Gita Siimpoeg: ,,Ma olen natuke liiga kangekaelne selleks, et nutta ja istuda mingi töö või tegevuse otsas, mis mulle ei meeldi.”
Gita Siimpoeg on noor loomeinimene, kes oma säraga pimestab kõiki. Gita on EKA´s õppinud tekstiilidisaini ja 2016. aastal osales ta oma kollektsiooniga “Don’t call me baby” Tallinn Fashion Week´il.
Kirjelda ennast 3 sõnaga.
Ma loodan, et ma olen aktiivne, löbus ja motiveeritud.
Kirjelda oma teekonna algust loomevaldkonnas.
Köik algas lapsepölves. Ma olin väiksena selline, et kogu aeg joonistasin. Emal oli sahtel mu joonistusi täis. Tavaliselt võtsin šabloonid (kus olid modelli kujud) ja joonistasin riideid sinna peale. Töid oli retsilt palju.
Kindlasti suunas ka mu ema mind sel teekonnal. Tema pani mind kooli minnes kunstisuunaga klassi ja käisin ka mingil ajal kunstikoolis, aga sain aru, et see ei sobi mulle ja ma tahan täiega ise teha.
Sealt see algaski ja siis läks loomulikult. Vahepeal ma olen püüdnud seda vältida ka ja mõelnud, et ma peaks hoopis arstiks minema, aga kuidagi on ikka nii, et sellest ei saa üle ega ümber. See on osa minust ja ma ei kujutaks ette, et teeks midagi muud.
Kelleks sa väiksena saada tahtsid?
Ma tahtsin väiksena saada tegelikult loomaarstiks. Mul oli kindlasti ka nö salaunistuseks saada disaineriks, aga ma ei julgenud seda välja öelda. Mingil hetkel ma olin täiesti kindel, et hakkan ainult ratsaspordiga tegelema.
Miks just EKA ja see eriala?
Ega meil siin väga palju valikuid ei ole. Möte oli ka välismaale minna, kuid tulles Saaremaalt, siis Tallinnas on juba palju avatud ja mul olid siin tekkinud ka tutvused ja söbrad, seega loogiline valik oli EKA.
Alguses oli mul valikus ka Balti Filmi- ja Meediakool, aga ma hakkasin ikkagi rohkem uurima ja mötlema, et mis ma ikkagi päriselt tahan ja siis otsustasin, et lähen EKA´sse graafilist disaini õppima. Ma sain esimesest voorust edasi, sain teise vooru, kuid sealt ma jäin napilt välja. Siis pakuti välja, et ma võin eriala vahetada (midagi muud disaini valdkonnast).
Esimesena tömbas muidugi tekstiilidisain. Ma ei olnud endale ilmselt seda möttena välja käinud, et see on minu jaoks realistlik. Ma mötlesin, et davai ma olen selle aasta ära ja proovin uuesti graafilist disaini, aga siis üsna kohe sai selgeks, et jään tekstiili juurde. Ilmselgelt asjad lähevad nii nagu nad minema peavad.
Kes või mis on sinu loomingut mõjutanud?
Ma arvan, et mu enda kogemused. Ma ei taha vötta endale mingit kindlat iidolit.
Enamus asjad, mida ma teen, tulevad mu enda mingite mälestuste kaudu vöi mul tekivad mingid ootamatud seosed mingite asjadega. Inimesed väljaspoolt vöib-olla ei näe, kust see inspiratsioon täpsemalt on tulnud, kuigi minu jaoks on köik nii loogiline.Ma vöib-olla ei tahagi seletada, miks selle pluusi peal on näiteks “don´t call me baby”, sest see on minu jaoks isiklik asi, kuigi sellel on ka kaugemaid linke.
Usun, et ma ei ole ainuke, kes vöib öelda, et inspiratsioon tuleb nii kuidas ta ise tahab, seda ei saa sundida. Näiteks könnib keegi efektse soenguga mööda ja ma näen, et see sirge löige vöiks olla hoopis seeliku peal.
Sa oled pärit Saaremaalt. Kui palju mängib Saaremaa rolli sinu loomingus?
Väga palju. Saaremaa on minu koht. Ma vöin ju Tallinnas elada, aga kui ma ei saaks nädalavahetustel Saaremaal käia…ma ei saa aru kuidas inimesed ilma selleta elavad. Sa lähed saarele ja seal elu lihtsalt tiksub täiesti teist aega, köik käib mega aeglaselt. Saaremaal on nii teistmoodi ning see mängib ikka väga väga suurt rolli, sest kui ma tahangi möistuse kinni lülitada, lähen ma sinna.
Minu esimene kollektsioon oli väga tugevalt mu vanavanaema käsitööst inspireeritud, kodus sai alati midagi luua.
Kas Eestis saab disainerina läbi lüüa?
Kindlasti saab, aga see on väga väike vöimalus/protsent. Nii paljud asjad mängivad seal rolli. Näiteks ei saa seda kindlasti üksinda teha. Sul peab olema keegi körval, kes teeb su eest ära asju, mida sa disainerina ei oska (näiteks kuidas asju müüa). Alguses teed ikka köik ise (joonistustest ömblusteni), aga et hästi läbi lüüa, peab sul olema keegi, kes aitab sul kogu asja vedada.
Mis on sinu elu moto?
See on täiega random, aga ma vihkan ebaöiglust. Mul on mingi teema sellega, et kui keegi käitub kellegagi ebaöiglaselt, siis juba tuleb minust välja mingi isane lövi. See on asi mida ma peaksin ka veidi omale hoidma.
Kus sa näed ennast 5 aasta pärast ja mis on sinu elu eesmärk, kuhu sa tahad jõuda?
Ma näen, et viie aasta pärast ma saan teha seda, mis hing ihkab. Ma peaksin saama teha oma tööd nii, et ma ei nimetaks seda tööks, samuti üksköik kus ja ma oleksin ise oma aja peremees. Loomevabadust ja elu nautimist.
Mitte, et ma juba praegu seda ei teeks. Kui ma ei tahaks seda teha, mida ma praegu teen, siis ma lihtsalt ei teeks seda. Ma olen natuke liiga kangekaelne selleks, et nutta ja istuda mingi töö või tegevuse otsas, mis mulle ei meeldi.
Kas sa tahaksid veel ülikoolis midagi õppida? Mida?
Kindlasti, üks hetk vöiks tekstiilidisaini haridusele lisada ka moedisaini.
Millega sa vabal ajal tegeled?
Veedan vöimalikult palju aega söpradega, olen looduses ja kui ma leian need viis vaba tundi , siis püüan ka ratsutamas käia. Loometöö ikkagi enamus ajast nöuab arvuti/ paberi taga istumist vöi kangapoodides tuulamist, seega vajan tuulutust.
Kuhu tahaksid oma elu jooksul kindlalt reisida?
Bali, ma küll just naasesin sealt, aga see on koht, kuhu kindlasti uuesti minna. Ma olin vist viimane inimene Eestist, kes seal üldse käis.
Kui 100 aasta pärast loetakse raamatut Gita Siimpojast, siis mis seal võiks sinust kirjas olla?
Ma arvan, et seal vöiks olla hästi-hästi ausalt kogu mu elulugu. Ja ma tahaks, et see eluloo teekond oleks nii pönev, et ka lugejatel tekiks inspiratsioon teha oma asja, nautida ja usaldada. Ja et mu looming elaks seal edasi. Ma ei tahaks, et see jääks seisma siis kui mind ei ole, vaid läheks hoopis suuremaks.
Kui saaksid üheks päevaks kohad vahetada ükskõik kellega, siis kes see oleks ja miks?
Sellega on nii, et kui sul on keegi, kelle elu tundub eriti tuus, kes on super andekas ja kelle maailmavaade tundub midagi maavälist, siis tavaliselt ei erine see kuigi palju teiste omast. Küll aga ma tean kedagi, kes on jätnud mulle mulje, et nii kuidas ta end teiste eest kannab, selline ta ka on. Ja see on…trummipörin… Anu Saagim. Esiteks on tal nii suva, mida ta teeb, aga samas ta tegelikult teab ülihästi, mida ta teeb. Ma ei tunne teda isiklikult, kuid nähes kogu tema hoiakut, on ta nagu maailmavallutaja, aga samal ajal ei lähe ta üle laipade selleks, et olla see, kes ta on. Ma arvan, et tema on selline naine, kelle kehas oleks huvitav olla üks päev.
Mis riideesemeta sa ei suudaks elada?
Mustad teksad, sest need sobivad üksköik millega. Sa paned sinna peale kasvöi mingi kleidi või lihtsalt T-särgi.
Mis on selle suve kuumim trend?
Ma arvan, et köige kuumem trend võiks olla see, et inimesed kannavad seda, mida nad ise tahavad .
Mida sa ütleksid noortele, kes kahtlevad, kas pühendada oma tulevik loomevaldkonnale?
Kahelge. Tasub kahelda, sest kui sa sellega juba alustad, siis sa pühendadki kogu oma elu 100% loomingule. Ma usun, et need kes on loodud seda tegema, ei pea kaks korda mötlema.
