by Triinu Mölder | aug. 3, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Sossimäest üles rühkides näeb kõrgeid kiviseinu, mille taga oli omal ajal tselluloosivabrik. Tänapäeval kasutatakse neid ruume hoopis teisel eesmärgil. Hoonesse sisenedes saab kohe aru, et vana vabriku hõngu maja endas enam ei peida: juba uksel hakkab silma paar treeningsaali silti. Üks neist on huvitava ja võõrapärase nimega Casa Grande, mida otsima läksingi. Ukse number 7 taga võtavad mind vastu kaks noormeest Andris ja Kristjan, kes kasutavad vaba aega saalis harjutamiseks ning annavad siin trenne, et teistelegi oma oskuseid edasi õpetada. Saalis on uhked kõrged laed, kuid siiski on tunne väga hubane, sest treenerid on ruumi ise kujundanud ja paljutki juurde meisterdanud. See on väga äge koht, mida hoonet väljastpoolt vaadates oodatagi ei oska, ning mulje on hoopis teistsugune kui muudes spordiklubides.
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Te olete siin nii laheda ja hubase saali sisse seadunud. Millega te tegelete?
Oleme loonud siia oma treeningsaali. Varem rentisime ruume teistes Tallinna spordisaalides, kuid siis sõltusime saadaval olevatest aegadest ja teiste gruppide trennigraafikust. Nii mõtlesimegi välja uue plaani ja rentisime täitsa oma ruumid, et saaksime sõltumatud olla ja trenni teha sobivamal ajal.
Meie põhitrenn on capoeira, kuid peale selle tegeleme ka jõutreeninguga, hommikuti teeme venitust ja äsja võtsime kavasse ka yin-jooga. Treeningud valisime selle järgi, et need toetaksid capoeira’t ning samas sobiksid inimestele, kes capoeira-maailma veel siseneda ei soovi. Põhitreeningu capoeira elemendid paistavad välja ka saali välimusest ja inventarist. Näiteks võib saalis lehvimas näha Brasiilia lippu ning meisterdasime pillide jaoks omaette seina.
Pillid, mida kasutatakse capoeira‘s. Foto autor Stiina Einasto
- Usun, et ma pole ainus, kelle jaoks on capoeira võõras. Seletage paari sõnaga, mis see endast kujutab.
Capoeira on Brasiiliast pärit liikumiskunst, mis koosneb tantsust, võitlusest, muusikast ja kultuurist. Capoeira-võitlust nimetatakse mänguks, sest eesmärk ei ole teisele inimesele haiget teha ega pihta lüüa, vaid temaga dialoogi astuda erinevate liikumisviiside, löökide, põigete ja kaitsete kaudu. Mäng toimub roda’s: kõik osalejad moodustavad ringi ja kaks capoeirista’t asuvad teiste keskele mängima. Ringi moodustajad laulavad ja plaksutavad kindlas rütmis ning alati on ka mõni pillimängija. Capoeira-muusika tegemiseks kasutatakse spetsiaalseid pille.
Capoeira-mäng. Foto autor Marilyn Rebane
- Capoeira on ilmselt teie kõige suurem ühisosa, sest selle kaudu saite juba aastaid tagasi tuttavaks ning teist on saanud väga head sõbrad. Nüüd annate koos siin saalis trenne. Mida capoeira’ga tegelemine teie jaoks tähendab ja mida see teile annab?
Kristjan: Capoeira motiveerib mind, annab hea tuju ja palju energiat. Mängides kaovad peast kõik igapäevamured ning see on aeg, kui saan keskenduda ainult muusikale ja teisele inimesele ringis. Minu jaoks teeb capoeira väga atraktiivseks ka see, et sellel ei ole otseselt lõpp-punkti, sest capoeira koosneb mitmest erinevast oskusest, mida tuleb kogu aeg lihvida, näiteks liikumist, akrobaatikaoskusi, löökide täpsust, pillimängu ja laulmist.
Capoeira’ga tutvusin 2007. aasta sügisel Pärnus, kui õpetaja Lauro C. Lins käis koos oma õpilasega Pärnu ühisgümnaasiumis esinemas. Tol korral nende esinemist vaadates ei osanud ma ettegi kujutada, et ise kunagi samamoodi liikuda suudaksin. Juba pärast esimest trenni aga tundsin, et sobin sellesse õhkkonda ning olen leidnud selle, mida olin otsinud.
Andris: Sõbrunesin capoeira’ga 8. septembril 2006. aastal Tartus. Tollal elas minu brasiillasest õpetaja Leandro Cocao Eestis. Tema juures alustasin õppimist. Alates 2009. aastast olen juhendanud capoeira-treeninguid ja workshop’e nii Tallinnas kui ka Tartus. Olen palju käinud õpetamas ka välismaal, näiteks meie naabrite juures Soomes ning capoeira ja mu mestre ehk õpetaja kodumaal Brasiilias.
Sealse kultuuri keskel elamine andis ainulaadse elamuse, mis aitas mul nende olemust ja elustiili veel paremini mõista. Tihti tunnen brasiillaste elustiiliga isegi suuremat sidet kui meie kohaliku põhjamaise olemusega. Koos oma õpetaja ja teiste mestre’tega mängimine arendas minu oskusi ja avas capoeira-maailma veel rohkem. Capoeira’t armastan eelkõige selle pärast, et see on mäng, kus kõik osalejad on võitjad. Capoeira eesmärk ei ole eristada võitjaid kaotajatest, vaid kasvada ühiselt koostöö ja kollektiivi kaudu.
Capoeira-treening. Foto autor Marilyn Rebane
- Andris, sina tegeled peale capoeira ka joogaga. Kas need kaks ala on kuidagi sarnased?
Jooga harrastajate suhtes ei oleks vist päris aus öelda, et ma joogaga tegelen, kuna panen väga vähe rõhku meditatsioonile. Võiksin öelda, et olen laenanud joogast ja mujalt erinevaid venitusharjutusi ning kasutan neid nii enda arendamiseks kui ka venitustreeningu läbiviimiseks. Capoeira’s on stiimulid pigem välispidised, joogas aga sisemised, ning selle poolest on need alad täiesti erinevad. Küll aga on mõlema jaoks vaja kehalist painduvust. Seda nii liikumiste ja asendite sooritamiseks kui ka põhjusel, et süvalihaste treening ja üldine lihaskiudude elastsus tagab kehakontrolli ja tasakaalu säilitamise võime.
- Kristjan, sinu teine hobi on jõutreening. Kas capoeira ja jõutrenn liiga erinevad ei ole, et neid koos harrastada?
Ma leian, et edukaks capoeira-mänguks on vaja ka arvestataval määral jõudu. Capoeira’s on vaja liigutada tervet keha ja aktiveerida õigel ajal õigeid lihaseid. Loomulikult ainult jõuga capoeira-mängus teisi üle ei trumpa, kuid see tuleb kindlasti kasuks. Pealegi on capoeira ja jõutreening super kooslus ideaalse rannavormi saavutamiseks!
Capoeirista. Foto autor Martti Kikojan
- Kui vanemad mind juba lapsena trenni ja üldise kehalise aktiivsuse juurde ei suunanud, kas siis täiskasvanuna alustada on hilja ja peaksin pigem leppima diivanil lesimisega?
Capoeira’ga ei ole kunagi liiga hilja alustada. Tänu abistavatele treeneritele ja toetavatele trennikaaslastele on võimalik igaühel sellega tegeleda. Alustatakse rahulikult, õpitakse põhiliikumisi, kaitseasendeid ja jalalööke ning tasapisi hakatakse keha harjutama keerukamate liikumistega. Laulmist ja pillimängugi ei ole vaja häbeneda, sest keegi meist ei ole ooperilaulja ega orkestrimängija, vaid aja jooksul harjutades õppinud. Laulmine on vajalik, et anda mängule energiat ja kaasa elades õige atmosfäär luua.
Mitme sõbra jaoks on capoeira olnud just see uks, mille kaudu nad on avastanudliikumise maailma. Päris mitmed praegusedki trennikaaslased on alustanud alles hiljuti ning mõned neist on juba peaaegu neljakümnesed. Meil on Soomes väga head sõbrad, kes esmapilgul paistavad tavaliste vanemaealiste inimestena, kuid nende mäng on täiesti vapustav — hundirattad ja kätelseis on nende jaoks käkitegu. Capoeira arendab painduvust ja liikuvust ning just liikuvus on see, mida läheb meil vanemas eas järjest rohkem vaja, et elada täisväärtuslikku elu.
- Missugused on teie edaspidised plaanid seoses treeningute ja saaliga?
Augusti alguses leiab Pärnu lähedal aset Casa Grande suvelaager, kus teeme trenni ja palju capoeira’t ning veedame ühe laheda nädalavahetuse koos uute ja vanade sõpradega. Muidu toimuvad meie saalis kogu aeg trennid ja ootame kõiki uusi huvilisi enda sekka. Septembrist alustame ka noorte capoeira-treeningutega, ilmselt argipäeviti enne tööpäeva lõppu. Kindlasti tasub silma peal hoida meie Facebooki lehel!
Autor Triinu Mölder
Toimetaja Merily Šmidt
by Helena Karu | juuli 31, 2018 | Avalehele, Elustiil, Helena Karu, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Käisin 21. juulil Kultuurikatlas 14–20 aastastele suunatud Mindvalley noortepäeval, millle eesmärgiks oli noori inspireerida jagada uut infot ning anda mõtteainet. Mindvalley inspiratsioonipäev toimus Eestis esmakordselt. Kuulama tuli rohkem kui 300 noort. Seminaril keskenduti valikute tegemisele ja mõttemaailma kujundamisele, samuti räägiti õnnest ja motivatsioonist. Oma kogemustest ja tegemistest lähtudes kõnelesid seitse inimest: Mindvalley asutajad Vishen Lakhiani ja Kristina Mänd-Lakhiani, muusik Tanel Padar, ettevõtte Testlio asutaja Kristel Kruustük, saatejuht ja reporter Keili Sükijainen, koolitaja Alar Ojastu ning buda munk Gelong Thubten.
Vishen Lakhiani ettekanne keskendus oma südamehääle järgimisele ning ta ärgitas noori mitte alluma stereotüüpsetele hoiakutele nagu “sa pead koolis käima ja saama häid hindeid, et ülikooli pääseda ning hiljem hea töökoht leida”. Lakhiani tutvustas Jaapani ikigai kontseptsiooni, mis on lühidalt öeldes elu eesmärk ja põhjus elada. Ikigai hõlmab endas seda, milles oled hea ja mida armastad, mida maailm vajab ning millega ühtlasi saad endale elatist teenida.
Ikigai kontseptsioon.
Vishen Lakhiani on veendunud, et tänapäevases pidevalt muutuvas maailmas ei ole noortel tingimata mõtet oma vanemate rada käia. Ta soovitas noortel leida enda kutsumus, mis ei pea olema mõni tuntud ja traditsiooniline elukutse. Küll aga on oma õige kutsumuse leidmine sageli aeganõudvam protsess kui kohe põhikooli või gümnaasiumi järel eriala või ameti omandamine. Olgugi et viimane on väga levinud tegutsemisviis, ei peaks alati pimesi sissetallatud rada käima. Oma kutsumuse leidmise teekond võib olla pikk ja käänuline, ent kui see aitab leida sinu ikigai, siis tasub taoline otsirännak end igati ära.
Kristina Mänd-Lakhiani rääkis õnnest ja õnnelikkusest. Ta selgitas, et õnnelik olemiseks on nii lühi- kui ka pikaajalisi strateegiaid. Levinud lühiajalised nipid meeleolu tõstmiseks ja õnne kogemiseks on paljudel inimestel millegi tarbimine (näiteks lemmiksöök, psühhoaktiivsed ained) ja mõni tegevus (näiteks sport). Need võivad mingil määral abistavad olla, aga järjepideva õnne- ja heaolutunde jaoks ei ole need parimad viisid. Kristina selgitas, et võti peitub hoopis mõttemaailma muutmises. Tuleb osata olla tänulik, viibida hetkes, hoida lähedastega häid suhteid, armastada iseennast ja tunnustada teisi ning arendada negatiivsuse talumist.
Tanel Padar rääkis oma elust ja valikutest ning sõnas, et oma nooremale minale ei ütleks ta nõu andmiseks midagi, sest tänu katsetustele ja vigadest õppimisele on tema elus kõik läinud nii, nagu minema on pidanud.
Kristel Kruustük rääkis loo Testlio asutamisest ja ärgitas noori pingutama ning olema julge. Ta sõnas, et Testlio arendamine ei ole olnud läbinisti lihtne ja roosiline, ent pingutus tasub end alati ära.
Keili Sükijainen rääkis, kuidas tema vanemad olid vastu sellele, et ta otsustas õppida ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Keili sõnul on oluline mitte end teistest liigselt mõjutada lasta. Tänu sellele, et ta järgis oma südame häält ja läks õppima seda, mida tõeliselt ihkas, on tal nüüd töökoht, mis talle väga meeldib ning ta tunneb, et saab tänu oma tööle inimesi aidata.
Juhtimis-, teenindus-, müügi- ja inspiratsioonikoolitaja Alar Ojastu rõhutas, et on oluline olla leidlik, hooliv, vastutulelik, optimistliku meelega, uuendustele avatud ja parajalt riskialdis. Ta sõnas, et õnn ja vedamine väljenduvad seal, kus võimalus kohtub ettevalmistusega. Just eelnevalt loetletud omaduste arendamine ja kasutamine aitab end ette valmistada, et näha võimalusi, mida elu pakub. Alar tõi selle väite kinnitamiseks mitmeid elulisi näiteid. Tema kõne võeti väga hästi vastu, noored mitte ainult ei plaksutanud pärast ettekannet, vaid tegid seda lausa püstijalu.
Gelong Thubten keskendus mindfulness’ile. Mindfulness ehk meeleteadlikkus on hoiak, millega me igapäevaelu sündmusi ning olukordi kogeme, ühtlasi ka kohalolu käesolevas hetkes ning teadlikkus oma otsustest, valikutest ja suhetest. 1
Üritusel osalenud noored said kaasa väikese nänniga täidetud kingikoti, milles peitunud parim asi oli minu meelest motivatsiooni- ja planeerimismärkmik TimeBook. TimeBooki looja Mihkel Sepp tutvustas märkmiku sisu lähemalt ja rääkis, kuidas seda kasutada, et parema elu nimel oleks lihtsam oma eesmärke ja unistusi ellu viia.
Kokkuvõttes jäin üritusega väga rahule, sest kõnelejate ettekanded laiendasid mu maailmapilti ja õpetasid nii mõndki teemat uue nurga alt vaatama. Soovitan soojalt kõigil noortel tulevastel aastatel Mindvalley seminaridest osa võtta, kui võimalus avaneb.
Kasutatud allikas:
1 http://kultuur.ee/kursus/sissejuhatus-mindfulnessi/
Autor Helena Karu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Monika Schults | juuli 30, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Kirjutasin eelmisel nädalal kodulehe loomise protsessist ning loodan, et ka sinu blogi esialgne versioon on valmimas. Justnimelt esialgne, kuna kodulehekülge peab pidevalt arendama ja täiendama. Ma ei liialda, kui ütlen, et tegin alguses pea iga kord mõne muudatuse, kui oma veebi sisse logisin. Mida rohkem kodulehekülge arendad, seda paremini mõistad, mida vajad, ja vastupidi. Nagu ütleb vanasõna: „Tasa sõuad, kaugele jõuad.” Seadsin eesmärgiks blogi hiljemalt suve lõpuks avaldamisvalmis saada.
Sisu on blogi süda
Nüüd, mil kodulehekülg on enam-vähem valmis, tuleb kõige olulisemale — sisu loomisele — keskenduda. Tean omast kogemusest, et tehniliste väljakutsetega rinda pistes võib sisuloome, mis on ju kogu asja eesmärk, esialgu üldse tagaplaanile jääda. Oluline on sisu luues lugejatele pidevalt midagi huvitavat pakkuda — et neil oleks ikka ja jälle põhjust sinu blogi lugeda. Soovitan iga blogipostitus hoolikalt läbi mõelda. Enne postitamist võiksid endalt iga kord küsida:
- Kas ma pakun lugejale midagi huvitavat või kasulikku?
- Kas minu lugu on inspireeriv?
- Kas annan lugejale põhjuse või võimaluse kuidagi reageerida?
Kui tahad, et sinu blogi oleks laiahaardelisem kui isikliku päeviku pidamine, peaksid mõtlema, kuidas saad oma sõnumiga teistele kasulik olla. See ei tähenda, et peaksid kogu aeg endast rääkima 😊.
Ole kirjutamises järjepidev
Kui sa ei ole varem blogimise või muul moel sisu loomisega tegelenud, arvesta, et hea postitus võtab aega. Pead olema järjepidev, et sihtgrupil tekiks harjumus ja soov sinu blogi lugeda. See tähendab, et pead pidevalt midagi uut ja huvitavat pakkuma. Mida rohkem kirjutad, seda paremaid tulemusi saavutad — seda muidugi eeldusel, et lugejatele midagi väärtuslikku pakud. Kindlasti on parem avaldada üks väga hea postitus kolme-nelja kehvapoolse asemel. Kirjutamine vajab harjutamist, eriti juhul, kui sa seda varem regulaarselt teinud ei ole. Mulle on palju kordi öeldud, et oskan sõnu hästi ritta seada. Sellegipoolest on ka minul teinekord üsna keeruline oma mõtteid ladusaks tekstiks formuleerida. Selle artikli kirjutamine on samuti osa harjutusprotsessist. Tänu iganädalasele artikli avaldamisele oskan palju paremini kirjutamisele kuluvat aega hinnata, mida edaspidi planeerimisel arvesse võtta. Seega soovitan ka sinul esmalt kirjutamist harjutada. Pane kasvõi iga päev kõik peas keerlevad mõtted kirja. See aitab sul vajalikku harjumust tekitada ja kirjutamisoskust arendada. Mida rohkem harjutada, seda parem on tulemus.
Kui tihti postitada?
Postituse avaldamise sagedus sõltub sinu blogi eesmärkidest. Kui pead elustiiliblogi, kus räägid põhiliselt oma igapäevaelust, võidki kasvõi iga päev kirjutada. Kindlasti tekib päeva jooksul üpris palju kirjutamisväärset materjali. Kui jagad blogis erialaseid nõuandeid või muud sarnast infot, kulub ühe postituse kirjutamiseks ilmselt kauem aega. Aja jooksul tekib selge ettekujutus, kui palju pead ühe artikli kirjutamiseks aega varuma. Minu esialgne plaan on kirjutada vähemalt üks blogipostitus nädalas. See tundub töö ja kõikide muude toimetuste kõrvalt kõige reaalsem (ja saavutatav!) eesmärk.
Blogi sisu määrab selle edukuse. Kui sisu on hea, loetakse seda tõenäoliselt meeleldi. Kui tunned aga, et sinu sõnum jääb nõrgaks, tajuvad seda lugejadki. Harjutamine teeb meistriks — seega asu tegutsema! Loodan, et minu kogemusi lugedes on sul kergem oma unistus reaalsuseks muuta ja blogi alustada.
Kuna hea sisu loomine nõuab aega ja järjepidevust, pühendungi nüüd oma blogile, et see suve lõpus avalikustada. Vahepeal oOtsustasin tempot vähendada, kuna kõiki projekte korraga paraku hästi vedada ei õnnestu, teisalt ei meeldi mulle midagi poolikult teha. Kuigi minu blogi ei ole veel avaldamiseks päris valmis (plaanin veel mõned muudatused teha), luban sul piiluda, milline see hetkel välja näeb 😊. Tutvustan sulle oma lapsukest, kes sai nimeks Tähetolm. See on koht, kust saad edaspidi minu tegemiste kohta lähemalt lugeda.
Olen tänulik, et sain oma teekonda sinuga jagada. Kui sul tekib küsimusi, mõtteid või ettepanekuid, jaga neid julgelt kommentaarides. Soovin sulle edu ja kõikide unistuste täitumist!
Autor Monika Schults
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Triine Viisma | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Restoran ÜLO (Kopli 16) asub Telliskivi Loomelinnaku lähedal ja on suurepärane koht, kus lõuna- või õhtusööki nautida . Restoran on kohe tee ääres, mistõttu võiks seda väga lihtne olla üles leida, kuid natuke segadusse ajas, et kuskil nähtaval polnud ei silti ega nime, seega enne ei saanudki kindel olla, kas oled õiges kohas, kui olid juba sisse astunud. Lähedal on ka trammipeatus ning Balti Jaama Turu parkla, seega saab mugavalt restorani külastada nii jalgsi kui ka autoga.
Käisin ÜLOs töökaaslastega õhtust söömas. Koht oli väga armas ning sobilik tähtpäevade tähistamiseks, aga ka lihtsalt hea seltskonnaga nautimiseks. Samal ajal peeti kõrvallauas näiteks poissmeesteõhtut. Et kindel olla kohtade jagumises, tuleb ilmselt laud ette broneerida, eriti kuna tegemist on uue ning populaarse kohaga. Ilusa ilmaga saab istuda ka õues.
Proovisime töökaaslastega menüüst ära peaaegu kõik veganitoidud ning jäime kõik väga rahule. Road on paraja suurusega — pearoast sai kõhu täis küll, eelroad ja magustoidud on veidi pisemad. Menüüs on valikut ka omnivooridele, kes soovivad praadi näiteks liha või kalaga. Ka joogimenüü on väga lai, saab kokteile, veine, karastusjooke ning kuumemat keelekastet.
ÜLO naerusuine meeskond. Foto allikas www.facebook.com/Kopli16/.
Restorani atmosfäär on väga hubane ja mõnus. Seinas oli ka stiilne ava, kust oli näha, mis köögis parasjagu toimub. Teenindus oli lausa suurepärane — teenindajad olid väga abivalmis ning suurest külastajate arvust olenemata hoolitsesid selle eest, et kõigi soovid oleksid alati täidetud. Lisaks oli janu kustutamiseks alati laual ka kann veega. Usun, et seal oleks tore ka mõnd üritust pidada.
Restoranile nime panemise taga on ka huvitav lugu, mida teenindajad on valmis rõõmsalt rääkima. Seega kui tekib võimalus restorani ÜLOkülastada, siis kindlasti tehke seda. Nautimist väärt!
Autor Triine Viisma
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
by Merit Mäekalle | juuli 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Sport
Foto autor Philip Mroz
Jooksu- ja spordisõpradele on nii suvel kui ka sügisel mitmeid jooksuüritusi üle Eesti. Kui mõni sündmus äratab sinus huvi, siis kiiresti registreerima, jooksutossud jalga ja õue jooksma, sest treenimine tuleb ainult kasuks!
| Üritus |
Asukoht |
Kuupäev |
Distants(id) |
|
| Viking Line Eesti ööjooks |
Rakvere |
18. august |
21,1 km, 10 km või 4 km |
|
| Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks |
Pärnu |
1.− 2. september |
10 km või 3 km |
|
| We Run Tallinn noortejooks |
Tallinn |
7. september |
5 km |
|
| Tallinna maraton |
Tallinn |
8.− 9. september |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Friday Night Run |
Tartu |
5. oktoober |
4 km |
|
| Tartu linnamaraton |
Tartu |
6. oktoober |
42,2 km, 21,1 km või 10 km |
|
| Paide−
Türi rahvajooks |
Paide−
Türi |
7. oktoober |
13,6 km või 6,5 km |
|
| Pärnu rannajooks |
Pärnu |
21. oktoober |
5 km või 10 km |
|
Autor Merit Mäekalle
Toimetaja Merily Šmidt
by Marika Juusu | juuli 27, 2018 | Avalehele, Elustiil, Ilu & Mood
Suvi on jõudnud oma kõrgpunkti – nauditakse imelist ilma ja ihatakse kaunist kuldset päevitust. Päikesekiirte püüdmisel tuleb aga erakordselt kuuma suve tõttu eriti ettevaatlik olla. Suvine intensiivne päike kipub nahka liigselt kuivatama, mistõttu on kasulik kõrva taha panna mõningad lihtsad nipid, millega enne või pärast päikese käes viibimist oma nahka turgutada. Dove’i brändijuht Kertu-Kai Põldvere jagab alljärgnevalt igapäevaseid ja lihtsaid ilusoovitusi, millega oma naha eest suvekuumuses hoolitseda.
Käi jahutava duši all
Soovituslik on käia duši all iga kord pärast päikese käest tulekut või suurest palavusest higistamist. Kuum dušš kuivatab kuumavat nahka, kuid temperatuuri vähemaks keerates teed oma nahale mitmeti head. Jahutav dušš aitab näiteks palavusest pidevalt higistavat nahka klaarina hoida, vähendades akne väljalöömist. Keha pesemisel proovi näiteks mitsellaartehnoloogia abil loodud dušigeele, mis on päikesest paitatud tundliku naha vastu eriti hellad.
Koori, aga mitte liiga tihti
Üks parimaid viise oma nahk tervelt ja suviselt kumavana hoida, on regulaarselt koorida. Koorimine tagab sileda ja särava naha ning aitab hoiduda palaval ajal tavapärastest muredest nagu sissekasvanud karvad, kuivad kohad nahal ja ebaühtlane jume. Samuti aitab koorimine hoida puhtana poorid, mis võivad suvekuumuses pidevalt päikesekreemi kasutades kergelt ummistuda. Suvel tuleks koorida üks-kaks korda nädalas, mitte rohkem.
Niisuta nahka
Päike vähendab naha niiskustaset ja aeglustab loomulikku koorimisprotsessi, mis jätab naha kuivaks ja karedaks. Põldvere soovitab kohe pärast duši all käimist niisutavat kehakreemi kasutada, sest pesemast tulles kaotab nahk veest saadud niiskuse ja kuumal ajal võib seda veel oluliselt kuivatada. Jume parandamiseks tasub aga lisaks päikesekaitsevahenditele enne ja pärast päikese käes olemist nahka toitvate kehalosjoonidega poputada. Keha kreemitamine pärast päevitamist hoiab nii ilusat jumet kui annab ka mõnusa värskustunde.
Päikesekuldne jume ilma päevitamata
Suviselt kuldse jume saamiseks on lisaks nahale ohtliku päikese ka muid alternatiive. Isepruunistavad kreemid annavad nahale samuti kauni kuma, mis jätab mulje, nagu oleksid just nädalavahetuse rannas veetnud. Nahka tooniva ja niisutva kreemi kasutamine on ideaalne variant ka neile, kellel pole suvel aega puhata või peavad palavad päevad kontoriseinte vahel veetma.
Joo ohtralt vett
Suvel higistame rohkem ja et keha niisutatuna hoida, tuleb tarbida ohtralt vedelikku. Kanna endaga alati veepudelit kaasas ja ära unusta päeva jooksul pidevalt juua. Nii hoiad ära veepuuduse, vabaned kehasse kogunenud jääkainetest ja püsid palavaga ärksana.
by Triine Viisma | juuli 26, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur
Vigri Kohvik Pirita jõe ääres on ideaalne koht mõnusaks hommiku-, kiireks lõuna- või maitsvaks õhtusöögiks. Kohvik asub Kalevi Jahtklubi ja Pirita spaahotelli lähedal aadressil Purje 8, mida võib olla esmasel külastusel veidi keeruline üles leida. Parkimise kohta ei oska ma täpsemalt informatsiooni anda, kuid kohviku läheduses tundus parkimiskohti pigem olevat vähe.
Vigri kohvik tutvustab end värvilise, värske ja täistaimse toidu pakkujana. Lisaks sellele valisin Vigri kohviku külastuse ka tänu buffet’ võimalusele. Mulle meeldib, kui toit on silme ees, ning saab valida just seda, mis kõige isuäratavam tundub. Taimetoidurestorani pisike buffet-valik on iga päev erinev: valikus on nii soojad toidud, erinevad salatid kui ka päevasupp. Söögi kõrvale saab võtta ka vett ning kohapeal küpsetatud imemaitsvat saia. Buffet’st valitud toidu eest tuleb maksta selle kaalu järgi. Toidu hinna ja kvaliteedi suhtes ei pidanud pettuma.
Vigri kohvik. Foto allikas vigrikohvik.ee.
Kohviku kiirel külastusel saab haarata ka mõne koogitüki, võileiva või toekama vrapi. Vigri pakub ka imemaitsvaid saiakesi, sealhulgas klientide suurt lemmikut ehk maapähklisaiakest. Mulle maitsesid väga ka nende kaneelisaiad. Vigri kohviku toidu juures nautisingi pakutavat tervislikku, täisväärtuslikku ning täistaimset toitu, millest saab kõhu täis kindlasti igaüks.
Vigri joogimenüü sisaldab nii sooje jooke, sealhulgas eri taimse piimaga valmistatud kohvi kui ka värskeid smuutisid ja mahlu. Kui mõnel suveõhtul tuleb isu võtta toidu kõrvale näiteks klaasike veini või muud alkohoolset jooki, on ka see võimalus Vigri kohvikus olemas.
Kohviku atmosfäär on väga mõnus, kodune ja rahulik, jättes tunde, et oled alati sinna tagasi oodatud. Kohvikus saab istuda nii kahes siseruumis kui ka õues. Lastele on olemas ka pisike mängunurk. Vigri kohviku teenindus oli suurepärane: teenindajad olid väga abivalmid, sõbralikud ning on probleemi tekkimisel kindlasti nõus aitama ja vastu tulema.
Lisaks mõnusale ajaviitele saab Vigris korraldada ka üritusi ja pidada tähtpäevi, sealhulgas tellida näiteks kohviku oma kooke-kringleid. Täpsemat infot saab nende koduleheküljelt https://vigrikohvik.ee/.
Kui täna õhtul ei ole tahtmist kodus süüa teha, aga tahaks siiski midagi head nii kehale kui ka meelele, siis külastage kindlasti Vigri Kohvikut!
Autor Triine Viisma
Toimetaja Karolin Kaivoja
by Helin Sinisaar | juuli 25, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht
Jaagub Tuisk.
14. juulil 2018 toimus Tallinna Merepäevade raames meeleolukas kontsert Haven Kakumäe sadamas. Kontserdil esinesid osalejad saatest “Eesti otsib superstaari”: Helis Järvepere-Luik, Anette Maria Rennit, Merilin Mälk, Hele-Mai Mängel, Jaagup Tuisk, German Pinelis, Jüri-Saimon Kuusemets, Kaarel Orumägi ja Carlos Ukareda. Juba esimesel minutil selgus, et kunagistest rivaalidest on saanud sõbrad, kes naudivad koos esinemist. Kontserdi kava koosnes nii soolonumbritest kui ka duettidest, lõpus esitati üheskoos Karl-Erik Taukari laul “Seitsme tuule poole”, mille ajal kutsuti ka publikut kaasa laulma, see lõi väga ühtse tunde ning pani kontserdile mõnusa punkti.
German Pinelis.
Merilin Mälk.
Anette Maria Rennit.
Kontserdi esimese dueti esitasid Merilin ja Anette Maria, kelle jõulised hääled sobisid imehästi kokku. Merilin oma teravama ja kõrgema ning Anette Maria madalama ja sumedama häälega tasakaalustasid teineteist. Tüdrukud esitasid Bon Jovi loo “Livin’ on a prayer”. Meeldivalt üllatas aga German, kellel on veel vähe esinemiskogemust, kuid oli näha, et ta nautis laval olemist ning publikuga suhtlemist, mõjudes energilise ja enesekindlana. Suure aplausi osaliseks sai Anette Maria, kes laulis Guns N’ Rosesi “Sweet Child O’ Mine”. Anette esitus koos Kaarel Raua kitarrisoologa andis edasi tõeliselt head energiat ning tema rokilik tämber sobis sellise lauluga kui valatult. Silma paistis ka Jaagupi ning Carlose duett, kus Jaagup mängis klaverit. Looks olid nad valinud oma lemmiklaulu “Just the way you are”, mis on Bruno Marsi lugu. Poiste hääled sobisid suurepäraselt kokku ning tekitasid mõnusa bruno-marsiliku meeleolu.
Carlos Ukareda (vasakul) ja Jaagup Tuisk (paremal).
Huvitavalt oli kaks lugu kokku miksinud Hele-Mai, kes esitas ühes loos Shawn Mendesi “In My Blood” ja David Guetta ning Usheri koostöös valminud “Without You”. Põnev oli jälgida Helise ja Hele-Mai duetti, kus tüdrukute olemus ja häälte kokkusobivus moodustasid tervikliku esituse.
Hele-Mai Mängel.
Helis Järvepere-Luik (vasakul) ja Hele-Mai Mängel (paremal).
Kaarel Orumägi (paremal).
Kolm noort artisti pakkusid kuulamiseks ka omaloomingut. Kaarel Orumägi esitas enda loo “Sinu jaoks”. Publikut võlusid tema lavaline olek ning kõrge vokaaltehniline tase. Esmaesitlusele tuli Carlose kirjutatud lugu “Better man”. Tema hingestatud esitus tekitas kuulajates omamoodi rahuliku atmosfääri. Muidugi ei puudunud õhtust Jaagupi uus singel “Käes nüüd aeg”, mida oli elavas esituses väga huvitav ja kaasahaarav kuulata. Suurepäraselt komponeeritud laul pälvis ka suure aplausi ja lükkas publiku käima.
Õhtu lõppes ilusa päikeseloojanguga Haven Kakumäe sadama jahtide taga.
Kolme artistiga õnnestus teha ka väike intervjuu.
- Milliseid uksi on superstaarisaade sulle avanud?
Merilin: On tulnud huvitavaid pakkumisi, näiteks sain ühe väikse rolli Urmas Eero Liiva õudukasse. Olen kogu aeg mõelnud ja unistanud mingisugusest rollist, aga ei arvanud, et see nii kiiresti tuleb. Ja üleüldse on olnud rohkem tegemist.
Hele-Mai: Ma arvan, et kõige rohkem on see aidanud luua tohutult olulisi kontakte. Vähestele kukkusid pakkumised peale saadet ise sülle. Küll aga kui enne saadet oli väga raske ennast ise pildile saada, siis nüüd on see palju lihtsam. Mul on justkui silt küljes — “Eesti otsib superstaari finalist” — ja seetõttu tuntakse minu vastu palju suuremat huvi kui varem. Seega võiks hoopis öelda, et suur osa uksi on tänu saatele nüüd minu jaoks paokil.
Anette Maria: Esmane on uks iseendasse — kõik, mida laval teen või kuidas laulan, on mulle endale suur üllatus. Sain tohutult enesekindlust, näiteks julguse suhelda muusikamaastikul tuntud inimestega, kelle ees tundsin varem aukartust.
- Nüüdseks on superstaarisaatest juba paar kuud möödas. Kas oled peale saadet enda juures avastanud mõne uue iseloomujoone, millest enne ei olnud teadlik?
Merilin: Olen hakanud rohkem seiklema ja julgen proovida uusi asju, mida armastan.
Hele-Mai: Uusi iseloomujooni kui selliseid ma avastanud ei ole. Seevastu tean, et üks iseloomujoon on palju arenenud. Olen õppinud ennast oluliselt rohkem kehtestama — ma ei pelga avaldada enda arvamust, kui usun millegi õigsusse, seisan kindlalt selle eest. Esimest korda peale saadet juhtisid sellele tähelepanu just minu sõbrad.
Anette Maria: Et minus eksisteerib enesekindlus ja isekus.
- Mis on avaliku esinemise juures kõige raskem ja mis kõige lihtsam?
Merilin: Kõige raskem on see, kui ei jõua kohaneda või kui laval juhtuvad heliäpardused. Kõige lihtsam on muusikat nautida ja näidata, et tegu on päriselt elava esitusega. Läheb sassi, siis läheb, see ongi live.
Hele-Mai: Praegu on mul mingi täiesti irratsionaalne hirm sõnade unustamise ees. Mis kõige hullem, see süveneb iga live’iga. See on juba veidi naljakas. Aga kõige lihtsam on, ma arvan, nautida. Kui live’is saab teha muusikat, mis tuleb südamest, siis on elavas esituses kontsert parim asi, mida muusikule kinkida.
Anette Maria: Minu jaoks on kõige raskem enda esitusega rahule jääda. Kõige lihtsam on valida esinemisriideid.
- Milline on on olnud sinu positiivseim kogemus fännidega?
Merilin: Armastan, kui fännid julgevad tulla ja vestelda ning tekib side. Mulle meeldib ka kingitusi ja lilli saada, tunnen, et lilled on hea suhte sümbol.
Hele-Mai: Kuna minu jaoks juhtub seda hetkel veel harva, siis on kõik kohtumised ja kogemused väga erilised. Mõned fännid kirjutavad Instagrammi “Tere hommikust” või “Head ööd”, see on näiteks väga armas. Või üleeüldse see, kui tullakse juurde ja palutakse pilti või autogrammi. Minu jaoks on see ikka veel uskumatu ja teeb südame alati väga soojaks.
Anette Maria: Iga positiivne kogemus fänniga annab palju ja teeb südame soojaks.
- Millised oleksid paar julgustavat sõna noortele, kes sooviksid samuti lauljakarjääri alustada?
Merilin: Ma ei oska inimesi julgustada, arvan, et peab ise tundma, milleks võimeline oled ning julge olema ja tundmatus kohas vette hüppama. See on edu saladus, kui sul pole midagi kaotada.
Hele-Mai: Vahel tunnen, et vajan veel ise ka neid soovitusi. Mingit salaretsepti kahjuks olemas ei ole, aga ma arvan, et kõige tähtsam, mis mina õppinud olen, on see, et ainult helesinisest unistusest suurtel lavadel olla ei piisa. Niikaua, kui ei tegutse, ei ole ka tulemusi.
Anette Maria: Go and put yourself there, ära karda või hoia end tagasi. Alguses haara kinni igast võimalusest tähelepanu saada ja näidata, mida sa oskad, kuid ära eneseuhkust kunagi kaota.
- Millised on hetkel kolm parimat lugu sinu playlist’is?
Merilin:
“Love Story” — Tony Range
“Wavin’ Flag” — K’NAAN
“Break Your Heart” — Taio Cruz
Hele-Mai: Minu lemmikud muutuvad vist tõepoolest kogu aeg. Merepäevade kontserdi proovides tuletas Carlos Ukareda mulle meelde, kui väga ma kantrimuusikat kunagi armastasin. Sellest ka minu praegune esikolmik:
“Faith to Fall Back On” — Hunter Hayes
“Breathe” — Faith Hill
“Red Dress” — Lucy Hale, Joe Nichols
Anette Maria:
“Ocean” — Martin Garrix, Khalid
“Mina ka” — Nublu, Reket
“WATEVA” — Ber Zer Ker
- Kuna praegu on käimas merepäevad — kui saaksid olla meresõiduk, siis milline oleksid ja miks?
Merilin: Tahaksin olla kummipaat, sest minule endale on need väga südamelähedased: head mälestused.
Hele-Mai: Ma arvan, et tavaline kalapaat ilma igasuguse mootorita. Kui tahad kuskile jõuda, pead sõudma ja ise vaeva nägema.
Anette Maria: Kõrgklassi jaht, mis muu!?
Küsisin igalt lauljalt ka personaalse küsimuse.
- Merilin, sulle väga meeldib Rihanna. Kui te oleksite parimad sõbrannad, siis mis oleks see ühine tegevus, mida kõige tihedamini koos teeksite?
Merilin: Ilmselt oleks meie ühiseks tegevuseks pidutsemine, reeglitest mitte kinni pidamine ning arvan, et võtaksin ta enda stilistiks.
- Hele-Mai, oled kirjutanud ka omaloomingut. Kuidas sinu lood valmivad ja kas plaanid neid ka avalikustada?
Hele-Mai: Omaloomingut kirjutan täpselt nii, et kust tuul, sealt meel. Ma ei ole suutnud veel enda laulukirjutamisharjumusi korrapärastada ning seetõttu valmivad minu laulud enamasti väga kaootiliselt. See on ka kindlasti üks põhjus, miks hetkel minu loomingut nõnda vähe avalikustatud on. Loodan siiralt, et leian peagi selle enda kõla ja meeleolu ning siis saan lugusid ka internetiavarustesse postitada.
- Anette Maria, õpid Tallinna tehnikaülikoolis juurat ja rahvusvahelisi suhteid. Kui sul oleks võimalik laulmisega rahvusvahelisi suhteid parandada, siis kuidas seda teeksid?
Anette Maria: Laulev revolutsioon.
Teksti ja fotode autor Helin Sinisaar
Toimetaja Elisabeth Kaukonen
