by Erika | jaan. 29, 2016 | Erika Renel, Kultuur
Saabusin just Soomest suusamatkalt. Soome! Ma pahatihti Helsingist kaugemale ei satu. Minu mõte külmale maale kaasa trippida, tuli sellest, et Vikerraadios loeti juba mitmendat päeva ette juhan Smuuli Jäist raamatut. Seda jube igavat raamatut, mida keegi ka omalajal lugeda ei viitsinud, aga kuuldemänguna oli see üllatavalt muhe. Siis kui mu teel põhjapoole bussiaknast paistabki see imeline valge taevas koos hele-fuksiaroosa triibuga, siis tean, et see on Soome. Mu lapsepõlve unistuse maa, mis mu jaoks oli alati pastelseid Taxfree küpsiseid ja lahedaid plastikrihmaga helesiniseid elektronkellasid täis. Satume sinna kuidagi eriti külmal ajal, vaatamata sellele sõidavad väikelinnades noored jalgrattaga, vaid kerge sall näo ees kaitseks. Kuna meil on väga külm peab vahepeal natuke ürdilikööri jooma. Teele jäänud baaridest on eredamalt meeles Hemingway baar Jyväskyläs ja meie kohalik mäe baar Karhu, kus pole ühtegi teist külastajat. Kujutan juba ette kuidas ma lambanaha all selle rõdul päevitan, nagu Hinkus Hukunud Alpinististi hotellis.
Alguses tripime bussidega ringi. Peatume väiksemates linnades, kus midagi ei näe, sest jäine tuul on nii valuselt silmis. Highliht on soe hetk, kui saan legendaarses Aalto kohvikus suppi süüa. Hilem maabume metsamajakeses, tüüpiline mökki, mis on kambapeale üürides soodsaim kui hostel. Matka raskeim osa oli vastata messengeris ettetulevatele küsimustele: “Suusatad juba ka või?” Mida ma suusatan, ma olen suusamatkal ehk ilmselgelt tähendab, see, et istun baasis ja joon kuuma kakaod. Kraade on nimelt miinus 29+ real feel. Kutid tulevad lauatamast tuppa, ripsmed härmas. Soomlaseid on mäel vähe, sellise ilmaga nad suusakuurorti ei kipu. Meil paraku olid piletid varem ostetud. Ma tegelikult plaanisin suusatada küll, sest lumelaud oleks mu jaoks samahea kui keskeakriis. Millegipärast on need lumelauad, mida ma näinud olen, kohutava kujunduse ja värvilahendusega. Ma ei ole snoob, aga olen esteetiliselt tundlik oma aksessuaaride suhtes. Suusad on väga okey, veidi väärikam lähenemine ja veidi rohkem kontrolli.
Vedelen siis seksikas suusapesus mökki diivanil ja vaatan reality sarju. Ex on the beach ’i ajal mõtlen, kuidas ma tahaks olla Miamis hoopis. Vahepeal lähen ikkagi õue ja harjutan oma lomograafilist maastikufotot, aga nii umbes tunniks korraga, sest selleks ajaks on kaamera juba lootusetult sädelev ja valge ja aeglasemgi. Jope karusnahast äär on nagu suhkruvatt ja nutikindad võiks sisaldada sooje traate. Mu suur unistus on kohata polaarrebast, sellist pisikest lumist ja keras magavat. Ei kohta kahjuks. Ühel hommikul on metsamajakese ümber näha jänese järgi. Üks päev, kui unustan end liiga kauaks õue, on mul mökki saabudes üks varvas külmast valge ja tuim. Kujutan saunas juba ette, kuidas oleks elu ilma varbata. Saan aru kui pealiskaudsed on mu varasemad mured liiga lühikeste jalgade ja heledate kulmude ja muu tühise pärast. Mingi hetk, aga varvas taastub läbi valu. Oh, olen elus, kõik on hästi!
Cabinlove
Toimetas: Erika Renel
by Erika | dets. 8, 2015 | Elustiil, Erika Renel
Elan juba pea kuu Lõuna-Portugalis, kerge jume on näos ja vanamehed maja all spordibaaris on juba teretuttavad. Siin on vastu talve mõnus: apelsinid ja granaatõunad on küpsed, jõulutuled säravad ja inimesed kannavad vaid moepärast dresspluuside juurde kindaid ja tutimütse. Minagi käin õhukese jakiga ja ehmatan kohaliku basseini meeskonda nõudega ujuda välibasseinis. Juunis saab, nad lubavad. Kohalik söök on suht kohutav, rasvane ja veidralt maitsestatud. Vein see eest on kohalik ja odav, maiustused on hõrgud. Kõikjal valitseb lohakas värviküllus ja ülearu disainimata segadus. Tunnen end nagu kodus.
Mind vaimustab Portugali loodus, loomulikult palmid, aga ka okkalised eukalüptivõsad, sakilised kaljud ja soolakaevandus kosutavad hinge. Ookeanis on vesi viisteist kraadi. Kahjuks on siinseid palme tabanud mingi haigus, putukas räägitakse. Mu kodulinnas võeti minu siinoleku jooksul maha kolm suurt palmipuud. Tekitab tunde, et maailmas on midagi valesti, ka siin säravas ja lõbusas lõunas.
Ma võiks nüüd kirjutada, kuidas ma kohalikus hipsterkohvikus keeratud vuntsidega moodsate noortega kanget kohalikku kohvi joon ja odavat populaarsust naudin. Aga tegelikult olen ma nädala lõpuks kusagil bussijaama baaris, veidi ehmunud ja üksi, kus kõrvallauas on kergelt tülis paarike: mees uuekooli neoonroheliste triipudega Adidase dressipluusis, naine väljakasvanud blondeeritud juustega ja laual lotopiletid. Napilt saan pileti ööbussile, mis sõidab mägiseid teid pidi elegentse lohakusega ja kenasti üle lubatud kiiruse. Bussipeatuste siltidel on vaid bussimärk, kohaninimesid ja muud sedasorti ülearust infot ei lisata. Aga suhtlemise teel saab vahel isegi lisapeatuse kiirongis. Tänaval juhuslikud nooremad inimesed oskavad inglise keelt, bussijaama töötajad ja teised süsteemi mõistvad inimesed, turistinfost rääkimata, on rangelt veendunud vaid kohalikus keeles.
Käin vabal ajal rohkem tuju ja tunde järgi, unustades, et siin loojub päike väga kiiresti ja siis on päris külm. Seega lõpetan sügavas pimeduses kusagil rongijaamas, kus taksod enam ei sõida ja järgmine asustatud koht on 2km kaugusel otse ülesmäge. Aku on tühi ja ilm niiske. Ma juba silmanurgast tajun näljaseid pilke, võõras linnas vastu ööd on seegi kuidagi hirmutav. Palun vaikselt kõikide siinsete imeliste ornamentidega kirkute pühakuid ja tõmban kapuutsi pähe, et mitte liiga silma jääda. Teinekord päikselisematel trippidel näitan kaaslastele enesekindlalt teed ja siis ei maksa imestada, kui oleme kõik kusagil sügavas okkalises põlluvahe kraavis. Aga elus ja õnnelikud.
Toimetas: Erika Renel
by Erika | nov. 18, 2015 | Erika Renel, Kultuur
Reedel, kaunis külmal ja vihmasel novembriõhtul, läksime YUga kohalikke räppareid kuulama.
Teises linna otsas, kusagil Mustamäel, esines Chalice. Meie valisime seekord ehtsama undergroundi.
Sume lokaal HETK, uue nimega Pai, on mõnus koht. Väga chill on ka see, kuidas vaba mikrofoniga live räpp on DJ ja tantsuga kokku segatud – lovely! Kutid – Magnum P;I, Tommyboy ja Dr.PhilGood, kes üritust juba aastaid korraldavad, kutsusid seekord kokku parimad, nö räpirahva lemmikud. Kodus räppida on lihtne, aga näha ja tunnetada, kuidas see inimestele mõjub, veel võimsam.
Meie üheks kindlaks lemmikuks osutus naisräppar Kray, kelle lugudes on tunda tugevat powerit. Sammalhabe ajab täiega oma joont. Usume, et viimane jõuab õige pea ka kohaliku laiema publiku südamesse. Seekordsed külalisesinejad, 615, on lausa profid. Tommyboy kutsub kõiki üles julgelt mikrofoni haarama ja kaasa lööma, kui on vaid midagi hingel, mida räppi vormida. Ja ärgu noored kartku katsetada, kuidas nende isiklik loome ka publikut kõnetab. Parimad noored räpparid saavad ka valitute hulka, järgmisele salajasele kogumikule, mida hämarates koridorides kiitvalt ja kaugele levitatakse. Sume atmosfäär muidugi tekitas mulle isikliku väljakutse, kuidas tabada hetki läbi pimeduse, suitsu ja coolilt varjavate kapuutside, et saada need kenasti pildile!
Toimetas: Erika Renel
by Erika | nov. 6, 2015 | Erika Renel, Kultuur
Artjom Savitski uus romantiline kauamängiv on lõpuks väljas! Laulusõnadest kumav ahastust ja armuvalu sobib novembrisse küll. Von Krahlis käies tekib ikka see mõnus keskkooli tunne. Ning laval ongi Man Made Monkey ehk Artjomi vanad kooli- või koolibändikaaslased.Teismelised ees reas vist kitarristi tätoveeritud musklitest kaugemale ei näegi. Publik on enamasti noored superstaarid, modellid ja mehed, kes baarijärjekorras hingearstide järjekorra pikkuse üle arutavad. Ma arvan, mehed: elage ka oma hingevalu välja kunstis ja muusikas nagu A. Savitski. Kohe oleks naeratus näol. Et esinemine liiga mahedaks ei läheks, tulevad Põhja-Tallina räpparid lavale vürtsi lisama.
by Erika | okt. 24, 2015 | Erika Renel, Kultuur
Lõpuks on käes aeg, kus võib öösiti ka Reisijate teel julgelt liikuda. Sealse uue hinguse esimene märk on motokohvik: Renard Speed Shop. Ja wow sealt aknast paistabki juba Popidiot! Järjekorras vanu grafitiga kaunistatud rongivaguneid imetledes, on tuju nende energilisest electro clash popist hoobilt laes. Järjekord on ikkagi muljetavaldav, huvi Leslie Da Bass´i uue albumi esmaesitluse vastu on suur. Õige pea tuleb ka õhtu staar ise lavale ja me kuuleme juba uusi palu, kindlaid tuleviku hitte, albumilt Direktor. Asine ja rangelt raamitud albuminimi sisaldab loomulikult mõnusat irooniat ja sealsed lood on osad lausa üllatavalt maagilised. Michelle on vapustav laul! Rahvas on jumala elevil, rõõmus, rahul ja moodne (otse Fashion Week`ilt). Leslie särab. Vanadele lemmiklugudele tehakse veel rohkem tsäksi-žeste. Meil tagareas tuli ikka pisar silma kui Dressibluusi mängiti! Lahe pretensioonitu pidu, näis kas kriitikud vana motodepoo rõdul ka asjaeest muhelesid.
Toimetas: Erika Renel
by Erika | okt. 19, 2015 | Elustiil, Erika Renel
Pühapäev on, istun kodus, söön Soomest toodud roosat lagritsanätsu ja lappan 80ndate ajakirju Noorus. Ma pole instagrammis, mille voota ma hommikul silmi lahti ei saa, vaid suudan oma taju ärkvel hoida, vaadates rubriiki Muljepilte Hispaaniast. Muljed on maheda filtriga töödeldud ja üllatavalt inimlikest nurkadest pildistatud.Ning ma juba loen eneseunustuseni edasi neid 35-aasta taguseid kreemiste kirjade, aga rangete väljaütlemistega ajakirju.
Ajakirja tagakaantel särab ansambel Vitamiin kuldsetes bomberi-laadsetes pintsakutes ja eelviimasele lehel on suurelt Lemming Nageli maal Tõstja ja küberneetilien kivi. Üllatavalt kaasaegne tundub tooane linnaarengu temaatika. Kui praegu toimub Lasnamäe taasavastamine ja ümberhindamine, siis toona see linnaosa alles kerkis. Lasnamäe kollakates tuledes paneelmaja foto särabki järgmises ajakirjas fiktiivset, peegelustega ja küllaltki glamuurset, hotelli kujutava jutustuse päises.
Aforismialbum, kus noored sõnu sätivad, et mängulisi efekte tekitada, on täiega twitter. Ja mu igavene lemmikrubriik Kirjasõbrad – Tinder – ilmselgelt. Kirjasõpru saab DDRst ja Soomestki. Refräänselt kordub tutvujate huvide reas filatelistika ja diskotants. Äärmuslik pühendumus ja kollektsioneerimine käsikäes pidutsemisega. Lea, 18a: huvid: käsitöö, märgid, vimplid – nagu mina! Leidsin omale tulevase ka: noormehe huvialad on rock-muusika, mudelennundus, kauamängivad heliplaadid ja postkaardid. Kuna aadress on ka avaldatud, siis mingi 38 või mis ta nüüd on – Kirjutaks talle!
Üksikute rubriigis on tehtud kokkuvõtte, millist partnerit inimesed ootavad. Tippsortlased ja karsklased on osalejatel kindel turnoff. Kuna samal ajal oli ühiskonnas käimas näägutav täiskarskluse propaganda, mis näitas neid mehi pigem puritaanlike veidrikena, siis eelistatakse mõõdukat joomist. Mehed peavad olema vähemalt 180 cm pikad, see on läbivam soovunelm, praktilise töömehe käte kõrval. Üllatav on et keegi ei räägi otseselt saledusest, ka mitte naiste puhul. Aga siiski Liidu atleetvõimlemise noorsootreener annab näpunäiteid, kuidas saada kaunis figuur. Millegipärast keelab ta soovitatud harjutusi teha kontsakingades?! Hhm, alla 2kg hantlid on okei, aga kontsadel viisakas välja näha, on paras trenn. Moest räägib vaid toimetuse välisreis Ida-Saksamaale, leitakse, et need meesterahvaste käredad helerohelised sportlikud kostüümid on sakslastele omase säästlikkuse tagajärg. Ju ei raatsi saksa mehed endale korraliku ülikonda osta.
nagu HAIGLA pidu `82
Muidugi on igas ajakirjas rubriik, kus esineb Nooruse kõige kultuslikum figuur – dr Noorman. Veider kokkusattumus meenub. Kooliajal hääletasime sõbrannaga kusagile noorte muusikafestivalile, vihma sadas ja lõpuks üks vanem härra võttis peale. Härra usutles meid pikalt, et ega me ikka kodust ei põgene. Selgus, et ta on psühholoog ja muuseas kirjutas omalajal rubriiki dr Noorman. Ma usun, et tegu oli erinevate autorite koondkujuga, aga meil oli au sõita ühega neist aastaid hiljem koos ja teel noorsooprobleeme arutada.
Loomulikult on noortel mured. Näiteks, kuidas saada päristööle, mitte kandelaualt jäätist müüma ega aiandisse lilli rohima. Kuidas saavutada menu ning ka mehekssaamine on teema. Huvitav, et toona pidid noored juba 14. aastaselt saama täiskasvanuks ja enamus lugejakirju tegelebki selle ületamatu probleemiga. Mul näiteks on siiani teine noorus ja 13. aastaselt sain pigem teismeliseks kui täiskasvanuks ega tundnud survet olla suur ja iseseisev. Alati on vaja ülemineku iga ja uskumatu, et kaheksakümnendatel noortele siin seda ei lubatud!
Muidugi kompud ja hunkid, malelauas ja kossutrennis. Aga siiski ka pahad poisid. Huvitavad karakterid, võib-olla halva eeskujuna esitletud, aga nende lood, mis lugeja ees lahtirulluvad on omamoodi liigutavad, näiteks noor kutt, kelle moraalne allakäik sai alguse sellest, et isa ehitas keldrisse, poisi raadiokruvimisnurga asemele, sauna. Jalgratatrennis selgus, et kuulsust posist ei saa, sest jalgades polevat särtsu. Ja nõnda see pall veerama hakkaski.
Mulle meeldib ka Noorte hääl, mustvalge leht, mis ilmselgelt kannab veel kasvatuslikumat eesmärki. Seal võetakse kurjalt ette parapsühholoogia ja füüsikud rahustavad maha telekineesi fänne. Ei mingeid illusioone ega UFOsi. Aga noortel žurnalistil ääreveerus on elus kõik teemad hämmastavalt selged: surm, armastus, sõda ja rahu- ta kirjutab neist kõigist lühikese luuletuse. Ja siis ristsõnad – not my thing – sorry.
Ma siiani et tea, millega piiritleda mõiste noorus, aga mõiste kolmkümne aasta tagune tähendus on selgem.
Süsteemsema üldpildi huvides minge kindlasti vaatama Tallinna Tehnika Ülikooli raamatukogu fuajees retro näitust: Kellu ja Kitarriga. Näitus on oktoobri lõpuni veel ülal.
Erksavärvilisema pildi kinnitamiseks minge filmi Tagasi tulevikku maratonile teisipäeval, 21.oktoober Tartus Genialistide klubis kl 17.00
Ajakirja Noorus, Noorte hääl võite leida üle Eesti: vanaonu keldrist, oma suvila pööningult, Raamatukoist ja Taaskasutus keskusest (vaid 50 senti/tk.)
