Pisikesest Tammispea külast Lahemaalt pärit Tõll Simson teab, kuidas unistada suurelt. Kuigi igapäevaselt töötab noormees Viasati müügiosakonnas, kuulub ta süda jäädavalt kõige huvitavama kõlaga spordialale – jiu-jitsule.
Räägi, kuidas Sa jiu-jitsuni jõudsid? Mis inspireeris Sind millegi nii omapärasega tegelema?
Käsil oli esimene õppeaasta Tartu Ülikooli semiootika erialal. Ühel päeval pakkus sõber spontaanselt välja, et kuule Tõll, tule minuga trenni kaasa. Mõeldud, tehtud. Algselt tegelesin tegelikult taipoksiga, ent mingil hetkel tundsin, et sellest on mulle liiga vähe ja mind köidab hoopis enam just vabavõitlus. Nii vahetasin klubi ja tulin Võimlasse üle, hakates seejärel maasvõitlust õppima. Peale üsna lühikest perioodi sain aru, et see ongi see kõige lahedam asi üldse! Sobis mulle täiesti ideaalselt. Alguses pidasin maha ka mõned vabavõitlusmatšid, kuid üsna pea asusin jiu-jitsut praktiseerima. Jiu-jitsu on vabavõitluses oluline distants, mida tuleb treenida ka vabavõitlusega tegelejatel.
Minu ja jiu-jitsu vaheline tõmme on uskumatu! Tegemist on äärmiselt laheda kahevõitlusalaga, mis mind tegelikult klassikalisest tiimispordist palju enam kõnetab. See, kuidas ma pean iseenda tegude eest vastutama, on üks mu lemmikosa kogu asja juures. Ent tegelikult ei saa ka selle puhul tiimitööd unustada.
Kirjelda pisut pikemalt, mida Sa mõtled selle all, et ka tiimitöö on üks jiu-jitsu märksõnasid. Kõik ju teavad, et tegemist on kahevõitlusalaga.
Jah, muidugi. Minu selja taga on suur tiim ning see, kui palju ma olen viimase kahe aasta jooksul jõudnud ära teha, ei ole kohe kindlasti ainult minu töö. Mul on treener, kes aitab mul kõiki võistlusi analüüsida ja tehnikaid lihvida, samuti õiget kehakaalu hoida ja toitumist korrigeerida. Mul on füsioterapeut, kelle abil sooritan erinevaid harjutusi, mis aitavad mu keha korras hoida. Lisaks veel treeningpartnerid, kes igapäevaselt end kägistada lubavad ning nii suurelt kui vähegi võimalik vastu põtkivad. Ning loomulikult õpilased, kes motiveerivad mind olema järjest parem treener.
Kas Sa mäletad seda hetke, mil said aru, et jiu-jitsu ongi see, millega soovid edaspidi nii pühendunult tegeleda?
Tead, ma tundsin kohe, et see on see õige. Käisin esimeses trennis ära ja see oli nii põnev, et ei suutnud järgmist trenni ära oodata. Sõber andis ka kohe näpunäiteid ja näitas erinevaid videoid, mis sest, et ma alguses mitte midagi aru ei saanud. Aga ega see oli semiootika õppimisega samamoodi. Sattusin täiesti juhuslikult kodus Lotmani raamatu peale, lugesin seda ja ei saanud kohe mitte midagi aru. Ent just see andis mulle tõuke semiootikat õppida ja tagasi mõeldes ei oleks osanud ma paremat valikut langetada. Ma lihtsalt pidin sellest asjast aru saama.
Kuidas Sa tundsid end esimestel kordadel matile minnes?
Eks ikka hirm oli sees. Tegelikult on siiamaani hirmus. Osalen ju järjest suurematel võistlustel ja eks seal ole ka järjest rohkem pealtvaatajaid ning seda show-elementi kah rohkem sees. Kuid mulle meeldib mugavustsoonist välja tulla, ennast sundida ning ületada. See tekitab tunde, et mitte midagi ei ole kättesaamatu, kui selle kallal piisavalt palju vaeva näha ja harjutada, harjutada, harjutada.
Kui kaua oled Sa nüüdseks ise treeninguid andnud?
Õpetamisega alustasin ma eelmisel suvel. See tuli niimoodi, et kui mul sai kaks aastat täis ja ma sain sinise vöö, siis Jorgen (klubi Võimla peatreener) hakkas juba vaikselt märkusi tegema ja andis mulle vaikselt ka enda trenne, mida asendada. Ning suvest sain koos Martin Orgusaarega, kes oli minu enda baaskursuse õpetaja, enda esimese baaskursuse läbi viia, nii et mul oli väga prestiižne kaastreener, kes aitas mind väga palju edasi. Kusjuures koos Martiniga viime siiani koos baaskursuseid läbi. Mida ma aga tunnen, on see, et selline õpetamine paneb ka mind ennast enam baasteadmisi üle kontrollima ja tehnikate algtõdesid korrigeerima. Ajapikku tekivad harjumused ja tehnikad, mida ma teen kuidagi omamoodi, ja siis, kui ma ei ole võimeline seda teistele edasi andma, ei ole sellel ka oma väärtust. Kui pean aga pidevalt pisidetailideni välja minema ja asja tükkideks arutama, kinnistuvad erinevad nüansid mu peas tugevamalt kui nad senini on olnud ja seega tekib ka enam mõistmismomente, mis kanduvad omakorda edasi teistesse valdkondadesse ning tehnikatesse.
Millised on need baasteadmised, mida on vaja enne matile minekut kindlasti teada?
Kümme nädalat õpime põhitehnikaid Tartus. Selle aja jooksul vaatama üle kõik olulisemad positsioonid ja tehnikad, misjärel on võimalik alustada edasijõudnute treeningutega. Erinevad asendid ja nende vahetused.. ning loomulikult peame ka kehale jiu-jitsut tutvustama, kuna seal on natuke koordinatsiooni vaja harjutada, samuti liikuvust tekitada. Aga ei pea muretsema, et kui pole kunagi väga palju sporti teinud või liigutanud, et siis ei saa hakkama. Tuleb lihtsalt trenni tulla ja peale hakata. Jiu-jitsu vormib inimesed täpselt selliseks, nagu selle jaoks on vaja.
Mis vanuseklasse Sa õpetad?
Lapsi me Eestis veel eriti ei õpeta, kuna pole veel selgeks mõelnud, millist lähenemist selleks kasutama peaks ning kuidas lastele täpsemalt läheneda. Ent meil on see tulevikus kindlasti plaanis. Mina ise õpetan noori ja täiskasvanuid: kõige nooremad on ehk 16-aastased ning vanimad üle 40.
Kuid kui suur on see huvitundjate grupp senimaani olnud?
Üle 20 on trennides ikka alati olnud. Ning need, kes juba edasijõudnute rühmas on.. no nii tore on näha, kuidas tullakse trenni nii, et silm särab ja süda ihkab juba kaugelt jiu-jitsu järele. Tuleb natuke mängida, aga kui leiad selle mänguelemendi ja rõõmu üles, siis on huvi ikka suur. Näiteks edasijõudnute trennis on meil olnud ka 33- ning 45-liikmeline rühm.
Nii et Sulle tundub, et jiu-jitsuga tegelemine läheb tõusvas trendis?
Muidugi! Eestis üleüldiselt on näha, kuidas jiu-jitsu leiab endale järjest enam liikmeid, kes leiavad selle lõbu ja mängu üles. Lisaks on sul alati trenni minnes selline tunne, et tõesti tahad tagasi minna ja sind hoiab meeldiv kogukond.
Kui palju õpetajaid Eesti peale kokku on?
Oi, Eesti peale tuleb neid õpetajaid ikka korralikult kokku. Tallinnas on näiteks 3D Treening, kellega me palju läbi käime ning kes on meie head sõbrad. Ja Tartus oleme meie ning meil on ka päris mitu treenerit. Ning Pärnus õpetatakse ka jiu-jitsut, seega on kolmes suuremas linnas põhigrupid täielikult esindatud.
Sa juba enne põgusalt mainisid vööde värvi, ent kuidas teil vööde järgi see jagunemine klassiti käib?
Kõige esimene on valge vöö: see on siis, kui sa tuled trenni ja ostad oma kõige esimese kimono ja hakkad aktiivselt trenni tegema. Siis kui oled juba korralikumalt harjutanud, saad nagu mina kätte oma sinise vöö. Järgmiseks tuleb lilla vöö, milleni liigutakse hea 4-5 aastat. Siis on pruun vöö ja edasi must vöö, mis on juba nagu dekaadi töö. Eestis on näiteks praegu kolm musta vööd. Kusjuures räägitakse, et kõige rohkem loobumisi ongi valges ja sinises vöös, kus sa pead n-ö kõige rohkem pingutama. Sinine vöö on hästi lai kategooria, mõned poisid on võistlustel selles kategoorias juba 5 aastat treeninud. Vööde saamiseks ei ole meil aga eraldi eksameid, see on puhtalt treeneri hinnang, kas sa oled valmis järgmist vööd kandma või mitte.
Millist enda võitudest pead Sa senini kõige olulisemaks?
Eesti Meistritiitel oli mõnus, 2015. aastal. See oli minu jaoks täielik üllatus ja jäi meelde, kuna ma ületasin enda jaoks kui mingisuguse etapi. Sain juurde palju enesekindlust ja hakkasin ka rohkem võistlustel käima ning reisima. Ning sellest perioodist edasi on kõige suurem Münchenis võidetud avatud kaalu pronks, kus ma võitsin kahte endast suuremat vastast.
Kas Sul on ka mõni selline võistlus, kuhu tulevikus kindlasti jõuda soovid?
Olen ju minemas MMile, mis on kindlasti üks suurimaid pingutusi ning katsetusi igale sportlasele. Kuid ma tunnen, et praegu on õige aeg sinna minna! Muidu ma aga liialt ette ei mõtle. Ma ju tegelikult ei tea, milline inimene 5-10 aasta pärast olen. Enamasti panen lihtsalt ühe ürituse paika ning töötan üritusest üritusse, panustades igasse ühte maksimumi.
Kirjelda palun jiu-jitsut märksõnadega.
Liikumine erinevate tasandite vahel. Aktiivne rüselus võ võitlussituatsioon. Liikuvusmängulisus. Vastase alistamine ilma talle haiget tegemata.
Kui Sa peaksid jiu-jitsule konstrueerima hüüdlause, siis milline see oleks?
Jiu-jitsu on tore!
See on tegelikult see, kuidas jiu-jitsu mulle enim mõjunud on. Ma ei tule trenni vööde pärast või selleks, et kellelegi korralikult haiget teha. Ma tulen trenni, kuna trenn tekitab minus põnevust ja ma avastan iga päevaga midagi uut ja huvitavat.
Kas tegeled ka paralleelselt mõne trenniga?
Ega see otseselt kohustuslik ei ole, eriti kui alustaja oled. Siis tuleb lihtsalt jiu-jitsu maailma avastada. Kuid võistleval sportlasel nagu mina praegusel hetkel olen, on kindlasti vaja võimelda füsioterapeudi poolt koostatud kava alusel. Lisaks käin ma pühapäeviti joogas, kuna see on lõõgastav lõpp pingelisele nädalale, mis aitab endas rahulolu leida.
Räägi Stardipaigast: mille poole Sa läbi selle püüdled?
Minu praeguseks suurimaks eesmärgiks on võistelda jiu-jitsu maailmameistrivõistlustel. Ainuüksi sellele mõtlemine tekitab minus ettekujutamatu motivatsiooni, mida ei suuda isegi sõnadesse panna. Soovin esineda enda vääriliselt, inspireerides nii ka mind ümbritsevaid inimesi, ent selleks pean olema parimas vormis. On oluline, et inimesed mõistaks, et sport toimub ka väljaspool klubisid. Tuleb lihtsalt suuremaid eesmärke seada, julgemalt peale hakkama ning ennast proovile panema. Lisaks vajan toetust, et õppida Art of Jiu Jitsu Akadeemias fantastiliste treenerite käe all, kelle tegemisi ning oskuseid ma igapäevaselt YouTubest jälgin ja alatasa trennides jäljendada püüan. Kuidas need inimesed päriselt välja näevad, kuidas nad treenivad, millised näevad välja nende tavalised tööpäevad? Ma tahan seda kõike reaalsuses kogeda, et hiljem kõik need teadmised ning oskused ka Eestisse kaasa tuua ja enda õpilasi seeläbi arendada.
Mis on see, millega püüad Stardipaiga sadade projektide vahelt välja paista?
Ma unistan suurelt ja kui ma juba enda eesmärgist rääkima hakkan, tähendab see, et ma olen selle jaoks juba ammu tööle hakanud. Soovin inimestele näidata pühendumist, mis on mind edasikandvaks jooneks ja tänu millele usun, et minu ees on kõik uksed valla. Pane enda töösse hing ja nii märkavad seda ka kõik teised!
Anna ka Sina oma panus. Vaata videot ja aita Tõll Simson maailmatippu!
Toimetas: Mari-Liis Koemets
mariliis@yu.ee
