Kuidas kultuur ja keel mõjutavad meie värvitaju
On ammu teada, et sinine ja roheline on rahulikud ja usaldusväärsed värvid, punane kirglik, aga ka viha tekitav ning kollane rõõmus ja entusiastlik. Need teadmised on meisse meid ümbritseva maailma kaudu kodeeritud ning on olnud aineseks lugematutele kunstiteostele, muusikapaladele ja kirjutistele. Kas olete aga mõelnud sellele, et keegi võib värve hoopis teistmoodi tajuda?
Foto allikas colormatters.com.
Teatud bioloogiliste tõikade vastu siiski ei saa. Punane on esimene värv, mida laps nägema hakkab, sest selle pikk lainepikkus jõuab lihtsamini silmadeni. Sünd ja surm seostuvad punasega, nõnda ka tapetud loomad ja sõjas voolav veri. Samamoodi punased on mürgised marjad, tuli ja tänapäevased keelumärgid, sest see püüab meie pilku. Punane on läbi aegade olnud oluline kunstis ja religioonis, sellele omistati maagilisi tähendusi – Eestiski seoti randme ümber punaseid käepaelu – ning seda seostati kangelaslikkuse ja ristilöömisega. 1
Mis oleks aga siis, kui keegi ütleks, et tema päike on punane? Või sümboliseeriks aktsiaturul tõusu punase, mitte rohelisega? Vastavalt Jaapanis ja Ida-Aasias ongi eelnev täiesti tavaline. 1 See näitab, et kuigi värvidel on meile evolutsioonist tingituna suur mõju, pole värvitaju mõjutamata ka kultuuriruumist.
Siinkohal oleks sobiv sisse tuua ka keelte evolutsioon. Vanasti usuti, et igal kultuuril on põhilised sõnad iga vikerkaarevärvi jaoks. 1960-ndatel võrdlesid oma märkmeid aga kaks teadlast, Paul Kay ja Brent Berlin. Esimene neist oli uurinud tahitilasi Vaikse ookeani lõunaosas, teine tzeltale hõimu Mehhikos. Mõlemad uskusid, et saab olema raske, kuna neile oli öeldud, et rahvad jaotavad vikerkaart peaaegu suvaliselt. Üllatav oli aga, et tulemusi kõrvutades võis näha, et mõlemal rahval oli värvide jaotus inglise keele omale väga sarnane, kui välja jätta tõsiasi, et neil oli sinise ja rohelise jaoks üks sõna. Californiasse kolinud Kay ja Berlin palusid oma õpilastel koguda värvitermineid 20-lt San Francisco lahe äärselt keelelt ning avaldasid raamatu „Basic Color Terms: Their Universality and Evolution“. Kokkuvõtteks leidsid nad näidete põhjal, et kõigil kultuuridel on sõna musta (pimeda) ja valge (heleda) jaoks. Kui on kolmas termin, siis on selleks punane. Kui on neljas ja viies, on need roheline ja kollane (järjestus varieerub puhuti). Seejärel tuleb sinine. Kõige kõrgemal tasemel olevatel keeltel on 11 põhilist värviterminit: must, valge, hall, punane, oranž, kollane, roheline, sinine, violetne, roosa ja pruun. 2
Kahtlemata oli 20 rahvast maailma mastaabis vähe. Oma teema edasiarendamiseks koostasid nad 1970-ndatel ulatusliku misjonäride võrgustiku abil raamatu nimega „The World Color Survey“, mis sisaldas 110 kirjakeeleta rahva värvisõnu. Leiti, et kõigil rahvastel oli siiski vikerkaarevärvide jagu sõnu olemas. Selle seadis kahtluse alla Alexandre Surrallés, kes väitis, et candoshi rahva esindajatel pole värvitermineid, vaid kui neile näidata värvilist laiku ja küsida „Missugune see on?“ (neil pole ka sõna värv), ütlevad nad ainult sama värvi esemete nimetusi. Pealegi öeldi keraamilisel alusel oleva laigu kohta pigem nagu küps puuvili ja maas oleva laigu kohta nagu veri. Kuna värvisõnad ei tohiks sõltuvalt olukorrast muutuda, olla mingi eseme nimetused ja/või käia üksnes konkreetse esemete grupi kohta, leidis Surrallés, et candoshidel värvisõnu polegi. 2
Seega põhiline erinevus, millised värviterminid inimestel on, seisneb viisis, kuidas värve grupeeritakse. Kuigi teadlased on üsnagi segaduses, võib siiski arvata, et olemas on mingisugune värviterminite evolutsioon. Kuigi vahel eksisteerivad meil kõigil ka ühised värvide kategoriseerimise viisid (seda on näidanud katsed beebidega), on igal rahval oma kultuur, keel ja viis maailmast aru saada. See muudab ka teadlaste töö raskemaks, eriti kui näiteks Malaka poolsaare elanikud sobitavad kokku sinise ja punase ning ütlevad seletuseks, et mees ja naine käivad kokku. 2
Põhjuseid, miks sellesse teemasse värviterminite evolutsioon sisse tuua, on mitu. Kas poleks loogiline, et kui mingil rahval puudub sõna violetse värvi jaoks, näevad nad seda kultuurist sõltuvalt pigem siniselt või punaselt, peaaegu unustades violetse olemasolu? Seda uuriti Namiibias elavate himba inimestega, kellel pole sõna sinine. Kui neil paluti eristada rohelistest laikudest sinine, oli see neile raske või lausa võimatu. Rohelise jaoks on neil aga palju sõnu ja eri rohelistel vahet tegemine lihtne. Seega tehti vastupidine eksperiment (suur hulk rohelisi laike, üks veidi erinev) inglastega, kellel oli raske erinevust leida. 3
Kultuuriruumis, milles pole sinise värvuse jaoks kasutusel sõna, on inimestel raske sinist värvi eristada: nende jaoks näib see rohelisega sarnanevat. Foto allikas sciencealert.com.
Kas suudad toonilt erineva rohelise ruudu tuvastada? Foto allikas sciencealert.com.
Siin ta on! Foto allikas sciencealert.com.
Veel üks huvitav seos kultuuri, keele ja värvide vahel on vene keeles, milles tähistatakse erinevate sõnadega hele- ja tumesinist. Seetõttu tajuvad venelased spektri siniseid toone nüansirikkamalt. Seda testiti mõõtes nende aju aktiivsust, kui neil paluti sinise toone eristada, ja võrreldes seda teiste omaga. Professor Anna Franklini sõnul leiti, et ajutegevuses esines küll erinevusi, kuid need ilmnesid alles mõne aja jooksul pärast värvi vaatamist. See näitab, et eri rahvustest inimesed ei näe värvi teistmoodi, vaid hoopis tajuvad neid erinevalt. 4
Ning lõppude lõpuks, kas mäletate musta ja tumesinist kleiti? Või siis ikkagi valget ja kuldset?
Foto allikas wired.com.
Isegi sama kultuuriruumi või pere raames on igaühe silmad, kolvikeste arv ja nägemine individuaalsed. Seega pole sugugi ime, et kipume erinevalt nägema. Vahe on ka meeste ja naiste nägemises. Naised suudavad eristada väikeseid lainepikkuse muutuseid paremini kui mehed ja neil on ka laiem värvisõnavara. Ekraanil vilkuvaid tulesid märkasid aga mehed paremini, samuti olid nad edukamad erksuse määramisel, mille pärast võivad nad olla paremad ka kiire liikumise ja detailide nägemises. Põhjuseks võib olla testosterooni hulk, mis põhjustab neuronite paigutuse. Meestel on suurajukoores (eriti selle visuaalses osas) rohkem testosterooniretseptoreid, mis põhjustab teistsuguse nägemise. Ilmselt oli kiire liikumise ja ereduse märkamine vajalik küttimisel, värvide eristamine aga korilusel. Samadel põhjustel on meestel ka parem nägemine kaugele ja naistel lähedale. 5
Foto allikas psychologytoday.com.
Kokkuvõtteks võib öelda, et pole ime, kui esile kerkib aina enam selliseid kleidifenomene, sest värvus on teadlaste sõnul väga subjektiivne. Teiste kultuuride värviterminite kohta on aga just selle subjektiivsuse tõttu võimalik palju uut ja huvitavat teada saada, lisaks annavad need väärtuslikku infot keelte arengu kohta. Ehk peaksime meiegi oma arhailise viisi värvusi kirjeldada – lisades sõnade lõppu -karva – tagasi laiemasse kasutusse tooma?
1 https://www.colormatters.com/the-meanings-of-colors/red
2 https://www.sapiens.org/language/color-perception/
3 https://www.sciencealert.com/humans-didn-t-see-the-colour-blue-until-modern-times-evidence-science
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Taali Kuuskla
