by Erika | märts 18, 2017 | Ilu & Mood
Eile võtsime viimast tänavu kevadisest Tallinna Moenädalast, luksuslikus Hiltoni hotellis nautisime moeetendusterohket päeva. Meie ette astusid seekord: Monton, Diana Arno, Goldtime, Triinu Pungits ning ühenduse Embassy of Fashion .
Montoni külm kalkuleeritud minimalism muutus, minu rõõmuks, poole show pealt lõunamaiselt lõbusaks kevadkeeriseks. Kollektsiooni nimega “Duality” taga on Montoni mitmepealine ja rahvusvaheline disainitiim. Hästi kantav ja pretensioonitu kollektsioon – teeb tuju heaks. Diana Arno uuest kollektsioonist võib leida nii pitsi, ülimalt naiselikke pidulikke kleite ja mugavaid kašmiirmantleid kui ka relvitukstegevaid pükskostüüme ja muuseas ka sportlikke lõikeid. Ja Goldtime kostitas moepublikut Eesti ehtedisaini kõige värskemate paladega. Mmm need meestesõrmused – siiani väga moemeeli erutav teema.
Moenädala viimase show avas laias moemaailmas nime tegev Triinu Pungits. Pungitsa loomingu julgus ja kõnekus on alati eraldi esitlemist väärt. Värsket kollektsiooni saadab lugu, mis kõneleb loodusest, kasvamisest ning elust – see kõik on seotud ühtseks tervikuks, mis kannab edasi looduse sügavustes peituvat jõudu ja energiat. Täpselt selline filosoofia, mis kõnetab, ajal kui toodatakse kuidagi liiga palju pidulikke kleite ja liiga vähe käiakse sellistel pidulikel üritustel. Muidugi on mul kohe vaja neid Triinu Pungitsa kirglikke body toppe, mõtlesin esialgu vaimustusest ja teisalt praktiliset vajadusest, tundes kuidas mu vintage pluus on end istumisel pisut liiga üleskerinud, ja rõõmustades, et olen tagareas, seekord.
Moenädalat jäid aga lõpetama Embassy of Fashioni disainerid Aldo Järvsoo, Ketlin Bachmann ning Riina Põldroos, kes esitlesid koloriitset, botaanilisest küllusest inspireeritud kollektsiooni “Multiflore”. Moesaadikud sukeldusid kollektsiooni luues lillemerre, aga kõigi erksate fashionistade rõõmuks nägime geomeetria ja lillekeste kõrval ka ükssarvi, tiivulisi hobuseid!
Fotod: Erlend Štaub
by Erika | jaan. 13, 2017 | Erika Renel, Kultuur
foto: Erika Renel
Jim Ashilevi on kirjutamise ja teatri kõrvalt teinud erinevaid saateid: filmisaadet Raadio 2s, ETVs kultuurisaadet „OP“ ja PÖFFi saadet „Pöffihunt“. Ja tema sõnul polegi see kõik kuidagi kirjanduskauge ettevõtmine. Ashilevi uusim teos on teatrikriisi läbielamisest kõnelev raamat „Armastuskirju teatrile“. Hiljuti hakkas ta koos Ivo Krustokiga tegema oma podcast’i: Popkulturistid. Võrreldes ERRi rangema traditsioonilise raamistikuga, millel on omad mahulised piirangud, on podcast oma paindlikkuses vabastav formaat. „Kui mujal masinavärk dikteerib tööloogika, mis ei pruugi igale teemale sobida, sest saade ei saa minna üle aja, siis podcast’is saame teha mida iganes.“ Kutid tulevad korra nädalas kokku ja hakkavad rääkima teemadest, mis neid ennast puudutavad ja liigutavad: popkultuurist tehnoloogiani välja. Jim mõtleb näiteks ühe osa saatematerjali peale oma sõiduteekonnal Haapsalust Tallinna ja saadab Ivole märkmeid. Noormehed teadsid teineteist varem, nende ühiste huvide hulka kuulusidki popkultuur ja podcast’id. Just salvestuste kaudu on nad rohkem sõbrunenud – seda on Popkulturiste kuulates hästi tajuda ja juttu jätkub kauemaks. Jim Ashilevi rääkis YU-le oma loomingulistest ettevõtmistest ja unistusest.
Kas podcast’i puhul loeb ka see, kellega koos sa seda teed?
Jah, ma arvan, et see on peamine. See on isegi olulisem kui teemavalik. Ma ise kuulan ka podcast’e ja tõepoolest esimene, mis mind kuulama kutsub, on teema. Edasi aga peab mul tekkima isiklik sümpaatia saatejuhtide vastu. Saate meeleolu loeb, see mismoodi saatejuhid räägivad ja missugune neil see omavaheline klapp on. Ja kui saatejuhtide vahel on olemas teatud keemia, siis see loobki selle flow.
Kuidas lisanduvad teie saatele uued kuulajad?
See ei ole tegelikult midagi ülikeerulist. Sõna levib, nagu näiteks mõne raamatu või bändiga. Juhtumisi õigel hetkel kuuled mingit bändist või raamatust. Või üks bänd mainib, et meie suureks inspiratsiooniks on olnud …
Esialgu olidki meie esimesed kuulajad sõbrad, kes jagasid saate linki kusagil sotsiaalmeedias, sealt edasi juba sammhaaval, kui mitte hüpete haaval, laienes kuulajaskond väljapoole meie tutvusringkonda.
See ongi selline mõnus uus do it yourself’i mudel (isetegemise mudel – toim), mille järgi üldse tänapäeval väga palju sünnib ja levib. Meil pole seljataga suurt levitajat, kes paneks meie reklaamile raha alla ja riputaks meie plakateid linna peale. Me peamegi kuidagi ise olema nutikad ja mõtlema, kuidas ilma rahata võimalikult kaugele ennast kuuldavaks teha. Meil on nii toredad kuulajad, et suve lõpus hakkasid nad saate tegemisele kaasa aitama ühisrahastusplatvormil Patreon. Meid leiab aadressilt https://www.patreon.com/popkulturistid. Kõik on oodatud kampa lööma.
Kes on sinu arust meie aja ikoonid, popprintsessid või popkuningad? Või on iidolitest superstaaride ja supermodellide aeg läbi?
Eks üldjoontes on see läbi jah. Ei ole mitte kedagi sellist, kellel oleks nii suur mõjuväli nagu Michael Jacksonil või Elvisel. Möödas, sest tööstus ise on muutunud. Tehnoloogia võimaldab tavalistel inimestel kodus albumeid salvestada. Mäletan, kui olin koolis, kogusime poistega raha, et minna stuudiosse. Siis oli vaja 3000 krooni kokku saada, et teha üks demo. Paari aastaga muutus kõik: arvutid muutusid nii heaks ja igaüks sai teha kodus oma demo, ja pea sama hea kvaliteediga. Nii mõnigi tuntud bänd on saanud salvestuste ja turundusega ise hakkama.
Mis sa arvad, miks inimesed ikka välja lähevad? Miks minna kunstimuuseumisse, peole, kontserdile, kinno, kui kodus on odavam juua, mugavam diivan ja laiem ekraan ning kogu info tegelikult mugavalt kättesaadav? Kas see on võimalus ennast eksponeerida?
Kontakt teise omasugusega loeb. Oleme harjunud rääkima, et inimesed on individualistid ja suuresti nartsissistlikud ja kõik teevad selfie’sid ja nii edasi. Eneseeksponeerimise vahend on see loomulikult ka, aga samas täidavad selfie’d natuke nagu sellist majakafunktsiooni: palun märgake mind, ma olen siin! Igaüks otsib tegelikult mingit oma kogukonda. Isegi kui ta on väga eraklik, leiab ka tema internetis oma nurgataguse foorumi. Inimene on kogukondlik ja kollektiivne olend. Kui ta jääb üksi nagu Robinson Crusoe, hakkab ta konstrueerima seltskonda, hakkab kookospähkliga rääkima. Inimene pole loodud olema täiesti üksi. Ma arvan, et siis ta pole enam inimene, siis ta lihtsalt on. Kollektiiv ja suhtlus teeb meist inimese.
Inimesed otsivad alati kollektiivset elamust ja kogemust. See on põhjus, miks mulle meeldib teater väga. Ajas, kus kõik on kuidagi digitaalne ja jahe, on teater nii toores, endiselt vana kooli kogukondlik rituaal, kus inimesed tulevad justkui lõkke äärde kokku. Selline lo-fi (tihti tahtlikult kujundatud käepärane, madala kvaliteetiga, isetehtud meedium, tehnilise keerukuse vastand – toim) värk. Ka kirjandus on väga lo-fi meedium. Need on lihtsalt sõnad paberil, ei pea akut laadima kusagil. Hea küll, sa saad kasutada e-lugerit ja tahvlit, aga raamat on lõppkokkuvõttes lihtne puuklots, kuhu on tindiplekid sisse pressitud. Suvised muusika- ja teatrifestivalid toovad inimesi ekraanide tagant ja tubadest välja. Samas kirjandus võimaldab midagi nii määratult suurt puhtalt tänu fantaasiale. Filmirežissöör, kes teeb sõjafilmi, peab palju arvestama, pusima, et saada raha kokku, et korraldada kõik need massistseenid ja plahvatused.
Raamatusse võid kirjutada sõja kokku kümne leheküljega ja see maksab sulle umbes klaas vett, mis sa sinna juurde jood.
Kes sind omal ajal julgustas kirjutama, kes või mis innustas? Kui vana sa siis üldse olid?
Alusatasin 12aastaselt. Mind ei julgustanud keegi, et oled hullult andekas. Mind vaimustasid koomiksid ja multikad. Lugesin Madis Otsa „Pesakonda“. Vaatasin multikaid, Cartoon Networki.
… Dexter!
Jah, „Dexter’s Laboratory“, Ren ja Stimpy. Lisaks Beavis ja Butt-Head ja „South Park“. Multikad, kus toimus ekstreemsusi, mis olid hästi teraselt, armsalt ja koomiliselt serveeritud.
Sinu kirjutatud dialoogid on kuidagi väga vahetud ja mõjuvad lugedes päris eheda kõnena. Kuidas sa seda teed? Kas kuulad vahel bussis ja tänaval võõraste juttu pealt?
Ma ikka kuulan jah kogu aeg, kuigi ma ei ole kunagi võtnud seda eraldi ülesandeks. Ei tee salvestusi ega kritselda märkmikusse. Aga vahel harva. See on muidu soovitus, mida kirjutamisõpetajad annavad. Nad õpetavad olema tähelepanelikud. Näiteks teatrikoolis oli meil ülesanne, et istuge 40 minutit bussipeatuses ja vaadake, mismoodi inimesed kõnnivad, milline on nende kehahoiak ja mida see nende kohta ütleb. Siis pidime seda koolis imiteerima ja analüüsima. Mart Kangroga oli saates „Koolon“ intervjuu, kus küsiti, mis peab loojal olema, et olla hea kunstnik.
Naah, ma oleks tahtnud ise sellise küsimuse peale tulla!
Kangrol läks juhe kokku, aga ta vastas muuseas, et võime jälgida ehk tähelepanelikkus on olulisim omadus. Jah, seda on vaja, vahet pole, kas oled graafiline disainer või kirjanik, teatud tundlikkus loeb.
Mulle meeldib, mismoodi inimesed räägivad. See on aeg-ajalt hästi leidlik ja aeg-ajalt hästi loll. Mulle meeldivad mõlemad variandid. Ma räägin ka igas olukorras erinevalt. Näiteks „OPis“ oli mul kui pulk seljas. Ma ei suuda vaadata neid vanu osi, aeg-ajalt olen küll mõelnud, et peaks, kuna saatekülaline oli nii huvitav inimene, aga nii õudne hakkab, nähes ennast nii kramplikuna. Praegu podcast’i tehes mulle vahel tundub ka, et mul tuleb sisse selline esinejamaneer, aga katsun siis üle saada ja lõdvestuda. Mulle meeldib, kui ma ei räägi perfektselt, see tundub mulle lihtsalt loomulik. Mulle meeldib kasutada parasiitsõnu ja ingliskeelseid väljendeid, selles on lohakus, samas ka lopsakus. Ja teatud lõdvestunud olek, mis mulle sobib. Dialoogid ja värgid kirjanduses tulevad puhtalt keelenaudingust. Vahel on mul hetki, mil mul on suur pulbitsev rõõm, sest ma saan aru, mida keegi räägib. Tabad end arusaamalt, et see pole iseenesestmõistetav, et meil on maailmas erinevad keeled, mis on keerukad ja süstematiseeritud. Keelt ennast ja suhtlusakti kõvalt jälgida on huvitav. Kord ammu olin vanaemaga koos köögis. Ta rääkis lihtsaid asju vist söögiga seoses. Ka siis tabas mind see äratundmishetk, et kuulsin seda keelekasutust kuidagi kõrvalt. Nii tore! Süvenenud armastus keele vastu – see võiks kirjanikul olla. Ma ei tea, kas seda saab endas eraldi arendada, kas saab tekitada kunstlikult. „Armastuse“ võib asendada sõnaga „tõmme“. Muuhulgas tõmme keele poole ? see mul võimaldabki kirjutada tekste, dialooge ja monolooge, mis pole sarnased mu enda kõnepruugiga ega mõttemaailmaga, aga mõjuvad paberilehel autentselt ja isikupäraselt.
Kas üks võimalus ehedust imiteerida oleks ka messenger’i vestluste teksti otse kirja panna?
Ma ei kasuta seda tehnikana, aga asju salvestada tasub ikka. Kuna kõik muutub, siis on selles oma mõte. Mul on 2000ndate algusest mõned MSNi vestlused salvestatud, sest aimasin, et see kaob. Tagantjärele on hullult äge lugeda, mismoodi rääkisime siis ja mis emotikone kasutasime. Nii saab tabada seda tunnet, mis toona oli oluline. Esimesed e-kirjad on mul alles, diskettidelt panin ruttu pulgale ümber. Mul on vaja ligipääsu nendele muudele aegadele ja ruumidele, kus ma enam ei viibi. Sealt salvestistest aimub, mis tunne oli ja mis oli siis peamine. Ja kui palju midagi maksis. Aeg on huvitav asi. Mulle meeldib nostalgia, samas on mul jäägitu huvi ka arengu vastu. Need on need kaks suurt magnetit.
Kui palju mõjutab su loomet keskkond? Kas on vahet, kas kirjutada raamatuid Kalamaja melus või hoopis väikses hooajavälises kuurortlinnas?
Kunagi teatrikooli ajal lugesin intervjuud Haruki Murakamiga. Tema tavaline tööpäev on järgmine: esiteks ärkab ta ilgelt vara, kell neli hommikul, siis läheb oma kontorisse Tōkyōs, kus assistendid tegelevad tema tõlgete ja lepingutega, kirjutab viis-kuus tundi ja läheb jooksma. Ja nii iga päev kas või aasta aega järjest, kuni raamat saab valmis. Mu unistus on ka selline oma tuba, ühetoaline korter, kus ainult kirjutada. Aga elu on segane, ebatäiuslik, kui midagi hakkab paika liikuma, siis midagi teisest otsast laguneb ja pidevalt on vaja kohaneda. Haapsalu on ilus koht. Mõtlesime elukaaslasega, et äkki pole võimatu elada väljaspool Tallinna, 100 kilomeetrit eemal pealinnast. Vaid eestlane võib mõelda sellise vahemaa probleemiks. Kohanemine on mu jaoks raske, aga elu nõuab seda. Võib-olla vanad kirjavahetused ongi mul seetõttu salvestatud, et asjad mingil kujul säiliks.
Loeb, kas ma tõeliselt tahan. Haruki Murakami kontorit ei hakka mul ealeski olema. Maailma viie tuntuima kirjaniku hulka jõuabki maailmas ainult viis inimest. See on imede jada, mis peaks sellele eelnema. Töötahe ja huvi on need, mis loevad!
Globaalne dominatsioon pole mu ajend, vaid elevus sellest tööst endast. Nii äge, et mingid kuulajad on meile tekkinud. Mõnes mõttes pole vahet, kas meid kuulab 5 miljonit inimest üle maailma või 50 Eestist. Peaasi, et on keegi, keda huvitaks. Ideaalne töökeskkond tuleb alati uuesti luua. „Kehade metsa“ kirjutasin enamasti kohvikutes. Kodus ei saanud keskenduda.
Sul tuleb uus raamat „Armastuskirju teatrile“
Uus raamat „Armastuskirju teatrile“ räägib, kuidas ma teatris pettusin ja tulin välja suurest kriisist, kas teater on olnud eksirännak või võimalus. Kirjutasin seda teost vetsus. Vanemuises toimusid meil Andres Noormetsa lavastatud „Othello“ proovid maikuus. Paralleelselt proovidega kirjutasin seda. Kriis oli lõpufaasides. Raamatu esimene peatükk on kirjutatud Pariisis pärast ühte mu elu parimat etendust, aga lõviosa on Tartus Vanemuise külalistemaja WCs kirjutatud. Mitte et kõht oleks olnud lahti, vaid elasin koos elukaaslase, meie üheaastase tütre ja kassiga pisikeses külaliskorteris. Kohvikutes ei tahtnud hakata jälle kohvi ja teed tellima. Kirjutasin, kui tütar magas. Siis elukaaslane sai joonistada ja omi asju teha. Potikaane panin alla ja mu kirjanikutool oligi WC-pott. Osa protsessist oli seekord niimoodi. See on rohkem naljakas kui halb. Ebamugav, aga tahtmine seda raamatut kirjutada oli suurem kui ebamugavus.
Enamik inimesi oleks loomingulisemad ja produktiivsemad, kui nad ei vannuks alla igapäevasegajatele. Välised tegurid ja sisemised probleemid pärsivad teotahet ja teovõimekust. Sitt tuju, mingi mõte käiab peas, väsimus või ebakindlus, kellele ma seda teen, miks ma pingutan, ei ole ju mõtet nii palju?! Pisike on alge, mis ütleb, et davai, teeme ikkagi. Tuleks jääda selle alge juurde, leppida misiganes olukorraga.
Nii sageli väsitas see armastuskirjade raamat. „Othello“ oli nii füüsiline tükk. Polnud selline koketeerimine, kus võetakse ilusaid poose. Näitlejad haarasid üksteisel nägudest kinni, sülge pritsis, kõik olid nii kirglikud ja nii vihased. Pärast sellist tööpäeva tahad veel mängida kassi ja lapsega ja suhelda elukaaslasega. Energiat pole, päeva lõpuks tahaks lihtsalt pikali heita. See raamat aga ei kirjutanud end ise. Kuigi väga tahaks, et kõik raamatud teeksid seda. Iga päev kirjutasin sinna ühe peatüki. Vaid üks päev ma kirjutasin lihtsalt ühelauselise peatüki, et kallis teater, ma lihtsalt ei jaksa, ma tahan magada! See teos on niisiis kirjaformaadis. Minu personaalsed kirjad teatrile, nagu teater oleks inimene, kellega saaks rääkida.
Igal pool on takistused. Kui saabuks see 0,000000001 protsendiline tõenäosus, et must saab maailmakuulus kirjanik mu eluajal, siis ikkagi ma mõni päev lamaks seal oma kirjanikustuudios maas ja mõtleks, et aaah, ma ei oska kirjutada! Kes need varasemad tekstid küll valmis kirjutas? Kuidas see käib? Iga kord alustad justkui otsast peale ja kõik on ikka sama keeruline.
Podcast Popkulturistid
Toeta Popkulturiste Patreonis
