Noored moeloojad kogunevad Paides!

Noored moeloojad kogunevad Paides!

Juba sellel laupäeval toimub Paide Muusika- ja Teatrimajas 15. korda toimuv üle-eestiline noorte moekonkurss MoeP.A.R.K., mille raames koguneb Paidesse noorte moeloojate paremik.

Moe-showl tutvustatakse publikule 21-te omanäolist ja kordumatut rõivakollektsiooni. Tulemas on glamuuri ja uut moodi täis õhtu.

Parimad kollektsioonid selgitab välja žürii, kuhu kuuluvad jumestuskunstnik Jenni Korjus, NYXi Eesti esindaja Merlin Kase, moeblogija Triinu Ollema ja Pärandtehnoloog, koolitaja ja käsitööraamatute toimetaja Anu Pink.

Pealtvaatajatel on võimalik valida oma lemmik ning kõik külalised saavad end jäädvustada lasta MoeP.A.R.K.i fotoseina taustal.

Moekonkurss teeb tihedat koostööd sellel aastal Tallinn Fashion Weeki ja YU Meediaga.

MoeP.A.R.K. toimub 17. märtsil algusega kell 17.00 Paide Muusika- ja Teatrimajas.
Piletid võimalik soetada eelmüügist hinnaga 3€ ning kohapeal tund enne ürituse algust 4€.

Vaadake ka MoeP.A.R.K.i selle aastast reklaamvideot: https://www.youtube.com/watch?v=bWWbG3VEkS0

Tutvuge MoeP.A.R.K.i 2018 blogiga: http://moepark18.blogspot.com.ee/

Hakka MoeP.A.R.K.i fänniks Facebookis ja hoia end toimuvaga kursis: https://www.facebook.com/MoeP.A.R.K ning ka Instagramis @moepark.moepark

 

Selgusid tänavused Kuldnõela ja Hõbenõela nominendid

Selgusid tänavused Kuldnõela ja Hõbenõela nominendid

Moe- ja disainiekspertidest koosnev žürii on Eesti disainerite seast välja valinud nominendid, kes kandideerivad tänavu Kuldnõela ja Hõbenõela auhindadele. Kodumaa kõige mainekamate moeauhindade võitjad selgitatakse välja oktoobrikuise Tallinn Fashion Weeki raames toimuval Kuldnõela galal.

Eesti moedisaini auhinnaga Kuldnõel tunnustatakse silmapaistva moelooja järjepidevat tööd vähemalt viie viimase aasta vaates. Silmas peetakse kollektsioonide kvaliteeti ja funktsionaalsust, ajakohasust ja ilu, samuti pööratakse tähelepanu müügiedule ning ekspordivõimekusele.

Kuldnõela kõrval antakse välja ka Hõbenõel, millega pärjatakse julge pealehakkamise, erakordse ettevõtlikkuse, särava idee ja energilise teostuse eest moelooja, kaubamärk või kollektsioon, mis on olnud viimase aasta kõige silmapaistvamaks komeediks meie moetaevas.

Kuldnõela žürii koosseisus Kristi Pärn-Valdoja (ajakirja Säde peatoimetaja), Piret Puppart (EKA moedisaini osakonna juhataja), Kristina Herodes (Postimehe moeajakirjanik), Urmas Väljaots (moeajakirjanik), Britta Ratas (Kaubamaja turundusdirektor ja ajakirja Hooaeg peatoimetaja), Filippo Caroti (moefotograaf) ja Aljona Eesmaa (Portail.ee asutaja ja peatoimetaja) on valinud nominentideks järgnevad moekunstnikud ja kaubamärgid:

Hõbenõela nominendid

Inga Vatsk-Laasner, kaubamärgiga I V L

I V L on Inga Vatsk-Laasneri omanimeline kaubamärk, mille puhta joonega lõigetest kumab mõjutusi tänavamoest, nõukogudeaegsetest veidrustest, pidutsemisest, kunstist, muusikast, Setumaa metsadest ja pikkadest autotrippidest Itaaliasse. I V L ei arvesta kellegi nõudmiste ega turu vajadustega, vaid on limiteeritud autorilooming ning kajastab Inga enda visioone moest, kelle käekirja on aidanud välja töötada pikaajaline modelli- ja stilistitöö. I V L kõnetab naist, kes hindab lihtsat, kuid ideelt luksuslikku joont ning kelle soov kannab ta kleiti otsides kaugemale lähimast poest.

Žüriiliige Aljona Eesmaa kommenteerib Inga Vatsk-Laasneri loomingut järgnevalt: “Inga on ideaalne näide tõelisest sähvatusest meie moemaastikul. Tegelikult on ta kohalikul moeskeenel toimetanud juba aastaid ning tema stilistikalahendused ja esimesed katsetused moedisaini vallas on saanud palju positiivset vastukaja. Eelmisel aastal üllatas ta aga meid kõiki – ja seda ääretult positiivses võtmes – ning tuli lõpuks välja selle kauaoodatud moemärgiga, mis tema loomingut koondama asus. Inga julged katsetused oma esimeses kollektsioonis, kus kohtusid nii puhtad jooned, tänavamoe mõjutused kui ka nõukogudeaegsed veidrused, olidki need, mis tegid ta meie silmis disainerina Hõbenõela vääriliseks.”

Katrin Aasmaa

Katrin Aasmaa on oma loomingus seadnud sihiks millegi, mida Eesti moemaastikul väga tihti ei kohta – ta keskendub meestemoe loomisele ning on disainis au sisse tõstnud julge huumorimeele. Tema loomingut läbivad tugevad postsovetliku kultuuriruumi ja situatsioonikoomika jooned, näiteks inspireerub ta nolkide seiklustest Lasnamäel, Keskturgu ümbritsevast tänavastiilist ning Mustamäe paneelmaja korteriga seonduvast nostalgiast. Katrini tugevuseks on läbimõeldud stilistika, millega ta seob üheksakümnendate Eesti ja kaasaegse tänavamoe, hõrgu getoglämmi ja sovetliku nostalgia, pöörased aksessuaarid ja läbimõeldud rõivadisaini. Oma peamiseks sihtgrupiks peab Katrin Aasmaa “ladnasid patsaane”, kelles peitub ühtaegu nii eputrilladele omast edevust kui ka kuhjaga eneseirooniat.

Žüriiliige Aljona Eesmaa kommenteerib Katrin Aasmaa loomingut järgnevalt: “Katrin Aasmaa nime on üha enam hakatud seostama selliste sõnapaaridega nagu “Eesti meestemoe lootus” või “Eesti moeskeene tulevikutalent”. Tema puhul väärib tõesti omaette aplausi juba see, et olles alles nooruke disainer, kelle ees on kõik teed ja suunad valla, on ta otsustanud jääda pidama Eestisse ning seadnud sihiks just meestele suunatud moe loomise. Ennast eeskätt post-Soviet moedisaineriks tituleeriv Katrin on seni jäänud heas mõttes silma erinevatel noorte moekonkurssidel, kuid tänavu leidsime, et ta on piisavalt küps võtma kanda just Hõbenõela nominatsioon.”

Liisa Soolepp

Liisa Soolepp loob omanimelise kaubamärgi alt kudumeid, mis on oma ajatus lihtsuses meeldejäävad, kvaliteetsed ja praktilised. Oma loomingus mängib ta palju faktuuridega, soovides parimal võimalikul moel tuua välja materjali ilu. Disainiprotsessis on loobutud moemaailmale omasest hooaegade süsteemist ja pigem arendatakse pidevalt edasi ajatut nn capsule seeriat, kus kohtuvad naturaalsed materjalid, lihtsa joonega lõiked ja disaineri loomingule iseloomulikud mahulised faktuurid. Vastutustundliku moe toetajana soovib Liisa Soolepp läbi oma loomingu tuua rõivastesse rohkem tähenduslikkust ning sõnab, et riided on tema jaoks kui talisman, mille abil saab luua inspireerivat ruumi ning muuta päeva ja olemist.

Žüriiliige Aljona Eesmaa kommenteerib Liisa Soolepa loomingut järgnevalt: “Põhjamaiselt karge käekirja poolest tuntud Liisa Soolepp väärib seda nominatsiooni, sest just viimasel ajal on olnud näha tema visuaalse keele tugevnemist. Liisa ei jookse kaasa moetrendidega ning annab kollektsioone ja uusi tooteid välja just temale sobivas tempos ning just tema moemärgile omases võtmes. Lisaks on see nooruke disainer jäänud hiljuti silma oma rahvusvahelise haarde poolest ning kahtlemata väärib alati tunnustust see, kui Eesti disainer jõuab New Yorgi või mõne teise suure moemeka lavale.”

Kuldnõela nominendid

Hanna Haring, kaubamärgiga Monton

Montoni naisterõivaste peadisainer Hanna Haring hindab ja loob visuaalselt intrigeerivat, kuid praktilist disaini, mis ühendab maailma juhtivad moetrendid unikaalse disainikäekirjaga. Hanna on Montoniga olnud seotud ligikaudu kaheksa aastat ning on koos tugeva disainitiimiga loonud Montonist Baltikumi suurima moebrändi, mis tegutseb tänaseks juba rahvusvahelisel tasandil. Oma disaineritöös ammutab Hanna ohtralt informatsiooni ümbritsevast maailmast ja kaasab loomingusse ühiskonda puudutavad teemad, mis aitavad ette tunnetada nii üldiseid trende kui ka inimeste tarbimisharjumusi. Koos Montoni disainitiimiga peab ta tugevalt lugu ka ümbritsevast loodusest ja loomadest, peegeldades mõlemat oma tegevustes ning väärtustades oma igapäevases töös loovat mõtlemist, mugavust, kvaliteeti ja trendikust.

Žüriiliige Kristina Herodes kommenteerib Hanna Haringu loomingut järgnevalt: “Montoni viimase aja etteasted on suutnud huvi äratada ka kõige moekaugemates kodanikes ning maalinud Eesti suurte ja säravate tähtedega maailmaareenile. Olümpiakollektsioon “1918” ühendas kodumaiseid aktiviste ja äratas positiivset tähelepanu kogu maailmas, tehes seda nii minimalistlike, stiilipuhaste ja rafineeritud vahenditega, millega suudavad osavalt žongleerida vaid disainimaailma tipptegijad. Esiletõstmist väärib ka erikollektsioon “Vabadus”, sest teha midagi südamlikku ja eestlasikku, ent värskel viisil – see on disainimaailmas tõeline kübaratrikk! Eredalt tõusis esile ka Montoni etteaste eelmise kevade Tallinn Fashion Weekil ning tasub ära mainida, et üks selle kollektsiooni kuulsamaid tooteid jõudis samal kevadel ka Eesti esindaja Laura seljas Eurovisiooni meelelahutuskarusselli ja teenis Eesti disainile plusspunkte sealgi!

Montoni selja taga seisab korralik raskekahurvägi erksaid talente, kuid panna kogu masinavärk sellise õlitatusega liikuma, siis see eeldab päris kindlasti väga selge ja julge visiooniga peadisainerit. Brändi pidulikuks 15. sünnipäeva-aastaks seati sihiks tavalisest tasemest kõvasti kõrgemale lennata ning moetaevas midagi märkimisväärset korda saata. Ääretult julge ambitsioon – mood on mäng, kus panused ja riskid on suured, kuid see õnnestus neil suurepäraselt! Kes hulljulgelt ei unista, see ka kõrgele ei tõuse.”

Kriss Eglite, kaubamärgiga New Vintage by Kriss

Ehtedisainer Kriss Eglite ja tema bränd New Vintage by Kriss on moesõpradele juba aastaid teada. 2011. aastal alguse saanud kodumaine NVBYK loob ehteid, mis mängivad vastandlike vormide ja karakteriga kividega, säilitades samas ehte kantavuse ning lihtsuse. Igas NVBYK kollektsioonis ja disainis on oma sõnum, mis toetab ja ülistab kandjat just sellisena nagu ta on ning peegeldab ehedalt Krissi enda eesmärki, milleks on julgustada naisi unistama suurelt, unustama reeglid ja panna nad kogu täiega elama. Seitsme tegutsemisaasta jooksul on NVBYK kaasa löönud ka mitmes koostööprojektis, näiteks algatas Kriss eelmise aasta novembris Eesti disainerite ühisprojekti “Mine metsa!”, mis on osaliselt ood kodumaisele metsale ning samas meeldetuletus, et meil on õnn nautida loodust ja kõike selles leiduvat veel vabal ning harjumuslikul moel. Lisaks tublidele projektidele kompab Kriss edukalt ka välisturge ning nii on tema loodud ehted nüüdseks müügil ka Araabia Ühendemiraatides, Lätis, Leedus, Rootsis, Taanis, Soomes, Iisraelis, Saksamaal ja Šveitsis.

Žüriiliige Kristina Herodes kommenteerib Kriss Eglite loomingut järgnevalt: “Kriss on ehtekunstnikuna alati mõelnud nagu moelooja – nii leidis žürii üksmeelselt, et teda “põhjendatud erandina” Eesti mainekaimale moeauhinnale nomineerida. Krissil on selja taga särav loominguline aasta ning tema vaade juveelimaailmale tabab globaalset trendibiiti ainulaadsel moel. Siiski hoiak, mis päästab juveelid aardelaegaste hämarusest ja soovitab neid igapäevaselt kanda, et oma isikupärale moekat vunki juurde keerata, on kõige elujõulisem hoovus ja vaade täna.

New Vintage by Krissi ehtekollektsioonide isikupärane joon äratab tähelepanu ning on äratuntav mistahes maailmapunktis, samuti on kollektsioonides selge järjepidevuse pitser. Eestlased armastavad Krissi suure karakteriga ehteid, kuid neid saadab stabiilne edu ka Põhjamaades, Baltikumis ning kaugemalgi, sest NVBYK ehtemaiaste huviliste hing ulatub Euroopa riikidest Dubai ja Iisraelini.”

Kristel Kuslapuu

Kristel Kuslapuu on olnud Kuldnõelale nomineeritud varemgi ning on oma loominguga pälvinud tähelepanu nii siin- kui sealpool riigipiiri, olles jätnud märgi isegi sellistesse väljaannetesse nagu Vogue Italia ja One Magazine ning astudes üles nii Tallinna, Riia, Kiievi, Londoni kui ka New Yorgi moenädalatel. Tema disainikeel kõneleb skulptuurselt suurtest ja pehmetest vormidest, millele lisab karakterit edevate värvide ja julgete mustrite omavaheline armumäng. Kristeli kudumid sünnivad läbi iroonia ja klišeede, tänu millele ujub tema looming justkui vastuvoolu selle tõsidusega, mida kodumaine rõivaloome üldjuhul taga ajab. Materjalidest peab Kristel tähtsaks naturaalseid lamba-, kitse- ja kaamlivillast lõngade kasutamist, millest sünnivad kudumid, mille kandja ei pea Kristeli sõnul enese õigustamiseks või mugavalt tundmiseks kohe kindlasti valima sugu.

Žüriiliige Kristina Herodes kommenteerib Kristel Kuslapuu loomingut järgnevalt: “Moemaailm jumaldab pööraseid loovhuligaane – seda teab iga ambitsioonikas noor, aga on suur vahe, kas tegu on paugutamisega efekti pärast või sellel, kui sinus lihtsalt pulbitseb ja säriseb originaalsust, mis iga järjekordse käsitsikootud silmuse kaudu end maailmale veelgi enam nähtavaks teeb. Kristel on uskumatult värvikas nähtus! Hoolimata moemaailma tavalisest pragmatismist, mis kipub õige paljudel kõik isikupärased sakid tasahilju sirgeks triikima, on tema leidnud oma ainulaadse telje, mis muutub kord-korralt unikaalsemaks! Ta on tõesõna talent, kelle värske loomingu lavalejõudmist tasub hinge kinni pidades oodata. Kutsed maailma moenädalaile eri paigus ja hiljutine “One to Watch” tiitel superkonkurentsitihedal moerindel on auga välja teenitud. Kristeli käekiri on väga provokatiivne, kontrastne, vormijulge ja silmatorkav. Ta kasutab kartmatult irooniat ja klišeesid, kuid peidab oma loomingusse mitmekihilisi teateid. Natuke nagu ühiskonnakriitik, psühhoanalüütik ja tulevikku ennustav oraakel üheskoos, kes varraste kaudu uut reaalsust välja nõiub.

Võimalik, et kui täna haarata nööbist mõnel trendianalüütikul või stiiligurul kusagil moepealinnas, võib Kristel Kuspaluu suure tõenäosusega olla ainus Eesti moetalent, kellest ta kuulnud on.”

Kuldnõela ja Hõbenõela kollektsioonid jõuavad lavale sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 17. oktoobril Kultuurikatlas toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõela esitleb Kaubamaja ja sügisest Tallinn Fashion Weeki Absolut.

Seentest kasvatatud peakatted jõuavad moelavale

Seentest kasvatatud peakatted jõuavad moelavale

Sel nädalavahetusel toimuva Moekuulutaja üritusel tulevikumoodi esitleva etenduse aksessuaaridena jõuavad lavale peakatted, mis on moelooja Mariliis Niine ning teadlase Erki Nagla koostööna valminud seentest kasvatatud materjalist.

Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna magistrantuuris õppiv Niine on juba terve esimese semestri tegelenud seentest naha kasvatamisega. “Peamiseks ideeks on seeneniidistiku kasvuomaduste kasutamine,” avaldab moedisainer. “Kasutame seda niidistikku liimina, mis kasvab läbi pudeda substraadi, milleks on rukkiterad.” Niine sõnul kasutatakse peakatete kuju saavutamiseks vorme, mis on õmmeldud kilest ning spetsiaalselt vilditud ja aurutatud mütsidest – need on peakuju järgi välja viilitud penoplasti plokkidest ja ka majapidamises leiduvatest esemetest nagu kausid, vaasid jms.

Moelooja arvates on tegemist tõelise tulevikumaterjaliga, mille potentsiaal on meeletu. “Seenenahast saab luua nutikaid materjale ja erinevaid kasulikke detaile nii moe-, arhitektuuri- kui ka ehitusvaldkonnas,” kinnitab Niine. “Miks mitte tulevikus ka mitmesuguste kunstmaterjalide aseainena – moevaldkonnas saab see edaspidi asendada näiteks loomanahkade kasutamise.” Disaineri sõnul on Eestis sellise materjali jaoks soodne kasvukeskkond ja biosfäär.

Kogu protsess toimub laboris ning on erinevalt tavapäraselt vägagi keskkonnakahjuliku mõjuga rõivatööstusest igati loodussõbralik. “Minu unistuseks on kasvatada kunagi riideid vormides, ilma ühegi õmbluseta,” avaldab Niine. “Senised katsetused on tõestanud, et seda on võimalik teha, mis annab indu tehnikaid veel paremaks saada. “

 

 

Tartu Kaubamaja keskuses toimuva Moekuulutaja erietendus tulevikumoest jõuab lavale laupäeval, 10. märtsil kell 14. Etenduse stilist Mariliis Niine on valinud rõivad kodumaiste disainerite loomingust, mida täiendavad tema enda loodud uudsest materjalist peakatted. Üritus on kõigile tasuta. Lisainfo www.tartukaubamaja.ee ja www.facebook.com/tartukaubamaja

Aasta oodatuim moesündmus ERKI Moeshow tuleb taas!

Aasta oodatuim moesündmus ERKI Moeshow tuleb taas!

Andekad moeloojad, julged modellid ja hullumeelsusi armastav publik, rõõmustagem – ERKI Moeshow tuleb taas! 26. mail toimub Eesti pikima ajalooga moedemonstratsioon juba 31. korda.

Sarnaselt mõningatele varasematele aastatele, on Eesti Kunstiakadeemia loonud sel aastal ERKI Moeshow korraldamiseks jällegi spetsiaalse õppeaine, mis annab tudengitele nii teoreetilise kui praktilise kogemuse suurürituse läbiviimisest. Alates värskelt alanud märtsist on legendaarse moeshow korraldamine taas täielikult EKA üliõpilaste käes.

Üks põhilisi erinevusi võrreldes eelnevate aastatega on see, et peakorraldajaid pole mitte üks, vaid hoopis neli, kellest igal ühel enda spetsiifiline vastutusvaldkond. „Oma panuse suursündmuse õnnestumiseks annavad EKA disaini-, arhitektuuri- , kunsti- ja moetudengid, kes on juba jaotunud erinevatesse meeskondadesse ja oma ülesannetesse täielikult sukeldunud,“ ütles üks peakorraldajatest Grete Nagel. „ERKI’ga ei ole varemalt meist keegi seotud olnud, kuid meil on suurepärased juhendajad, kes läbi terve protsessi meie kõrval seisavad,“ lisas ta.

Käesoleval aastal soovib ERKI Moeshow juhtida inimeste tähelepanu privaatsusele nii virtuaalses kui meid ümbritsevas maailmas. Turvaaugud, identiteedivargused, andmete kergekäeline jagamine – need on vaid mõned näited meid ümbritsevatest ohtudest, millele meeskond tähelepanu juhtida kavatseb.

Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm sõnas, et ehkki Kunstiakadeemia nõukogudeaegne nimi ERKI hakkab unustuste hõlma vajuma ja vanematele generatsioonidele lisab see sündmusele vahva retronoodi, on tegu siiski täies elujõus üritusega. “Moeshow, mis algatati 1982. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi tudengite poolt, on kujunenud oluliseks hüppelauaks kõigile noortele disaineritele. ERKI-st on saanud üks oodatumaid moesündmusi Eestis tänu moeloojate kastist välja mõtlemisele ja kasvavale professionaalsusele,” lisas Kalm.

ERKI Moeshow 2018 toimub 26. mail ning konkurss kavandite saatmiseks algab TÄNA, 5. märtsil. Tööd tuleb kohale tuua Eesti Kunstiakadeemia fuajees asuvasse valvelauda või saata need postiga aadressile Estonia pst 7. Konkursi tähtaeg on 28. märtsil kell 17:00.

 

Tutvu reglemendi ja lisainfoga SIIN

 

Vaata ka videot 2017. aasta pöörasest juubelisündmusest:

<iframe src="https://www.facebook.com/plugins/video.php?href=https%3A%2F%2Fwww.facebook.com%2FERKIMoeshow%2Fvideos%2F10155445259074618%2F&show_text=0&width=560" width="560" height="315" style="border:none;overflow:hidden" scrolling="no" frameborder="0" allowTransparency="true" allowFullScreen="true"></iframe>
Parimad sotsiaalmeedia sisuloojad saavad pärjatud ka sel aastal

Parimad sotsiaalmeedia sisuloojad saavad pärjatud ka sel aastal

Eelmisel aastal esmakordselt toimunud sotsiaalmeedia pidulik auhinnagala „Playnupp“, mille eesmärgiks on tunnustada Eesti parimaid sisuloojaid, leiab aset juba sel pühapäeval. Tänavu on end nomineerinud 211 sotsiaalmeedias aktiivset tegijat, kes kõik lahutasid haarava sisuloomega möödunud aastal vaatajate meelt.

Playnupp gala üks korraldajatest ja Eesti sisuloojaid esindava loovagentuur Creat.ly algataja Brait Pilviku sõnul jätkatakse eelmisel aastal alguse saanud traditsiooni, et tuua andekad sisuloojad teistele eeskujuks ning tiivustada ka teisi sotsiaalmeediat põneva sisuga täitma.

„2017 oli sotsiaalmeedias pöörane aasta – aktiveerus väga palju sisuloojaid, mille üle on tohutult hea meel. Seda kinnitab ka eelmisest aastast suurem nominatsioonide arv. Sotsiaalmeedia erinevate platvormide kasutustrend on kasvamas ning on näha, et see nii pea veel raugemas ei ole,“ kinnitas Pilvik.

Sel pühapäeval toimuval galal jagatakse auhindu neljas alajaotuses ning kokku antakse välja 25 tiitlit. Hinnatavateks platvormideks on YouTube, Instagram, Snapchat, Musical.ly, podcastid ja blogid. Võitjad selguvad kolmel viisil: rahvahääletuse tulemusel, statistika põhjal ja žürii otsusel.

“Seekord läheb erakordselt palju kategooriaid rahvahääletusele ning seeläbi on sõna rahva käes. Seega kutsun üles kõiki playnupp.ee lehel hääletama ning samuti ootame kõiki huvilisi 4. märtsil oma lemmikutele kaasa elama,“ sõnas Pilvik.

Pilviku sõnul on parimate sisuloojate hindamise juures väga suur roll ka žüriil, kuhu on kaasatud oma ala sõltumatud spetsialistid nii fotograafia, videograafia, kirjanduse kui ka brändingu ning sotsiaalmeedia valdkonnast.

„Tänavune žürii koosneb oma ala professionaalidest, kes on samuti oma tööga kõigile teistele samas valdkonnas tegutsevatele suureks eeskujuks. Kogenud žüriisse kuuluvad näiteks Swedbank Eesti sotsiaalmeedia juht Kristel Leif, Eesti Meedia juhatuse liige Nele Laev, Telia sotsiaalmeedia juht Tõnn Kuuli, tele- ja raadioprodutsent Eeva Esse, Boost Yourself tegevjuht Sven Nuum ning paljud teised andekad,“ kommenteeris Pilvik.

Eesti sotsiaalmeedia auhinnad „Playnupp“ auhinnagala toimub juba sel pühapäeval, 4. märtsil kell 14 Cinamon Kosmos kinos. Õhtut juhivad Brigitte Susanne Hunt ja Lauri Pedaja. Rohkem infot: www.playnupp.ee

100 aastat Eesti naiste ilu

100 aastat Eesti naiste ilu

Noored ilueksperdid tegid Eestile kingituse ja panid ühte videosse 100 aastat Eesti naiste ilu.

Diana Drobot, Helerin Mölder, Angeline Sytnik, Getlyn Puri ja Sander Aavere uurisid välja Eestis sajandiga läbi käinud moe- ja ilutrendid ja panid need videosse kokku.

„Panime Eesti naiste viimase saja aasta ilu- ja moetrendid ühte videosse. Esitleme ilu ja moodi aastast 1919 kuni 2018. Video tegemine oli väga põnev ning lõbus!” ütles blogija Helerin Mölder.

„Kõige keerulisem oli taasluua saja aasta taguseid looke,“ meenutab Helerin video tegemist. Vesilokkide tegemine ja ajastutruu kostüümi leidmine oli väljakutse. Samas praeguse aastatuhande alguse taasloomine oli lihtne. „Kleit selga ja natuke huuleläiget.“

Video tegemist toetasid Voka Avatud Noortekeskus, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus ning essence, mille meigitooted sobivad nii eelmise sajandi glamuurse meigi loomiseks, kui ka käesoleva aastatuhande alguse cooli looki lihviks

Blogi: http://www.helerinmolder.com/2018/02/100-aastat-eesti-naiste-ilu.html

Kristel Kuslapuu kudumid Londoni moenädalal

Kristel Kuslapuu kudumid Londoni moenädalal

Eile esitles Eesti moekunstnik Kristel Kuslapuu Londoni moenädalal oma uut kudumite kollektsiooni „Hero“. Värske loomingu esmaesitluse võimaluse Londonis tagas talle hiljutine võit mainekal rahvusvahelisel moevõistlusel “Ones To Watch”. Kuslapuu loomingus põimuvad massiivsed vormid, julged mustrid ja provokatiivsed sõnumid.
Kristel Kuslapuu sõnul läks esitlus üle ootuste hästi. “Kui teistel oli tavaline mõneminutiline grupietendus laval, siis mina sain kasutada tervet saali ja minu modellid olid laval poolteist tundi,” on moekunstnik igati rahul. “Korraldajate sõnul oli mul piisavalt tugev kontseptsioon. Sellist etendust nagu mul, tehti “Ones to Watch” võitjatega esimest korda. See oli suurepärane võimalus kohtuda sisseostjate, stilistide ja huvilistega, sest olin terve aja saalis ja neid toodi minu juurde järjest tutvuma,” kirjeldab Kuslapuu muljeid.
Londoni moenädala raames toimunud etendusel oli saal terve aja rahvast täis ja huvi oli suur. “Kindlasti kõige mõjuvaim, kvaliteetsem ja tähtsaim üritus, milles olen osalenud. Rõõm oli töötada oma eriala tippudega nagu stilist Rebekah Roy ja juuksur Phillipp Haug,” lisab kunstnik. “Tänan veelkord Viru Keskust, kelle abiga sain sellisel märgilisel üritusel osaleda. Samuti soovin tänada LUMI, AirBalticut, Shishit ja kindlasti Anna Verschik’i, kes aitas mind kudumisel,” sõnab Kuslapuu.
Eelmisel aastal Eesti Kunstiakadeemia moekunsti eriala lõpetanud Kuslapuu on võitnud SuperNoova ja ERKI moeshow ning olnud nomineeritud nii Kuld- kui Hõbenõelale. Hiljuti saabus noor disainer New Yorgi moenädalalt, varasemalt on ta oma kollektsioone esitlenud ka Londoni, Kiievi ja Riia moenädalatel. Kuslapuu loomingut on kajastanud mitmed rahvusvaheliselt tuntud väljaanded nagu Vogue Italia ja One Magazine.
Kollektsiooni “Hero” esmaesitlus toimus pühapäeval Euroopa juhtiva moeagentuuri Fashion Scout korraldataval etendusel “Ones To Watch”, Londoni moenädala raames.
“Ones To Watch” on mainekas ülemaailmne moekonkurss, mis tõstab esile noori lootustandvaid moeloojaid. Kokku oli võistlusel neli vooru, kus algselt osales sadu soovijaid üle maailma. Vaid neli väljapaistvat uut disainerit valiti välja ja neil avanes seeläbi võimalus osaleda samanimelisel etendusel Londoni moenädalal.
„Klassikokkutuleku“ idee ja sünni vahel

„Klassikokkutuleku“ idee ja sünni vahel

René Vilbre on tunnustatud Eesti režissöör, kelle esimeste stsenaariumiideede meenutamiseks peaksime ajas 30 aastat tagasi liikuma. Kogu praeguse kogemustepagasi juures leiab Vilbre naljatledes, et kui filmide tegemisele mõelda, on tark alustada kohe sündides ja ehk varemgi veel.

Kui hakkate mõtlema filmi tegemisele, siis mis on see üks ja esimene asi, millest tuleks alustada?
Kui juba filmi tegemisele keskendud, siis tuleks ehk mõelda, kellele pagan seda vaja on. Miks peaksid tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded tulema vaatama seda, mis parajasti su peas pöörleb? Kui see küsimus on sulle endale adekvaatselt vastatud, siis pole vahet, kas raiskad miljoni võõrast raha ühe vaataja või ühe raha miljoni vaataja peale.

Mida on vaja hea komöödiafilmi sünniks? Milline peab olema stsenaarium, võttekohtade ja tegelaste valik?
Hea komöödiafilmi sünniks on vaja südamevalu ja raskemeelsust. Mulle nali väga meeldib, eriti räige must huumor. Ise pole ma kunagi olnud helge ega kuldne kilde pritsiv seltskonnahing. Pigem nurgas norutaja. Kui kunagi ammu teles „Kreisiraadiot“ tegema hakkasime, sain tuttavaks tõsise Hannese, melanhoolse Peetri ja konservatiivse Tarmoga. Selle kurvameelse kolmikuga sobis mu nutuhäälne meelelaad hästi. Aga naljafilmi sünniks on vaja eelkõige head stsenaariumit. Ja seda olen ma kodumaal lugenud väga harva. Eestis head eesti stsenaariumit lugeda on juba iseenesest hea nali! Paar-kolm korda on mu elus seda paraku juhtunud. Siis olen küll muianud.

Millest sündis filmi „Klassikokkutulek“ idee?
Kristian Taska helistas ja ütles, et tal hea stsenaarium.
„Nali,“ mõtlesin. „Hea stsenaarium!“
„Taani oma,“ lisas Kristian.
„Taani stsena?“ Olin kohe nõus lugema.
„Aga raha pole,“ lisas Kris moka otsast lõpuks.
„Tavaline eesti film siis,“ mõtlesin. „Puhas huumor!“
Aga stsenaarium oli tõesti hea. Läbi komponeeritud, dramaturgiliselt pingestatud, lugu jooksis. Sain kohe aru, et tegemist on väga läbimõeldud looga. Väljakutse seda teha oli viivitamatult olemas. Ma ei olnud varem filmitehniliselt nii hästi kirjutatud lugu lugenud. Tänud ka Martin Algusele, kellega loo kodumaisesse konteksti tõstsime!
Võttepäevad on teatavasti pikad ja kõik näitlejad omamoodi isiksused. Kuidas nad võtteplatsil üheskoos hakkama saavad? Kuidas teie režissöörina kogu näitlejate gruppi haldate?
Kui teatris istub kogu trupp kaks-kolm kuud proovi tehes kõik koos, siis filmis juhtub tihti, et ühes loos mängivad näitlejad üksteisega ei kohtugi. Seepärast on see töö üsna keeruline pusle kokkupanek. Sul peab peas film ammu enne valmis olema, kui platsile lähed, või isegi enne, kui näitlejaid casting’ule kutsud, et lõplik valik teha. Klassikokkutulekul oli algselt mõeldud hoopis teine kolmik. Kui üks varem valmis mõeldud kolmikust ära ütles, oli kohe kogu skeem külili ja tuli otsast alustada. Mait oli ainus, kes esimesest kolmikust alles jäi. Tema järel hakkasin uut ahelat looma. Teine, kes siis paati hüppas, oli Ago. Ja siis, suure üllatusena, Genka. Nende kolmega saime kõige rohkem lugu analüüsida, improviseerida, proove teha. Teised kõik pidid üpris suure hoo pealt võtete käigus ennast loo sisse mõtlema ja hakkama saama. Režissööri ülesanne on sellise tiheda käigu pealt kõigile loomise juures abiks olla ja kangekaelselt oma loo mõtte külge klammerduda.
Režissöörina vihkan platsil kõva häält ja närveldamist. Paraku on sellistes oludes nagu tilluke eelarve ja vähe võttepäevi mõlemad variandid kiired tulema. Kui vaja, oskan väga kõva häält teha. Kuid pigem saan alati vaikse tooniga jama ära klaarida. Ja näitlejatega ei juhtu kunagi jamasid. Kõige riskantsemad kaadrid on alati enne läbi proovitud ja arutatud. Seal peab režissööril olema alati kindlus, et hulluks mõeldud episoodid töötavad näitlejate poolt hullu moodi hullult.
Klassikokkutuleku filmis oli mitu värvikat karakterit. Millise karakteri loomine võttis kõige kauem aega? Millistele detailidele tuleb filmikarakteri puhul tähelepanu pöörata selleks, et see filmis mängima hakkaks?
Igal karakteril peab olema see suur „MIKS“ ja „MILLEKS“ ja „KUIDAS“?
Meie filmikolmikul oli see valu olemas! Ma arvan, et Maidu ja Ago karakteritel oli see valu suurem ja kogemuse tõttu kergem tulema. Genka karakter leidis ennast kõige raskemini, aga tulemus oli seda säravam. Tegelaskujude kaupa oli kõige rohkem tegemist Maidu karakteri südameläikimise episoodiga. Enim prooviaega läks, ja väga õigustatult, Genka ja Ago trepiepisoodiga finaalis, kus mehed kahekesi üksteise tõeni jõuavad. See, kuidas Maidu karakter purju jõuab jääda ja sealt omakorda laksu alla jõuda ning veel tagasi reaalsusse, oli omaette väljakutse filmitehniliselt ja näitlejasisuliselt ära lahendada. Näitleja pidi kuu jooksul vastavalt võttegraafikule pidevalt minu ettemääratud seisundis olema, olenemata kellaajast, päevast, ööst, kuupäevast või aastaajast.
Kui palju oli näitlejaid, kes rollist keeldusid?
Eesti filminäitleja elu on võrreldes suure filmimaailmaga üpris kerge. Seljataga pole kogu aeg sadat turja hingeldavat konkurenti. Saad rahulikult valida, mida teha tahad või ei taha. Meie stsenaariumi puhul, mis oligi keskmisest eesti stsenaariumist üsna erinev, nõudis paati hüppamine mõningast julgust. Andsime endale aru, et me ei tee ju tavalist arthouse’i, endasse vaatamist tuhandele sõbrale, vaid žanripuhast rahvakomöödiat. Eks see võttiski paljudel jala värisema. Aga mis siis, kui rahvas ei tulegi?
Maarja Jakobson, kes oli kohe nõus, ütles, et ta on teatris ja filmis nii palju tõsiseid rolle mänginud, et selline komöödia kulub talle marjaks ära.
Oma 2005. aasta intervjuus ERRile „Röövlirahnu Martini“ teemal rääkisite, et lapsed arenevad kogu võtteperioodi jooksul silmanähtavalt. Kas sarnast arengut võib märgata ka täiskasvanud ja juba professionaalsete näitlejate juures?
Näitlejal on hea mängida, kui roll ise areneb ja on, mida mängida. Selle filmi puhul oli meil näitlejatega pureda üsna mitu pähklit. Eelkõige, kuidas mängida nali välja ja samas hea maitse piiril mitte libastuda. Selle piiri panime iseendale juba üsna alguses paika ja sellel me võtteperioodil balansseerisime.
Kõige enam arenes platsil muidugi Genka, sest talle oli mängufilmimaailm ja näitlejana üles astumine uus. Kui alguses veidi pelgasin, kuidas ta proffide kõrval hakkama saab, siis nüüd, teist osa planeerides, saan julgelt temale toetuda.
Kui oluline osa on filmimuusikal? Kuidas valisite selle „Klassikokkutulekule“?
Minu jaoks on muusikal väga suur osa. Näitleja- ja operaatoritöö kõrval kohe järgmine. Muusika aitab karakteril kujuneda, annab süžeele vajalikud rõhud ja hoiab kogu filmi žanris. Muusika valimine filmile käib tunde järgi. On originaalosa, mille heliloojaga läbi arutame, ja on juba valmis laulud, mille valik hakkab kujunema stsenaariumit lugedes. Klassikokkutuleku lõpuepisoodiks tahtsin tegelikult Black Sabbathi laulu „Paranoid“. Paraku oli see meile liiga kallis. Lõpuks mõtlesin välja Paradoksi laulu „Ära möödu must lähedalt“ ja lõppkokkuvõttes mõjus see isegi paremini.
Kui kaua läks aega filmi tegemisele?
Kiiremini pole ma ühtegi filmi varem teinud. Stsenaariumiga hakkasin tööle aprillis ja film esilinastus järgmise aasta veebruaris. Nii et kümne kuuga saime valmis. Tavaliselt läheb kaks kuni viis aastat. Pole ime, kui ka 15 aastat ühte filmi tehakse.
Mis on filmi tegemise juures kõige raskem? Mida naudite selle juures kõige enam ja mida kõige vähem?
Kõige keerulisem ja ajamahukam on vormida ideest stsenaarium ja leida sellele rahastus. Kui need kaks etappi on möödas, on edasine puhas nauding. Töö stsenaariumi ja näitlejatega on aeg, kui film nii-öelda ette valmib. Platsile minnes on mul tavaliselt film juba peas valmis. Siis saab juba mõtteliselt valmis teose platsile lahti lasta ja vaadata, mis juhtuma hakkab. See on see metsik loomise osa, kus peab oma nägemusest kinni hoidma, aga samas laskma teistel oma hindamatute ideedega sekkuda. Operaator, valgustajad, grimeerijad – kõigil on oma loominguline panus anda. Peab ainult oskama hea ära tunda.
Kuivõrd tundsite filmis ära iseennast? Millised on teie enda klassikokkutuleku kogemused?
Selliseid kokkutulekuid pole mul õnneks olnud! Aga eks see hirmus äratundmishetk ole tuttav ka sellest loost. Kui kokkutulekule minnes on 20aastase süda sees ja äkki näed enda ümber tuttavate nägudega 40aastaseid pensionieelikuid, on üpris kentsakas tunne.
Kui kaua läheb aega, et ühest tehtud filmist toibuda ning millegi täiesti uuega tegelema hakata?
Kui film on esilinastunud, siis pole mul sellega enamasti enam seost. Selleks hetkeks olen seda juba paarsada korda vaadanud, elanud temaga paar aastat ja ei oska sellega enam midagi peale hakata. Pärast esilinastust hakkavad seda purema kriitikud, kes teavad mitu korda paremini, mida filmiga on öelda tahetud. Tavaline kinokülastaja hääletab jalgadega ja suust suhu reklaamiga. Tegelikult võib kuu pärast esilinastust rahulikult uue filmi mõtteid mõlgutama hakata.
Film purustas teatavasti Eesti kinopiletite müügirekordid. Kui nüüd analüüsida, siis millest see võis tuleneda?
Ju see oli lugu, mis läks vaatajale korda. Head komöödiat on raskem teha kui head tragöödiat. Naljafilmi polnud keegi tükk aega teinud ja rahvas vajas sel ajal sedasorti huumorit.
Kuidas kommenteerite seda, et kriitikutele film nii väga ei meeldinud, rahvas aga nautis täiel rinnal?
Mitu kriitikut alul isegi kiitis. Kui saadi aru, et film ka rahvale meeldib, muutis kriitika kiirelt suunda. Kriitik peab olema karm rahva maitse vastu ja tõstma esile avangardseid ideid filmitaevas. Muidu ei saa filmikunst areneda! Olen ise filmikriitikuna kümme aastat töötanud, seetõttu oskan head kriitikat ja niisama lahmimist eristada.
Teatavasti olete tiimiga välja kuulutanud, et tulekul on „Klassikokkutulek 2“. Kuidas plaanite murda stereotüüpi, et teine osa pole kunagi sama hea kui esimene?
Ma ei plaani midagi murda, vaid teha filmi nii hästi, kui oskan. Kui esimese osa puhul tegin eksperimendi, kas nii väikese raha eest saab edukat filmi teha, siis teise osa puhul teen ma seda sellepärast, et Eestis pole seni veel keegi järjefilmi tegemist proovinud. Jällegi eksperiment, mis juhtuma hakkab! Teise osa stsenaarium on veel hullemaid juhtumisi täis kui esimene. Väljakutse endale ja näitlejatele. Saame peastsenarist Martin Algusega kokku ja hakkame pusima.

Fotod Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Foto: Sander Antoniak

Intervjuu ilmus ajakirjas YU Magazine detsembris 2016