erakordseid hetki/objekte/inimesi, mis pakkuvad tõelist vaatamisnaudingut. Tema laiem mõte oli aga innustada teisi noori oma unistuste poole püüdlema, sest Mikko sõnul on olenemata huvialast tegelikult võimalusi palju, tuleb vaid ette võtta ja ära teha!

 

Kuidas ja millal hakkasid pildistamisega tegelema, mida selle protsessi vältel õppinud oled?

2006. aasta talvel tegin ma oma esimesed pildid, kui kellegi odavast plastikust ühekordne fotokaamera juhuslikult minu kätte sattus. 2008. aastal, peale oma isikliku kaamera saamist, hakkasin regulaarselt klõpsutama. Teadlikuks ja kirglikuks tegevuseks muutus fotograafia peale 2009. aastat Looduse Aasta Fotol laste arvestuses kategoorias “Inimene ja Loodus” I koha võitmist.

Alguses huvitas mind pildistades kõige rohkem kaamera tehniliste võimaluste kasutamine. Väikese poisina oli huvitav näha, mis fotodele jäi, kui kaamera oli ühel või teisel viisil seadistatud. Nüüd, kui kaamera seadistamine tuleb juba iseenesest, on minu jaoks olulisim täiustada oma nägemuse jäädvustamist ja edasiandmist, õppides märkama huvitavaid vaatenurki ja saama kõige erilisemaid kaadreid.

Fotograafia kaudu olen kogenud, kuidas esmapilgul kättesaamatuna näivad unistused võivad täituda, kui diivanil lösutamise ja lihtsalt unistamise asemel tegutsema hakata. Inimesed võivad olla üllatavalt heatahtlikud!

 

Kuidas hakkasid otsima/leidma partnereid?

Kui ma olin 12, hakkasin otsima oma stiili fotograafias, uurisin mitmete fotograafide töid väga põhjalikult. Nii leidsin endale eeskujuks 13th Whitness, kelle töid siiani väga hindan. Tema piltidel on kujutatud objekte ja kohti kuhu igaüks ei pääse – lennukid, mahajäätud hooned, haruldased autod, pilvelõhkujad. Ka mina hakkasin otsima pildistamiseks põnevamaid kohti ja sündmusi. Kui mul tekkis idee teha mõni fotoseeria, kirjutasin inimestele, kelle abi ma selleks vajasin. Alguses oli raske toetust leida, aga ajapikku on see  muutunud.

 

Millised on olnud suuremad komistuskivid?

Kõige keerulisem on mitte jääda loomingulises mõttes ühte ja sama rada tallama. Oluline on ära tunda, millal sa oma fotodega lähed üha uuesti justkui uuele ringile ja hakkad iseennast kordama. Sellistes olukordades ma tavaliselt panen kaamera mõneks ajaks nurka, puhkan pildistamisest kuni tunnen, et saan taas värskete mõtetega pildistama asuda.

 

Kuidas tekkis võimalus pildistada Ämari Lennubaasis?

Mu noorem vend on suur lennundushuviline ning ma soovisin talle teha unustamatu jõulukingi. Kirjutasin Eesti Õhuväe e-postiaadressile, et ma tahaksin koos oma vennaga Ämari Lennubaasi külastada, ning sain juba järgmisel päeval vastuse, et see soov lähebki täide. Meid võeti lennubaasis erandkorras vastu, sest varem ei olnud keegi sellise palvega nende poole pöördunud. Lennubaasis oli mul loomulikult kaamera kaasas, et jäädvustada see eriline päev ka piltidele.

 

Mida soovid fotoalal saavutada?

Ma tahan fotograafina pidevalt areneda ja põnevil olla, saavutused nii olulised polegi. Peamine on saada uusi elamusi, külastada huvitavaid paiku, leida häid tuttavaid ja elada elu täiel rinnal.

Koduleht

Instagram