by Sandra Rätsepso | aug. 27, 2018 | Avalehele, Kultuur
Jahedatele ilmadele lähemale sammudes on soe supp igati hea ja kosutav kaaslane. Püreesupp on kiirelt ja kergelt valmiv, kuid ka maitsev ja toitev.
Meie perekonnas on hinnatud kreemjad ja paksud püreesupid — nii on söök ka toitvam. Supi teeb kreemjaks kookospiim, sulajuust, toorjuust või hoopis vahukoor. Koostisosadeks sobivad kõikvõimalikud aedviljad, mis käeulatuses on.
Püreesupp on hea valik ka järgmisele rannahooajale vastu astudes, sest peamiseks koostisosaks on aedviljad.
Porgandipüreesupp (kaks portsjonit)
Vaja läheb:
5 suurt porgandit
2 suurt kartulit
100 g sulatatud juustu
soola
pipart
vett
serveerimiseks seemneid, röstitud saiakuubikuid või näkileiba
Juhtnöörid:
- Kõigepealt pese ning koori kartulid ja porgandid. Viimased lõika ka väiksemateks tükkideks, sest nii on hiljem mugavam püreestada.
- Keeda aedviljad pehmeks. Seejuures jälgi, et potis ei oleks vett liiga palju. Piisab, kui juurikad jäävad vaevu vee alla.
- Püreesta aedviljad koos kolmandiku keeduvee ja sulajuustuga. Lisa pipart ning soola.
Serveeri ning naudi!
Autor Sandra Rätsepso
Toimetaja Anna Leontjeva
by | aug. 27, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Kunst
Kuradi Saar on uus muusikaline eriprojekt, mille liikmed jäägu esialgu saladuseks. Kuid seda saladuseloori on Saarlased otsustanud kergitada päev-päevalt, ning esimese sammuna on nad kõigile kuulamiseks välja andnud värske loo peagi ilmuvalt täispikalt albumilt.
Kuradi Saare esimene singel “Vapustav Maailm” on kohal ja kuulatav nii Youtube’s kui ka Spotifys. Lugu, mille on juba enda jaoks avastanud Piret Järvis-Milder, Vaiko Eplik, Kristel Aaslaid, Valter Soosalu, Jaak Sooäär, Marten Kuningas ja Heidy Purga, järeldades vastleitud helidest nii mõndagi:
Piret-Järvis Milder: “Kuradi Saar on mu uus Eesti lemmikbänd! See kindlasti solvab paljusid teisi, aga ma nimetaks neid eestikeelse rocki päästjateks. Nii ehe, nii sensuaalne, nii sügav, nii jõuline!”
Vaiko Eplik: “Tuus lugu.”
Kristel Aaslaid: “Väga mõnus, kõik lemmikosad rokkmuusikast on siin kokku saanud ja eesti keeles ka. Ma tahan juba laivis kuulata ja kaasa möllata.”
Valter Soosalu: “Eesti rock, nii nagu see käima peab. Tegelikult maailma soundid, aga emakeeles. Ilus.”
Jaak Sooäär: “Uljalt undavad kitarrid, reipad kandilised rütmid ja julge produktsioon – väga lahe!”
Marten Kuningas: ”Kuradi Saare kohal kuulen kaikuvat värskendavat psühhedeeliat, keskmes on aga suur armastus elektrikitarri vastu. See on saar, mida meeleldi külastan.”
Heidy Purga: “Väga magnet. Kui see hääl kujustub kehas, laval, siis on ainult tuld anda!”
Enda huvist Kuradi Saare vastu saab teada anda, postitades sotsiaalmeedias hashtagiga #misonkuradisaar, ja uurides Instagrami ning Facebooki profiililt @kuradisaar vihjeid. Just seal saabuvad õigel hetkel vastused.
Kuula:
Kuradi Saar “Vapustav Maailm”
Spotifys: https://spoti.fi/2MOB1QP
Youtube’s: https://youtu.be/lve83MT34q4
Jälgi:
@kuradisaar Instagramis
@kuradisaar Facebookis
by Kadri Toomsalu | aug. 25, 2018 | Avalehele, Kultuur
Rohelise Maja kohvik asub Viljandi vanalinnas Koidu tänaval vanas apteegis. Istuda on võimalik sees või armsas sisehoovis, samuti saab toitu kaasa osta. Kohviku interjöör (ja eksterjöör) on väga hubane ja kodune. Igati armas söögikoht, mis esmalt võib tunduda hipsterlik.
Rohelises Majas pannakse suurt rõhku mahe- ja tervislikule toidule. Menüüst leiab hommikusööke, lõunal saab erinevaid suppe, salateid, praade. Lisaks on samasse majja sisse seatud pagaritöökoda, mis pakub iga päev uusi võrgutavaid mahetoorainest küpsetisi: kooke, pirukaid ja muidugi rukkileiba. (Allikas: Rohelise Maja kohviku Facebook) Ei puudu ka smuutivalik ja kohv on imeline! Suveperioodil on sealt võimalik osta LaMuu ökojäätiseid.
Niisamuti tegutseb Rohelises Majas pood, kust saab osta eri mahetooraineid kaalu järgi.
Toitudest maitsesin hommikusöögi menüüst müslit jogurtiga ning marjasmuutit, mille kohta on mul ainult head sõnad. Vanemad võtsid küpsetistest kapsa- ja porgandipiruka, mis olid samuti väga maitsvad.
Rohelise Maja kohvikust lahkudes olid mul ainult positiivsed mõtted: teenindajad olid väga sõbralikud, maitsevesi oli igal laual juba olemas, toit jõudis kiiresti lauda.
Kui satud Viljandisse, soovitan kohvikusse sisse astuda. Ise plaanin küll juba uut külastust.
Autor Merit Mäekalle
Fotode allikas Rohelise Maja kohviku Facebook
Toimetaja Merily Šmidt
by | aug. 25, 2018 | Avalehele, Ilu & Mood
Meeste iluprotseduurid ei pea keerulised olema, vaid oluline on leida endale sobivad tooted ja neid õigesti kasutada. Dove’i brändijuht Kertu-Kai Põldvere toob välja samm-sammult nõuanded, kuidas hommikuse dušiga oma juuste, habeme ja naha eest hästi hoolt kanda.
1. samm: juuksed
Juuste eest hoolitsemine on meeste ilurutiinis tähtsal kohal. Põldvere soovitab kasutada tugevdavat šampooni, mis aitab juukseid tervena hoida, käia regulaarselt juuksuris ja viimistlusvahendite puhul järgida reeglit vähem on rohkem. Duši all tuleks esimesena juukseid pesta, sest nii on kindel, et šampoonijäägid saavad kehalt maha loputatud.
2. samm: keha
Mehed võiksid valida dušigeeli, mis puhastab sügavuti ja ennetab nahakuivust, mistõttu soovitab Põldvere kasutada õrnatoimelist niiskust lukustavat geeli, mis hoiab naha värske ja tervena. Tundliku naha puhul on õige vahendi kasutamine eriti oluline, sest kuiv nahk võib lõheneda ja seeläbi veelgi niiskust kaotada.
3. samm: nägu
Duši all tuleks nägu viimasena pesta, sest niiske nahk aitab raseerimisel siledama tulemuse saavutada. Kasuta niisutavat näopesuvahendit ja loputa sooja, aga mitte kuuma veega, et nahakuivust ennetada. Ära unusta ka habet pesta — selleks sobib nii näopesuvahend kui ka šampoon. Habemepesuga ei tohi aga liialdada, et mitte välja pesta loomulikke õlisid, mis hoiavad habeme terve ja niisutatuna.
4. samm: raseerimine
Dušiaur pehmendab näokarvu, mis teeb habemeajamise sujuvamaks. Raseerima peaks kindlasti kerge käega, mitte tugevalt surudes, et nahka mitte ärritada. Raseerimisjärgse lööbe ära hoidmiseks tuleks raseerida karvakasvu suunas.
5. samm: raseerimisjärgne niisutus
Raseerimisjärgsed palsamid või meestele mõeldud niisutavad kreemid leevendavad raseerimisest tingitud ärritust ja aitavad ennetada sissekasvanud karvu. Pärast habemeajamist tuleks mõni minut ootada, et nahk taastuks ja seejärel kasutada palsamit või kreemi, mis nahka pehmendab ja taaselustab. Niisutamine on parim kaitse ka hilisemate nahaärrituste ärahoidmiseks, sest pärast raseerimist võib minna kuni 48 tundi, et nahk taastuks.
6. samm: deodorant
Deodoranti tuleks kasutada alles siis, kui keha on pärast dušši maha jahtunud, sest kuum vesi avab nahapoorid ja teeb naha deodorandi mõjule vähem vastuvõtlikuks. Vali nahasõbralik deodorant, mis ei kuivata, kuid on samas pikaajalise mõjuga, et sind värskelt lõhnavana hoida. Pane aga tähele, et antiperspirandid ja deodorandid on erineva toimega — tugevamaks kaitseks soovitab Põldvere kasutada antiperspiranti.
by Elisabeth Orgmets | aug. 24, 2018 | Avalehele, Kultuur
Tegelikult on roogi, mida saab viie euro eest valmistada, palju. Samas otsustasin, et frikadellisupp, pelmeenid või praekartulid oleksid kuidagi liiga tavalised, et neist üldse kirjutama peaks. Ka kana ja riisi ei saa lugeda just tähtpäevatoiduks, aga siiski täna just neid tegingi. Kes jälgib süsivesikute, rasva ja valkude sisaldust toidus, saab siin oma äranägemise järgi kõik väga hästi paika sättida, kuna kõik toitainegrupid on ilusti esindatud (riis — süsivesik, kana — valk, ning vahukoorest kaste — rasv).
Hinnad jaotusid järgmiselt:
kanakoivad: 1,60€ (4 tk);
vahukoor: 0,78€;
apelsin: 0,35€Kurk: 0,20€;
riis: 0,13€ (0,54€ karp 4 pakiga).
Kõrvale võtsin gaseeritud sidrunivett (0,79€). Selle võib ka ära jätta või asendada mahla, tavalise vee või muu meelepärasega. Saab mängida ka toiduainete hinnaga. Kas valida kvaliteetsem riis või kõige odavam, näiteks Rimi Basic? Või üldsegi pruun riis? Äkki hoopis kolm kanapoolkoiba inimese kohta? Ehk kõrvale mõni toekam salat?
Kuna mulle meeldib pigem kergemat sorti liha, siis on kana mu menüüs esindatud nädalas vähemalt neljal-viiel korral. See retsept meeldib mulle sellepärast, et koore-apelsini kaste annab toidule erilise maitse. Riisile ma ise soola ei lisa ning kui kaste väheke soolasem teha, siis kompenseerib see ideaalselt maitsevahe ära ega saa arugi, et riis oleks mage.
Alustades nägi mu toidulaud välja nii:
Esimesena panin riisi keema, seejärel pistsin soola ja pipraga maitsestatud kanapoolkoivad ahju. Mõlemaga läks umbkaudu 15–20 minutit. Jätsin nad jahtuma selleks ajaks, kui kastet valmistasin.
Kastme jaoks valasin vahukoore väiksesse potti, ootasin kuni keema hakkab ning siis lisasin apelsinist väljapigistatud mahla. Maitsestasin soola ja pipraga.
Viimasel hetkel lisasin kurgile ka ühe tomati. Järgmine kord võtaksin pigem kaks kurki või soovitaksin teha nendest pigem kurgi-tomati salatit. Samuti võib kanapoolkoibadele meelepärast maitseainet lisada (broilerimaitseaine, liha üldmaitseaine).
Tegelikult läks kogu toit kahele maksma ligikaudu 4 eurot (hind sisaldab ka gaseeritud vett). Ülejäänud euro eest oleks kindlasti mõne magustoidu juurde saanud leiutada, kuid otsustasime seekord ainult põhitoiduga piirduda. Meie kõht tühjaks ei jäänud, kuigi suurema isuga sööjatel soovitan kindlasti juurde võtta kas rohkem kana või toekamat salatit.
Teksti ja fotode autor Elisabeth Orgmets
Toimetaja Anna Leontjeva
by | aug. 23, 2018 | Avalehele, Film, Kultuur
“The Wolf of Wall Street” (põhineb Jordan Belforti memuaaridel) on hea näide sellest, kuidas raha võib nii-öelda pähe hakata ning inimesed ei käitu enam nii, nagu oli neile loomuomane varem. Vaatamata sellele, et filmis justkui tegeletakse ainult narkootikumide ja pettustega, peidab film endas siiski palju tarkuseteri ning õppetunde, millest elus päriselt kasu võib olla. See film on väärt vaatamist nende jaoks, kes on huvitatud investeerimisest ja müügist. Filmis tegeletakse küll väärtpaberitega, kuid lisan võrdlusi kinnisvaraturuga.
Jordani unistus oli rikkaks saada ning ta valis sihi saavutamiseks börsituru. Ühel hetkel tundis ta, et tema firmal polnud arenguvõimalust, kuniks ta naine esitas küsimuse miks?, mis aitas mehel uue võimaluse leida. See on hea näide sellest, et kui sul on unistus, ei tasu lasta piiraval mõtteviisil või raskustel ennast takistada — mõelda tuleb suurelt! Viska peast mõtted “ma pole piisavalt edukas/tark/kogenud … ” ja mõtle kastist välja! Muidugi ei soovita siinkohal kasutada ebamoraalseid võtteid, nagu filmis tehakse.
Juba päris filmi alguses paljastatakse üks väga tähtis tarkusetera — kõik börsiturul toimuv on vaid spekulatsioon ja mitte keegi mitte kunagi ei tea, mis tegelikult ees ootab. Kui võrrelda seda kinnisvarasse investeerimisega, siis selle eelis on ennustatavus. Väärtpaberisse investeerides ei ole sul seda raha tegelikul kujul olemas. Investeeritud summa võib järgmisel hetkel olla kadunud, isegi kui eelmisel päeval rõõmustas sind suureprotsendiline kasv: miski pole ennustatav.
Paberisse investeerimine on nagu lotomäng, sõna otseses mõttes — sellest võib sõltuvusse jääda, kuna turuseisu tuleks jälgida kogu aeg ning võidud võivad tekitada soovi rohkem investeerida, mis võib aga viia suurte kaotusteni. Kinnisvara hinnad seevastu üleöö nõnda drastiliselt ei muutu ja üldjuhul on võimalik kasu või vähemalt kulutus tasa teenida. Aktsia väärtus sõltub ettevõtte usaldatavusest, kuvandist, edukusest, kinnisvaramull on aga prognoositav tänu oma materiaalsele olemusele.
Filmis tutvustatakse üht laialt levinud võtet — “sell me this pen” ehk “müü mulle see pastakas”, mida kasutatakse müügitööle kandideerijate peal. See aitab aru saada, kui hästi inimene suudab nii-öelda õhku müüa ning kliendiga suhestuda ja teda mõjutada, pannes ihaldama eset, mille järele tõenäoliselt isegi vajadust pole, sest kirjutusvahend on enamasti igaühel käepärast.. Filmis kasutatakse seda meetodit kaks korda. Kui esimesel juhul müüakse pastakas maha sekunditega, siis teisel juhul on näha, et tehing jääb sõlmimata. Aga kuidas seda siis teha? Jordan Belfort, kelle memuaaridel film põhineb, vastab ise sellele küsimusele nii:
https://www.youtube.com/watch?v=GrO7Mz-2X6Y
Müügi teemal jätkates toon välja veel ühe stseeni filmist, kus Jordan tutvustab oma ettevõttes üht oma äripartneri tuttavat uue kuuma trendiloojana, kõrvutades teda maailmakuulsate moeloojatega, kuigi ta tooted ei olnud pealtnäha midagi erilist. Belfort ei peta siinkohal inimesi, vaid paneb neid nägema tolle potentsiaali. Belfort paneb moelooja endagi iseendasse uskuma. Moraal peitub siinkohal selleski, et tihti pole tähtis see, mida müüakse, vaid kuidas seda tehakse. Ka kõige ebaõnnestunumat toodet annab edukalt müüa, kui rääkida piisavalt hea lugu ning esitada see uskumapanevalt. Kusjuures, seda õpetust saab rakendada ka tööle kandideerides. On ka see ju oma sisult müügiprotsess, kuskandideerijad ennast tihtipeale alahindavad, kuigi peaksid pigemendasse suhtuma nagu tõusvasse tähte. Seesuguseid kõnesid, mille Jordan mehe auks peab, peaksime endalegi tihemini pidama.
Kui muutuse tegemine või unistuse poole liikumine tundub hirmutav või näib, et selleks jääb puudu teadmisi või raha, mis on tavaliselt esimene vabandus, siis ka selle kohta leidub filmis oma ivake. Ühel hetkel annab Jordan edasi tugeva sõnumi: kui sind vaevab laenukoorem või pole raha, et oma unistusi täita, siis ära viska unistust nurka ega virele makseraskuste käes, vaid näe vaeva ja tekita see raha! Seega julge riskida, et saavutada edu, julge teha muutus ja lasta lahti vanast, tekita võimalus unistuse täitumiseks — ka juba usk selle täitumisse on võimaluse tekitamine.
Viimaks näitab film meile, et ei loe see, kes sa olid varem: kui oled õppinud oma vigadest, siis võib saada sinust parim õpetaja. Just nii juhtus ka filmi inspireerinud Jordan Belfortiga, kes korraldab nüüd müügi- ja motivatsioonikoolitusi. Ei maksa karta vigu teha ega ka põlata inimesi, kes on neid elus palju teinud, sest neist saame alati õppida ja parema elu suunas edasi rühkida. Igaühe elu võib ühel hetkel allamäge keerata, kas siis tehtud valikute või saatuse keerdkäikude tõttu, aga kui soovitakse paremuse poole liikuda, on kõik võimalik. Ka filmidest on võimalik õpetusi ammutada, hoidke vaid silmad ja meel valla!
Autor Raili Mikksaar
Foto allikas www.esquire.com
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 23, 2018 | Avalehele, Elustiil, Ettevõtlus, Persoon
Kohtusime Raunoga Arvamusfestivalil, kus ta osales YU Talent Media korraldatud arutelus “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil krüptomaitse suus.” Arutlesime teemal, milline saab olema tuleviku raha. Peale arutelu kutsusime Rauno YU välistuudiosse, et teha temaga videointervjuu ja kutsumuse leidmise teemal. Loe ja kuula! Inspiratsioonilaks garanteeritud!
Räägi palun pisut, kes sa oled ja kust sa tuled.
Olen sündinud ja kasvanud Kristiines, see oli vaikne Tallinna piirkond, kus sai tänavatel mängitud ja onne ehitatud. Turvaline ja hea lapsepõlv. Võib öelda, et mul on täiesti tavaline taust: lõpetasin keskkooli, peale seda läksin ülikooli. Ülikoolis tahtsin lihtsalt, et saaks asja tehtud, aga minu jaoks huvitav ja väga vajalik kogemus oli kaitsevägi. Leidsin selles tohutult palju. Võib-olla oli asi seltskonnas, minu meelestatuses või ülemates.
Peale kaitseväge sain aru, kes ma olen. Tekkis n-ö valgustatus ja , et minul endal on võim otsuseid teha ning oma elu muuta. Ma ei saa kedagi teist süüdistada, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin. Peale seda tekkis murdemoment, hakkasin enda elu mõtet väga erinevaid teid pidi lahti harutama. Nüüdseks olen leidnud enda visiooni elust, samas meeldib vaadata teiste elusid ja ka läbi selle jätkuvalt enda elu mõtestada. Valemid ei ole universaalsed, kõik on väga individuaalne.
Täna töötan ärimaailmas rahvusvahelise kaubandusega ja investeerimisega ning püüan mõtteis poliitikaga kaasas olla.
Mainisid, et said n-ö valgustatud kaitseväes — kuidas see täpsemalt juhtus?
Ma ei oska seda kirjeldada, kuidas see täpselt juhtus. Mõnel õhtul olin toimkonnas, kus pidi öö läbi üleval olema, ja sel ajal oli aega enda mõtteid ja plaane kirja panna. Kindlasti avaldasid mõju ka füüsiliselt rasked hetked. Seal tekkisid taipamise momendid, mida võib ka tavaelus raskel perioodil ette tulla. Näiteks depressiooni seljatades võib arusaamine, mida elult ootad, palju tugevamalt tabada.
Mis on suurimad takistused enda kutsumuse leidmisel?
Ühest küljest on minu meelest takistuseks see, et ollakse liiga pinnapealsed. See pole etteheide, vaid konks on ajastus, kus kõik käib väga kiiresti ja on üles ehitatud visuaali peale. Sul tekib ettekujutus, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ja see loob valesid signaale, nagu näiteks, et olen edukas siis, kui saan palju like’e või palju tähelepanu. Müra ja infot on nii palju, et läbi hammustada ja filtreerida, mis sinu jaoks oluline on ja mis sinu puhul töötab — see ongi keeruline. Samas siin tulevad mängu eeskujud. Igal inimesel, ka minul, on eeskujud, kes on ajapikku minus usalduse tekitanud. Samas ei pea nendega alati nõustuma, aga enda jaoks saab üldpildi kokku panna.
Kuidas leida iseennast, kui oled kriisis ega tea, mida elult soovid?
Mina olen avastanud, et tuleb lihtsalt proovida erinevaid asju. Olen palju ameteid proovinud: olnud koristaja, töötanud ehitusobjektil, müünud erinevaid asju ja teinud väga lihtsaid töid. Proovimata jättes ei saa sa kunagi teada, mis sulle sobib. Paratamatult tuleb käia läbi teatud kadalipp. See ei ole lihtne selles virvarris. Aga ma usun, et igal inimesel on olemas mingi seesmine aimdus. See on ehk mattunud väga pikalt mingisuguse kihi ja probleemide alla. Keeruline ongi need ajaga ladestunud kihid eemaldada. Arvan, et aitavad teadlikkus ja süvitsi mõtlemine. Olen praktiseerinud mediteerimist ja üritanud kujundada lugemisharjumust ning olen avastanud, et õige raamat ja õige materjal leiab ise sinu juurde tee. Haarad sellest kinni, kui oled mõtestanud õigesti, sest alateadlikult tunned, et see on sulle vajalik. Võib juhtuda, et loed ehk väga huvitavat raamatut, aga ajastus on sinu jaoks vale. Pead tunnetama, sest informatsiooniallikaid on väga palju.
Soovitan lugeda endise ilukirurgi raamatut “Psühhoküberneetika”, kus tema patsiendid tegid operatsiooni läbi, aga sisemiselt midagi ei muutunud. Mõttemaailm ja tunnetus oli nende jaoks ikka samasugune, nagu varem. Seepärast hakkas raamatu autor tegelema mõttemaailma mutumisega ja lähenes patsientidele hoopis teistmoodi, et muuta nende mõttemaailma ja tunnetust iseendast. Kõik on reaktsioonide küsimus — mismoodi reageerime iseendale ja ümbritsevale.
Mida soovitad inimesele, kes leiab endas kunstniku kutsumuse, mis võib aga tähendada, et majanduslikult on keeruline hakkama saada?
Kui väga inspireerivalt rääkida, siis meie materiaalne maailm ongi kujundatud meie sisemuse poolt ehk kõik ümbritsev on manifesteeritud meie sisemaailma poolt. Inimesel peab olema julgus midagi muuta, siis see võibki reaalselt juhtuda. Tänapäeval räägitakse, et kapitalism on paha, aga tegelikult kunst on ka äri. Mul on üks väga hea sõber Berliinis, kuulen temalt, mismoodi kunstimaailm toimib: seal on kõva reeglite rikkumine ja nime tegemine, et muutuksid autoriteediks ja su töö oleks hinnatud. See kõik on jällegi sinu enda sisemaailma produkt. Kui mängida seniste reeglite järgi, ei oleks meil mingit edasiminekut ning arengut. Ja tulebki võtta julgus tunnetada, et just kunst on sinu jaoks õige. Ja kui raha kohe ei kaasne, siis ikka uskuda endasse, et leiad õige meetodi, ja varem või hiljem hakkab see sulle ka sisse tooma.
Kuidas kasvatad enesekindlust?
Tuleb uued väljakutsed vastu võtta ja panna ennast olukordadesse, kus varem olnud pole. Näiteks osalesin täna Arvamusfestivalil: sain kutse ja võtsin hea meelega vastu! Teadsin, et see on väga hea mõte. Aga kui hakkasin eeltööd tegema, siis tekkis paanikamoment, et millesse ma end üldse mässisin. Minu tüdruksõber ütles mõned julgustavad laused ja sain aru, et ma ei peagi kõike teadma, see on minu esimene kord ning on täitsa loomulik, kui ka vigu teen. Ikka on nii, et kui inimene väljub mugavusstsoonist, tekib vastureakstioon, sest vanasse süsteemi jääda on ikka mugavam. Muutusi aga kahjuks nii ei tule. Eks lihtsam on öelda kui teha, aga iga inimene peab ise leidma viisi, kuidas mugavusstoonist väljapoole samme teha, sest kui hirmust pisut üle olla, siis julgus ja enesekindlus kasvavadki. See võib olla kasvõi väga tavaline asi: rääkida poes võõra inimesega või jutustada kassiirile mõni nali. Kõige lihtsam ja elementaarne asi. Ja kui midagi nihu läheb, siis rahusta ennast sellega, et keegi ei mäleta seda homme.
Intervjueerija Marika Juusu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Liisa Ady Oks | aug. 22, 2018 | Avalehele, Disain, Ilu & Mood, Rõivadisain
Teise maailmasõja ajal oli vaieldamatult raske. Keerulised olud tingisid lihtsa eluviisi, taaskasutatud riided ning kokkuhoiu. Kuigi võiks arvata, et sõjaaegse kasinuse tõttu suri kõrgmood välja, jäi see tegelikult ellu — mitmed just tol ajal elanud disainerid muutsid moemaailma.
Lisaks sellele, et Elizabeth Ardenil oli meigifirma, oli ta ka moelooja. Just tema disainis daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist gaasimaski.1 See polnud aga kõik. Sõjaajal, mil isegi igapäevaseid tarbekaupu oli vähe, soovis ta parandada naiste enesetunnet tööl. Arden töötas välja väikese meigikomplekti, mis sobis USA naiste merejalaväe reservväele. Lisaks muule oli komplektis punane huulepulk, mis sobis ideaalselt merejalaväelaste vormiriietusega.4 Kuigi punane huulevärv on eksisteerinud juba aastatuhandeid, saavutas see just siis populaarsuse, mis kestab tänini.
Ka siis, kui teine maailmasõda lõppes, tuli materjale kokku hoida. Sõjajärgsed disainerid olid mõjutatud uuest kasinast riietusstiilist või janunesid hoopis uhkete ja luksuslike kostüümide järele. Üks neist oli Christian Dior, kes töötas moekunstnikuna juba sõjaajal2. Ta tõi moodi tagasi naiselikkuse ja luksuslikkuse — tema disainitud rõivastes olid olulised elemendid peen piht, suur hulk kangast, käekott ning kübar.1 12. veebruaril 1947 esitles ta Pariisis uut kollektsiooni, mida hakati kiiresti kutsuma new look’iks (inglise keeles „uus väljanägemine“). Just selles kollektsioonis esinesid pikk A-lõikeline seelik (sõjaajal tuli materjali kokku hoida) ning ümarad õlad (erinevalt vormiriietusest).3 Need detailid olid selge protest kasina riietuse vastu. Dior tõi taas moodi ilu ja kaunid tualetid, mis kandsid nimesid Venus ja May.2 Selle kollektsiooni täheks sai Bari kostüüm, mis kehastas nii Diori protesti kui ka moeloomingu elegantset kaunidust.3
Veel üks kuulus sõjajärgne disainer oli Charles James. Tema loomingus võib märgata ülitäpset moekäsitlust, väga väikeseid partiisid ja uuenduslikkust.1 Intellektuaalne, jutukas ja ajaloohuviline James naasis 10 kuud pärast Diori moeetendust Pariisi ning tegi omaenda moeetenduse. Üritus peeti Hôtel Plaza Athénées keskööl küünlavalguses. Harold Stevenson ütles: „See oli kõige ekstravagantsem, erilisem asi, mida suudad inimlikult ette kujutada, ning sellel ei olnud mitte mingisugust kommertslikku väärtust.“ Aasta hiljem ilmus ajakirjas Vogue Cecil Beatoni foto Jamesi kleitidest, mis olid tehniliselt ülikeerukad: ainuüksi aluspihik võis koosneda 18 kihist. Isegi pildi tegemine võttis terve päeva, sest moelooja kohendas kihte pidevalt (ta oli geenius, kelle perfektsionism muutus peaaegu et paranoiaks). Kuigi James suri 1978. aastal, kestab tema pärand siiani ning tema pühendumust ja tohutut detailirohkust austatakse tänini. 1996. aastal püstitati maailmarekord: Charles Jamesi 1945. aasta kleit sai oksjonil kõige kallimalt müüdud Ameerika moelooja riideeseme tiitli.5
Maailmasõjajärgset moodi on ka argisemat — selle tõestuseks on Claire McCardell. McCardell oli lapsena poisilik, teda huvitasid funktsionaalsus, mugavus, puhtus ja kvaliteet. Tema disainid olid igati šokeerivad, sisaldades elemente nagu pandlaga vööd, hõlmadega mähitud vöökohad ning muidu vaid suusariietel kasutatud detailid. Tolle aja mõistes oli kõige üllatavam tema idee luua kollektsioon eraldiseisvatest riideesemetest, st rõivastest, mis ei kuulugi kostüümi või komplekti. Seda ideed ei võetud tollal omaks ning sellised üksikud riideesemed hakkasid garderoobidesse ilmuma alles 1950. aastail. Populaarseks said need veel hiljem: 1985. aastal koos Donna Karani Seven Easy Pieces’iga, mis kätkes endas seitset riideeset, mis peaksid leiduma igas garderoobis. Kuigi McCardell tegi läbimurdeid ning lõi palju riideesemeid, oli tema üks suurematest õnnestumistest sõjaajal disainitud pop-over kleit, mis tuli koos pajakindaga. Tänu kleidi odavale hinnale osteti seda sadu tuhandeid eksemplare. Sarnaselt lõi ta ka tänapäevased baleriinad, mis tõid talle kollektsiooni esitlemisel aplausi. McCardelli inspireeris sõjaaegne- ja järgne kasin mood ja lõi täiesti uue riietumisstiili, American look’i, ning sai Ameerika moe-eeskujuks. Riidemustrite tarvis tegi ta koostööd Euroopa kuulsate kunstnike Picasso ja Miroga. McCardellist kirjutati pidevalt nii Vogue’is kui ka Harpers Bazaaris ning ta sattus kolmanda moedisainerina Time’i kaanele.6
Jamesi kihilised kleidid ja Diori meistriteosed on rabavad ja panevad iga moehuvilise neid imetlema. McCardelli panus moemaailma on suur: temata poleks meil praegu mugavaid vöösid, kapselgarderoobe, baleriinasid ega hõlmikkleite.
Teise maailmasõja aegset ja järgset kõrgmoodi on laias laastus kahte sorti: ülielegantset ning igapäevast. Mõlemad suunad on tänapäevalgi haute couture’is levinud ning kasutuses. Mitmed moeloojad näevad Ardenit, Diori ja Charlesi oma eeskujudena ning just neile võlgneme paljuski tänu selle eest, milline on tänapäevane kõrgmood.
1 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html
2 https://recollections.biz/blog/2946-2/
3 https://www.dw.com/en/the-new-look-how-christian-dior-revolutionized-fashion-70-years-ago/a-37491236
4 https://www.beautifulwithbrains.com/beauty-history-women-and-cosmetics-during-world-war-ii/
5 https://www.vanityfair.com/news/1998/11/charles-james-couture
6 https://www.seamwork.com/issues/2017/06/deconstructing-claire-mccardell
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt
