by | aug. 23, 2018 | Avalehele, Film, Kultuur
“The Wolf of Wall Street” (põhineb Jordan Belforti memuaaridel) on hea näide sellest, kuidas raha võib nii-öelda pähe hakata ning inimesed ei käitu enam nii, nagu oli neile loomuomane varem. Vaatamata sellele, et filmis justkui tegeletakse ainult narkootikumide ja pettustega, peidab film endas siiski palju tarkuseteri ning õppetunde, millest elus päriselt kasu võib olla. See film on väärt vaatamist nende jaoks, kes on huvitatud investeerimisest ja müügist. Filmis tegeletakse küll väärtpaberitega, kuid lisan võrdlusi kinnisvaraturuga.
Jordani unistus oli rikkaks saada ning ta valis sihi saavutamiseks börsituru. Ühel hetkel tundis ta, et tema firmal polnud arenguvõimalust, kuniks ta naine esitas küsimuse miks?, mis aitas mehel uue võimaluse leida. See on hea näide sellest, et kui sul on unistus, ei tasu lasta piiraval mõtteviisil või raskustel ennast takistada — mõelda tuleb suurelt! Viska peast mõtted “ma pole piisavalt edukas/tark/kogenud … ” ja mõtle kastist välja! Muidugi ei soovita siinkohal kasutada ebamoraalseid võtteid, nagu filmis tehakse.
Juba päris filmi alguses paljastatakse üks väga tähtis tarkusetera — kõik börsiturul toimuv on vaid spekulatsioon ja mitte keegi mitte kunagi ei tea, mis tegelikult ees ootab. Kui võrrelda seda kinnisvarasse investeerimisega, siis selle eelis on ennustatavus. Väärtpaberisse investeerides ei ole sul seda raha tegelikul kujul olemas. Investeeritud summa võib järgmisel hetkel olla kadunud, isegi kui eelmisel päeval rõõmustas sind suureprotsendiline kasv: miski pole ennustatav.
Paberisse investeerimine on nagu lotomäng, sõna otseses mõttes — sellest võib sõltuvusse jääda, kuna turuseisu tuleks jälgida kogu aeg ning võidud võivad tekitada soovi rohkem investeerida, mis võib aga viia suurte kaotusteni. Kinnisvara hinnad seevastu üleöö nõnda drastiliselt ei muutu ja üldjuhul on võimalik kasu või vähemalt kulutus tasa teenida. Aktsia väärtus sõltub ettevõtte usaldatavusest, kuvandist, edukusest, kinnisvaramull on aga prognoositav tänu oma materiaalsele olemusele.
Filmis tutvustatakse üht laialt levinud võtet — “sell me this pen” ehk “müü mulle see pastakas”, mida kasutatakse müügitööle kandideerijate peal. See aitab aru saada, kui hästi inimene suudab nii-öelda õhku müüa ning kliendiga suhestuda ja teda mõjutada, pannes ihaldama eset, mille järele tõenäoliselt isegi vajadust pole, sest kirjutusvahend on enamasti igaühel käepärast.. Filmis kasutatakse seda meetodit kaks korda. Kui esimesel juhul müüakse pastakas maha sekunditega, siis teisel juhul on näha, et tehing jääb sõlmimata. Aga kuidas seda siis teha? Jordan Belfort, kelle memuaaridel film põhineb, vastab ise sellele küsimusele nii:
https://www.youtube.com/watch?v=GrO7Mz-2X6Y
Müügi teemal jätkates toon välja veel ühe stseeni filmist, kus Jordan tutvustab oma ettevõttes üht oma äripartneri tuttavat uue kuuma trendiloojana, kõrvutades teda maailmakuulsate moeloojatega, kuigi ta tooted ei olnud pealtnäha midagi erilist. Belfort ei peta siinkohal inimesi, vaid paneb neid nägema tolle potentsiaali. Belfort paneb moelooja endagi iseendasse uskuma. Moraal peitub siinkohal selleski, et tihti pole tähtis see, mida müüakse, vaid kuidas seda tehakse. Ka kõige ebaõnnestunumat toodet annab edukalt müüa, kui rääkida piisavalt hea lugu ning esitada see uskumapanevalt. Kusjuures, seda õpetust saab rakendada ka tööle kandideerides. On ka see ju oma sisult müügiprotsess, kuskandideerijad ennast tihtipeale alahindavad, kuigi peaksid pigemendasse suhtuma nagu tõusvasse tähte. Seesuguseid kõnesid, mille Jordan mehe auks peab, peaksime endalegi tihemini pidama.
Kui muutuse tegemine või unistuse poole liikumine tundub hirmutav või näib, et selleks jääb puudu teadmisi või raha, mis on tavaliselt esimene vabandus, siis ka selle kohta leidub filmis oma ivake. Ühel hetkel annab Jordan edasi tugeva sõnumi: kui sind vaevab laenukoorem või pole raha, et oma unistusi täita, siis ära viska unistust nurka ega virele makseraskuste käes, vaid näe vaeva ja tekita see raha! Seega julge riskida, et saavutada edu, julge teha muutus ja lasta lahti vanast, tekita võimalus unistuse täitumiseks — ka juba usk selle täitumisse on võimaluse tekitamine.
Viimaks näitab film meile, et ei loe see, kes sa olid varem: kui oled õppinud oma vigadest, siis võib saada sinust parim õpetaja. Just nii juhtus ka filmi inspireerinud Jordan Belfortiga, kes korraldab nüüd müügi- ja motivatsioonikoolitusi. Ei maksa karta vigu teha ega ka põlata inimesi, kes on neid elus palju teinud, sest neist saame alati õppida ja parema elu suunas edasi rühkida. Igaühe elu võib ühel hetkel allamäge keerata, kas siis tehtud valikute või saatuse keerdkäikude tõttu, aga kui soovitakse paremuse poole liikuda, on kõik võimalik. Ka filmidest on võimalik õpetusi ammutada, hoidke vaid silmad ja meel valla!
Autor Raili Mikksaar
Foto allikas www.esquire.com
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 23, 2018 | Avalehele, Elustiil, Ettevõtlus, Persoon
Kohtusime Raunoga Arvamusfestivalil, kus ta osales YU Talent Media korraldatud arutelus “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil krüptomaitse suus.” Arutlesime teemal, milline saab olema tuleviku raha. Peale arutelu kutsusime Rauno YU välistuudiosse, et teha temaga videointervjuu ja kutsumuse leidmise teemal. Loe ja kuula! Inspiratsioonilaks garanteeritud!
Räägi palun pisut, kes sa oled ja kust sa tuled.
Olen sündinud ja kasvanud Kristiines, see oli vaikne Tallinna piirkond, kus sai tänavatel mängitud ja onne ehitatud. Turvaline ja hea lapsepõlv. Võib öelda, et mul on täiesti tavaline taust: lõpetasin keskkooli, peale seda läksin ülikooli. Ülikoolis tahtsin lihtsalt, et saaks asja tehtud, aga minu jaoks huvitav ja väga vajalik kogemus oli kaitsevägi. Leidsin selles tohutult palju. Võib-olla oli asi seltskonnas, minu meelestatuses või ülemates.
Peale kaitseväge sain aru, kes ma olen. Tekkis n-ö valgustatus ja , et minul endal on võim otsuseid teha ning oma elu muuta. Ma ei saa kedagi teist süüdistada, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin. Peale seda tekkis murdemoment, hakkasin enda elu mõtet väga erinevaid teid pidi lahti harutama. Nüüdseks olen leidnud enda visiooni elust, samas meeldib vaadata teiste elusid ja ka läbi selle jätkuvalt enda elu mõtestada. Valemid ei ole universaalsed, kõik on väga individuaalne.
Täna töötan ärimaailmas rahvusvahelise kaubandusega ja investeerimisega ning püüan mõtteis poliitikaga kaasas olla.
Mainisid, et said n-ö valgustatud kaitseväes — kuidas see täpsemalt juhtus?
Ma ei oska seda kirjeldada, kuidas see täpselt juhtus. Mõnel õhtul olin toimkonnas, kus pidi öö läbi üleval olema, ja sel ajal oli aega enda mõtteid ja plaane kirja panna. Kindlasti avaldasid mõju ka füüsiliselt rasked hetked. Seal tekkisid taipamise momendid, mida võib ka tavaelus raskel perioodil ette tulla. Näiteks depressiooni seljatades võib arusaamine, mida elult ootad, palju tugevamalt tabada.
Mis on suurimad takistused enda kutsumuse leidmisel?
Ühest küljest on minu meelest takistuseks see, et ollakse liiga pinnapealsed. See pole etteheide, vaid konks on ajastus, kus kõik käib väga kiiresti ja on üles ehitatud visuaali peale. Sul tekib ettekujutus, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ja see loob valesid signaale, nagu näiteks, et olen edukas siis, kui saan palju like’e või palju tähelepanu. Müra ja infot on nii palju, et läbi hammustada ja filtreerida, mis sinu jaoks oluline on ja mis sinu puhul töötab — see ongi keeruline. Samas siin tulevad mängu eeskujud. Igal inimesel, ka minul, on eeskujud, kes on ajapikku minus usalduse tekitanud. Samas ei pea nendega alati nõustuma, aga enda jaoks saab üldpildi kokku panna.
Kuidas leida iseennast, kui oled kriisis ega tea, mida elult soovid?
Mina olen avastanud, et tuleb lihtsalt proovida erinevaid asju. Olen palju ameteid proovinud: olnud koristaja, töötanud ehitusobjektil, müünud erinevaid asju ja teinud väga lihtsaid töid. Proovimata jättes ei saa sa kunagi teada, mis sulle sobib. Paratamatult tuleb käia läbi teatud kadalipp. See ei ole lihtne selles virvarris. Aga ma usun, et igal inimesel on olemas mingi seesmine aimdus. See on ehk mattunud väga pikalt mingisuguse kihi ja probleemide alla. Keeruline ongi need ajaga ladestunud kihid eemaldada. Arvan, et aitavad teadlikkus ja süvitsi mõtlemine. Olen praktiseerinud mediteerimist ja üritanud kujundada lugemisharjumust ning olen avastanud, et õige raamat ja õige materjal leiab ise sinu juurde tee. Haarad sellest kinni, kui oled mõtestanud õigesti, sest alateadlikult tunned, et see on sulle vajalik. Võib juhtuda, et loed ehk väga huvitavat raamatut, aga ajastus on sinu jaoks vale. Pead tunnetama, sest informatsiooniallikaid on väga palju.
Soovitan lugeda endise ilukirurgi raamatut “Psühhoküberneetika”, kus tema patsiendid tegid operatsiooni läbi, aga sisemiselt midagi ei muutunud. Mõttemaailm ja tunnetus oli nende jaoks ikka samasugune, nagu varem. Seepärast hakkas raamatu autor tegelema mõttemaailma mutumisega ja lähenes patsientidele hoopis teistmoodi, et muuta nende mõttemaailma ja tunnetust iseendast. Kõik on reaktsioonide küsimus — mismoodi reageerime iseendale ja ümbritsevale.
Mida soovitad inimesele, kes leiab endas kunstniku kutsumuse, mis võib aga tähendada, et majanduslikult on keeruline hakkama saada?
Kui väga inspireerivalt rääkida, siis meie materiaalne maailm ongi kujundatud meie sisemuse poolt ehk kõik ümbritsev on manifesteeritud meie sisemaailma poolt. Inimesel peab olema julgus midagi muuta, siis see võibki reaalselt juhtuda. Tänapäeval räägitakse, et kapitalism on paha, aga tegelikult kunst on ka äri. Mul on üks väga hea sõber Berliinis, kuulen temalt, mismoodi kunstimaailm toimib: seal on kõva reeglite rikkumine ja nime tegemine, et muutuksid autoriteediks ja su töö oleks hinnatud. See kõik on jällegi sinu enda sisemaailma produkt. Kui mängida seniste reeglite järgi, ei oleks meil mingit edasiminekut ning arengut. Ja tulebki võtta julgus tunnetada, et just kunst on sinu jaoks õige. Ja kui raha kohe ei kaasne, siis ikka uskuda endasse, et leiad õige meetodi, ja varem või hiljem hakkab see sulle ka sisse tooma.
Kuidas kasvatad enesekindlust?
Tuleb uued väljakutsed vastu võtta ja panna ennast olukordadesse, kus varem olnud pole. Näiteks osalesin täna Arvamusfestivalil: sain kutse ja võtsin hea meelega vastu! Teadsin, et see on väga hea mõte. Aga kui hakkasin eeltööd tegema, siis tekkis paanikamoment, et millesse ma end üldse mässisin. Minu tüdruksõber ütles mõned julgustavad laused ja sain aru, et ma ei peagi kõike teadma, see on minu esimene kord ning on täitsa loomulik, kui ka vigu teen. Ikka on nii, et kui inimene väljub mugavusstsoonist, tekib vastureakstioon, sest vanasse süsteemi jääda on ikka mugavam. Muutusi aga kahjuks nii ei tule. Eks lihtsam on öelda kui teha, aga iga inimene peab ise leidma viisi, kuidas mugavusstoonist väljapoole samme teha, sest kui hirmust pisut üle olla, siis julgus ja enesekindlus kasvavadki. See võib olla kasvõi väga tavaline asi: rääkida poes võõra inimesega või jutustada kassiirile mõni nali. Kõige lihtsam ja elementaarne asi. Ja kui midagi nihu läheb, siis rahusta ennast sellega, et keegi ei mäleta seda homme.
Intervjueerija Marika Juusu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Liisa Ady Oks | aug. 22, 2018 | Avalehele, Disain, Ilu & Mood, Rõivadisain
Teise maailmasõja ajal oli vaieldamatult raske. Keerulised olud tingisid lihtsa eluviisi, taaskasutatud riided ning kokkuhoiu. Kuigi võiks arvata, et sõjaaegse kasinuse tõttu suri kõrgmood välja, jäi see tegelikult ellu — mitmed just tol ajal elanud disainerid muutsid moemaailma.
Lisaks sellele, et Elizabeth Ardenil oli meigifirma, oli ta ka moelooja. Just tema disainis daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist gaasimaski.1 See polnud aga kõik. Sõjaajal, mil isegi igapäevaseid tarbekaupu oli vähe, soovis ta parandada naiste enesetunnet tööl. Arden töötas välja väikese meigikomplekti, mis sobis USA naiste merejalaväe reservväele. Lisaks muule oli komplektis punane huulepulk, mis sobis ideaalselt merejalaväelaste vormiriietusega.4 Kuigi punane huulevärv on eksisteerinud juba aastatuhandeid, saavutas see just siis populaarsuse, mis kestab tänini.
Ka siis, kui teine maailmasõda lõppes, tuli materjale kokku hoida. Sõjajärgsed disainerid olid mõjutatud uuest kasinast riietusstiilist või janunesid hoopis uhkete ja luksuslike kostüümide järele. Üks neist oli Christian Dior, kes töötas moekunstnikuna juba sõjaajal2. Ta tõi moodi tagasi naiselikkuse ja luksuslikkuse — tema disainitud rõivastes olid olulised elemendid peen piht, suur hulk kangast, käekott ning kübar.1 12. veebruaril 1947 esitles ta Pariisis uut kollektsiooni, mida hakati kiiresti kutsuma new look’iks (inglise keeles „uus väljanägemine“). Just selles kollektsioonis esinesid pikk A-lõikeline seelik (sõjaajal tuli materjali kokku hoida) ning ümarad õlad (erinevalt vormiriietusest).3 Need detailid olid selge protest kasina riietuse vastu. Dior tõi taas moodi ilu ja kaunid tualetid, mis kandsid nimesid Venus ja May.2 Selle kollektsiooni täheks sai Bari kostüüm, mis kehastas nii Diori protesti kui ka moeloomingu elegantset kaunidust.3
Veel üks kuulus sõjajärgne disainer oli Charles James. Tema loomingus võib märgata ülitäpset moekäsitlust, väga väikeseid partiisid ja uuenduslikkust.1 Intellektuaalne, jutukas ja ajaloohuviline James naasis 10 kuud pärast Diori moeetendust Pariisi ning tegi omaenda moeetenduse. Üritus peeti Hôtel Plaza Athénées keskööl küünlavalguses. Harold Stevenson ütles: „See oli kõige ekstravagantsem, erilisem asi, mida suudad inimlikult ette kujutada, ning sellel ei olnud mitte mingisugust kommertslikku väärtust.“ Aasta hiljem ilmus ajakirjas Vogue Cecil Beatoni foto Jamesi kleitidest, mis olid tehniliselt ülikeerukad: ainuüksi aluspihik võis koosneda 18 kihist. Isegi pildi tegemine võttis terve päeva, sest moelooja kohendas kihte pidevalt (ta oli geenius, kelle perfektsionism muutus peaaegu et paranoiaks). Kuigi James suri 1978. aastal, kestab tema pärand siiani ning tema pühendumust ja tohutut detailirohkust austatakse tänini. 1996. aastal püstitati maailmarekord: Charles Jamesi 1945. aasta kleit sai oksjonil kõige kallimalt müüdud Ameerika moelooja riideeseme tiitli.5
Maailmasõjajärgset moodi on ka argisemat — selle tõestuseks on Claire McCardell. McCardell oli lapsena poisilik, teda huvitasid funktsionaalsus, mugavus, puhtus ja kvaliteet. Tema disainid olid igati šokeerivad, sisaldades elemente nagu pandlaga vööd, hõlmadega mähitud vöökohad ning muidu vaid suusariietel kasutatud detailid. Tolle aja mõistes oli kõige üllatavam tema idee luua kollektsioon eraldiseisvatest riideesemetest, st rõivastest, mis ei kuulugi kostüümi või komplekti. Seda ideed ei võetud tollal omaks ning sellised üksikud riideesemed hakkasid garderoobidesse ilmuma alles 1950. aastail. Populaarseks said need veel hiljem: 1985. aastal koos Donna Karani Seven Easy Pieces’iga, mis kätkes endas seitset riideeset, mis peaksid leiduma igas garderoobis. Kuigi McCardell tegi läbimurdeid ning lõi palju riideesemeid, oli tema üks suurematest õnnestumistest sõjaajal disainitud pop-over kleit, mis tuli koos pajakindaga. Tänu kleidi odavale hinnale osteti seda sadu tuhandeid eksemplare. Sarnaselt lõi ta ka tänapäevased baleriinad, mis tõid talle kollektsiooni esitlemisel aplausi. McCardelli inspireeris sõjaaegne- ja järgne kasin mood ja lõi täiesti uue riietumisstiili, American look’i, ning sai Ameerika moe-eeskujuks. Riidemustrite tarvis tegi ta koostööd Euroopa kuulsate kunstnike Picasso ja Miroga. McCardellist kirjutati pidevalt nii Vogue’is kui ka Harpers Bazaaris ning ta sattus kolmanda moedisainerina Time’i kaanele.6
Jamesi kihilised kleidid ja Diori meistriteosed on rabavad ja panevad iga moehuvilise neid imetlema. McCardelli panus moemaailma on suur: temata poleks meil praegu mugavaid vöösid, kapselgarderoobe, baleriinasid ega hõlmikkleite.
Teise maailmasõja aegset ja järgset kõrgmoodi on laias laastus kahte sorti: ülielegantset ning igapäevast. Mõlemad suunad on tänapäevalgi haute couture’is levinud ning kasutuses. Mitmed moeloojad näevad Ardenit, Diori ja Charlesi oma eeskujudena ning just neile võlgneme paljuski tänu selle eest, milline on tänapäevane kõrgmood.
1 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html
2 https://recollections.biz/blog/2946-2/
3 https://www.dw.com/en/the-new-look-how-christian-dior-revolutionized-fashion-70-years-ago/a-37491236
4 https://www.beautifulwithbrains.com/beauty-history-women-and-cosmetics-during-world-war-ii/
5 https://www.vanityfair.com/news/1998/11/charles-james-couture
6 https://www.seamwork.com/issues/2017/06/deconstructing-claire-mccardell
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt
by | aug. 22, 2018 | Avalehele, Disain, Ilu & Mood, Rõivadisain, Z fashion
Septembrikuus lansserib H&M värske sügistalvise naistekollektsiooni ,,H&M Studio A/W18”, mis on inspireeritud 90ndate kultusseriaalist ,,Twin Peaks”. Rõivaid, kingi ja aksessuaare sisaldav kollektsioon saabub valitud kauplustesse, kaasa arvatud Tallinna Postimaja H&Mi, ning e-poodi 6. septembril.
Seriaali unenäoline esteetika on valgunud kogu kollektsiooni, millest leiab nii daamilikke esemeid kui meestegarderoobi laene. Nostalgilist närvikõdi pakub ka 50ndate aastate filmitähtede ikooniline ja äratuntav välimus. Võtmeesemete hulka kuuluvad kehasse töödeldud villane kleit, sipelgapihaga trentšid, indigosinine teksakomplekt, lühikese lõikega kardigan ja sidusega pluusid. Põnevust lisavad garderoobi fuksiaroosat ja punast kombineeriv plisseeseelik ja puidumustriline pükskostüüm.
“”H&M Studio” puhul meeldib meile mängida feminiinse ja maskuliinse piiridega. Sellel aastal oleme lisanud kollektsioonile 50ndate meeleolusid – ülinaiselikud valikud on kombineeritud vägagi mehelike detailide ja ülimalt klassikaliste esemetega, mis kutsuvad kandjaid looma just neile sobivat look’i,” selgitab H&Mi disainijuht Pernilla Wohlfahrt.
E-kauplusest saab ostelda ka “H&M Studio A/W18“ meestekollektsiooni, mis liigub sellel aastal ringi Ivy League’i ülikoolilinnakutes. Mainitud kolledžistiil läbis aga enne kollektsiooni rõivasteks realiseerumist mitu nutikat, kaasaegset ja pungilikku pööret.
“Selleks sügiseks valmistudes soovisime kombineerida “H&M Studio” kollektsioonile omase spordilembelisuse traditsioonilise akadeemilise esteetikaga, et pakkuda klientidele valikut kvaliteetsetest materjalidest valmistatud üllatavate krutskitega autentseid meesteklassikuid,” tõdeb “H&M Studio” meestekollektsiooni kontseptsioonidisainer Adam Gauffin.
“H&M Studio” on H&Mi hooajaline spetsiaalse disaineritetiimi poolt loodud kollektsioon kõrgetasemelisi moeesemeid, mis mängivad hooaja trendide ja võtmeesemetega. Kollektsioon saabub müügile ligi 200 kauplusesse üle maailma ja e-poodi.
Lisainfo:
Ester Kannelmäe
Ester.Kannelmae@hm.com
by Kaisa Nele Hendla | aug. 21, 2018 | Avalehele, Elustiil, Foto, Kultuur, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.
Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!
Anete Toming. Foto autor Erki Toming
1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?
Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma, kuid viibisin pool suve Austraalias.
“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming
2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?
Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.
“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming
3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?
Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks – siis liigun korraks eemale.
“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming
4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?
Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.
“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming
5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?
Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.
“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming
Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu
Anete ja tema fotod leiad siit:
www.toming.ee,
@a.toming ja @atomingphoto.
Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt
by Katariina Järve | aug. 20, 2018 | Avalehele, Kultuur
Ühel ilusal suvepäeval otsustasin sammud Pirita poole seada, et külastada Pirita ranna ääres asuvat St. Patrick’si restorani. Selle leiab aadressilt Merivälja tee 5, mis on umbes 15 autosõiduminuti kaugusel Tallinna kesklinnast. St. Patrick’si on võimalik külastada ka ühistransporti kasutades, sest Supluse puiestee bussipeatus on restoranist 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Toredast söögikohast kuulsin sõbrannadelt, kes imelist asukohta ja vaadet kiitsid. Arvasin, et seal käiaksegi vaid vaate pärast ning seetõttu on toidud krõbedate hindadega, kuid minu üllatuseks olid hinnad tavapärased. Menüüst leiab igaüks endale midagi meeldivat: on suppe, snäkke, salateid, praade ja desserte. Hinnad jäävad vahemikku 3,90 € kuni 14,90 €. Ka joogimenüü on rikkalik. Lisaks mahladele, karastusjookidele ning kohvile ja teele on ka suur valik suviseid kokteile. Meeldiv, et valikus on palju alkoholivabu kokteile.
Alkoholivaba Mojito restoranis St. Patrick’s
Samuti on St. Patrick’sis olemas lastemenüü, aga eraldi veganmenüüd mitte. Usun siiski, et kui menüüd lähemalt uurida ning selles omi korrektuure teha, ei jää ükski kõht tühjaks.
Ühtlasi on restoranis mitmeid eripakkumisi, näiteks kolmekäiguline toidukord vee, tee või kohviga ning argipäeviti tervislik lõunapakkumine, mille eest tuleb välja käia 3,80 €, kusjuures iga kuues lõunasöök on tasuta.
Minu lemmikud nende menüüst on Dublini kartulikoored (3,90 €), Caesari salat kanaga (6,90 €), ahjusoe šokolaadikook maasikakastme ja jäätisega (4,50 €) ning alkoholivaba Mojito.
Restoran ise on avar ja merele näeb läbi suurte akende. Merd on võimalik nautida ka väljas terrassil istudes. St. Patrick’sis on kogu aeg imeline: olgu päikeseloojang või keskpäev, suvi või talv, päiksepaisteline või tormine ilm — ikka on ilus.
Interjöör restoranis St. Patrick’s
Teenindus on väga meeldiv. Tihti uuritakse, kuidas klient ennast tunneb, ning toidu valmimise kohta jagatakse pidevalt infot.
Tööpäeva tervislik lõuna, rikkalik õhtusöök päikeseloojanguga või snäkk kuumal rannapäeval — St. Patrick’sist saab kõike seda.
Merevaade
Teksti ja fotode autor Katariina Järve
Toimetaja Merily Šmidt
by Marie Põdra | aug. 18, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.
Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?
Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.
Kas sul on mõni eeskuju? Kes?
On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.
Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?
Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.
Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?
Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.
Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?
Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.
Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?
Suve alguse paiku.
Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?
Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.
Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?
See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.
Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?
Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.
Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.
Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”
Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Merilyn Lempu | aug. 18, 2018 | Avalehele, Kultuur, Muusika, Persoon
Eks me kõik unistame millestki või kellestki, aga kas need unistused ka kunagi täituvad?
On inimesi, kelle unistused on tagasihoidlikud, aga kindlasti on küllalt neid, kes unistavad kättesaamatust, näiteks 1 000 000 euro võidust, villast või luksusautost. Kahtlemata on õnneseeni, kes suudavadki lõpuks selle miljoni või luksusauto saada, aga tihtipeale ei pruugi see nii minna. Aga kas suurelt unistamine on halb, kui sa ei usu, et su unelmad kunagi täituda võiks? Mina arvan, et unistada tuleb suurelt, sest kõige pöörasemad soovid võivad täituda just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii juhtus näiteks minuga …
Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et mõne nädala pärast täitub üks mu suurimaid unistusi ehk kohtun Tom Odelliga, siis oleksin ta välja naernud. Aga just nii juhtus …
28. juuli hommik oli nagu tavaline laupäeva hommik. Nagu ikka, avasin esimese asjana peale ärkamist Facebooki ja nägin Sweet Spot Festivali postitust, kus nad lubasid 5–6 noorele anda võimaluse Tom Odelliga kohtuda. Võitmiseks oli vaja kommentaaridesse kirjutada põhjus, miks just sina peaksid kohtumisele saama. Mul hakkasid kohe käed värisema ja mõte jooksma. Paar minutit mõtlesin, kas kirjutan nii nagu teised, et “mulle meeldib Tomi hääl” või kuulan oma südant ja kirjutan täpselt nii, nagu sisimas tunnen ja mida jagada tahaksin. Nii kirjutasingi teistega võrreldes päris pika kirjandi valmis. Kommentaaris mainisin, et olen Tom Peter Odelli kuulanud juba sadu tunde alates tema viimasest esinemisest Kultuurikatlas, kus ta mind oma andekusega täielikult ära võlusning tean igat laulu peast.
Möödus umbes 20 minutit ning nägin, et Facebooki tuli teavitus “Sweet Spot Festival kommenteeris sinu postitust”. Sel hetkel peatus kogu maailm minu ümber, suutsin ainult lakke vaadata ja mõelda, kas see tõesti juhtuski, kas mina kohtun Tom Odelliga. Olime sõbrannadega just eelmisel õhtul naljatlenud, et homme tuleb kindlasti paremad riided selga panna, sest esireas Tomi kuulates tuleb hea välja näha ning veel ägedam oleks, kui saaks temaga koos pilti teha. Aga see viimane oli mõeldud naljaga ja ega me lootnudki, et see mõte võiks täide minna.
Olin paar minutit täiesti tardunud, sest ma ei teadnud, kas õige oleks praegu nutta või naerda. Järsku helises mu telefon ja siis hakkasid pisarad automaatselt voolama. Mu parim sõbranna teisel pool toru küsis, kas sa nägid, mis juhtus, mina ainult nutsin ja läbi pisarate ütlesin, et pean emale helistama. Sõbranna jõudis veel küsida, kas tahan oma teksajaki selga panna, kuhu ma Tom Odelli olin peale maalinud.
Foto autor @merccco
Emale helistades ei suutnud ma oma emotsioone kontrollida, hakkasin jälle nutma. Ema muutus kohe nii ärevaks ja küsis, mis juhtus, et kas kellegagi juhtus õnnetus ja mina ainult karjusin, et ei juhtunud õnnetust, ma võitsin kohtumise Tom Odelliga. Ma usun, et naabrid olid need 20 minutit, kui ma nutsin, karjusin ja ringi jalutasin, väga “õnnelikud”.
Peale kõne lõpetamist oli kell juba päris palju ja mul oli ligikaudu poolteist tundi aega, et õige koht üles leida ja üritusele kohale jõuda, pidin kohe hakkama riideid otsima ja bussiaegu vaatama. Ma pole vist kunagi nii pabinas olnud, kui sel hetkel, sest mul ei olnud aimugi, mida kujutab endast meet&greet tõelise superstaariga.
Festivalile jõudes oli minu kartus asendunud väga suure elevusega. Pidime kohal olema 15 minutit enne kohtumist ehk kell 15.15 pealava vasaku aia ääres, kus oli sissepääs backstage´i. Nii me ootasime umbes 20–25 minutit, nägime kuidas ajakirjanikud käivad aina sisse ja välja. Lõpuks tuldi meie juurde ja öeldi, et võime nüüd sisse minna. Lava taha minnes olin väga ärevil, eriti kui öeldi, et Tom annab praegu intervjuud ja läheb veel 10 minutit. Oli lahe kuulda, et ka mõniteine kohtuja oli Odelli Kultuurikatla kontserdil käinud. Olime jõudnud omavahel natuke vestelda, kui nägime, et Tom tuleb.
Tomi naeratus säras juba kaugelt. Ta tuli, teretas kõiki isiklikult ning küsis meie nimesid. Naljatledes istus ta mustale väikesele lauale ja muigas, et tavaliselt on meet&greet selline, et tüdrukud tulevad kohale, tehakse paari sekundiga pilt ja siis on kõik, aga siin on hoopis teistmoodi.
Foto autor Rasmus Kooskora
Ütlen ausalt, ma olin nagu teises maailmas, algul vaatasin ainult tema suu liikumist ja lihtsalt mõtlesin, kas tõesti istub Tom minust kahe meetri kaugusel. Siis pani ta suitsu põlema ja rääkis meiega edasi. Kogu sealne õhkkond tekitas tunde nagu me kõik oleksime vanad sõbrad. Ta tundis huvi , kas me oleme käime koolis või tööl, mis on meie lemmik õppeaine ning keda me kuulame. Viimasele küsimusele oli vastust kõigil ühine: loomulikult teda. Selle peale uurisime, keda ta ise kuulab. Tom tõi välja nii Twenty One Pilotsi kui ka Tšaikovski, kelle nime peale käis seltskonnast läbi kahin, et kas tõesti kuulab ta sellist muusikat, aga selle peale ümises Tom väikse jupikese ühest Tšaikovski teosest. Ta võttis välja oma telefoni, näitas playlisti, lasi paari lemmiklugu ja ka üht tema enda uut lugu. Aeg lausa lendas ja järsku oligi aeg temaga pilti teha. Mina sain kolmandana tema kõrval seistes lõpuks aru, mis toimub ja kelle kõrval ma seisan. Tom ütles, et tal on minuga sarnane jakk. Ma ei osanud mitte midagi vastata, sest ei osanud oodata, et ta minuga räägib ja lihtsalt naeratasin. Kohal oli professionaalne fotograaf, kes tegi kõigist õnnelikest Tomiga pilti (selfie´ide tegemine oli keelatud). Pildid tehtud, pani Tom kõigile laua peal olevatele plakatitele oma autogrammi alla ja läks esinemiseks valmistuma. Meie saime igaüks võtta laualt tema plakati.
Foto autor Rasmus Kooskora
Foto autor Rasmus Kooskora
Lava tagant ära minnes oli mul ainult üks mõte: pean Tomi esinemiseks täpselt lava ette saama. Esinemise alguses olingi esimese reas, aga kontserdi lõpuks olin nihkunud kolmandasse.
Ta oli loomulikult tasemel ja tema etteaste oli võimas. Tom Odelli esinemist ei rikkunud isegi tugev vihm ja väike paus, mis tänu sellele tekkis. Õhtul koju minnes ei suutnud ma ikka veel uskuda, et üks minu suurimaid unistusi oli täitunud.
Minu lugu näitab, et ei tohi lakata unistamast, sest soovid võivad tõesti täiesti ootamatult täituda. Kindlasti keegi loeb ja mõtleb, et mis lauljaga 15 minutiks kohtumises siis nii erilist on, aga see näitabki, et kõigi unistused on erinevad ning see oli üks minu suurimaid. Seega olgu sinu unistused ükskõik kui ulmelised või kuitahes realistlikud, ära karda unistada!
Autor Merilyn Lempu
Toimetaja Kadri Toomsalu
