by Erika | jaan. 9, 2018 | Disain, Erika Renel, Foto
Mäng toiduga
Kunagi ei ole päris ükskõik, kas vürtsiliha või maasikavaht, neoonroheline salat või mahejahukeeks. Salatilehti võib segada ükskõik millega suhkrusest koorest basiilikumaitselise oliiviõlini. Olgu vahel on lihtsalt nälg, aga meeled tasub erinevustele ikka avatud hoida. Lõplikult ei ole päris ära fikseeritud, kus lõppeb allergia ning algab trend. Hüüatused: „OMG! Kui see kook on gluteeni vaba, siis ma hakkan ka talumatuks!” on meie tegelikkus. Toitu ei pea alati nii tõsiselt võtma, öölokaalis võib vahel ka piima tellida. Toiduga katsetamine ei ole enam kellelegi keelatud mäng.
by Erika | dets. 17, 2017 | Disain, Erika Renel, Ilu & Mood
Montoni disaineritel oli au ka tänavu disainida meie sportlaste Olümpia garderoob. Meil oli au seda kuningliku kruiisilaeva Viktoria I pardal näha.
Laeva alumisel tekil oli taliolümpiale kohaselt mõnusalt karge jahedus. Peeti pidulikke kõnesid, millest jäi meelde mõte, et meri on meie vabadus. Kollektsioon ise oli samamoodi karge. Kujutlen juba, kuidas need lumivalged pikad talvemantlid on ideaalne taust kaelaseotud kuldmedalitele. Rõõm tõdeda, et sportlane ei pea veetma oma vaba aega helesinises dressis, sest kõik esitletud kardiganid, bleiserid ja polosärgid mõjusid aristokraatlikult ja professionaalselt.
Mul on väga uhke tunne, et meie sportlased on tulevastel Olümpiamängudel nii šikid! Ja loomulikult ei lähe me Pyeong Changi vaid stiiliga lööma.
Tekst ja fotod Erika Renel
by Erika | nov. 14, 2017 | Avalehele, Erika Renel
Noor popmuusik Jüri Pootsmann, kelle tähelend sai alguse saatest „Eesti otsib superstaari“ ja kes on läbi teinud Eurovisiooni-karuselli, andis välja uue kauamängiva, mis saadaval ka vinüülplaadi kujul. Noormees, kes pärjati tänavu Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta meesartistiks, on andnud meie popmuusikale uue maheda kõla ja mitu stiilset muusikavideot. Praegu viljeleb Jüri kergelt unelevat ja nukramates toonides eestikeelset muusikat.
Alustakski algusest. Kui sa läksid 2015. aasta kevadel „Eesti otsib superstaari“ saatesse, siis kui tõsiselt sa seda võtsid ja eelvooruks valmistusid?
Ma küsisin ikka enne hästi palju nõu. Elasin tookord Raplas, kus on rohkesti muusikateadlikke inimesi – õpetajaid ja pillimehi, kellega hääleseadet harjutada ja lauluvalikut arutada. Ma ei tahtnud, et mul seal saates halvasti läheks. Ma tõesti võtsin seda väga tõsiselt.
Kui tihti sa Tallinnas elades satud oma kodukanti Raplamaale?
Kahjuks mitte enam nii tihti. Kui ma sinna lähen, siis juba pikemas ajaks, mulle nii ei sobi, et törts, törts, törts – kolm tundi siin ja siis jälle seal. Aega võiks selleks rohkem olla. Ma vahepeal ikka käin Raplas, kuna mul on seal omi asju ajada: külastan oma ema, õde, vanaema, sõpru …
Aga miks sa üldse teed muusikat? Mis sind selles kõige enam inspireerib, kas stuudios nokitsemine, esinemistelt saadav energia, publik, tagasiside …?
See on küsimus, mis vajab pikemat mõtisklemist. Ma arvan, väga paljud inimesed ei teagi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et ma kuidagi sattusin muusikasse, läksin vooluga kaasa, kõik juhtus kuidagi kiiresti ja ma hetkel olen lihtsalt siin. Ma usun, et ma alles kunagi hiljem taipan, kuidas see juhtus ja miks. Mulle meeldib see kõik.
Kas sinu uus album „Täna“ on pigem mahe ja unelev või tantsuline popp?
Mõnes mõttes on sellel albumil iga lugu isemoodi. Viimane laul „Täna“ on jah väga tantsuline ning erineb oma laadilt kõigist teistest. Terve album „Täna“ on pigem melanhoolne. Üpris dreamy ja veidi kurvema tooniga plaat.
Ja albumi kujundus? Need itaalialikud sambad, ornament, samas ometi mõjub kui põhjavalgus …
Käsime just Tartus vinüüle pressimas – ports selliseid plaate tuleb ka müüki. Püüamegi kujunduses meelega sellist puhast liini hoida. Stiililt võib see visuaal mõnele külm tunduda, aga on puhas ja põhjamaine.
Huvitav, et mulle seostub sinuga millegipärast selline kerge retrohõng. Millest see tuleb: on see hoiak, välimus, juhuslikud „Eesti otsib superstaari“ saate klipid või siiski sinu muusika? Sellist stiili sa praegu vist ei viljele?
Ma päris nii ei mõtle ette, et teeme nüüd konkreetset stiili, et see sobiks. Aga ma tahan teha pigem tänapäevast, moodsat muusikat, samas oma väikeste nüanssidega. Ja muidugi mu produtsent Sten Sheripov on tegelikult väga retrovend. Ta teeb ise filmimuusikat ja tema käekiri kõlab kindlasti ka sellel albumil läbi.
Kas albumi nimi „Täna“ vihjabki sellele tänapäevasusele?
Jah, stiililise poole pealt võib-olla küll. Ning veidi ka sõna otseses mõttes täna kui hetk, kus vaatame, mis tuleb edasi.
Kas sa ise kirjutad ka lugusid või pigem sünnivad need koostöös?
See album on pigem koostöö. Räägin kaasa ja jagan mõtteid mitme loo puhul.
Jällegi ma olen siia muusikamaailma kuidagi liiga ruttu sattunud, et mul võtab see kõik lihtsalt aega. Ma arvan, et tark ei torma.
Kuidas on Eestis popstaaril üldse loomevabadusega? Kas sa tajud teatud piiranguid ja ettekirjutusi?
Vajaduse korral mind suunatakse, aga midagi peale ei suruta. Minult oodatakse pigem oma otsest ja isiklikku kogemust, sest see on siiram ja ausam ning seeläbi mõjub. Pigem aidatakse mul enda muusikaga tasapisi välja tulla. Ma teen seda vaikselt, aga ma tunnen, et olen kujunemisjärgus.
Mida sa ise kuulad? Just mitte niivõrd inspiratsiooniks, kuivõrd selle mõttega, et saavutada teatud meeleolu või milleski üle saada.
Mul pole otseselt lemmikartiste. Või tegelikult neid häid on niivõrd palju, et kuidagi pingeritta seada oleks raske. Aga ma kuulan kurvema tujuga ikka kurba muusikat ja see aitab mul asjadest üle saada. Teatud mõttes kurbus võimendub, aga see toimib. Hästi hea tujuga kuulan tantsumuusikat.
Su video loole „Nii või naa“, selle mõnus suvebriis, lahedad rulatšikid ja Haigla pidu – see kõik tabab hästi praegust noortehängi. Mis sa arvad, kus noored praegu, talvel, pimedal ajal, võiksid sama mõnusalt aega veeta?
Tõepoolest ma suudan selle videoga ka ise kergesti samastuda. Ma olen täielikult suveinimene, see esimene lumi isegi veidi ehmatas mind. Ma vajan päikest, seepärast püüan pimedamal ajal kasvõi korra kuhugi päikselisemasse kohta reisida. Ma pakun, et talvel võiksid inimesed näiteks kuskil hubases kohvikus kakaod juua.
Kes on sinu unistuse koostööpartner? Näiteks mõni laulja või produtsent.
Praegu ma välismaa poole ei vaata, tahan Eestis olla. Aga edaspidi üritan võtta omale omaette aega, sest mu unistus ongi tulla välja oma muusikaga, teha enda täispikk album. Ma tean Eestis väga häid kirjutajaid ja produtsente, aga ei soovi ühtegi nime siinkohal nimetada.
Kas sul tuleb ka tuur? Mulle meenub legendaarne kontsert trammis ning ma isiklikult ootan järgmist kontserti rongis, siis ma mahuks vast kuulama ka …
Otseselt meil tuuriplaane ei ole. Annan ühe suure esitluskontserdi Tallinnas detsembri alguses.
Mida sa teeksid siis, kui sa ei teeks muusikat? Sa hakkasid muusikaga tegelema vist kohe pärast keskkooli lõppu?
Issand jumal! Ma ei teagi …
Mul oli üks aasta vahet. Töötasin ühes kõnekeskuses. Ma arvan, et ma töötaks ikka seal.
Oi sellest oleks küll kahju!
Ei, mulle väga meeldis seal. Ma õppisin Taanis paar aastat tagasi kooli ajal, olin aasta vahetusõpilane ja elasin Taani peres. Ma kõnelen seda keelt. Ja kõnekeskuses siis broneerisin taanlastele reise. See oli lahe töö. Aga võimalik, et ma oleksin läinud kuhugi välismaale õppima. Või reisiks hoopis ringi. Või elaks äkki veel ema juures. Hästi palju võimalusi oleks. Mul ei olnud konkreetset plaani. Ju mul läks nii, nagu minema pidi.
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Intervjuu ilmus YU ajakirjas detsembris 2016
by Erika | okt. 21, 2017 | Erika Renel, Ilu & Mood
Tallinn Fashion Weeki viimane päev Vaba Lava teatrisaalis algas paljutõotavalt. Kavas olid Piret Kuresaar ja Vilve Unt, kes on muidugi meie Eesti moemaailma särav staar. Oma värskes kollektsioonis äratas disainer ellu omaaegsete kodukootud kudumite mustrid ning avas need uues ja kaasaegses võtmes pehme ja lihtsa vormiga.
Ma pidin pingilt maha kukkuma, mõistes milline stilistika oli Vilve Undi show‘l. Täpselt see, mida mina ja kõik teised pisut boheemlaslikud ning hingelt retrousku naised armastavad – 1970. aastate Silueti moejoonistuste soe ja läikiv värvigamma ja 1960. aastate kelmikas siirus – kõik väga šikis võtmes. Vilve Undi varasematest kollektsioonidest meenuv militaarne joon üllatab ikka oma ajatu power’iga. Vaatasin neid denimisiniseid ja tuhkhalle särkkleite ja overalle mõeldes, kuidas nii lihtne asi võib olla nii jalustrabavalt cool.
Vilve Unt. Fotod: Erlend Štaub
Piret Kuresaare kollektsioonist saavad kindlasti hitiks neoonvärvilaikudega soojad kašmiirmantlid. Õnneks oli ka kapuutsidega versioone! Ootan juba neid meie tänavatele.
Piret Kuresaar Design. Fotod: Erlend Štaub
Liina Steini show ajal istus mu kõrval moehuviline mees, kes oli suhteliselt hämmingus liigotseset seksikusest ja kaheldavast moeväärtusest. Ta mainis pärast mulle, et keegi äkki peaks sellest kriitiliselt kirjutama. Ma ütlesin: “Sind Londonist tulnuna võib see hämmastada, aga mind küll mitte!” Ma olen idaeurooplane ja ma ei häbene seda kunagi. Ma arvan, et L. Steingi plõksib meelega, tal on oma sihtgrupp, omad modellid – tüdrukud ööklubist – selles kõiges on teatud stiilipuhtust. Ja noh, mis siin salata, mul on lihtsalt vaja sügiseks seda mürkrohelist (siiralt loodan, et võltskarvakraega) jakki!
Liina Stein. Fotod: Sander Antoniak
Kolmeteistkümnenda moenädala lõpetasid ühenduse Embassy of Fashion moekunstnikud Ketlin Bachmann, Riina Põldroos ja Aldo Järvsoo. Ikkagi neljas päev moodi ja ma ajasin juba need kolm andekat disainerit ja nende pidulikumale moele keksenduvat disainikollketsiooni kõik omavahel segi. Mäletan, et värvilised näkineiud ujusid videos ja hiljem oli laval kihvtid soomustüdrukud, taas võitmatut glitter–powerit. Keitlin Bachmanni loodud kiisukesed flitrisid natuke Moschino ja tänavamoega. Riina Põldroosi modellid kandsid kinky’sid tähekesega saapaid, mida ma kohe kodus järgi tegema hakkan. Kui liblikaid oli Bachmanni kollektsioonis liigagi palju, siis Põldroosi tähemotiiv ei väsita mind kunagi. Aldo Järvsoo kirevad šamaanitarid said põhjendatult suure aplausi ja püsti tõusnud pildistajate arvu järgi aimates ka rohekelt instafeimi.
Riina Põldroos. Fotod: Sander Antoniak
Täpselt samamoodi nagu neljapäevasel moeõhtul, tippisin läbi vihma kontsades koju. Seekord pidin tänava lõpus kingad jalast võtma, sest kraapisid. Hakkasin mõtlema, et ega mul vist palju selle võluva helelilla südamedekolteega Liina Steini disainerkleidi või Riina Põldroosi helesinise pikalõhikuga litritega kleidiga peale hakata ei ole, kui ma ei suuda isegi väärikalt kontsades koju minna. Aga olles moe-show’l, eriti nii ägedal kui seda on Tallinn Fashon Week, tekib tunne, et kõik on võimalik, ka glamuur.
Tekst: Erika Renel
Fotod: Sander Antoniak & Erlend Štaub
by Erika | okt. 13, 2017 | Erika Renel, Ilu & Mood
FOTO: Erlend Štaub
Eile toimus Telliskivis Vaba Laval Tallinna Moenädalala Tallinn Fashion Week teine vaimustav moepäev. Moepubliku ette toodi rõivabrändide Sirimiri, Mammu Couture, Iris Janvier ja Tallinn Dolls by Karolin Kuusik uued kollektsioonid. Nägime niivõrd erinevaid tahke Eesti piduliku moe paremikust, et üldpildi väljajoonistamine muutub aina keerulisemaks.
Teise päeva avashow esimene etteaste oli seekord Tartu brändi Sirimiri päralt. Sirimiri on see põhjamaiselt sädelev muinasjutt, mida tahaks endaga igapäevaselt kaasas kanda üks hingelt unistaja, kuid tegelikult väga asjalik naine. Kui trükikangaste puhul jääb disainer tihti lootma pildi mõjule ning lõige ei tundu alati üllatav, siis seekord vaimustas mind just lõikeline lahendus: tavalistest pikemad kolmveerand-varrukad pastelsetel hõlmikkleitidel. Väike praktiline nüke, mis muudab kleidid ka jõulisemate käsivartega naiste seljas eeterlikult hõrguks. Ja mitte ainul trükikangas vaid ka ilukirjandusest inspireeritud tikandid. Fashionistad meenutasid veel päeva lõpus baaris Kärbes seda Sirimiri tikitud seljaosaga kohevalt sooja mantlit.
Sirimirile järgnes Mammu Couture, kes tõi prantsuse tänavamuusika saatel lavale kelmikad Pariisi kaunitarid Eesti võtmes. Olin esmalt pisut skeptiline, et äkki tuleb show liiga magus ja roosiline – minusugusele hingelt karatekid‘ naisele sobimatu – aga vastupidi. Ma juba unistan omale sõbranna pulmaks seda maani helerohelist puhvseelikut, mis muide nagu kõik teised Mammu Couture`i esitletud hõrgutised on ainueksemplar. Kas mängus oli ehtpransuslik atmosfäär või kaharate kleitide ikooniline stiililahendus, aga kaks modelli nägid välja täpselt nagu Audrey Hepburn. See moeshow aina üllatas, tahtsin julgemalt kaasa elada nagu mu kõrval istuva slaavi moekaunitari laps. Hämmastavalt stiilse briti koolitüdruku rõivais kusagil kuueaastane plika plaksutas julget ja lausus kohati kõva häälega tunnustavalt: „Uhh tõ!” Ma mõtlesin umbes sama, kui nägin Mammu Couture glitter-taskutega peokleite.
Mind vaimustas veel tänavuse Tallinn Fahion Week`i moepubliku klassikaline ilu. Kaunid naised kandsid Eesti moeloojate ja moemajade loomingut istusid sirgelt ja käitusid veetlevalt. Rõõmustasin, et on möödumas swagstiili kõrgajad, kui moeshowle tuli demonstratiivselt nokatsi ja dressiga nagu kõrvalmaja Rimisse. Ikkagi Tallinna suurim moeüritus, selle nimel tasub vaeva näha.
Järgnev Iris Janvieri moeetendus vapustas showga: lasergeomeetria, DJ-de täpselt timmitud apokalüptilised muusikapalad – tõeliselt läbikombineeritud vaatemäng moesõbrale. Iris Janvieri Uni-sexikad lõiked ja glitter-detailid mõjusid totaalse poweri–süstina. Autoritaarse ja rõhutatult šikki kosmoseviidetega pikitud kollektsiooni haakus maitseka kelmikusena sädelev 80ndatest inspireeritud over-size kudum. Alati on rõõm näha laval kantavaid rõivaid, mis annavad igapäevasündmustele galaktilise mõõtme. Täiesti muuseas tuli esitlusele pealaest jalatallani samurai look. Wow! Muuseas mu moesõnavara täienes sõnaga žakaarkangas ehk jaquard, kuna Iris Janvieri punastesse 60ndate lõikega jakkidesse oli sissekootud just selline reljeefne muster.
Teist moepäeva jäi lõpetama Tallinn Dolls by Karolin Kuusik. Karolin Kuusik mängis seekord laval mitut tüüpi nukkudega: moodsate, boheemlike, superstaarilike ja saatuslikega. Modellide vahel jalutasid uljalt tuntud naised eesti meelelahutusmaailmast. Nii armas oli näha Lenna Kuurmaad modellide seas, kujutasin ette, et oleksin isegi tema veidi moodi pisike, kui peaksin poodiumil käima. Kui moemaastikul tõstab pead sametkanga kasutus, ka Tallinna Moenädal kinnitas seda läbi mitme esitluse, siis Tallinn Dolls`i saatuslikud sametkleidi olid lummavad, otsekui filmist. Samet polnud Karolin Kuusiku kollektsioonis kohal vaid sellepärast, et ta on moes, vaid seepärast, et ta on vältimatu.
Tippisin soojas sügisvihmas Kalamaja romantiliselt valgustatud kohvikulaternakettide alt koju ja olin juba ette elevil, mida toob kolmeteistkümnes Tallinn Fashion Week meile veel edasistel päevadel selle nädala lõpus. Varsti postitame ka oma fotogalerii eilsest üritusest.
Teks: Erika Renel
Fotod: Erlend Štaub
FOTO: Erlend Štaub
by Erika | märts 8, 2017 | Erika Renel, Ilu & Mood
Eile, 7. märtsil, sõitsime läbi lumiste maanteede linnast välja ainaduskeskusesse, kus Monton, Mosaic, Ivo Nikkolo, Baltman ja Bastion esitlesid Baltikumi suurima moemaja Baltika moeetendusel oma kevad/suvi 2017 kollektsioone. Spetsiaalselt selleks õhtuks lõi florist ja aiandusõppejõud Marek Jakobi Eesti suurima lilleseina. Vaatasin seekordset showd ise küll kasukaga, kuid peas keerlesid juba suvised pastelsed kokteilipeod. Mu lemmik periood kirevad 70ndad oli igati kohal: laiada säärtega püksid, suured lillemustrid ja julged erksad värvid, oranž, erkroheline ja hüatsindisinine. Ning seda kõike ka meestemoes, pisut reserveeritumalt muidugi. Kerge üleoleva muigega lubab Baltman kombineerida troopilsi särke tumesinise ülikonnaga ning tuusade tagasihoidlike tuulejakkidega.
Lavale astusid üksteise järel kõik Baltika moebrändid. Stilistidena tegid muuseas kaasa Johanna Eenma (I *Wear Experiment solist ) ja Aljona Eesmaa. Bastion üllatas kelmika naiseliku energiat täis tütarlastebändiga La La Ladies. Muusas selgus, et bänd avaldab koostöös Bastioni disaineritega mai kuus oma erikollektsiooni. Ootame põnevusega.
toimetas ja fotod: Erika Renel
by Erika | jaan. 13, 2017 | Erika Renel, Kultuur
foto: Erika Renel
Jim Ashilevi on kirjutamise ja teatri kõrvalt teinud erinevaid saateid: filmisaadet Raadio 2s, ETVs kultuurisaadet „OP“ ja PÖFFi saadet „Pöffihunt“. Ja tema sõnul polegi see kõik kuidagi kirjanduskauge ettevõtmine. Ashilevi uusim teos on teatrikriisi läbielamisest kõnelev raamat „Armastuskirju teatrile“. Hiljuti hakkas ta koos Ivo Krustokiga tegema oma podcast’i: Popkulturistid. Võrreldes ERRi rangema traditsioonilise raamistikuga, millel on omad mahulised piirangud, on podcast oma paindlikkuses vabastav formaat. „Kui mujal masinavärk dikteerib tööloogika, mis ei pruugi igale teemale sobida, sest saade ei saa minna üle aja, siis podcast’is saame teha mida iganes.“ Kutid tulevad korra nädalas kokku ja hakkavad rääkima teemadest, mis neid ennast puudutavad ja liigutavad: popkultuurist tehnoloogiani välja. Jim mõtleb näiteks ühe osa saatematerjali peale oma sõiduteekonnal Haapsalust Tallinna ja saadab Ivole märkmeid. Noormehed teadsid teineteist varem, nende ühiste huvide hulka kuulusidki popkultuur ja podcast’id. Just salvestuste kaudu on nad rohkem sõbrunenud – seda on Popkulturiste kuulates hästi tajuda ja juttu jätkub kauemaks. Jim Ashilevi rääkis YU-le oma loomingulistest ettevõtmistest ja unistusest.
Kas podcast’i puhul loeb ka see, kellega koos sa seda teed?
Jah, ma arvan, et see on peamine. See on isegi olulisem kui teemavalik. Ma ise kuulan ka podcast’e ja tõepoolest esimene, mis mind kuulama kutsub, on teema. Edasi aga peab mul tekkima isiklik sümpaatia saatejuhtide vastu. Saate meeleolu loeb, see mismoodi saatejuhid räägivad ja missugune neil see omavaheline klapp on. Ja kui saatejuhtide vahel on olemas teatud keemia, siis see loobki selle flow.
Kuidas lisanduvad teie saatele uued kuulajad?
See ei ole tegelikult midagi ülikeerulist. Sõna levib, nagu näiteks mõne raamatu või bändiga. Juhtumisi õigel hetkel kuuled mingit bändist või raamatust. Või üks bänd mainib, et meie suureks inspiratsiooniks on olnud …
Esialgu olidki meie esimesed kuulajad sõbrad, kes jagasid saate linki kusagil sotsiaalmeedias, sealt edasi juba sammhaaval, kui mitte hüpete haaval, laienes kuulajaskond väljapoole meie tutvusringkonda.
See ongi selline mõnus uus do it yourself’i mudel (isetegemise mudel – toim), mille järgi üldse tänapäeval väga palju sünnib ja levib. Meil pole seljataga suurt levitajat, kes paneks meie reklaamile raha alla ja riputaks meie plakateid linna peale. Me peamegi kuidagi ise olema nutikad ja mõtlema, kuidas ilma rahata võimalikult kaugele ennast kuuldavaks teha. Meil on nii toredad kuulajad, et suve lõpus hakkasid nad saate tegemisele kaasa aitama ühisrahastusplatvormil Patreon. Meid leiab aadressilt https://www.patreon.com/popkulturistid. Kõik on oodatud kampa lööma.
Kes on sinu arust meie aja ikoonid, popprintsessid või popkuningad? Või on iidolitest superstaaride ja supermodellide aeg läbi?
Eks üldjoontes on see läbi jah. Ei ole mitte kedagi sellist, kellel oleks nii suur mõjuväli nagu Michael Jacksonil või Elvisel. Möödas, sest tööstus ise on muutunud. Tehnoloogia võimaldab tavalistel inimestel kodus albumeid salvestada. Mäletan, kui olin koolis, kogusime poistega raha, et minna stuudiosse. Siis oli vaja 3000 krooni kokku saada, et teha üks demo. Paari aastaga muutus kõik: arvutid muutusid nii heaks ja igaüks sai teha kodus oma demo, ja pea sama hea kvaliteediga. Nii mõnigi tuntud bänd on saanud salvestuste ja turundusega ise hakkama.
Mis sa arvad, miks inimesed ikka välja lähevad? Miks minna kunstimuuseumisse, peole, kontserdile, kinno, kui kodus on odavam juua, mugavam diivan ja laiem ekraan ning kogu info tegelikult mugavalt kättesaadav? Kas see on võimalus ennast eksponeerida?
Kontakt teise omasugusega loeb. Oleme harjunud rääkima, et inimesed on individualistid ja suuresti nartsissistlikud ja kõik teevad selfie’sid ja nii edasi. Eneseeksponeerimise vahend on see loomulikult ka, aga samas täidavad selfie’d natuke nagu sellist majakafunktsiooni: palun märgake mind, ma olen siin! Igaüks otsib tegelikult mingit oma kogukonda. Isegi kui ta on väga eraklik, leiab ka tema internetis oma nurgataguse foorumi. Inimene on kogukondlik ja kollektiivne olend. Kui ta jääb üksi nagu Robinson Crusoe, hakkab ta konstrueerima seltskonda, hakkab kookospähkliga rääkima. Inimene pole loodud olema täiesti üksi. Ma arvan, et siis ta pole enam inimene, siis ta lihtsalt on. Kollektiiv ja suhtlus teeb meist inimese.
Inimesed otsivad alati kollektiivset elamust ja kogemust. See on põhjus, miks mulle meeldib teater väga. Ajas, kus kõik on kuidagi digitaalne ja jahe, on teater nii toores, endiselt vana kooli kogukondlik rituaal, kus inimesed tulevad justkui lõkke äärde kokku. Selline lo-fi (tihti tahtlikult kujundatud käepärane, madala kvaliteetiga, isetehtud meedium, tehnilise keerukuse vastand – toim) värk. Ka kirjandus on väga lo-fi meedium. Need on lihtsalt sõnad paberil, ei pea akut laadima kusagil. Hea küll, sa saad kasutada e-lugerit ja tahvlit, aga raamat on lõppkokkuvõttes lihtne puuklots, kuhu on tindiplekid sisse pressitud. Suvised muusika- ja teatrifestivalid toovad inimesi ekraanide tagant ja tubadest välja. Samas kirjandus võimaldab midagi nii määratult suurt puhtalt tänu fantaasiale. Filmirežissöör, kes teeb sõjafilmi, peab palju arvestama, pusima, et saada raha kokku, et korraldada kõik need massistseenid ja plahvatused.
Raamatusse võid kirjutada sõja kokku kümne leheküljega ja see maksab sulle umbes klaas vett, mis sa sinna juurde jood.
Kes sind omal ajal julgustas kirjutama, kes või mis innustas? Kui vana sa siis üldse olid?
Alusatasin 12aastaselt. Mind ei julgustanud keegi, et oled hullult andekas. Mind vaimustasid koomiksid ja multikad. Lugesin Madis Otsa „Pesakonda“. Vaatasin multikaid, Cartoon Networki.
… Dexter!
Jah, „Dexter’s Laboratory“, Ren ja Stimpy. Lisaks Beavis ja Butt-Head ja „South Park“. Multikad, kus toimus ekstreemsusi, mis olid hästi teraselt, armsalt ja koomiliselt serveeritud.
Sinu kirjutatud dialoogid on kuidagi väga vahetud ja mõjuvad lugedes päris eheda kõnena. Kuidas sa seda teed? Kas kuulad vahel bussis ja tänaval võõraste juttu pealt?
Ma ikka kuulan jah kogu aeg, kuigi ma ei ole kunagi võtnud seda eraldi ülesandeks. Ei tee salvestusi ega kritselda märkmikusse. Aga vahel harva. See on muidu soovitus, mida kirjutamisõpetajad annavad. Nad õpetavad olema tähelepanelikud. Näiteks teatrikoolis oli meil ülesanne, et istuge 40 minutit bussipeatuses ja vaadake, mismoodi inimesed kõnnivad, milline on nende kehahoiak ja mida see nende kohta ütleb. Siis pidime seda koolis imiteerima ja analüüsima. Mart Kangroga oli saates „Koolon“ intervjuu, kus küsiti, mis peab loojal olema, et olla hea kunstnik.
Naah, ma oleks tahtnud ise sellise küsimuse peale tulla!
Kangrol läks juhe kokku, aga ta vastas muuseas, et võime jälgida ehk tähelepanelikkus on olulisim omadus. Jah, seda on vaja, vahet pole, kas oled graafiline disainer või kirjanik, teatud tundlikkus loeb.
Mulle meeldib, mismoodi inimesed räägivad. See on aeg-ajalt hästi leidlik ja aeg-ajalt hästi loll. Mulle meeldivad mõlemad variandid. Ma räägin ka igas olukorras erinevalt. Näiteks „OPis“ oli mul kui pulk seljas. Ma ei suuda vaadata neid vanu osi, aeg-ajalt olen küll mõelnud, et peaks, kuna saatekülaline oli nii huvitav inimene, aga nii õudne hakkab, nähes ennast nii kramplikuna. Praegu podcast’i tehes mulle vahel tundub ka, et mul tuleb sisse selline esinejamaneer, aga katsun siis üle saada ja lõdvestuda. Mulle meeldib, kui ma ei räägi perfektselt, see tundub mulle lihtsalt loomulik. Mulle meeldib kasutada parasiitsõnu ja ingliskeelseid väljendeid, selles on lohakus, samas ka lopsakus. Ja teatud lõdvestunud olek, mis mulle sobib. Dialoogid ja värgid kirjanduses tulevad puhtalt keelenaudingust. Vahel on mul hetki, mil mul on suur pulbitsev rõõm, sest ma saan aru, mida keegi räägib. Tabad end arusaamalt, et see pole iseenesestmõistetav, et meil on maailmas erinevad keeled, mis on keerukad ja süstematiseeritud. Keelt ennast ja suhtlusakti kõvalt jälgida on huvitav. Kord ammu olin vanaemaga koos köögis. Ta rääkis lihtsaid asju vist söögiga seoses. Ka siis tabas mind see äratundmishetk, et kuulsin seda keelekasutust kuidagi kõrvalt. Nii tore! Süvenenud armastus keele vastu – see võiks kirjanikul olla. Ma ei tea, kas seda saab endas eraldi arendada, kas saab tekitada kunstlikult. „Armastuse“ võib asendada sõnaga „tõmme“. Muuhulgas tõmme keele poole ? see mul võimaldabki kirjutada tekste, dialooge ja monolooge, mis pole sarnased mu enda kõnepruugiga ega mõttemaailmaga, aga mõjuvad paberilehel autentselt ja isikupäraselt.
Kas üks võimalus ehedust imiteerida oleks ka messenger’i vestluste teksti otse kirja panna?
Ma ei kasuta seda tehnikana, aga asju salvestada tasub ikka. Kuna kõik muutub, siis on selles oma mõte. Mul on 2000ndate algusest mõned MSNi vestlused salvestatud, sest aimasin, et see kaob. Tagantjärele on hullult äge lugeda, mismoodi rääkisime siis ja mis emotikone kasutasime. Nii saab tabada seda tunnet, mis toona oli oluline. Esimesed e-kirjad on mul alles, diskettidelt panin ruttu pulgale ümber. Mul on vaja ligipääsu nendele muudele aegadele ja ruumidele, kus ma enam ei viibi. Sealt salvestistest aimub, mis tunne oli ja mis oli siis peamine. Ja kui palju midagi maksis. Aeg on huvitav asi. Mulle meeldib nostalgia, samas on mul jäägitu huvi ka arengu vastu. Need on need kaks suurt magnetit.
Kui palju mõjutab su loomet keskkond? Kas on vahet, kas kirjutada raamatuid Kalamaja melus või hoopis väikses hooajavälises kuurortlinnas?
Kunagi teatrikooli ajal lugesin intervjuud Haruki Murakamiga. Tema tavaline tööpäev on järgmine: esiteks ärkab ta ilgelt vara, kell neli hommikul, siis läheb oma kontorisse Tōkyōs, kus assistendid tegelevad tema tõlgete ja lepingutega, kirjutab viis-kuus tundi ja läheb jooksma. Ja nii iga päev kas või aasta aega järjest, kuni raamat saab valmis. Mu unistus on ka selline oma tuba, ühetoaline korter, kus ainult kirjutada. Aga elu on segane, ebatäiuslik, kui midagi hakkab paika liikuma, siis midagi teisest otsast laguneb ja pidevalt on vaja kohaneda. Haapsalu on ilus koht. Mõtlesime elukaaslasega, et äkki pole võimatu elada väljaspool Tallinna, 100 kilomeetrit eemal pealinnast. Vaid eestlane võib mõelda sellise vahemaa probleemiks. Kohanemine on mu jaoks raske, aga elu nõuab seda. Võib-olla vanad kirjavahetused ongi mul seetõttu salvestatud, et asjad mingil kujul säiliks.
Loeb, kas ma tõeliselt tahan. Haruki Murakami kontorit ei hakka mul ealeski olema. Maailma viie tuntuima kirjaniku hulka jõuabki maailmas ainult viis inimest. See on imede jada, mis peaks sellele eelnema. Töötahe ja huvi on need, mis loevad!
Globaalne dominatsioon pole mu ajend, vaid elevus sellest tööst endast. Nii äge, et mingid kuulajad on meile tekkinud. Mõnes mõttes pole vahet, kas meid kuulab 5 miljonit inimest üle maailma või 50 Eestist. Peaasi, et on keegi, keda huvitaks. Ideaalne töökeskkond tuleb alati uuesti luua. „Kehade metsa“ kirjutasin enamasti kohvikutes. Kodus ei saanud keskenduda.
Sul tuleb uus raamat „Armastuskirju teatrile“
Uus raamat „Armastuskirju teatrile“ räägib, kuidas ma teatris pettusin ja tulin välja suurest kriisist, kas teater on olnud eksirännak või võimalus. Kirjutasin seda teost vetsus. Vanemuises toimusid meil Andres Noormetsa lavastatud „Othello“ proovid maikuus. Paralleelselt proovidega kirjutasin seda. Kriis oli lõpufaasides. Raamatu esimene peatükk on kirjutatud Pariisis pärast ühte mu elu parimat etendust, aga lõviosa on Tartus Vanemuise külalistemaja WCs kirjutatud. Mitte et kõht oleks olnud lahti, vaid elasin koos elukaaslase, meie üheaastase tütre ja kassiga pisikeses külaliskorteris. Kohvikutes ei tahtnud hakata jälle kohvi ja teed tellima. Kirjutasin, kui tütar magas. Siis elukaaslane sai joonistada ja omi asju teha. Potikaane panin alla ja mu kirjanikutool oligi WC-pott. Osa protsessist oli seekord niimoodi. See on rohkem naljakas kui halb. Ebamugav, aga tahtmine seda raamatut kirjutada oli suurem kui ebamugavus.
Enamik inimesi oleks loomingulisemad ja produktiivsemad, kui nad ei vannuks alla igapäevasegajatele. Välised tegurid ja sisemised probleemid pärsivad teotahet ja teovõimekust. Sitt tuju, mingi mõte käiab peas, väsimus või ebakindlus, kellele ma seda teen, miks ma pingutan, ei ole ju mõtet nii palju?! Pisike on alge, mis ütleb, et davai, teeme ikkagi. Tuleks jääda selle alge juurde, leppida misiganes olukorraga.
Nii sageli väsitas see armastuskirjade raamat. „Othello“ oli nii füüsiline tükk. Polnud selline koketeerimine, kus võetakse ilusaid poose. Näitlejad haarasid üksteisel nägudest kinni, sülge pritsis, kõik olid nii kirglikud ja nii vihased. Pärast sellist tööpäeva tahad veel mängida kassi ja lapsega ja suhelda elukaaslasega. Energiat pole, päeva lõpuks tahaks lihtsalt pikali heita. See raamat aga ei kirjutanud end ise. Kuigi väga tahaks, et kõik raamatud teeksid seda. Iga päev kirjutasin sinna ühe peatüki. Vaid üks päev ma kirjutasin lihtsalt ühelauselise peatüki, et kallis teater, ma lihtsalt ei jaksa, ma tahan magada! See teos on niisiis kirjaformaadis. Minu personaalsed kirjad teatrile, nagu teater oleks inimene, kellega saaks rääkida.
Igal pool on takistused. Kui saabuks see 0,000000001 protsendiline tõenäosus, et must saab maailmakuulus kirjanik mu eluajal, siis ikkagi ma mõni päev lamaks seal oma kirjanikustuudios maas ja mõtleks, et aaah, ma ei oska kirjutada! Kes need varasemad tekstid küll valmis kirjutas? Kuidas see käib? Iga kord alustad justkui otsast peale ja kõik on ikka sama keeruline.
Podcast Popkulturistid
Toeta Popkulturiste Patreonis
by Erika | dets. 9, 2016 | Erika Renel, Kultuur
Marten Kuningas ja Miljardid tõestasid seda eile Jazzkaarel oma võluva David Bowie loomingule pühendatud kontserdiga “Tribute to David Bowie”.
Tribute ehk austuskontsert kõlab esmapilgul ehmatavalt, sest kuidagi palju maitsetusi seostub selle formaadiga. Talendisaated ja kesised pubibändid, kes aimavad järgi vaid staari välisilmet.
Kuid seekord Jazzkaare laval tundus, et starman on kusagil määramatuses ise kohal, piilub Vene Kultuurikeskuse stalinistlike ornamentide vahelt alla ja tal ei ole piinlik.
Minusugusele omamoodi edevale Bowie fännile seostub Davide Bowie loome, mu muusikat armastavate sõprade kiuste, muidugi just tema ulmeliste lavaimagote, imelise genderblenderi (soopiire ähmastava stiili) ja kõigi nende teiste unustamatute stiilimütoloogijatega. Marten Kuningas ei tee selles suunas aga mingeid mööndusi. Kui tal ka kontserdiplakatil on pluusil rohked rüüšid ja tema varasemast Jazzkaare Bowie kontserdit tänavu aprillis meenuvad edeva detailina värvilised sokid, siis seekord on ta stiil eriti tagasihoidlik.
Seda enam ma olen Marten Kuninga kontserdil hämmingus, sulgedes silmad ning kuuldes äravahetamiseni Bowie sarnast ägedat häält. Nähes laulja näol pinget ja tõsidust ning mõistes kuidas kogu bänd on sadaprotsenti teemas. Ka Marteni lavalistes liigutustes ei ole midagi ülearust, ta võib teha oma peene randmega paar läbimõeldud pingestatud liigutust ja see toimib. Nooremate džäzzhipstertie rõõmuks on kontsert väga tantsuline ja lahedalt haarav. “Let`s dance” ajal tuleb Marten muuseas rahva sekka tantsu vihtuma ning aplodeerib oma bändile, ma isegi vaevu suudan soliidselt pingil istuda.
Valgus-show on samamoodi märkamatu, aga tõhus. Ma ei saa kurvemate palade ajal silmi ära Vene Kultuurikeskuse lavamaalingute töölispoistelt. “This is not America” – laulab Marten. Ei ole jah, see on julm sovietiaegne hiilgus, selle kontserdi valguses aga inimlik, pingestatud ja võimas.
Toimetas: Erika Renel, erika@yu.ee
Foto: Festival Jazzkaar
