by | sept. 14, 2015 | Elustiil
Suvi on läbi ja sügis poeb põue! Meenutades suve jäävad meelde soe päike ja magusad maasikad, õhtused jalutuskäigud mere ääres ja mitmesugused vabaõhuüritused.
On septembrikuu keskpaik ja ilmad on jahedamaks läinud. Hommikuti, enne väljaminekut, mõtlen hoolega, mida selga panen, et jahe ei hakkaks – ilmad on muutunud petlikuks!
Pean tunnistama, et sügisene aeg ei ole minu aeg, eelistan suve või kevadet!
Oma joonsitusega tahan näidata, et suvi lahkub vaikselt ja ümbritsemas on sügisesed tuuled ning värvikirevad lehed. Soe sall kaela ja sügise värve nautima!
Päikest!
Reila Saarmäe
by | aug. 18, 2015 | Elustiil
YU Magazine eesmärk on Eesti noorte loometöö (fotograafia, moedisain, kunst, kirjandus, filmi- ja helikunst ning grimmikunst) promomine ja tunnustamine, sealjuures ka kodumaise talendi eksportimine välismaale. YU Magazine reklaamib nii edasipürgivate, kuid ka juba edu saavutanud noorte loomeinimeste tööd. Tunnustab talenti kes kaamera ees, kuid ka teda kes kaamera taga. YU on pühendunud, et tuua lugejani Eesti parimad loovhinged ning usub kindlalt, et on kõrgetasemelisi talente, kes ainult ootavad, et nende loomingut märgataks. YU ajakiri on ideaalne platvorm aitamaks noortel heli-, filmi ja maalikunstnikel, illustraatoritel, kirjanikel, fotograafidel, disaineritel, grimeerijatel jne end laiemale kodumaisele-, kuid ka rahvusvahelisele publikule tutvustada ning on ideaalne koht oma ala professionaalide jaoks kus avastada uusi talente. Oleme avatud koostöö pakkumistele, seega noored, kes te olete tegevad erinevates loomevaldkondades, võtke meiega julgelt ühendust. Teie töö tutvustamine on meie töö!
YU Magazine´i annab välja MTÜ Eesti Noored Talendid, kes suunab müügitulu Eesti noorte talentide arengusse, stipendiumitesse ning tunnustamisse.
YU Magazine: Promoting aspiring and established creative artists. We are committed to bringing you the best creative talent Estonia has to offer. We are open to submissions from any artist in the fashion industry. We embrace aspiring or established artists whether in front of or behind the camera.We firmly believe there is a high standard of unnoticed talent waiting to demonstrate its creativity. YU Magazine is an ideal platform to help artists introduce themselves to a wider international audience, and the perfect place for fashion insiders to discover new talent. Creating awareness of your work is what we´re all about!
by | juuni 16, 2015 | Elustiil
Tekst: Kaili Viljak
On viimane aeg alustada puhkuse plaani koostamisega. Kapp kriitilise pilguga läbi kammida, viimased muudatused teha ning suveajale üle minna.
Minu selle suve märksõnadeks on seiklused, unikaalsus ning ennekõike armastus.
Esimesed soojemad ilmad viivad suure osa Eestimaa rahvast kas maale või randa uudistama. Kel pole soovi saada grillkana tooni, sel peaks päikesekreem kindlasti rannakotis kaasas olema. Olen nii mõnigi kord pärast paaritunnist suplust pidanud koju minema punane nagu krabi. Veel ebamugavam on öösel sobivat asendit leida. Mõtlesin küll, et päike vette kaasa ei tule, aga võta näpust. Parem on panna see kreem peale kohe, kui pärast valus piinelda.
Tean, et paljude jaoks tähendab suvi pidutsemist, millega käivad kaasas vägijoogid ning vähene söömine. Sellest tulenevalt teine ja tähtsuselt samaväärne rannakotis on pudel vett. Grill-liha on küll maitsev, kuid suurtes kogustes võib olla koormav kehale ning seede-elundkonnale. Suurematel istumistel soovitan juua rohkesti vett ning olla lahke oma keha vastu. Kuumade ilmade puhul oleks targem hoiduda külmade jookide tarbimisest – hetkeline jahutus küll, kuid keha suudab leiget vedelikku paremini omistada. Suvi on sobiv aeg, et taastada oma keha looduslikku tasakaalu. Seega soovitan süüa võimalikult palju puu- ning juurvilju. Viimasel ajal on morsipeod suuremat populaarsust koguma hakanud, miks ka mitte proovida midagi uut ning tervislikku.
Justin Timberlake’i kuulsaks saanud laulu sõnad on järgmised: “What goes around, comes around.” Sellest tulenevalt kolmas ese, mis kõigil rannalistel, autoga sõitjatel, kui ka metsas matkajatel kaasas võiks olla on kile- või prügikott. Olen paar aastat Teeme Ära talgutel osalenud ning endiselt imestan, kui ükskõiksed inimesed on. Isegi siis, kui kogu praht on korralikult kotti ära mahutatud, on see visatud kuskile männi juure alla, arvates, et keegi ei leia. Kole pilt avaneb aga ka rannas sügis-talvisel perioodil, mil kõik mahavisatud ülejäägid kilomeetrite pikkuse prügihunnikuna rannaäärt ääristavad. Kui aus olla, pole meeldiv näha, millises vees on rahvas terve suve supelnud ning missuguseid kemikaale erinevad loomad tänu meie lohakusele sisse söövad.
Mida aeg edasi, seda vähem mäletan suvepuhkuseid, kuid miks nii? Peamiseks põhjuseks on vast see, et maailm on läinud üle digitaalsele meediale. Aina vähem fotosid satub kunagisse pildialbumisse, mida õhtutel lehitseda ja meenutada. Sellel suvel soovitan kätte võtta mõne vihiku, kuhu kirjutada kõige meeldejäävamad hetked. Kel kirjutamine ei suju, võiks kasutada pildimaterjali. Kõige lahedam kogu asja juures on see, et kõik on teie endi kujundada. See on see miski, mida saab vihmastel õhtupoolikutel nokitseda nii üksi, kui ka koos pere ja sõpradega. Nii saavad kõik mälestused jäädvustatud ning igavad õhtutunnid sisustatud.
Tänapäeva eestlasest on jäänud mulje, et puhkuse saabudes alustab ta lisatöö tegemisega. Sellel suvel soovitan võtta ühe päeva endale, et teha midagi uudset. Midagi mida oled kaua aega tahtnud teha, aga pole leidnud aega/julgust. Lõpeta ettekäänete tegemine ja pooleli olevad asjad. Leia endale uus hobi, lülita ennast nutiseadmest välja ning tunneta ümbrust. Peale ranna saab sõpradega minna avastama Eesti saari, võtta osa jalgrattamatkast või panna end proovile seiklusrajal… Ükskõik mida, aga see on päev, kui ütled ei tööle ja puhkad.
by | juuni 16, 2015 | Elustiil
Tekst: Marlen Mais
Foto: Marié Sade
Kuidas on võimalik ühel noorel inimesel juba kahekümne kahe aastaselt jõuda Eesti kulinaariamaailma tippu? Omada märkimisväärset töökogemust Michelini tärnidega tunnustatud maailmaklassi restoranides ning töötada Tartu ühe populaarsema söögikoha Meat Market kokteilibaari peakokana? Kas selleks on tarvis kokamütsi alla peidetud animatsioonikangelasest imekokk Remy´, või on tõepoolest võimalik seda kõike saavutada inimlike vahenditega?
Hoolimata sellest, et Mihkel Manglus´i (22) peres ega sugulaste seas pole ühtegi kokajuurtega eeskuju, igatses noormees siiski justnimelt kokaametist. Eesmärk ajendas pirtsaka sööjana poissi ise köögis katsetama hakkama. Esimeseks suuremaks projektiks ahju ees kujunes pizza valmistamine, mis aga paraku läbi kukkus. Sellegipoolest ei löönud Mihkel oma unistusele käega, vaid lõi lahti raamatud ja interneti. Neelates kirjandust ning ahmides kokandussaateid omandas poiss palju teadmisi, mis teda edasises aitas. Ta pani kasvama oma maitsetaimed ning koos mõningate sõpradega, kelledele samuti meeldis süüa valmistada, kokati, katsetati ja arutati koos. Ühel päeval leidis Mihkel end osalemas telessaates „Jätku Leiba,“ kus ta saate kinni pani. Finaalsaate mentoriks oli saatuse tahtel Dmitri Demjanov, kes poisi talenti märgates talle praktikaukse Eesti tipprestorani köögisaali avas. „Järgmised suve- ja koolivaheajad veetsin Egoistis, õppides peakokk Vladislav Djatšuk´i käe all. See kõik toimus põhikooli ajal. Olin siis kõigest 14-aastane. Tartus ma oma noore ea tõttu peakoka praktikohale positiivset vastust ei saanud. Tallinn võttis mind aga avasüli rõõmsalt vastu. Mul vedas, et sain pealinna ja nägin restoranitöö kõrgemat taset.“
Televiisorist nähtu ning raamatutest loetu ei anna noormehe sõnul poolti nii palju, kui reaalne kogemus restorani köögisaalis. „See, mis ma praktikas juurde õppisin pani asjad paika,“ räägib Mihkel. Et saada paremaks soovitati tal vahepeal minna ka välismaale õppima. Ambitsioonikas Mihkel lõigi maailma parimate restoranide edetabeli lahti ning hakkas uurima, milline Michelini tärnidega restoran talle kõige enam huvi võiks pakkuda ning saatis kirja. „Üldiselt on kõik vastused alati jaatavad, pigem haruldane kui kedagi ei võeta. Kui sa oled kokaõpilane ja sa minna tahad, siis on see võimalus täiesti olemas. Endal peab olema lihtsalt algatusvõimet. Emal ja isal ei ole mõtet lasta elulookirjeldust kirjutada ega omanikule helistada. Niimoodi need asjad ei käi. Tuleb saata lihtsalt kiri sooviga, et tahad õppida,“ räägib Mihkel.
Mõne aja pärast sõitiski, tol ajal seitsmeteistkümne aastane, Mihkel Stockholmi Mattias Dahlgren´i restorani , mis koosnes kahest osast – matsalen ja matbaren ehk toidusaalist ja toidubaarist. Üks kahe Michelini tärniga, teine ühe tärniga tunnustatud restoran, kus noorel Eesti talendil, kokku kahe nädala jooksul, õnnestus lähedalt näha ja osa saada kuilinaariakunsti maailmaklassist. See ei jäänud aga tema esimeseks ega viimaseks kogemusreisiks. Kolme Michelini tärniga restoran La Vie Saksamaal ja ühe tärniga In Da Wulf Belgias on vaid mõned näiteid, kus Mihkel oma teadmistepagasit on täiendamas käinud. Mihkli sõnul leidis ta igalt poolt midagi erilist. Ühes kohas oli hea tiimitöö, teises pühenduti detailidele, peeti oluliseks tehnikat ning suhtumist toidutvalmistamisse. „Võtsin seda kogemust tervikuna,“ räägib Mihkel raputades oma kogemustepagasit ning lisab veel, et kõik kokad, kelle juures ta välismaal töötada sai, on ühtlasi ka tema eeskujud. Sügavama jälje jättis poisi jaoks aga Kobe Desramault. „See kuidas ta ise tööd
teeb, abistab kõiges, sealjuures põranda ja nõudepesuga ning aitab toite väljastada – ühesõnaga, laseb suvalisel Eestist tulnud praktikandil oma meeskonda panustada. See on mu meelest hästi oluline. Tema tiimitöö jättis jälje,“ meenutab Mihkel Belgia tipprestorani peakokka.
Tagasi koju naastes tundus Mihklile, et Eestis on kõik totaalselt mõttetu. Võrdlus maailma tippklassi restoranide ja Eesti kokakunsti vahel tundus kuristikuna. „Siis oli masu aeg. Kõik oli teisiti,“ arvab Mihkel taganjärgi. „Pidi olema raske rahakott ja lihtsamat head sööki oli väga raske leida. Nüüd on Eesti köögikultuur arenenud ning võib öelda, et oleme Soomega juba samal tasemel. Võib olla päris kõrgklassi restorane on meil vähe aga Eesti on ka väike maa. Selliseid Meat Marketi taolisi häid restorane on juba väga palju,“ räägib Mihkel ning lisab, et täna on Eestis võimalik nautida vägagi head toitu.
Ühel hetkel hakkas Mihkel pidama väikest plaani oma söögikoha avamise üle. Ta võttis end töötuna töötukassas arvele ning sai sealt erinevaid ettevõtluskoolitusi. Järgmine moment helistas talle aga restoraniärimees Joel Ostrad ning pakkus koostööd. Mihkel pani päris oma restorani avamisplaani tulevikuriiulile ning võttis pakkumise vastu. Temast sai Meat Market kokteilibaari peakokk. Tavapärane hommik algab kell üheksa restorani köögis tellimusi üle vaadates ning vajalikke ettevalmistusi tehes. Päeva jooksul valmistab Mihkel hulgaliselt erinevaid ja maitsvaid roogasid, genereerib uusi ideid ning mõtleb menüü tarvis välja uusi sööke. Seal kus varem asus Apple´i kauplus lõpetab noor talent oma tööpäeva pisut enne südaööd.
Kokk ei saa hakkama ilma noata aga tehnilistest vidinates on Mihkli lemmikuks kujunenud grill. „Meil siin köögis on küll igasugu moodsaid ja ägedaid masinaid aga kui grill on olemas, siis olen juba õnnelik,“ lausub Mihkel. Ka malmpottidest ja –pannidest peab poiss lugu. „Profiköögis on palju roostevabast terasest kööginõusid, mis tekitavad võltsi tunde, ent mulle meeldivad päris asjad – klassikalise taustaga vahendid,“ räägib Mihkel. Koju ostab ta pigem soodsamas hinnaklassis köögiriistu. Mihkli meelest sobivad Fiskars ja Victorinocs kodunugadeks vägagi hästi. „Mitmesaja eurose noa hooldamine on omaette kunst ning nende teritamine omaette tegu. Lisaks võivad need peost libisedes kildudeks kukkuda või murduvad võid lõigates ära,“ räägib Mihkel.
Mihklit inspireerivad aastaajad ning kõik värske. Talle meeldib viibida metsas ning mere ääres. „Mulle sobib looduskeskkond. Ma pole linnainimene. Elasin aastakese Tallinna kesklinnas, kus polnud ühtegi puud. Pühkisin laualt tahma,“ meenutab Mihkel linnaelu nüansse. Mihkli maakodu asub 20km Tartust väljas. Seal pole küll merd, kuid poisi sõnul teeb mets selle tasa. Ka reisid välismaale inspireerivad teda. „Kui näen inimesi, kes teevad asju teisiti siis võtan selle endaga kaasa. Proovides hiljem järgi teha ja avastades, et see tuleb hästi välja annab see mulle jõudu juurde.“
Pole üllatav, et Mihkli suurte sahvritega unistuste restoran ei asugi mitte linnas, vaid pigem linnast väljas. Kui enamus noori unistaks oma restoranist mõnes metropoli südames, siis Mihkli arvates on Eesti piisavalt hea koht oma söögikoha omamiseks. „Siin on võimalik areneda. Mul oleks oma aialapp ja mets, kus käin marju korjamas ning järv kus saaks värsket kala. Tartus on meil näiteks väga head järvekalad. Leian, et välismaal kujuneks see rohkem ellujäämisvõitluseks konkurentide seas. Eesti pakub palju erinevaid võimalusi,“ räägib Mihkel oma unistuste gastronoomiatalust, kus ta ühel päeval klientidele süüa pakub. Seni kuni päris oma restorani veel ei eksisteeri on Mihkli soov alustada mõne uue projektiga ning teha seda hingega. Samuti tahab ta areneda, et saada veel paremaks kokaks. „Parem kokk tähendab minu jaoks seda, et ma suudan oma toiduga veelgi rohkem inimestele rõõmu pakkuda. Kui klient siiralt tagasisidet annab, et see mis ta sõi oli superhea, siis see teebki mind paremaks kokaks,“ selgitab Mihkel. Kindlasti ei ole tema eesmärk end üle töötada, vaid võtta aega ka akude laadimiseks. Seda teeb ta päikese käes lebades, klassikalist kirjandust lugedes ning muusikat kuulates.
Edupüüdjatele soovitab Mihkel eelkõige sihikindlust, sest just see viis teda unistuse täitumiseni. „Noorte puhul on praegu hästi tavaline, et hakatakse millegagi tegelema ja jäetakse see siis mõne aja pärast soiku. Aga tuleb teha ühte asja ning sellega vaeva näha. Ei ole vahet kas alustad 14 aastaselt või 25 aastaselt, võid 30 aastaselt olla sama edukas. Oma unistuse nimel tuleb eesmärke seada ja hästi palju tööd teha,“ lisab Mihkel ning tõestab seega, et kõik unelmad on võimalik saavutada siiski inimlike vahenditega.
Ehk koorus sellest loost siiski välja üks tõsiselt võetav eduvalem – Ära kunagi anna alla – mida meil omi unistusi püüdes järgida tuleks!
by | mai 12, 2015 | Elustiil
Tekst: Kaili Viljak
Kaili Viljak
Üks tark mees ütles mulle kunagi, et Eestis on kaks aastaaega märg ja porine kevad, mis kestab pool aastat. Selle sisse mahub kolm päeva suve ning teine pool aastast on külm ning vihmane sügis mustade jõuludega. Ei tahaks nõustuda selle väljendiga, kuid selle aastane kevad on nagu teismeline, kes ei suuda ära otsustada, mida täpsemalt tahab, kas sooja päikeselist ilma või tuult ja vihma. Nii nagu kevad, on kultuur kirju ning leidub igale maitsele midagi, ka siis, kui ilm kõige soosivam pole.
17. aprill 16. august saab minna Kumu näitusesaali uudistama “Kunstirevolutsioon 1966” kollektsiooni, tolleaegsete noorte tegijate kunstis ilmnenud uuenduste ning strateegiatega. Tööd olid küll vastuolus nõukogudeaegsete vaadetega, kuid sellegi poolest nägi valminud kunst ilmavalgust ning avardas nii mõnegi vaatleja piiri keelatu ning lubatu vahel.
Vanemast ajast uuemasse tulles, on 14. märts 25. mai Uue kunsti muuseumis üleval Eesti kaasaegne maalikunst koos taaskasutusteemalise näitusega nimega “Anna uus elu: Disain.” Viimane on juba kolmas oma sarjas ning vaatajaskonnas populaarsust kogunud näitus, sest lisaks silmailule pakub see ka põnevaid ideid, kuidas anda uus elu kasutamiskõlbmatule ning leida sellele koht kodusesse miljöösse.
Vastuolu on sütitanud alati meeleolukaid arvamusavaldusi, nii soovitan minna näituse saali ka neil, kes tavaliselt sellistesse kohtadesse ei satu ning kindlasti võtta kaasa mõni sõber, kellega saab hiljem muljetada antud teemadel. Leian, et see avardab meeli ning mõned tunnid kunsti nautides annab tavalisse sombusesse kevadilma veidikene vürtsi ning värskust.
See aasta on kuulutatud muusikaaastaks. Selle raames toimuvad üle Eesti erinevad musikaalsed üritused muuseumides, mille eesmärgiks on kutsuda märkama vaikust ja helisid. Tammsaarest ei saa üle ega ümber MÖÖ raames, soovitan käia ära A. H. Tammsaare muuseumis kuulamas Urmo Kütismaa esinemist, proovida keerukat kandlemängu ning laulda ühine regilaul. Väiksematele jagub tegevust mängunurgas, kus saab mängida karjalaste mänguasjadega ja võtta osa maastikumängust. C. R. Jakobsoni talumuuseumis saab valmistada oma enda muusikariista ning kuulata Silver Sepa esinemist enda valmistatud fantaasiapillide saatel. Lisaks sellele, saab Uue kunsti muuseumis peale eespool mainitud näituste vaadata musikaalseid dokumentallfilme erinevatest riikidest.
Kel aga siseruumidest kõrini saab, siis kummikud jalga ja kevadet otsima. Ka looduses on oma kultuur ning kunst, mille nägemiseks tänapäeva kiire tempo juures kõigil aega ei jagu. Mõeldakse küll, et tean väga hästi, milline on kevad, kuid nagu vanasõna ütleb, et aastad pole vennad, nii on ka iga päev kevades erinev. Pärast kõike seda inimkultuuri, soovitan võtta aeg maha ja keskenduda mõne hetke ka sellele, mis on meie ümber ning nagu muusikaaasta motoks kujunes, kuulata vaikust ning helisid. Muuseumi Öö erinevate programmidega saab tutvuda all olevatel linkidel.
Kumu kunstimuuseum
http://programm.muuseumioo.ee/map/museum?id=158
Uue kunsti muuseum
http://programm.muuseumioo.ee/map/museum?id=217
A. H. Tammsaare muuseum
http://programm.muuseumioo.ee/map/museum?id=107
C. R. Jakobsoni talumuuseum
http://programm.muuseumioo.ee/map/museum?id=146
Välja jäänud muuseumide programme ja eksponaate saab uurida siit:
http://programm.muuseumioo.ee/
by | mai 12, 2015 | Elustiil
The Living Room, Pärnu Mnt 9, Tallinn.
Tekst: Marlen Mais
Foto: Aleksandra Winslow
Kindlasti olete märganud Pärnu maanteel, Vabaduse Väljakust vaid kahe minuti kaugusel asetsevat tudengikohvikut, mille sissepääsu kohal ripub silt nimega the living room! Kuigi nime poolest on söögikoht suunatud tudengitele ei peaks gümnasistid ega teismelised laskma sellest end ära hirmutada. Kohviku juhataja Imre Kulleri sõnul on teretulnud kõik toredad inimesed ning tudengihinnad kehtivad kõikidele õppuritele.
Just vabatahtlike töötajate ning heasüdamlike organisatsioonide annetuste tõttu saab kohvik hinnad madalal hoida. „Kõik mis toob sisse, läheb ka kohvikusse tagasi,“ lausub Imre ning lisab, et living room´i näol ei ole tegemist tavalise kommertsettevõttega vaid kristliku organisatsiooni ja mittetulundusühinguga.
Tudengikohviku idee on pärit kahelt misjonärilt, kes elanud hulgaliselt erinevates riikides lõpuks Eestisse otsustasid kolida. „Mina ja ülejäänud inimesed kes siin töötavad kuulusime ühte kogudusse, kus ameeriklasest (nimi) tuttavaks saime. Hakkasime omavahel suhtlema ja nii see kohvik ligikaudu kolm aastat tagasi loodud saigi,“ meenutab Imre. Alustati nullist. Enne avamist kulus peaaegu terve aasta ruumide renoveerimisele. Suurem osa sisustusest on saadud tänu erinevate organisatsioonide annetustele. „Oli ettevõtteid, kes toetasid rahaliselt, kuid ka neid kes abistasid seadmete ja vahenditega,“ lisab Imre.
Et tegemist on muusika- ja kunstikohvikuga siis saavad noored kunstnikud siia väljanäituseks oma töid jätta. Muusikud ja bändid, kes aga esinemisest huvitatud, on oodatud prooviesinemisele. Ühendust nendes küsimustes saab kohvikuga nende facebooki lehe kaudu https://www.facebook.com/thelivingroomstudentcafe/timeline kus kõik kontaktid kenasti olemas on. Kohviku eesmärgina pole silmas peetud ainuüksi toekat kõhutäit , vaid ka väärtust, et kunstnikud saaksid end läbi oma loometöö väljendada. Noored talendid toovad siia oma loomingut ning kui kohvikupersonal selle heaks kiidab, siis antaksegi luba oma näituse üles riputamiseks.
„Ajalist limiiti üldiselt ei ole. Hoiame näitust üleval nii kaua kuni järgmised huvilised peale tulevad,“ sõnab Imre, kuid lisab täiendavalt, et minimaalselt on ühe ekspositsiooni kestvus olnud vähemalt üks kuu. Samuti võivad inimesed oma kunstiloomingut kohvikusse müügieesmärgil tuua ning noored muusikud, kes pole endale veel tuntust jõudnud koguda on teretulnud siia pilli mängima ja esinema. Selle tarbeks on kohvikus olemas suisa lava. Kui uurin kas elava muusika õhtutel on kehtestatud ka piletihind, siis lausub Imre, et eelkõige sõltub piletihind artistist. „Meie eesmärk ei ole raha teenida, kuid kohviku katteks me aeg ajalt siiski piletihindu kehtestame. Need on aga üsna madalad,“ selgitab Imre.
Enne tudengikohviku avamist mõtlesid asutajad, et menüü tuleb minimaalne. Koosneks võileibadest ja pirukatest. Täna võib sealt leida aga algsele ideele lisaks suppe, salateid, burgereid, pastaroogasid ning magustoite. „Kuna köögivõimalus oli majas olemas otsustasime ampluaad siiski laiendada ja nii ongi meie menüüs olemas põhimõtteliselt kõik, et kõht saaks täis,“ seletab Imre. Toorainena kasutatakse burgerite valmistamisel täisterasaia ja veiseliha. Friikartuleid ei valmistata mitte külmutatud kraamist vaid värskest kodumaisest kartulist. Tomatid tuuakse igal hommikul otse turult ning pastat hakatakse keetma vahetult pärast kliendi tellimuse esitamist. „Meil ei seisa midagi. Hapukurki me kohapeal ei hapenda aga ülejäänud kõik on värske ja tervislik,“ lausub Imre.
Vastupidiselt tavapärastele söögikohtadele on living room paindlik asendama toiduaineid, mida menüüs märgitud pole. „Kui klient ei saa süüa rooga, mis sisaldab riisi või pastat, siis on meie personal valmis selle asendama näiteks tatraga. Ka tavalise singivõileiva peab klient saama, kui ta seda väga soovib,“ märgib Imre. Meeldiv on tõdeda, et hommikusöögikombo, mis sisaldab nii muna, peekonit, röstitud saia kui ka kohvi, saab isu korral tellida kogu päeva vältel mitte ainult hommikutundidel teatud ajavahemiku jooksul nagu enamikes linnakohvikutes.
Rääkides kohvist, siis living room´is on otsustatud, et just kohv peab siin hea olema. George Howell, kes on ekspert kõiges, mis puudutab kohvi, sealhulgas ka selle teadust, alustas spetsialiseeritud kohviliikumist juba varastel 80ndatel. Koos rahvusvaheliste ekspertidega, sealhulgas keemiadoktoritega, jõuti ühisele arusaamale, et juba 3-7 päeva peale röstimist alustab kohv oma degeneratsiooni ning kõigest nädala möödudes on see kaotanud juba 50% oma maitsest ja aroomist. Kuigi võib kohv ka siis endiselt hästi maitseda pole ta pooltki enam nii hea, kui täielikult värskena. Seepärast ostetaksegi täna living room´is kokku rohelist uba ning röstitakse seda igal laupäeval kohapeal. „Me ei serveeri üle nädala seisnud kohvi. Kohv on meie jaoks väga tähtis. Hindame kõrgelt nii kohvi-, kui ka vee kvaliteeti. Samuti peavad tasemel oleme seadmed,“ kirjeldab Imre hea kohvi tagamaid ning lisab, et röstimislõhn on suisa kirjeldamatu. Nii, et lisaks ümbritsevale kunstiloomingule ja värskele toorainele on kindlasti hea kohv põhjuseks miks living room`i külastada.
Argipäeviti on kohvik avatud 11:00-19:00, kuid nädalavahetustel tõmbab personal hinge. Juulikuus on living room´is kollektiivne puhkus, sest suurem osa tudengitest sõidavad linnast ära. Igal aastal detsembrikuus korraldab living room 2-päevase jõuluõhtusöögi välistudengitele. Õhtusöök koos kontserdiga on mõeldud neile õppuritele, kes mingil põhjusel ei saa jõuluks koju minna. Erinevate toredate ettevõtete toel, kes on nõus seda üritust toetama põhjusel, et teised saaksid rõõmu tunda, on see neile tudengitele kõik täiesti tasuta. „Igal aastal on maja rahvast pungil. See on täiesti fantast christmas feeling ja põhjus miks ma igatsen jõule. Ma naudin ja ootan juba praegugi seda ettevalmistusperioodi,“ räägib Imre õhinaga.
On selge, et tudengikohvik töötab eelkõige inimeste pärast. „Meile meeldib inimestega suhelda ja neid aidata,“ kinnitab Imre. Kohvik on endale eesmärgiks seadnud, et kõik külastajad tunneksid end siin nagu kodus. Sellest ka asjakohane nimi – The Living Room!
by | märts 30, 2015 | Elustiil
Kaili Viljak on sündinud ning kasvanud Viljandis mõni kilomeeter linnast väljas väikese metsa ning jõgedega ümbritsetud külas. Tema huviks on kõik meediaga seonduv.
2014.a lõpetas ta Soomes meedia-assistendi eriala ning hetkel on tema suurimaks koormakiviks lahti mõtestada, mis osa teda meedias kõige enam köidab, sest ütlematagi olevat kõik selles valdkonnas väga vinge ning põnev.
Kaili tegeleb fotograafia, filminduse, kunsti ja sahtlisse kirjututamisega.
Näeb ennast kui uuema aja lillelast, kes positiivsete mõtete, armastuse ning tahtejõuga võib muuta elus nii mõndagi. Üritab inspireerida ning julgustada ka teisi proovima uusi väljakutseid ning väärtustama hetke “siin ja praegu” stiilis.
by | märts 30, 2015 | Elustiil
PS:Teised ägedad, kes meile oma selfied saatsid:
