Martin Nikolajev on 19. aastane õigusteaduskonna tudeng, kelle kireks on viimased 5 aastat olnud fotograafia.
Noore poisikesena märkas ta algajatele mõeldud kaamera müügikuulutust ning miski süttis temas põlema – ta pidi selle endale saama. Oma esimese peegelkaamera soetas poiss endale 14. aastaselt ning sellest päevast saati, kuhu ta ka ei läinud, oli kaamera alati temaga. Esialgu sai ka kõik tavalisemad lilled ja looduseimed üles pildistatud. Selle tõestuseks on Martinil tuhandeid fotosid. “Kes saaks nii suure kollektsiooniga uhkustada,” naerab poiss.
Sel perioodil oli portreefotograafia tema jaoks üks tume maa ega pakkunud suuremat huvi, kuid mingil hetkel see muutus. Jäädvustanud pildile oma esimese inimese hakkas ta seda teiste portreefotograafide loominguga võrdlema. “Ei ole eriti hea,”järeldas Martin. Rahulolematus aga oligi just see, mis ajendas teda edasi proovima ja end arendama. “Ühest inimesest pildistatute arhiivis sai kaks, seejärel kolm..neli ning hetkeseisuga on neid juba sadakond. Olen aina rohkem märkamas, et just portreefotograafia on see, mis mind tõmbab. Inimesed, nende erinevused ja kired.
Ma pole professionaal, kuid pildistamine on mu hobi ning oma piltide eesmärgiks pean lugude edasi andmist. Fotograafia kaudu teostan ma oma kunstilist poolt. Pildistades ma puhkan. See on viis, kuidas ma saan teistest asjadest end mõneks ajaks vabastada. Proovin igal sammul, iga pildiga saada paremaks, kui olin enne. Samas aga tunnen, et fotograafia, kui töö ei ole minu jaoks. Ma ei suudaks seda teha rutiinselt. Hetkeseisuga olen leidnud ala ning suuna, mis mulle meeldib ja mille abil suudan ma tulevikus ka enda kõige nõudlikumad vajadused rahuldada, sealhulgas hinnalisemate kaamerate/objektiivide ost, haha!”
Martin on osalenud ühel Siiri Kumari fotokoolitusel, kus talle tutvustati fantaasiafotode maailma. Muid kursuseid noormees läbinud ei ole. Kõik on omale käel õpitud ja järgi proovitud. Noormees tegutseb peamiselt Tallinnas ja Rakveres.
Mikko Leo Selg on 15- aastane fotograaf Tartust. Möödunud 2015 oli tema jaoks justkui breakout aasta, kus ta lõpetas ainult endale pildistamise ning hakkas tegema koostööprojekte erinevate partneritega. Näiteks pildistas ta Tallinna Lennujaamas, Kuldrula 2015-l, American Beauty Car Show-l, tegi pilte Tommy Cashile ja Reketile ning pildistas veel mitmeid superautosid.
Nüüd 16. sünnipäeva lähedal tuli tal idee võtta oma 15. eluaasta piltides kokku. Loomulikult on piltidel jäädvustatud erakordseid hetki/objekte/inimesi, mis pakkuvad tõelist vaatamisnaudingut. Tema laiem mõte oli aga innustada teisi noori oma unistuste poole püüdlema, sest Mikko sõnul on olenemata huvialast tegelikult võimalusi palju, tuleb vaid ette võtta ja ära teha!
Kuidas ja millal hakkasid pildistamisega tegelema, mida selle protsessi vältel õppinud oled?
2006. aasta talvel tegin ma oma esimesed pildid, kui kellegi odavast plastikust ühekordne fotokaamera juhuslikult minu kätte sattus. 2008. aastal, peale oma isikliku kaamera saamist, hakkasin regulaarselt klõpsutama. Teadlikuks ja kirglikuks tegevuseks muutus fotograafia peale 2009. aastat Looduse Aasta Fotol laste arvestuses kategoorias “Inimene ja Loodus” I koha võitmist.
Alguses huvitas mind pildistades kõige rohkem kaamera tehniliste võimaluste kasutamine. Väikese poisina oli huvitav näha, mis fotodele jäi, kui kaamera oli ühel või teisel viisil seadistatud. Nüüd, kui kaamera seadistamine tuleb juba iseenesest, on minu jaoks olulisim täiustada oma nägemuse jäädvustamist ja edasiandmist, õppides märkama huvitavaid vaatenurki ja saama kõige erilisemaid kaadreid.
Fotograafia kaudu olen kogenud, kuidas esmapilgul kättesaamatuna näivad unistused võivad täituda, kui diivanil lösutamise ja lihtsalt unistamise asemel tegutsema hakata. Inimesed võivad olla üllatavalt heatahtlikud!
Kuidas hakkasid otsima/leidma partnereid?
Kui ma olin 12, hakkasin otsima oma stiili fotograafias, uurisin mitmete fotograafide töid väga põhjalikult. Nii leidsin endale eeskujuks 13th Whitness, kelle töid siiani väga hindan. Tema piltidel on kujutatud objekte ja kohti kuhu igaüks ei pääse – lennukid, mahajäätud hooned, haruldased autod, pilvelõhkujad. Ka mina hakkasin otsima pildistamiseks põnevamaid kohti ja sündmusi. Kui mul tekkis idee teha mõni fotoseeria, kirjutasin inimestele, kelle abi ma selleks vajasin. Alguses oli raske toetust leida, aga ajapikku on see muutunud.
Millised on olnud suuremad komistuskivid?
Kõige keerulisem on mitte jääda loomingulises mõttes ühte ja sama rada tallama. Oluline on ära tunda, millal sa oma fotodega lähed üha uuesti justkui uuele ringile ja hakkad iseennast kordama. Sellistes olukordades ma tavaliselt panen kaamera mõneks ajaks nurka, puhkan pildistamisest kuni tunnen, et saan taas värskete mõtetega pildistama asuda.
Kuidas tekkis võimalus pildistada Ämari Lennubaasis?
Mu noorem vend on suur lennundushuviline ning ma soovisin talle teha unustamatu jõulukingi. Kirjutasin Eesti Õhuväe e-postiaadressile, et ma tahaksin koos oma vennaga Ämari Lennubaasi külastada, ning sain juba järgmisel päeval vastuse, et see soov lähebki täide. Meid võeti lennubaasis erandkorras vastu, sest varem ei olnud keegi sellise palvega nende poole pöördunud. Lennubaasis oli mul loomulikult kaamera kaasas, et jäädvustada see eriline päev ka piltidele.
Mida soovid fotoalal saavutada?
Ma tahan fotograafina pidevalt areneda ja põnevil olla, saavutused nii olulised polegi. Peamine on saada uusi elamusi, külastada huvitavaid paiku, leida häid tuttavaid ja elada elu täiel rinnal.
“Öeldakse, et igal mehel oma elus on teatud arv matše tema sees. Seda nii füüsilises mõttes kui ka nälja ja emotsionaalses plaanis. Kui panna liiga vara kõik korraga joonele, siis mingil hetkel kohale jõudes, kus peaks päriselt hakkama tegusid tegema, oled tühjaks jooksnud!” – Ott Tõnissaar
MMA ehk Mixed Martial Arts jõudis laiema avalikkuse ette spordiorganisatsioonide Ultimate Fighting Championship (UFC) ja PRIDE Fighting Championships poolt. MMA võitlejad nagu Marco Ruas, Mauricio “Shogun” Rua, Wanderlei Silva ja Anderson Silva on ühendanud poksi ja taipoksi elemendid maadlusega, toonud sisse alistused BJJ-st ja judost. Meie oma Eesti mees, kes on leiba teeninud tõlkebüroos projektijuhina, olnud jalatsivabrikus ostujuht, tegelenud klassikalise müügitööga ning vedanud Eesti suurimat võitlusspordisündmust RAJU, on täna elukutseline võitleja. Ott Tõnissaar (30), ambitsioonikas metsaline, nagu ta end ise nimetab, on võtnud endale kindla sihi ja põrutab nüüd otse UFC-sse.
Suurema osa ajast treenib Ott Tartu klubides Võimla ja Englas. Vähemalt paar korda kuus sõidab ta pealinna klubisse 3D Treening, mis tegutseb Eesti suurimas maadlusspordikeskuses Korrus3, Kristiine judokeskuses ning Audentese Spordikeskuses. Võistleb mees aga hoopis Soome võistkonna Primus Fight Team alt, mida veab Olli Hartikainen, kes on ühtlasi ka Oti mänedžer. Mina kohtun Otiga Tallinnas tema teisel treeningpäeval. Ott nimelt ei arvesta nädalapäevi esmaspäevast pühapäevani nii nagu tavainimesele kombeks. Tema elu koosneb treeningtsüklitest, kus käesoleval nädalal paneb kuue päeva kestel tehtud treeningule punkti pühapäev. Puhkepäev. Need viimased tuleb Oti sõnul kindlasti treeningplaani sisse kirjutada ning neist ka kinni pidada. Kui sellest mööda vaadata, siis viib taoline taktika võitleja sõnul üldiselt ületreeninguni. “Kui sa oled professionaal, siis tuleb seda olla igas aspektis,” räägib Ott.
Ott alustas vabavõitlusega 21-aastaselt, kui ta juhuse tahtel Eesti MMA tegijatega kokku sattus. Kõlab uskumatult, ometigi tõestisündinud lugu, et võitlejahing sai oma esimese matši veel enne, kui ta treeningutega päriselt alustada oli jõudnud. “Olin maadlussaalis, kui telefon helises ja pakuti võimalust. Ilmselt olid nad läbi näinud minu huvi selle ala suhtes. Pidin kiiresti reageerima ja võtsin pakkumise vastu. Hoolimata sellest, et ma vabavõitlusest tol hetkel veel midagi ei teadnud, läksin võistlema ja sellest ajast peale olen MMA juurde püsima jäänud.”
Kui uurin Otilt, milline meeleolu teda enne matši valdab, räägib ta, et on loomu poolest vägagi emotsionaalne inimene, kuid on teinud endaga sedavõrd palju tööd, et ei lase tunnetel üles kerkida. Vastasel juhul oleks see tema jaoks hävitav. “Ma olen proovinud endaga niimoodi tegeleda ja õppinud enne matši end mitte üles kerima. Nuppu vajutan alles hetkel, kui jalutan puuri. Viimase matši puhul suutsin seda väga hästi teha,” räägib Ott ning lisab, et kuu aega enne võistlust elimineeris ta enda elust kõik, mis teda heas mõttes käima ajas. Kui raadiost tuli meelepärane lugu, siis toimus kanalivahetus. Elulised positiivsed emotsioonid ei leidnud suuremat läbielamist ega tähistamist. Lint eelseisvast võistlusest lõigati katki. “Kui ma matši juba eos oma peas sadu kordi läbi ketran, siis lihtsalt kulutan ennast,” räägib Ott ning lisab, et tegeleb asjade ja olukordadega siis, kui nad kohal on.
“Olla emotsionaalne ja võtta endale eesmärke, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine”
Selleks, et midagi saavutada, tuleb teha tööd ja pingutada. Otile on omane tegeleda väljakutsetega, mis tekitavad ebamugavust, eesmärgiga seejuures paremaks saada. Oluline on ka võistlusmoment. “Kui võtta ette midagi, mis on loomulik ja lihtne, siis see on ka tore, ent ei tekita tunnet, et olen millegagi hakkama saanud. Samas, olla emotsionaalne ja võtte endale eesmärk, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine,” räägib Ott ning nendib, et elu on omad korrektuurid teinud ning õpetanud tagasilöökide ja kaotustega toime tulema ilma, et see teda kusagile tunnelisse ära viiks. “Eks kogu taoline enda distsiplineerimine ja vaoshoitumaks treenimine on mind ka inimesena teatud olukordades natukene külmemaks teinud, aga ma ei näe, et selles midagi halba oleks. Reeglina on mul lihtsalt väga pikk süütenöör, aga kui asi plahvatuseni jõuab, siis tekib maailmalõputunne.” Oma sportlaskarjääri kohta ütleb ta kindlalt, et see ei ole tema jaoks üks suur enesearendusprojekt: “Sport on koht, kus tulemust teha. Ja kõik. Eneseareng käib sellega paratamatult kaasas.”
“Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud”
Võitlusspordiga käib kindlalt kaasas füüsiline valu. Oti ema poja matše vaatamas ei käi. Ei tihanud isegi maadlusmatše vaadata. “Ma arvan, et talle ei meeldi see, mida teen. Samas on kaalukausi teisel poolel teadmine, et tal on poeg, kes on leidnud midagi, millele pühenduda. See teeb mind paremaks muudes eluvaldkondades, mis on olulised ka tema maailmas. Seega ei jää tal muud üle, kui olukorraga leppida,” räägib Ott ning lisab, et ega ämmgi väga hästi ei maga, vaid otsib ikka aeg-ajalt Internetist teavet Oti järgmiste vastaste kohta. Abikaasa on pisut teisel lainel. Arstina töötav endine iluvõimleja on nii mitmel RAJU-l kui ka kohalikel võistlusliigadel osalenud meedikuna, kus lisaks Oti võistkonnakaaslastele on raundidevahelise pausi ajal tulnud kokku lappida ka vastasmeeskonna esindajaid. “Ega talle muidugi ei meeldi, kui ma viga saan, ent nii sportlase kui ka meedikuna näeb ta seda kõike natukene teises valguses,” kommenteerib Ott kaasa spordilembust.
Kui publikule pakuvad enim pinget nokaudid, siis Oti sõnul on viimane lihtsalt üks vastase alistamise vahenditest. Tema lemmikvõte on hoopis ülerinnaheide. See jäi talle maadlusest külge. “Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud. Samuti pole mul kunagi kindlat mõtet, et peaks vastase alistama näiteks käelukuga. Ma alistan teda….loe edasi ajakirjast. YU Magazine talvenumbri leiad üle Eesti erinevatest kauplustest, mille nimekirja näed SIIN Ajakirja saad tellida endale koju postkasti, kui vormistad tellimuse SIIN
Loe kindlasti ka Oti MMA blogi Delfis, kus ta Eesti rahvast oma tegemistega kursis hoiab.
Treening maadlusspordikeskuses Korrus3; Fotod: Jürgen Voolaid
YU Talvenumbri spordirubriigis on veel põnevat lugemist – Taipoksi klubi eest võitleja ja nõutud treener Ahti Pikkur räägib sellest, kuidas taipoks õpetab hirmudest üle saama ning Eesti koondisesse kuuluv 17. aastane Kreeka-Rooma maadleja ja kahekordne Eesti meister Denis Bolunov ütleb ausalt välja miks tegeleda maadlusega. YU Magazine´i igas numbris pühendame spordirubriigi ühele konkreetsele spordialale, jagades sealjuures teiega inspireerivaid persoonilugusid. Kuna võitlussport kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli, siis oli selle valdkonna valimine avapauguks igati loogiline samm.
“Muusika täidab mingit suuremat vajadust minu elus. Muusika on nagu igiliikur, mis viib mind edasi. Ma olen sõltumatu, tahan olla loominguliselt täiesti vaba, teha siis, kui meeldib, sest siis tuleb kõik hästi välja” – Leslie Da Bass
2014. aasta Eesti Muusikaauhindade galakontserdil pärjati Leslie Laasner, esinejanimega Leslie Da Bass, Aasta meesartisti ja Aasta elektroonikaalbumi tiitlitega. Tunnustus andis mehele sellise laengu, et auhinda vastu võttes teatas ta mikrofoni, et läheb nüüd koju ja hakkab kohe uut plaati tegema. Läkski. Kolme-nelja kuu pärast sai valmis uue plaadi esialgne materjal. Asine ja rangelt raamitud albuminimi “Direktor” tuli alles tükk aega hiljem. Lesliele ei meeldi igal aastal uue albumiga välja tulla. Pigem eelistab ta anda aastas paar-kolm kontserti ning nende vahepeale ära kaduda. Seega jättis Da Bass plaadi sahtlisse seisma ning hakkas vahepeal hoopis maailma.
Kuigi Leslie on kunsti õppinud koguni kümme aastat, on mees maalimisega justnagu bändi tegemise algusfaasis, kus tuleb alles oma demosid laiali saata. “Loen arvustusi ja need lähevad mulle praegu väga korda. Esimene kollektsioon põhines maastikumaalidel. Uues seerias, mille kallal praegu töötan, moodustavad tuumaks portreed. Usun, et saan kollektsiooni kevadeks valmis,” räägib Leslie.
Muusika ja kunst on Leslie jaoks nii õhuline, et ta ei taha loomingulisest tegevusest sõltuda. “Töötan igapäevaselt oma reklaamiagentuuris eesmärgil, et oleks võimalus osta pille ja anda ise plaate välja. Ma olen sõltumatu. Ma ei taha luua selleks, et hiljem piletirahast või müüdud maalist igapäevaseid arveid maksta või leib lauale tuua. Tahan teha siis, kui meeldib, sest siis tuleb kõik hästi välja,” räägib Leslie. Nii tegelebki meees oma hobidega päeva lõpus, mil tal loominguliselt veel nii mõndagi endast anda on. Kunsti ja muusika kõrval on Leslie suur motoentusiast. Motohuvi on Leslie´l juba lapsest saati veres. Restaureerimine, masinate otsimine ja nendega tegelemine pakub talle suurt naudingut. Leslie jaoks on taolise elustiili näol tegemist mõnusa komboga. “Inimesed imestavad, et kuidas ma leian selle kõige jaoks aega, aga ma arvan, et see on inimtüübis kinni. Üks täiendab teist,” ütleb Leslie ning lisab, et isegi siis, kui saabub see kuldaväärt hetk, mil saab lihtsalt diivanil istuda, hakkab jalg üsna pea tõmblema.
Kui on sisemine põlemine ning karjuv vajadus luua, siis selleks tegevuseks lihtsalt peab võimaluse leidma
Varasemad albumid salvestas Leslie kõik pärast südaööd, ajal kui ülejäänud pererahvas magas. “See oli kõige rahulikum aeg, et salvestada muusikat ja teha omi asju. Nüüd olen aga niipalju vanemaks jäänud, et neli tundi ööund jääb väheseks ning mõjub ka tervisele. Kui on sisemine põlemine ning karjuv vajadus luua, siis selleks tegevuseks lihtsat peab võimaluse leidma. Olen hakanud hommikuti ja nädalavahetustel leidma loomingulise eneseväljendamise jaoks hetki. Kui sätin köögis näiteks koogi ahju, siis leian vahepeal pool tunnikest, et istuda arvuti taha. Muru niites töötab niiduki mootoriga samal ajal ka aju ning pärast võtan jälle paarkümmend minutit, et salvestada väike loojupp ära,” räägib Leslie ning lisab, et taoline moodus end loominguliselt välja elada nõuab harjumist, järjepidevust ning teatud elustiili. “Mul on vajadus end loominguliselt välja elada. Kui ma seda teha ei saa, siis… loe edasi ajakirjast. YU Magazine talvenumbri leiad üle Eesti erinevatest kauplustest, mille nimekirja näed SIIN Ajakirja saad tellida endale koju postkasti, kui vormistad tellimuse SIIN
Osale kindlasti ka Leslie Da Bass plaadimängus ning võida endale tema viimane ülivinge album ja YU Magazine talvenumber!
