Kuidas meie kliendikohtumised välja näevad?

Kui inimene meie poole pöördub, saame esmalt tuttavaks tema endaga – mis on tema mured, mis soovid, missugune on tema elustiil ning mida peab riietumise puhul kõige olulisemaks. Selle mahuka info põhjal koostame talle personaalsed materjalid, mis aitavad tal edaspidi paremini valikuid teha.

Kohtumine kliendiga on enamasti tema enda kodus – seal tunneb ta ennast kõige mugavamalt. Mis seal toimub? Arutame koos läbi tema personaalse materjali, tutvume tema garderoobiga ning arutame koos – mis jääb, mis läheb ja mida annab ümber teha. Oma tegevusaastate jooksul oleme näinud igasuguseid garderoobe – suuri, väikseid, brändirikkaid, kaltsukaleidudest koostatud.

Enamike naiste suurim mure on kombineerimine. Minu tööks on anda uusi ideid ning juhtida inimest nii, et ta iseseisvalt ka kombineerida oskab. Igapäevaselt ei ole ju stilisti käepärast. Jookseme kliendiga edasi-tagasi peegli ja kapi vahet, et rõivaid proovida ning leida uusi kombineerimisvariante. Nii kinnistub ka kliendi arusaam sellest, mis ja miks töötab tema kehal ning mis mitte.

Minu töö “tagajärjena” jääb peaaegu alati järele hunnik riideid, mis ei sobi kas kliendi kehakujuga, stiiliga, on katkised-vanad või on aegunud ning tõenäoliselt ei panda neid enam kunagi selle inimese poolt selga. Sageli on see puhastav kogemus ka kliendile – teeme ruumi uue ja parema jaoks.

Mis saab nendest riietest, mis kliendi garderoobist lahkuvad? Mõned kliendid soovivad kasutuskõlblikud rõivad annetada, teised aga maha müüa. Selle viimase sammuga aitame oma kliente – nimelt lõime suvel Stiilitarid Store’i, kus müüme edasi oma klientide kasutatud rõivaid. Pildistame need üles, loome neist komplekte ning aitame nendel rõivastel uue omaniku leida.

Suur osa minu tööst on ka poodide valikut ning hinnaklassi tunda – sageli läheme pärast kliendi garderoobis möllamist koos poodi uusi rõivaid soetama. Käin ka lihtsalt klientidega shoppamas – pildil toodud komplektid on tehtud neiule, kellel oli olemas seelik ning vaja sellega peole minna. Otsisin talle juurde erinevad variandid, mis sobivad tema kehakuju ja stiiliga.

Lühitutvustus endast, tegemistest ja stilistikani jõudmisest:

Minu lugu on ilmselt klassikaline: väiksest saadik olen joonistanud, õmmelnud nukkudele kleite, vaadanud tundide kaupa vanaema moeajakirju. Kunagi unistasin, et oleks seesugune süsteem, mis tooks rõivad kohe sinuni – vajutad ajakirjas pildile ja ese ongi sinu ees.

EKAsse moestilistikat õppima minna tundus loogiline samm, kuigi proovisin ka teisi variante (aasta õppisin eesti filoloogiat ning unistasin hoopis näitlejaks saamisest). Koolis ja pärast kooli lõppu sain järjest selgemalt aru, et stilistikas köidab mind kõige rohkem inimeste aitamine. Unistasin välismaiste stilistide ja saadete eeskujul anda nõu tavalistele naistele ja näha seda rõõmu naise silmis sel sekundil, kui nad näevad, mida õige riie teeb. Viimase tõuke andis ilmselt mu oma ema, kellest sai esimene nö “testklient” – tema peal hakkasin katsetama oma teadmisi, mõtteid ning koostama materjale, mis oleksid mugavad ja loogilised kliendile kasutamiseks. Lõin oma firma Stiiltarid, tasapisi leidsin ka esimesed kliendid. Alustasime naistest, kuid nüüd töötan ka meeste, laste ning teismelistega. Aastate jooksul on tegemised muutunud, kuid põhiidee on kogu aeg sama: aidata inimestel hea välja näha. Ja üritada naisi õpetada nii palju, et need “emotsionaalsed” ostud ei jääks kappi seisma.

Olen kostüümikunstnik ning töötan reklaami-, teatri-, filmi- ja muusikavideode kostüümidega. Lisaks disainin näiteks pulmakleite ja –ülikondi ning talvemantelid. Suur osa mu tööst on stilistika ehk karakteritele vastava garderoobi kokku mõtlemine ja hankimine sellest, mis maailmas juba valmis on. Kui satub tegelane, kelle karakterile vastavat kostüümi kusagilt võtta ei ole, tuleb mul see välja mõelda ning organiseerida see valmiskujuna vähemalt nii hästi, kui ta ette kujutatud ja kavandatud sai. Töö on iseenesest äärmiselt lõbus ja vaheldusrikas. Olen õnnelik inimene, sest armastan oma tööd.

Coopi keha making of

Äärmiselt vahva projekt! Üks neist tüpaažidest, kellele õiget kostüümi kusagilt võtta ei olnud ning sai selle ise valmis disainida ja teha. Fotol on võltsmusklikeha valmimisjärgus, kui alles voolin ja õmblen lihaseid. (Projekti teostaja: Allfilm; rež: Arun &  Kõpper; kostüümikunstnik: Neoon Must)

Elephants From Neptune muusikavideo “Oh No” making of

See on vaieldamatult mu elu kõige vastutusrikkam töö ning kõige pingelisem võttepäev, mil filmisime muuhulgas stseeni, kus mu disainitud ja valmistatud kaskadöörikostüüm koos kaskadööriga ka reaalselt põlema pannakse. Sellise kostüümi disain ja valmistamine tähendab koostööd ja teste suurepäraste kaskadööridega, kelleks olid Roman Neso Laupmaa ja Margus Terasmees! (Rež: Maria Reinup, kostüümikunstnik: Neoon Must).

Kapten Eesti

Samuti kostüüm, mis ka kaskadööritrikkide jaoks disainitud, kuid põlemiskostüümi kõrval on suhkruklaasist läbi hüppamiseks vajalikud nõuded palju pingevabamad ja mängulisemad. (Rež: Oskar Lehemaa; kostüümikunstnik: Kristiina Ago, Kapten Eesti kostüümi disain ja valmistamine: Neoon Must)

Karlsonson

Suveteatris Tõstamaal on mul mitmed suved õnnestunud teha koostööd suurepärase lavastaja Gerda Kordemetsaga, kellega loominguline usaldus on väga sujuvalt tekkinud. Karlsonsoni lavastuses on kostüümikunsti töö selline, kus olen hiigeltiibadeks teinud lugematu koguse valgeid ja roosasid sulgi ning itsitanud Schnelli pargis rulluiske roosa glitteriga üle värvides, et see ongi mu töö! (Lavastaja: Gerda Kordemets; osades: Kersti Tombak ja Veikko Täär; kostüümikunstnik Neoon Must).

Moraal

Lavastuse suurim ja lõbusaim väljakutse oli see, et näitlejad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu teevad laval olles kokku umbes 30 kostüümivahetust, mida kõike ei saa kolmas inimene laval ehk Kaarel Kuusk ajaliselt muusikaga täita. Lavastuses on kõige kiiremini ja mängulisemalt publiku silme all vahetatavad kostüümid. (Ugala, Lavastaja: Marika Palm; kostüümikunstnik: Neoon Must)

Väike Prints

Ka selle lavastuse kostüümide loomisel tuli arvestada kiirete vahetustega erinevates rollides mängivale Janek Joostile, kuid lavastus ise läheb mu personaalsesse kostüümiloome ajalukku eelkõige kõige suurejoonelisema peakatte poolest, mis olen kunagi disaininud ja teinud – Roos! (Tartu Mänguasjamuuseum; Lavastaja: Marika Palm, osades: Adeele Sepp ja Janek Joost; kostüümikunstnik: Neoon Must)

Tõeajastu lõpp

Selle lavatuse kostüümid segunesid kokku eri ajastutest ning pidid kannatama ka mööda katuseid kui ka ka köisi ronimisi. (Tõstamaa Suveteater; Lav: Gerda Kordemets; Osades: Kersti Tombak, Veikko Täär, Märt Koik, Triin Tenso; Kostüümikunstnik: Neoon Must).