“Öeldakse, et igal mehel oma elus on teatud arv matše tema sees. Seda nii füüsilises mõttes kui ka nälja ja emotsionaalses plaanis. Kui panna liiga vara kõik korraga joonele, siis mingil hetkel kohale jõudes, kus peaks päriselt hakkama tegusid tegema, oled tühjaks jooksnud!” – Ott Tõnissaar
MMA ehk Mixed Martial Arts jõudis laiema avalikkuse ette spordiorganisatsioonide Ultimate Fighting Championship (UFC) ja PRIDE Fighting Championships poolt. MMA võitlejad nagu Marco Ruas, Mauricio “Shogun” Rua, Wanderlei Silva ja Anderson Silva on ühendanud poksi ja taipoksi elemendid maadlusega, toonud sisse alistused BJJ-st ja judost. Meie oma Eesti mees, kes on leiba teeninud tõlkebüroos projektijuhina, olnud jalatsivabrikus ostujuht, tegelenud klassikalise müügitööga ning vedanud Eesti suurimat võitlusspordisündmust RAJU, on täna elukutseline võitleja. Ott Tõnissaar (30), ambitsioonikas metsaline, nagu ta end ise nimetab, on võtnud endale kindla sihi ja põrutab nüüd otse UFC-sse.
Suurema osa ajast treenib Ott Tartu klubides Võimla ja Englas. Vähemalt paar korda kuus sõidab ta pealinna klubisse 3D Treening, mis tegutseb Eesti suurimas maadlusspordikeskuses Korrus3, Kristiine judokeskuses ning Audentese Spordikeskuses. Võistleb mees aga hoopis Soome võistkonna Primus Fight Team alt, mida veab Olli Hartikainen, kes on ühtlasi ka Oti mänedžer. Mina kohtun Otiga Tallinnas tema teisel treeningpäeval. Ott nimelt ei arvesta nädalapäevi esmaspäevast pühapäevani nii nagu tavainimesele kombeks. Tema elu koosneb treeningtsüklitest, kus käesoleval nädalal paneb kuue päeva kestel tehtud treeningule punkti pühapäev. Puhkepäev. Need viimased tuleb Oti sõnul kindlasti treeningplaani sisse kirjutada ning neist ka kinni pidada. Kui sellest mööda vaadata, siis viib taoline taktika võitleja sõnul üldiselt ületreeninguni. “Kui sa oled professionaal, siis tuleb seda olla igas aspektis,” räägib Ott.
Ott alustas vabavõitlusega 21-aastaselt, kui ta juhuse tahtel Eesti MMA tegijatega kokku sattus. Kõlab uskumatult, ometigi tõestisündinud lugu, et võitlejahing sai oma esimese matši veel enne, kui ta treeningutega päriselt alustada oli jõudnud. “Olin maadlussaalis, kui telefon helises ja pakuti võimalust. Ilmselt olid nad läbi näinud minu huvi selle ala suhtes. Pidin kiiresti reageerima ja võtsin pakkumise vastu. Hoolimata sellest, et ma vabavõitlusest tol hetkel veel midagi ei teadnud, läksin võistlema ja sellest ajast peale olen MMA juurde püsima jäänud.”
Kui uurin Otilt, milline meeleolu teda enne matši valdab, räägib ta, et on loomu poolest vägagi emotsionaalne inimene, kuid on teinud endaga sedavõrd palju tööd, et ei lase tunnetel üles kerkida. Vastasel juhul oleks see tema jaoks hävitav. “Ma olen proovinud endaga niimoodi tegeleda ja õppinud enne matši end mitte üles kerima. Nuppu vajutan alles hetkel, kui jalutan puuri. Viimase matši puhul suutsin seda väga hästi teha,” räägib Ott ning lisab, et kuu aega enne võistlust elimineeris ta enda elust kõik, mis teda heas mõttes käima ajas. Kui raadiost tuli meelepärane lugu, siis toimus kanalivahetus. Elulised positiivsed emotsioonid ei leidnud suuremat läbielamist ega tähistamist. Lint eelseisvast võistlusest lõigati katki. “Kui ma matši juba eos oma peas sadu kordi läbi ketran, siis lihtsalt kulutan ennast,” räägib Ott ning lisab, et tegeleb asjade ja olukordadega siis, kui nad kohal on.
“Olla emotsionaalne ja võtta endale eesmärke, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine”
Selleks, et midagi saavutada, tuleb teha tööd ja pingutada. Otile on omane tegeleda väljakutsetega, mis tekitavad ebamugavust, eesmärgiga seejuures paremaks saada. Oluline on ka võistlusmoment. “Kui võtta ette midagi, mis on loomulik ja lihtne, siis see on ka tore, ent ei tekita tunnet, et olen millegagi hakkama saanud. Samas, olla emotsionaalne ja võtte endale eesmärk, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine,” räägib Ott ning nendib, et elu on omad korrektuurid teinud ning õpetanud tagasilöökide ja kaotustega toime tulema ilma, et see teda kusagile tunnelisse ära viiks. “Eks kogu taoline enda distsiplineerimine ja vaoshoitumaks treenimine on mind ka inimesena teatud olukordades natukene külmemaks teinud, aga ma ei näe, et selles midagi halba oleks. Reeglina on mul lihtsalt väga pikk süütenöör, aga kui asi plahvatuseni jõuab, siis tekib maailmalõputunne.” Oma sportlaskarjääri kohta ütleb ta kindlalt, et see ei ole tema jaoks üks suur enesearendusprojekt: “Sport on koht, kus tulemust teha. Ja kõik. Eneseareng käib sellega paratamatult kaasas.”
“Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud”
Võitlusspordiga käib kindlalt kaasas füüsiline valu. Oti ema poja matše vaatamas ei käi. Ei tihanud isegi maadlusmatše vaadata. “Ma arvan, et talle ei meeldi see, mida teen. Samas on kaalukausi teisel poolel teadmine, et tal on poeg, kes on leidnud midagi, millele pühenduda. See teeb mind paremaks muudes eluvaldkondades, mis on olulised ka tema maailmas. Seega ei jää tal muud üle, kui olukorraga leppida,” räägib Ott ning lisab, et ega ämmgi väga hästi ei maga, vaid otsib ikka aeg-ajalt Internetist teavet Oti järgmiste vastaste kohta. Abikaasa on pisut teisel lainel. Arstina töötav endine iluvõimleja on nii mitmel RAJU-l kui ka kohalikel võistlusliigadel osalenud meedikuna, kus lisaks Oti võistkonnakaaslastele on raundidevahelise pausi ajal tulnud kokku lappida ka vastasmeeskonna esindajaid. “Ega talle muidugi ei meeldi, kui ma viga saan, ent nii sportlase kui ka meedikuna näeb ta seda kõike natukene teises valguses,” kommenteerib Ott kaasa spordilembust.
Kui publikule pakuvad enim pinget nokaudid, siis Oti sõnul on viimane lihtsalt üks vastase alistamise vahenditest. Tema lemmikvõte on hoopis ülerinnaheide. See jäi talle maadlusest külge. “Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud. Samuti pole mul kunagi kindlat mõtet, et peaks vastase alistama näiteks käelukuga. Ma alistan teda….loe edasi ajakirjast. YU Magazine talvenumbri leiad üle Eesti erinevatest kauplustest, mille nimekirja näed SIIN Ajakirja saad tellida endale koju postkasti, kui vormistad tellimuse SIIN
Loe kindlasti ka Oti MMA blogi Delfis, kus ta Eesti rahvast oma tegemistega kursis hoiab.
Tekst: Marlen Mais
Foto: Kertin Vasser
Fotograafi assistent: Aleksandr Kovaljonok
Stilist: Mari-Liis Lõnsu
Makeup: Ilusalv OÜ
Treening maadlusspordikeskuses Korrus3; Fotod: Jürgen Voolaid
YU Talvenumbri spordirubriigis on veel põnevat lugemist – Taipoksi klubi eest võitleja ja nõutud treener Ahti Pikkur räägib sellest, kuidas taipoks õpetab hirmudest üle saama ning Eesti koondisesse kuuluv 17. aastane Kreeka-Rooma maadleja ja kahekordne Eesti meister Denis Bolunov ütleb ausalt välja miks tegeleda maadlusega. YU Magazine´i igas numbris pühendame spordirubriigi ühele konkreetsele spordialale, jagades sealjuures teiega inspireerivaid persoonilugusid. Kuna võitlussport kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli, siis oli selle valdkonna valimine avapauguks igati loogiline samm.
