Suvi on värvide aeg! Riidekapiski asenduvad mustad ja hallid toonid rõõmsate ja värvilistega. Fotoseeria tegemisel on lähtutud kuuest suvisest värvist – kollane, punane, oranž, roosa, roheline ja sinine. Iga pilt ülistab ühte neist. Kogusime oma riidekappidest kõige värvilisemad esemed kokku ja läksime pildistama. Kogu protsess, alates ettevalmistusest kuni pildistamiseni oli äärmiselt lõbus. Ilusat värviküllast suve, armsad YU magazine’i lugejad!
Tim Bluz on noor Eesti moedisainer. Märtsikuus esitles ta Palmarium stuudios oma debüütkollektsiooni, mis on üles ehitatud naiivsetele fantaasiatele ja lapsepõlvemälestustele. Uurisin Timilt kuidas tema unistus teoks sai.
Kuidassündis Sinu debüütkollektsioon? Mis on kollektsiooni nimi?
Minu esimese capsule-kollektsiooni nimeks sai “Against the law”. Minu meelest kirjeldab see ideaalselt kollektsiooni kontseptsiooni. Nimi tuli absoluutselt sundimatult ja tundus kohe täiesti ehtne.
Olen alati tundnud huvi moe vastu ja idee luua oma kollektsioon tekkis juba ammu. Sihipärane töö selle projekti kallal algas aga umbes paar aastat tagasi, kui hakkasin ideid koguma, sketše joonistama ja kõike korralikult läbi mõtlema.
Võttis aega, et õigeid inimesi leida ja tugev tiim kokku panna. Ise olen perfektsionist ning ütlesin kohe, et hakkan töötama ainult nendega, kes teevad võimatu võimalikuks. Otsisin inimesi, kes oskaksid mind aidata ja minu ideed elu viia (mis, pean ütlema, on päris keeruline ülesanne) ja kes julgeksid ning oleksid nõus riskima, eksperementeerima ja minuga koos katsetama. Mood peab ju olema lõbus. Kui see tuleb pingega, siis on seal kindlasti midagi valesti. Olen väga tänulik kõigile, kes oma panuse andsid, eriti oma perele.
Kollektsioon sündis ajal, mil mu elu oli täis korrastamatust, kaost ja igasugu draamasid. Tegu oli minu jaoks pingelise aastaga. Kollektsiooni loomine ning ööpäevaringne töö taaselustasid mu täielikult. Hakkasin mõistma ning õppisin selle aja jooksul palju. Seetõttu oli see debüüt minu jaoks topelttähtis – see esitles publikule täielikult uut mind! Kõige tähtsam, mida õppisin oli, et tuleb iseennast armastada ja võtta end just sellisena nagu sa oled. Elu on liiga ilus, et häbeneda, mängida või end kellekski teiseks moondada. Polle hullu, kui kõik sind ei mõista. Kõigile ei saagi, ega peagi meeldima. See võib kõlada šablooniliselt aga see on tõsi ning just see on mu esimese kollektsiooni peamine mõte. Ma tahtsin näidata inimestele, et meie ümber on väga palju värve ja ilu. Alati ei pea mõtlema kehtestatud piirides.
Kui kaua läks aega ideest teostuseni?
On raske täpset päevade või kuude arvu nimetada. Nagu juba mainisin, tekkis idee ammu. Paar aastat tagasi hakkasin selles suunas planeerima. Muidugi muutusid töö käigus paljud asjad ja see on väga huvitav, kui kollektsioon hakkab elama oma elu, progresseeruma ning arenema. Lõplik versioon, mida te nägite, sisaldab ainult 30 komplekti, kuigi ma arvan, et mul oli selle kollektsiooni jaoks rohkem kui 200 joonistust. See on ikka päris keeruline ning aeganõudev protsess! Mul oli väga konkreetne emotsioonide palett, mida tahtsin riiete kaudu välja elada. Seega otsisin ideaalseid viise selle saavutamiseks. Kangad, mida me kasutasime, on päris eksklusiivsed: need on pärit Itaaliast, Prantsusmaalt ja Tallinnast. Oma osa mängivad ka väga omapärased detailid, mis aitavad näidata erinevaid tujusid.
Kuidas ammutad/ammutasid inspiratsiooni?
Mind inspireerivad väga paljud asjad. Unistused, mälestused, muusika, tunded, huvitavad inimesed ja nende lood. Näiteks kleit, mille valmistasin Olga Sõtnikule äsja möödunud presidendi vastuvõtu jaoks oli oma julguse ja vabameelsuse poolest 100% eriline ning iseloomustas selle kandjat ja tema positsiooni. Igaühel on oma lugu ja minu eesmärk on luua igale kliendile kleit, mis väljendaks ka emotsioone ning oleks tähenduslik.
Kuid samuti inspireerivad ming väikesed asjad nagu naer või vihm. Saan tohutult palju inspiratsiooni Tallinnast. See on maagiline koht. Seetõttu oli minu jaoks Londonis õppides väga tähtis, et saaksin oma debüütšõud esitleda kodumaal. „Against the Law“ kollektsioon sai inspiratsiooni väga keerulistest suhetest ning soovist pimedusest välja jõuda ning täiel rinnal elada. See oli kahtlemata väärt kogemus, mida ma mingil juhul ei kahetse.
Kas Sul on eeskujusid?
Neid on oi kui palju. Mulle väga meeldib uus, originaalne, silmapaistev. Alexander McQueen on minu suur eeskuju, kes oli geniaalne ja tõeline kunstnik. Viimasel ajal jälgin erilise huviga Jeremy Scott’i, kes viis Moschino brändi täiesti uuele tasemele. Lihtsalt vastupandamatu.
Ka meil Eestis on väga palju andekaid disainereid ja ma olen ausalt väga uhke, et meie väikeses riigis on nõnda palju tähelepanuväärseid moeloojaid, brände ning inimesi, kes toetavad kodumaist tootmist. Kõik on erinevat moodi huvipakkuvad ning kindlasti leiab igaüks midagi oma maitsele. Rääkides taaskord maitsest ja inspiratsioonist, siis on mulle isiklikult suurt mõju avaldanud Beatrice. Tal on täiesti unikaalne stiil ja oskus asju kombineerida ning aksessuaridega mängida. Ta on kahtlemata üks minu suurimatest eeskujutest.
Nüüd, peale šõud, on päris palju tellimusi ja me tegeleme esmajärguliselt nendega. On inimesi, kes helistavad ja küsivad kas me aitaksime neid stilistikaga. See on eriti meeldiv, samas väga huvitav jälgida, kuidas koos välimusega muutub ka inimese elu, sest kõik need asjad on tihedalt seotud. Mood ongi meie elu ja me oleme see, mida kanname! Mul on eriti hea meel, et meie bränd nii hästi vastu võeti ning me jätkame arenemist ja kasvamist. Ma ei nimeta praegu midagi konkreetset, aga meil on hetkel pooleli paar väga huvitavat projekti, millest varsti kindlasti kuulete.
Räägi oma erialasest taustast. Kus oled õppinud? Kuidas avastasid endas moepisiku?
See võib nüüd küll veidralt kõlada, aga selle pisiku aitas mul avastada ei keegi muu, kui tuntud filmikarakter ja fashionista Cruella De Vil. Lapsena oli see mu lemmik multifilm. Ma jumaldasin Cruellat. Ta oli täiesti vastapandamatu, alati ülistiilne ja šikk. Sel ajal polnud mul aimugi, mis tunne on oma moemaja omada ja kuidas see kõik töötab. Teadsin aga kindlalt, et minust saab mingisugune avaliku elu tegelane.
Hakkasin iseseisvalt moodi õppima. Võtsin erinevaid kursuseid. Lõpetasin ka kunstikooli. Praegu õpin ma ka õigusteadust Londonis ning järgmisel aastal, kui tagasi kodumaale tulen, on mul plaanis võtta rohkem loenguid kunstiakadeemias. Kunstiakadeemias pakuti mulle paari väga huvitavat ainet, mida mul siiani pole olnud aega õppida. Mul on vedanud, sest kohe pärast kooli lõpetamist kohtasin inimesi, kes juba töötasid moemaailmas. Nad uskusid minusse, kuigi olin tol ajal „mitte keegi“. See andis mulle hindamatu võimaluse kogemuseks, Eesti moemaastikuga lähemalt tutvuda ning vajalikke kontakte leida. Keegi ütles ükskord, et ma sattusin lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema. Ma ei usu, et üldse midagi siin maailmas toimuks juhuslikult.
Kui Sul oleks täna kõik võimalused ja vahendid oma moemaja loomiseks, siis milline see oleks ja kus see asuks?
Ei noh, võimalused on küll olemas, aga siin on küsimus pigem selles, et kas see oleks praegu mõttekas. Aeg näitab, ma olen alles algaja ja usun, et kõik peab juhtuma täpselt õigel ajal. Muidugi on moemaja mu suur unistus ning ma olen kindel, et liigume õiges suunas ja jõuame pärale. Kui leian sobiva koha, siis kindlast annan teada, aga noh, Tallinna kesklinn oleks igatahes väga mugav.
ERKI Moeshow 2015 on selleks korraks läbi, kuid minu kujutluspildis kestab mõningate kunstnike spektaakel endiselt edasi. Meenutan tõdedes, kui väga mulle meeldis, et disainerid oma kollektsioonide esitluse juurde ka väikese vaatemängu olid õmmelnud. 25-e kollektsiooni peale konstrueeriti korralik doos koloriitset emotsiooni, mistõttu oli laval toimuvat ühteaegu nii põnev vaadata, kui ka nauditav kuulata. Ajataju kadus täielikult ning esimese vaatuse lõppedes tabasin end mõttelt, et mismõttes nii kiiresti läkski või!
Teele Koel´i kollektsiooni „Warmth of Heritage“ kandsid hästi välja pikkade punupatsidega modellid, kes end pehmetes läbiõmmeldud Muhu tikanditest inspireeritud mustrites küljelt küljele õõtsutasid. Ma pole taolist lavalist liikumist modellide puhul varem täheldanud. Antud konteksti sobis see aga suurepäraselt nagu jakkide hõlmi kattev ja kaunistav läbi ööside punutud pael.
Iris Vilu kollektsiooni „Froteesus“ puhul oli vanadele kappi seisma jäänud froteerätikutele antud uus hingamine. Olen kindel, et igaüks, kes tundis kasutatud materjalide pildil ära Olümpia karu, koges kerget nostalgialainet endast üle voogamas.
Kindlasti jäi mulle meelde Anu Ernitsa aksessuaaride kollektsioon „Sulgkaal“, kus materjalidena oli kasutatud 25 ja 50 kiloseid suhkru-, soola- ning jahukotte. Lavalisele liikumisele pani efektse punkti modell, kes vihmasabinas justkui suunataju oli kaotanud ning näitepõrandale viimaks üksinda kohmitsema jäi. Kuid nii vist pidigi olema. Väga hästi mängitud.
Gerda Retter, Egle Jaago, Kaari Sibrits, Helene Sepp, Erika Kool ning Liis Turnau ühine kollektsioon nimega „Manivald“ tegi silmale kahe käega pai. Nahast aksessuaarides näisid modellipoisid maskulliinsete sõdalastena.
Katrin Aasmaa kollektsioon „0” esitlus oli ühelpoolt koomiline, teiselt aga vägagi eluline. Disainer tõi lavale maski taha peidetud ostukäruga maailmakodaniku ning asetas ta negatiivse infosumina keskele. Hullult meeldis Jamie xx – Gosh tekitatud müra.
Üheks suurimaks lemmikuks oli Silvia-Sigrid Sillaotsa „RetroGrade”. Geomeetriliste kujundite ning julgete värvidega kudumikollektsioon tekitas modellide liikumises tunde justnagu oleks tegemist arvutimängu lõksu jäänud pisikeste värviliste robotitega.
Kairi Katmann´i „I can see you” puhul jäi vaataja jälgima esimest lavale saabunud rõivakandjat ja kampsunile tikitud silma ega pannud esialgu tähelegi, kui mitmetasandilise areeni erinevatesse nurkadesse kerkisid üles järjest uued mannekeenid. Nemad olid sind juba näinud enne, kui sina neid jõudsid märgata.
Loomulikult tegi šokeerivalt võimsa etteaste Taavi Turk oma kollektsiooniga „Nälg“. Suid lahti hoidvad rauad, põdrasarved ja verised lihakäntsakad tekitasid publiku seas furoori. Inimesed on aga vere suhtes alati kahtepidi reageerinud. On neid, kelle jaoks veri on kosutav, toob elu, kuid on ka neid, kes seda nähes minestavad.
ERKI Moeshow võitja Kristel Kuslapuu haaras vaatajaskonda juba oma esitlusvideoga, seetõttu ei tulnud tema värvika kollektsiooni „Niina“ võit sugugi üllatusena. Maikuu viimasel laupäeval on võimalik Kristiine keskuse aatriumis ERKI Pop-Up poes heita pilk kõigile üritusel nähtud kollektsioonidele, kus neid saab käega katsuda ning soovi korral isegi selga proovida.
Kätrin Avarmaa (23) esitleb oma kollektsiooni Happy Hippie juba homme õhtul ERKI Moeshow suurel laval. Minge kindlasti vaatama ja noorele talendile pöialt hoidma!
Kätrini kommentaar: „Inspiratsiooni kollektsiooni jaoks ammutasin suvistest muusikafestivalidest. Loomist alustasin mustrite disainimisest. Neid kavandades mõtlesin rõõmsatele suvemälestustele ja nii tekkiski idee kasutada võimalikult lõbusaid värvikombinatsioone ning naljakaid elemente. Peategelasteks on kriipsujukud, kes kujutavad eritüüpi festivali külastajaid. Happy Hippie kollektsiooni eesmärk on anda tujutõstvat energialaengut. Loodan, et need rõivad toovad inimestele naeru suule ja tekitavad suvemeeleolu!“
Kairi Katmann´i https://www.facebook.com/KairiDesign (36) kollektsiooni „I can see you“ saab oma silmaga näha juba 23.mail, kui Noblessneri Valukojas leiab aset pika traditsiooniga moeetendus – ERKI Moeshow! Seniks pakume ülevaadet tema loomingust fotoseeria näol ning jääme Kairile pöialt hoidma!
„Mind on viimasel ajal huvitanud inimeste vaated. Kes kuidas mida näeb. Selle nägemisega mängimine. Illusiooni tekitamine. Tahan oma töödega panna inimese fantaasia tööle. Huvitav on teada, kes siis mida näeb selles, mida ma kujutan. Alguse sai kollektsioon eriala valikainest, mille raames valmis silmaga mantel. Tänaseks olen seda teemat nüüd juba pool aastat arendanud ja sellest kasvas välja ka kollektsioon, mida ma siis I can see you-ks kutsun. Põhirõhk on kollektsioonil on mustritel ja mustrid tiirlevad ümber silma. Silmaga mängimine kangastel oma lihtsas minimalistlikus võtmes, on väga inspireeriv. Silma on nii kootud mantlisse, tikitud kampsunile, trükitud pusale siiditrükis, kasutatud korduva mustrina digitrükis.
FRIDA JÕE (20) on üks neist õnnelikest disaineritest, kes sai auväärselt žüriilt loa oma loomingut ERKI Moeshow pealaval, mis toimub 23ndal mail Noblessneri Valjukojas, avalikult esitleda. Hoiame Fridale pöialt ja soovime talle tuult tiibadesse!
Frida kommentaar: „Kollektsiooni loomine algas tegelikult juba läinud sügisel. Etnoteemaline kollektsioon oli meil sügissemestri erialaülesanne. Alguses tundus kõik etnograafiaga seonduv ääretult igav ja kulunud. Sellega meenusid vaid rahvarõivad ja lilletikand presidendiballi kleidil.
Inspiratsioonimaterjali kogudes muutus kõik aga aina huvitavamaks ja huvitavamaks. Leidsin uusi kihistusi ja vähemtuntud elemente. Kindlasti andis suure uue tõuke Heimtali muuseumis Anu Raua juures käik.
Saime muuseumi kogus ise ringi uurida ja inspiratsioonimaterjaliga tekkis vahetu kontakt. Minu jaoks osutusid kõige innustavamateks ohtralt kaunistatud titemütsid, vanad rahvajutud ja ütlemised ning selline põnev element nagu pulmatutt, mida kandsid ennevanasti pruudid, kuid mis minu kollektsioonis on saanud mitmekordsed mõõtmed. Olen püüdnud etnograafilise algega osiseid uuel ja värskel moel meie aega tuua. Minu jaoks on see teekond köitev olnud, loodan ka vaatajaile mingi elamuse pakkuda.“
