Praegusel ajal on väga populaarne kõik, mis on seotud poolvääriskividega. Võimalusi nende kasutamiseks on palju: ehete valmistamiseks, kogumiseks, ravimiseks või lihtsalt kaunistamiseks. Osades müügikohtades ja eriti internetis on päris palju liikvel „naturaalset türkiisi“. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et koguni kuni 90% nendest kividest pole tegelikult looduslikud.
Türkiisi leidub võrdlemisi vähestes piirkondades üle maailma. Aktiivsemad kaevandajad on USA, Mehhiko, Iraan ja Hiina. Viimastel aastatel on mõned suured tegijad, nagu Sleeping Beauty kaevandus, oma uksed sulgenud, mis on kivi hinda oluliselt tõstnud. Enamikul turul olevast töödeldud türkiisist puuduvad need omadused nagu „Kristallide piiblis“ on välja toodud. Loomulikult ei peagi kõikides ehetes ainult naturaalset türkiisi kasutama, aga siis ei saa ka vastavaid mõjusid sinna juurde kirjutada. Hea on teada, mida ostad.
Kuidas võltstürkiisi ära tunda?
Kindlasti tuleb jälgida mitmeid tegureid, mis võivad anda aimu, et tegu pole naturaalse kiviga. Kõige enam tuleb pöörata tähelepanu nendele kolmele faktorile:
1. Värv
2. Maatriks (võrgustik)
3. Struktuur, formatsioon
Kõigepealt vaatame kuidas on türkiis moodustunud. See on mineraal, mida leidub piirkonnas, kus on eelkõige vaske ning lisaks alumiiniumi, fosfori ja vett. Tihti on kivi vasekaevanduse kõrvalprodukt. Selle värvus ja kõvadus sõltub suuresti sellest, millises vahekorras neid „koostisosi“ just selles piirkonnas leidub. Suur osa türkiisist on suhteliselt pehme ja see ei sobi ehete tegemiseks. Türkiisi värvus varieerub rohelisest siniseni ning teinekord on see otseselt seotud mõne kaevandusega. Näiteks Sleeping Beauty türkiis on kõrgema kvaliteediga ning taevasinine, millel on valge võrgustik. Bisbee türkiisi tunneb ära pinnal oleva pruunika metalse, kohati läikiva mustri järgi. Imitatsioonikivid on lihtsalt ühtlast sinist tooni, millele on näiteks musta värviga joonistatud võrgustiku imitatsioon. Imitatsioonikividel pole sellist „sügavust“ nagu originaal türkiisil.
Foto: www.pexels.com. Mida arvad, kas see on naturaalne türkiis või imitatsioonikivi?
Aga miks on üldse türkiisil selline võrgustik või maatriks?
Need on mineraali jäänused, millel türkiis algselt miljonite aastate vältel ilmastiku tingimuste ja oksüdeerimise tagajajärjel formeerus. Peent ämblikuvõrgusarnast mustrit, nagu omapärast värvigi, ei saa tootmisprotsessides täpselt järele teha. Naturaalse kivi võrgustiku värv võib olla must, kollane ja pruun, sõltuvalt, mis mineraalid olid tekkeprotsessis esindatud. Värvitud ja plastikkividel on ühtlased mustad triibud paksemad ja kohmakamad.
Töödeldud türkiisist
Plastikust türkiis on seest tühi värvitud plastik. See on väga kerge ja küünega koputades kõbiseb. Nõelaga kraapides tuleb värv maha.
Rekonstrueeritud türkiisi valmistatakse kriiditaolisest pulbrist, mis segatakse vaigu ja plastidega ning pressitakse kokku. Peale kuivamist lõigatakse see tavaliselt plokkideks. Kui olete valmis katsetama ja oma „kivi“ ära rikkuma, siis seda saab testida näiteks kuuma nõela abil, kuna plastik sulab.
Stabiliseeritud türkiisi näol on tegemist pehme türkiisiga, mis on läbinud stabiliseerimise protsessi, et muuta selle kõvadust ning värvi. Kivi pannakse tugeva rõhu alla, mistõttu imenduvad plastikust või vaigust täiteained. Selle tulemusel saadakse kõvem kivi, mida saab kasutada ehetes. Üldiselt ongi türkiis suhteliselt pehme kivi ja ainult kõrgema kraadiga kividest saab ehteid valmistada, ülejäänud türkiisi peab töötlema.
Foto: Küllike Pihlap. Stabiliseeritud türkiisi helmed näevad samuti efektsed välja ja miks mitte neid ehete valmistamisel kasutada. Peab alati uurima edasimüüjalt millega tegu.
Muud kivid, mida võidakse türkiisina esitleda on näiteks värvitud magnesiit, värvitud hauliit ja imperial jaspis. Värvitud kivi saab testida vatitiku abil, mis on atsetooni kastetud ning vaadata, kas selle külge jääb värvi. Muidugi on see pigem äärmuslik meetod.
Ka sünteetilisest türkiisist saab huvitavaid ehtedisaine teha, mis on palju taskukohasemate hindadega, aga kindlasti ei tohiks neid müüa naturaalse türkiisi pähe.
Kui ikkagi tahaks ainult naturaalset türkiisi
Kõige kindlam on uurida selle kohta mineraalide kaevandustest, aga peab arvestama, et naturaalsel kivil on ka „krõbedam“ hind. Võiks arvestada, et türkiisist kaelakee hind jääb umbes 700 dollari piiresse. Populaarsete kivihelmeste nelja tüki hind jääb aga 40 USA dollari kanti. See peaks aimu andma, mis hinnaklassi naturaalne türkiis võiks kuuluda. Hiljuti oli väike skandaal Hiinast tellitavate türkiisikamakate ümber, mille hind oli küll kõrge, aga kahjuks polnud tegu ikkagi naturaalse türkiisiga. Olge lihtsalt ettevaatlikud ja kui suuremaid summasid hakkate türkiisile kulutama, siis on kindlam eelnevalt mõne kaevanduse poole pöörduda.
