Üks minu intervjueeritav ütles kord, et inimesed, kes tegelevad muusikaga, kuulavad vokaali sageli viimase asjana, kuna see, mis toimub sõnade taga, kipub olema veel mitmekülgsem, et mitte öelda huvitavam.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus maha täiesti uue suhtumisega. Ühest kuulsaimast jazzplaadist Nancy Wilson/Cannonball Adderley sai minu ohver. Nimelt lubasin endale, et keskendun sel kontserdil pigem instrumentidele, kuulates, millist lugu need suudavad jutustada.
Muusika oli romantiline, põnev ja kohati lausa krutskeid täis. Kui pealkiri ütles magav mesilane, kostus kõrvu uinutav kontrabass, ehk ka mõni kirevam noot saksofonilt. Kui sõnad rääkisid sellest, mida kõike võiks üks naine teha kohtudes lõpuks oma armastatuga, puhkes laval aga sõna otseses mõttes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmäng. Intensiivsus, millega iga mängija oma pilli kohtles, tõstis heliteose minu jaoks täiesti uuele tasemele. Jälgides kolmekümment kuulajat, kes minuga sel hetkel saalis õhu pärast võitlesid, tunnetasin lõpuks täielikku eufooriat ja kaasaelamist. Täpselt midagi sellist, mida peaks iga kontsert inimestele pakkuma.
Džäss on minu jaoks avanud ukse puhta muusika maailma. Puhta selles mõttes, et on vähe tõenäoline, et kuuldu osutub soperduseks või on seda lihtne mõne teise teosega kõrvutada. Vähemalt minul, kes ma alles seisan selle maailma ukselävel. Nagu me teame, on ühiskond liikumas aga järjest laisema keelekasutuse suunas: “võib-olla” on juba ammu asendanud “v-b”, rääkimata lühenditest nagu “lmfao” või “põs”. See on koht, kus toob džäss mind aina enam tagasi juurte juurde. Mis sest, et lauljatar Susanna Aleksandra suust kõlasid sel korral vaid inglise keelsed sõnad. Luges see, kui klaar oli tema diktsioon ning kui oluliseks pidas naine iga lauldud sõna. Usun, et Aleksandra oleks suutnud teha au ka meie armsale eesti keelele.
Tänase popmuusika kõrval on kõik eelnev täielik rariteet. Nüüd ei ole minu jaoks kahtlust, et mitmekesisus harib ja avab silmad. Ning oli vaid lisaboonus näha, kuidas trummar Reigo Ahven või bassimängija Heikko Remmel laval naeratasid ning oma südame kuulajate kõrvus tuksuma panid.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus ja naeratasin. Naeratasin, sest maailmas on inimesi, kes pakuvad siiani ilusaid ja meeldejäävaid elamusi. Ning miks mitte otsida neid just džässi lavalt?
