Kõik, kes vähegi pildistavad, on kokku puutunud nähtusega, kus teed mitu pilti ja lõpuks valid ikka selle esmase võtte. Spontaansusel on kogu pildistamise juures väga tähtis roll, kuid alati ei saa selle peale lootma jääda. Fotograaf Jaan Krivel ütleb, et tegelikult on hea pildi saladus ajas ja paljude asjade kokkulangevuses.
Mis žanri Sa pildistad ja miks?
Aastaid pildistasin loodust – mind huvitas ennekõike kuidas saada pildile see tunne, mida erinevad paigad tekitasid. Järjest enam hakkasin püüdma kaadrisse ka inimeste erinevaid karaktereid ning hetkel tundub, et parim kombinatsioon on inimene looduses. Samas olen ma alati valmis vastu võtma igasuguseid pildisoove. Eesmärk on lihtsalt teha nii head pilti kui võimalik, ehk siis saada pildile õige energia. Foto, mis ma teen peab töötama. Mu sees on hästi koolitatud kell, mis üldjuhul annab märku, kui pilt on valmis ja tööle hakkab. Niikaua kui see tööle ei hakka, ma seda pilti välja ei lase ning otsin edasi…
Milline on töötav pilt?
Loomulikult on mõned fotod paremad kui teised, aga ma ise tean oma kriitilist latti, mille alt ma läbi minna ei taha. Mulle on äärmiselt tähtis, et inimesed kes mu pilte vaatavad, saaksid sealt laengu, et see köidaks neid või paneks mõtlema. Tunnen puudust nendest fotoblogidest, kus pilte scrollides saaksin peatuda. Tahan, et võiksin öelda, et saan pildist aru või näen pildi taga olevat maailma.
Kuidas Sinu pildid sünnivad?
Filmilindile pildistamine pani minu jaoks väga palju paika. Kaadrid olid loetud, mistõttu pidin täpselt teadma mida pildistan. Õppisin teadlikult pildistama, mitte lahmima. Olgugi et praegu on mul väga uhke varustus, mis võimaldab teha palju rohkem kaadreid – ikkagi ootan, tunnetan, suunan ning leian oma inimesega selle hetke, mil teen pildi. Eks ikka teen mitu võtet aga tahan tunda, et saan mälukaardile kaadrid, millega olen rahul. Kui võtan kodus faili lahti, siis soovin näha, et kogu info hakkab elama. Mulle meeldib tonaalsuseid otsida, faktuure leida või teinekord pildile midagi juurde panna. Naudin varju ja valguse mängu.
Kui palju aega kulub heale fotole?
Ma olen absoluutselt nõus sellega, et teinekord on tarvis teha pilt valmis viie minutiga. Kui me räägime aga nendest piltidest, mis panevad inimese peatuma, siis üldjuhul ei tehta neid kunagi kiirustades. Mõned seadused on ülevalt poolt paika pandud – pead panustama ja andma ning siis antakse sulle vastu. See kaalukauss on siin maailmas praegu ühele poole väga kaldu…
Ma olen tegev mitmes valdkonnas. Mu elus mängib lisaks fotograafiale tohutult suurt rolli muusika, kus visuaalseks pildiks on noot. Sa näed nooti ja laulad selle maha või interpreteerid, aga alati on noodi taga teine maailm. Teades kes-, millal-, ja miks selle on kirjutanud, hakkame ennast noodiga kuidagi seostama. Kogu nooditagune maailm mis lõpuks kuulajani jõuab on energia, millele interpreet omalt poolt midagi juurde on lisanud. Kanname selle loo nüüd fotole üle ja asendame noodi modelliga. Täpselt sama moodi on vaja teda tunnetada ja õppida tundma.
Inimene keda ma pildistan või üritan jäädvustada pildile on tohutult tähtis. Oluline on see, kuidas tema end pildistamise ajal tunneb. Tavainimesega, kes pole harjunud kaamera ees poseerima võib hea foto saamine võtta palju aega, kuni jõuame hetkeni, millal pilt tööle hakkab.
Mis eristab tavainimest modellist?
Aeg. Kujutame ette võtteplatsi, mida kogu tehniline meeskond on pool päeva valmis seadnud. Professionaalne modell saabub pildistamisele ja teeb töö lühikese ajaga ära. Jätame nüüd kogu võtteplatsi samaks, kuid kaamera ette palume tavainimese. Nüüd peab fotograaf olema osav ning nägema ära, mida peab tegema, kas istuma natukene sügavamale tooli või hoopis pisut rohkem serva peale, proovida peakallet, sirutada selga jne.
Professionaalne modell teab kuidas kaamera ees olla, tavainimese jaoks võib see olukord olla väga uus ja tal puuduvad kogemused. Selleks ongi fotograaf, kes pildistatavat suunab. Ta võtab selle aja ja see on täiesti normaalne. Oluliselt hullem on hoolimatus ja ükskõiksus.
Mul on tihti raske aru saada pooletunnistest või tunniajalistest fotosessioonidest, mille eest võetakse väga suurt raha ja antakse teatud kogus professionaalselt töödeldud pilte kaasa. Hiljuti pildistas mind üks auhinnatud profifotograaf, kes kommenteeris eelnimetatud olukorda vägagi teatraalselt, et ainuüksi esimese valguse paika seadmiseks kulub tal pool tundi.
Naised kaamera ees?
Naise ilu jäädvustamine on suur au ja privileeg, mis nõuab väga peent tunnetust. Ei saa salata, naudin selliseid seansse väga ning see vastutus paneb veelgi rohkem keskenduma.
Fotograafi kohus on tajuda naist kaamera ees, teda suunata, ning aidata tal välja tuua tema kõige paremad küljed. Ma olen vaid mõned korrad töötanud profimodellidega, kuna ma jumaldan seda tunnet kui saan tavainimestest kätte selle võlu ning neil tekib kogemus, mida nad pole varem tundnud. Loomulikult on koostöö võtmesõnaks ja panustama peavad mõlemad pooled. Kui sellest kõik aru saavad on tulemuseks suurepärased ja omanäolised pildid.
Kuidas suhtud sotsiaalmeedia jagamismängudesse?
Laigi ja šeeri mängud on vallutanud Eesti. Soovitakse saada palju kliente ja ruttu. Meil on mustmiljon fotograafi aga vaid loetud pildid. Mõnele fotograafile tahaks öelda, et mine veel natukene sügavamale. Ma kutsun inimesi üles süvenema. Olen üdini õnnelik, kui peale fotoseanssi inimesed ütlevad, et neil oli võrratu päev. Kui nad saavad kaasa pildid, mis neid kõnetavad siis see on boonus aga kui ma saan pildistavatest kätte selle, et nad lähevad õhetama ja saavad oma energia liikuma, siis see on palju suurem väärtus. See tähendab, et inimesed arenevad ja leiavad endas uusi külgi.
Kuidas valida foto jaoks õige lokatsioon?
Õige koha leidmiseks tuleb võtta aega. Jah, loomulikult saab ka näiteks Kadrioru pargis pildistada aga kui tahame fotot mis töötaks siis peaks lokatsioon olema kooskõlas pildistatava energiaga. Mõnda inimest ei tohi mitte kunagi panna paekivi seina äärde seisma, sest see pole tema element. Rannapildi puhul tuleb jällegi jälgida pildistatava taha jäävat silmapiiri. Oluline on näha millisest kohast horisont inimese energia läbi lõikab. Selliseid näiteid on veel palju, kuid kui neile tähelepanu ei osata pöörata, siis pilt ei tööta ja fotograaf ei saagi aru miks.
Olen pisut vanakooli poiss ja saan inimestega alati enne pildistamist kokku. Tunnetan neid ning küsin alati milliseid pilte nad saada soovivad ja püüan aru saada, kui palju on nad valmis panustama.
On sul fotograafia vallas mõnd eeskuju või mõjutajat kelle töid sa suure austusega vaatad?
Eks ikka on. Maailmas on võrratuid kunstnikke. Ma kunagi kogusin oma lemmikute töid aga seal on oht kinni jääda ja hakata matkima. Fotograafina peame arendama end nii kaugele, et hakkame tegema teisiti või siis lihtsalt usaldama oma sisetunnet. Loomulikult tuleb võtta inspiratsiooni, aga teha tuleb asju, mis tulevad sinu seest.
Kuidas suhtud piltide jäljendamisse?
Ma olen iseõppija. Ma pean ennast tohutuks praktikuks. Ma arvan, et fotograafina peab sul olema kas midagi öelda või soov midagi anda. Ma näen palju inimesi, kes üritavad järgi teha ja teevadki aga miks neil siis järgi tegemine välja ei tule? Leia endas sama impulss ja usu, siis õnnestub palju paremini. Sütitav energia peab iseendast tulema. Pole vahet mis valdkonnas keegi tegeleb. Sa pead olema kunstnik kui soovid parimat tulemust. Minu õpetaja on mulle öelnud: „et saavutada suurepärast pean ma sinult nõudma võimatut.“ Kui inimesed tulevad mu juurde pildistama siis mul on alati värin sees. Soovin neile saada alati kõige õigemat pilti. Tahan jäädvustada mis tahes emotsiooni, mis on päris. Üks ilusamaid komplimente, mida inimestelt saanud olen on: „Jaan, Su pilt on teistsugune!“
Järgmisel aastal linastuva rahvusvahelise animatsiooni ”Muumi jõulud” eesti keelse tunnusloo ”Tulgu Jõulud! – Bring The Snow!” laulis sisse Getter Jaani.
“Bring the Snow”on Jori Sjöroosi (Magenta Skycode, Rooxx) ja Paula Vesala poolt kirjutatud tunnuslugu armastatud soome kirjaniku Tove Janssoni raamatu järgi tehtavale rahvusvahelisele täispikale, 2017. aastal linastuvale animatsioonile “Muumi jõulud”. Lugu esitab Praha Filarmooniline Orkester.
“Bring the Snow” ilmus samaaegselt kahekümne kolmes erinevas keeles: araabia, taani, inglise, eesti, soome, prantsuse, saksa, heebrea, hindi, itaalia, jaapani, korea, läti, leedu, mandariini, norra, poola, portugali, vene, saami, hispaania, rootsi ja türgi. Iga rahvusvahelise versiooni laulis sisse kohalik tunnustatud staar.
Eestis on filmi tunnusloo ”Tulgu lund! – Bring the Snow!” lauljaks armastatud lauljanna Getter Jaani.
“Jõuluaeg on imeline! Mõelda vaid milline võim sellel on ja milliseid häid tundeid, see meis kõigis tekitab! Ta justkui pühib kõik mured hetkega ja toob automaatselt naeratuse näole. See on rõõm ja au, et sain anda enda hääle loole, mis iseloomustab seda kõike!” rääkis Getter Jaani.
Loo üks autoritest Paula Vesala on Muumide raamatu autori Tove Janssoni tööd hinnanud ammu ja väidab, et tõelise Muumide filosoofiaga saab tuttavaks raamatut lugedes: “Teismelisena saatsin Tovele pika ja kurva kirja ning Tove vastas sellega lohutavalt – saatis mulle Muumidest pilte ja marke ja soovis, et ma leiaksin õnne. Nüüd, töötades Muumide filmi juures, tundub see kõik isegi kuidagi kohatu, kuna olin ise nii suur fänn.”
Animatsioon linastub 2017. aastal, mitmekeelsed tunnuslood said avaldatud selle aasta jõulude eel. Animatsiooni režisööriks on Jakub Wronski, keda inspireeris kirjutama lapsepõlvemälestus muumidest:
”Nautisin Muumide teleseriaali vaatamist väikesena väga. Erilise mälestuse on jätnud see erakordne tunne, mis vaadates tekkis ja siiani alles on – seriaali olustik täis maagiat ja müsteeriumi. Ergas ja abstraktsete karakteritega lugu paneb mind tänaseni Muumidele mõtlema,” sõnas Wronski.
Muumidest: Muumid kaubamärgina on üle kuuekümne viie aasta vanune frantsiis ning neid on litsenseeritud toidu-, joogi- kirjatarbe- ja riidekaupade, mängude, mänguasjade ning näiteks aksessuaaridena. Muumide temaatikal on valminud mitmeid raadioteatreid ja isegi ooper.
Kuula animatsiooni ”Muumi jõulud” eestikeelset tunnuslugu ”Tulgu lund! – Bring The Snow” Getter Jaani esituses siit.
Eesti Laulu poolfinalistide Whogaux & Karl-Kristjani ja Maiani lugu ”Have You Now” anti täna välja Universal Music Baltics alt.
Värske grupeeringu taga seisavad noored artistid. Whogaux ehk Hugo Martin Maasika muusikaline karjäär algas 2010. aasta paiku, mil ta oli peamiselt EDM žanrile keskendunud. Teda on alati köitnud uudsete helidega eksperimenteerimine. Paar aastat tagasi moodustaud muusikaline kooslus Cartoon andis Hugole võimaluse enda elektroonika-armastust veel enam rakendada.
Karl-Kristjanile oli märgiline aasta 2003, kui ta alustas trummimängu bändis Bedwetters. Pärast 2007. aasta kevadet ja prestiižet MTV Muusikaauhindade New Sounds of Europe kategooria võitu võttis ta mõni aeg hiljem suuna kodumaisele bändile Outloudz, samuti trummide taga. Hetkel on Karl-Kristjani peamine fookus uue muusika produtseerimisel ja mitmete artistidega koostööl. Selle tulemusena ka uus lugu ”Have You Now”.
Loo ”Have You Now” idee sündis akustilisel kitarril. Visioon, milline see lugu oma olemuselt ja saundiliselt olema peaks, sai suhteliselt ruttu paika. ”Kuskil kahe päevaga oli meil ülesehitus ja esialgsed saundid valitud. Küll aga töötasime me 2-3 nädalat produtseerimise, lüürika muutmise/täiendamise ja pisikeste detailide kallal, mis enamjaolt ongi hea loo saladuseks. Kui sa arvad, et sa oled kirjutanud hea loo 1-2 päevaga valmis, siis tegelikkuses üldiselt eksitakse (on muidugi üksikuid erandeid). Reaalne töö sellel kallal peaks alles algama. Tuleb lihvida, muuta, proovida nii palju erinevaid ideid kui vähegi võimalik. Meid aitas loomulikult hea hulk sõpru ja muusikaarmastajaid, kellele loost erinevaid versioone kuulata andsime. Nende arvamuste põhjal on hea ise kastist välja vaadata ja analüüsida siseringist väljaspool olevaid arvamusi,” sõnas Karl-Kristjan Kingi.
Maian on 16. aastane lauljanna, kes on laulnud nii kaua, kui mäletab. Kasvanud peres, kus muusika ja tants on au sees, on see loomulik ja suur osa tema elust. Maian on õppinud klaverimängu Tallinna Muusikakeskkoolis. Eesti Laulul osalemisest unuistas ta juba väga noorest peast, seega, unistused tõesti täituvad.
”Have You Now” räägib kahe inimese vahelisest kunagisest armastusest ja ilusatest mälestustest. Armastus, mis on kunagi olnud liiga hea, et olla tõsi. Loo refrään jällegi jutustab selle armastustunde igatsemisest, ehk soov seda kõike jälle kogeda ja tagasi võita. Justkui nagu keelatud armastus võiks olla selle loo üleüldisem sõnum või sisu.
”Eesti Laul 2017 kohta ütleks kindlasti esimese asjana, et uskumatu line-up sellel aastal. Nii palju tuntuid ja staažikaid Eesti artiste pole vist kunagi kummaski poolfinaalis varem olnud. Ootame huviga, mis uuel aastal sündima hakkab,” lisas Hugo Martin.
Whogaux & Karl Kirstjan ft. Maian ”Have You Now” on tänasest saadaval enamikes digikanalites nagu Spotify, Deezer jpt.
Kuula Whogaux & Karl-Kirstjani ja Maiani lugu ”Have You Now” siit.
Peedu on tuntud peamiselt kontrabassistina, kes lööb aktiivselt kaasa muusikaringkondades ning on tegev nii Eesti kui ka rahvusvahelistes ansamblites. Ta on kirjutanud muusikat sümfooniaorkestrile, lühifilmile ja mitmele džässansamblile ning tema pillimäng kõlab rohkem kui kümnel plaadil. Viimased kaks aastat on ta tegutsenud Eesti Jazzliidu juhatuse esimehena, kuid otsustas teatepulga üle anda hinnatud artistile ja džässlauljale Laura Põldverele. YU uuris, mida džäss nende jaoks tähendab, miks nad on otsustanud pühendada oma aega Jazzliidule ning millised mõtted ja ootused on nii lahkuval kui ka uuel Jazzliidu esimehel.
Peedu Kass; Foto: Stina Kase
Peedu, mida on andnud sulle aeg ja kogemused Jazzliidu juhatuse esimehena? Miks oled otsustasid esimehe kohalt lahkuda ning anda üle teatepulk edasi Laurale?
See aeg on olnud väga põnev ja õpetlik. Korraldusmeeskonna telgitaguseid nähes muusku arusaam kontsertide ja sündmuste korraldamisest kindlasti muutub ning aitab ka osapooli paremini mõista. Väga hariv on olnud võimalus töötada meeskonnas, kus ei ole ainult muusikud, vaid väga erineva taustaga inimesed, kes kõik töötavad ühise eesmärgi nimel. Olin Jazzliidu ees kaks aastat ja tundsin, et enamik unistusi ja ideid õnnestus selle aja jooksul ellu viia. Seetõttu tajusin, et aeg on küps uue inimese ja energia tulekuks. Aegajaline töötajate liikumine kuulub kindlasti ühe eluterve organisatsiooni heade tavade hulka.
Kas ja kuidas võiks džässmuusika parandada inimeste elusid?
Džässmuusika annab hea võimaluse viia kuulajad endaga reisile kaugesse teadmatusse. Kiire elutempo juures on selline põgenemine teinekord hädavajalik! Dzässikontserdi publik ja esineja on alati omavahel mingisuguses seletamatus ühenduses, nende vahel toimub kommunikatsioon ja energiavahetus. Kes seda juba kord tundnud on, teab, et see tunne on suurepärane ja janu uue kogemuse järele aina kasvab!
Laura Põldvere; Foto: Stina Kase
Laura, mida džässmuusika sinule personaalselt tähendab? Aga Jazzliidule? Kogu Eestile?
Nii veider on see, et kui kuulen džässi, siis hakkab minus voolama mingisugune teistmoodi energia. Hoopis midagi muud kui teiste stiilide puhul. Ma satun ajarännakus kuskile lummavasse hetke – varasemasse aega. Emotsioonid ja värvid, mida see muusika minus tekitab, on justkui mingi ajaloori alla maetud. Ma pole ju selle muusikaga otseselt üles kasvanud, aga nostalgia tekib ikka. Nagu “Bonanza” sarja vaadates! Aga samas on tekkivad emotsioonid nii värsked ja erksad.
Jazzliit sündis tänu Jaak Sooääre initsiatiivile, vajadusest pakkuda kuulajatele eripalgelist džässmuusikat üle Eesti. Kontserditel esinevad Eesti selle valdkonna parimad muusikud, kelle tase ei jää kuidagi alla maailma nimedele.
Jazliit on organisatsioon, mis koordineerib džässialast koostööd muusikute ja organisatsioonide vahel, mis publiku jaoks väljendub mitmekesises kontserdikavas nii Eestis kui ka välisriikides. Ehk siis tänu Jazzliidule saame pakkuda väga sisukaid kontserte üle Eesti ja saame viia Eesti džässi ka kõige kaugematesse kodumaa nurkadesse.
Jazzliidul on täna põnevad ajad, sest dzässmuusika skeene pulbitseb nii noortes kui ka kogenud muusikutes, kes viljelevad väga laiahaardelist muusikat. Igale maitsele on midagi.
Miks otsustasid pühendada oma aega Jazzliidule?
Mulle meeldivad olukorrad, kus mul on visioon, aga ma pole veel päris kindel, kuidas seda ellu viia. Jazzliiduga on täpselt nii. Ma ei tea veel õiget lahendust, aga olen piisavalt motiveeritud ja põikpäine, et tulemuseni jõuda. Sel kevadel võtsin Jazzliidu juhatuse liikmena osa ka Jazzheadi festivalist, kus käisime meeskonnaga messi raames meie muusikute loomingut tutvustamas ning uusi koostööpartnereid otsimas. See oli super kogemus. Olen ka varem messidel tutvustavat ja müügitööd teinud, nimelt Studio Lingua Personaliarenduse Agentuuri projektijuhi töö tõttu. Nüüd sain sama kogemuse, olles sellel tööpostil välismaal. Jazzliidu meeskond on eelnevatel aastatel teinud väga head tööd nii otsese suhtluse vallas messikülastajatega kui ka pööranud tähelepanu liidu visuaalsele mõõtmele.
Jazzheadil kerkis õhku küsimus, kes võiks uuest hooajast Peedu Kassi ülesanded üle võtta, ning Peedu nägi ilmselt mu silmis leeki lahvatamas. Ma tõesti tundsin, et see võiks olla koht, kus saaksin aidata. Otsust ei pidanud langetama aga kohe. Suve alguses valiti uus juhatuse esimees ja juhatus, aga enne seda helistas mulle Peedu. Ma väga ei tahtnud ta kõnele vastata, sest mul tekkis see nii-öelda enne-lavale-mineku-närv, mis torgib peas ja ütleb, et miks sa seda teed, sa ei saa ju hakkama, see pole sinu jaoks. Aga Peedu oli piisavalt külma närviga ning sel hetkel, kui küsiti, kas ma olen nõus seda tööd tegema, vastasin jah.
Millised on sinu ootused ja mõtted värske Jazzliidu esimehena?
Üks asi on panna kirja ideed enne tervikpildiga kurssi viimist ja teine asi on hakata neid ellu viima, adudes liidu toimimist ja hetkeseisu. Mul on nii hea meel, et sain kokku panna Jazzliidu tegevtiimi, kellega on väga hea ja selge asju ajada. Ma olen loominguline inimene ja armastan olla pea pilvedes, aga samas … ma tahan, et selgus oleks majas. Ja kindlasti on oluline ka see miski, mis annab tiimile hea sünergia. Me oleme tiim “Power FM”, sest kui jälgida minu postkasti sissetulevate e-kirjade hulka, siis alates juulikuu algusest on see ilmselt 60% suurenenud. Me oleme mõelnud, kuidas teha Eesti džäss üleüldse nähtavamaks. Alustame sellega plaadipoodidest ning oleme otsimas ka hüüdlauset, mis aitaks Eesti džässi rohkem teadvustada. Kõigi mõtted ja ideed on oodatud. Oleme kasvatamas uut džässipõlvkonda ja organiseerime noortele programmi “Jazz elab jazzklubis” ehk siis muusikud ei lähe oma programmiga kooli, vaid toome lapsed-noored džässiklubisse. Eelmise aasta sügisel tuli välja “Eesti jazz noodis”, mis kätkeb endas džässmuusikute originaalloomingut. Sellele on tulemas ka järg, sest head materjali on liialt palju, et piirduda ainult ühe raamatuga.
Kuidas kiire elutempo juures oma aega korraldad? Kuidas ja millal jääb aega tegeleda oma bändi turundamisega?
Minu jaoks on kõige olulisemad kolm elementi – märkmik, telefon ja pastakas. Kogu info peab minema kirja märkmikku või siis pakilisemate teemade puhul telefoni märkmikku. Pastakaga saan suurelt ja uhkelt teha linnukese nende tegemiste taha, mis on tehtud. Ega muud võlu ei olegi. Ah jah … muidugi ka prioriteetide seadmine ja otsustamine, kui palju aega kuhugi investeerida. See on tegelikult kõige olulisem. See vajab pidevat kontrollimist. Erinevates valdkondes tegutsemine hoiab mind värskena ja ei väsita, vaid annab uusi ideid ja ka meeled on erksamad. Minu esinemistega tegeleb Moonwalk Agency, kellega olen koostööd teinud juba pea 12 aastat. Meie pika koostöö saladuseks on ilmselt veider huumorisoon ja see, et oleme ühel lainel. See ei tähenda, et alati samal meelel, aga me töötame ühe eesmärgi nimel ning armastame oma tööd.
Pärnus Uue Kunsti muuseumis saab näha rikkaliku filmivalikuga jõulukino kuni 7. jaanuarini.
Iga päev kell 18.00 (v.a 24., 25. ja 31.12.2016) toimuvad põnevad kinoseansid alates lastefilmidest lõpetades dokumentaalidega.
Pilet seansile on 4 eurot, sooduspilet filmimaailma maksab 2 eurot.
Täieliku jõulukino kava leiab siit.
Pärnu Filmifestivaliga koostöös toob Uue Kunsti Muuseum pärnakateni uue Art House-tüüpi kino. Väärtfilme nii Eestist kui välismaalt tuuakse esialgu vaatajateni jõulukino programmina, mille kava on koostatud lisaväärtuse-põhiselt – nimelt peame lisaväärtuseks seda, et kavast leiab filme millel on nii hariduslik sisu kui ka kõrge kunstiväärtuslik taust.
Kavast leiab ka meelelahutuslikke filme kogu perele, aga ka uuemat Euroopa filmiloomingut.
Marten Kuningas ja Miljardid tõestasid seda eile Jazzkaarel oma võluva David Bowie loomingule pühendatud kontserdiga “Tribute to David Bowie”.
Tribute ehk austuskontsert kõlab esmapilgul ehmatavalt, sest kuidagi palju maitsetusi seostub selle formaadiga. Talendisaated ja kesised pubibändid, kes aimavad järgi vaid staari välisilmet.
Kuid seekord Jazzkaare laval tundus, et starman on kusagil määramatuses ise kohal, piilub Vene Kultuurikeskuse stalinistlike ornamentide vahelt alla ja tal ei ole piinlik.
Minusugusele omamoodi edevale Bowie fännile seostub Davide Bowie loome, mu muusikat armastavate sõprade kiuste, muidugi just tema ulmeliste lavaimagote, imelise genderblenderi (soopiire ähmastava stiili) ja kõigi nende teiste unustamatute stiilimütoloogijatega. Marten Kuningas ei tee selles suunas aga mingeid mööndusi. Kui tal ka kontserdiplakatil on pluusil rohked rüüšid ja tema varasemast Jazzkaare Bowie kontserdit tänavu aprillis meenuvad edeva detailina värvilised sokid, siis seekord on ta stiil eriti tagasihoidlik.
Seda enam ma olen Marten Kuninga kontserdil hämmingus, sulgedes silmad ning kuuldes äravahetamiseni Bowie sarnast ägedat häält. Nähes laulja näol pinget ja tõsidust ning mõistes kuidas kogu bänd on sadaprotsenti teemas. Ka Marteni lavalistes liigutustes ei ole midagi ülearust, ta võib teha oma peene randmega paar läbimõeldud pingestatud liigutust ja see toimib. Nooremate džäzzhipstertie rõõmuks on kontsert väga tantsuline ja lahedalt haarav. “Let`s dance” ajal tuleb Marten muuseas rahva sekka tantsu vihtuma ning aplodeerib oma bändile, ma isegi vaevu suudan soliidselt pingil istuda.
Valgus-show on samamoodi märkamatu, aga tõhus. Ma ei saa kurvemate palade ajal silmi ära Vene Kultuurikeskuse lavamaalingute töölispoistelt. “This is not America” – laulab Marten. Ei ole jah, see on julm sovietiaegne hiilgus, selle kontserdi valguses aga inimlik, pingestatud ja võimas.
Toimetas: Erika Renel, erika@yu.ee
Foto: Festival Jazzkaar
Tallinna vanalinnas asuv A-galerii ootab järgmisel nädalal kõiki ehtekunsti austajaid üritusele “Talvine ehtemüük”, kus ligi 70 kunstniku looming on müügil tavapärasest soodsama hinnaga.
Samal ajal on šeifigaleriis avatud hiljuti SA Noor Ehe preemia pälvinud kunstniku, Kätrin Beljaevi isikunäitus „Berberis vulgaris“.
Kätrin Beljaevi näitusel on eksponeeritud klassikalises meeleolus värvikalt temperamentsed kaelaehted. Visuaalne kontseptsioon on rõhutatult klassikalises raamistikus ja pidulikult talvevärvides. Graveeritud ja värvitud puit, verevad kivid ja voogavad vormid laiendavad Kätrinile juba omast ehtetunnetust ning toovad selle kõrvale ka midagi eksootilist ja võõrapärast. Ehteid saadab satiirilisele kirjandusele viitav tekstilõik, mis looritab väljapaneku salapäraga. Näitust saab A-galeriis külastada 8. detsembrist 2. jaanuarini.
“Eesti inimesed on üha rohkem hakanud kodumaist unikaalset ehtekunsti hindama,” kinnitab A-galerii juhatuse esinaine Triin Elias. “Meie galeriis saab tutvuda enamiku Eesti ehtekunstnike loominguga ja seda endale ka kandmiseks soetada. Ainulaadne ning personaalselt kandjale valitud ehe on kahtlemata vägagi eriline jõulukingitus,” selgitab Elias.
Tänavune A-galerii üritus “Talvine ehtemüük” toimub 15. ja 16. detsembril, galerii on mõlemal päeval avatud kell 10–20. Kõik, mis A-galeriis müügil, on nendel kuupäevadel 20% soodsama hinnaga.
A-galeriist leiab pidulikke ja igapäevasemaid autoriehteid, objekte ning skulptuure. Kunstnikud on talvemüügiks loonud ka uusi ehteid ja seeriaid. Esindatud on traditsioonilised juveliiritehnikad ja materjalid, lisandunud on uute ja kaasaegsete materjalide töötlused, isikupärased tehnilised võtted ja käekirjad, unikaalehted ja väikeseeriad. Galeriist on võimalik tellida ka endale sobiv ehe.
A-galerii asub Eesti Kunstnike Liidu ateljeemajas, kus tegutseb ka suurem osa kunstnikest, kelle tööd galeriis esindatud on.
Noorelt rikastumine kannab sageli ohtlikkuse saladuseloori, täpselt nagu noorelt suremises peitub alati kirjeldamatult kangelaslik võlu. Surra rikkalt ja noorelt, sööbida kollektiivsesse mällu igaveseks kadestamistväärse kangelasena on elumõtte kaotanute varjatuim salasoov. Sisimas tuksuvas kujutlusmaailmas on see kahtlemata müstiline, kuid vaadates reaalsusele otsa, saab kohe selgeks: suremine on alla andmine, progressi mõte peitub ellujäämises.
Igal õitsengul on lõpp, igal edulool algus. Kuigi nullist alustamine tekitab paljudes hirmu, saab see ühe noormehe suurimaks unistuseks. Valdava enamuse jaoks on kahekümnendate algusaastatel tõeline maailmavallutamine alles ees, rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud Adrian Aus ihkab vaid viimase valutut lõppu. Ka kõige patusemad meist väärivad uut algust, tuleb vaid sellesse jäägitult uskuda!
Vabameelses Pattayas hullumeelsete aastate tekitatud hingehaavu elupõletamisega ravida püüdes avastab ta, et enesepetmine kisub need hoopis pärani. Tõeline usk iseendasse tekib elusuuna kaotanud noormehes alles Põhja-Tai kloostris pikki kuid muust maailmast täielikult ära lõigatuna järjekindlalt oma mõtteid puhastades.
Saatuse tahtel kohatud kosmopoliidist Eesti neiu kadestamisväärsest elueduloost uut inspiratsiooni ammutanud noormehel aitab nooruseuljuses määritud minevikust vabaneda just see kadunuks kuulutatud tüdruk. Enda mis tahes maailmanurka peitmise asemel valib väärtushinnanguid vahetanud noormees eneseteostuse kodumaal.
Saanud jala võimuerakonna poliitilise noorteorganisatsiooni ukse vahele, tuleb tal paratamatult alustada madalaimalt astmelt. Sihikindla isiksuse verre süstitud ambitsioonikus kannab kiiresti vilja. Enda poliitnoorte juhtide hulka võitlemine saab tõukelauaks juba suurde poliitikasse.
Raha armastab poliitikat, veel rohkem armastab poliitika raha. Varjatud võimumängus kehtivad armutud reeglid. Terase uustulnuka tankistiks värbamisest saab erakonna strateegia suurim viga. Mastaapse rahastamisskeemi võtmeisikuna on tema tegelikuks sihiks võimu haaramine. Hämarad tagatoatehingud ajakirjandusele paljastanud ja seeläbi üleöö väikeriigi poliitilisse eliiti tõusnule saab peagi selgeks: kõrgelt kuristikku kukkumine lõppeb enamjaolt surmaga.
Eelnevalt on noorsookirjanik Allan Keian andnud välja raamatud “Kuidas rikkaks saada?” ning “Kuidas rikkaks jääda?” Raamatu “Kuidas rikkalt surra?” või kogu triloogia saad endale mugavasti tellida SIIT
Intervjuu menukirjanik Allan Keianiga
Kuidas algas Teie kirjanikukarjäär?
Hakkasin lihtsalt kirjutama, suures lootuses, et see kunagi kellelegi korda läheb.
Milline on Teie kirjutamise strateegia? Kas Teil on kirjutamiseks konkreetne koht ja aeg?
Olulisem on pühendumine, leida piisavalt aega ja kirjutada iga päev seni, kuni raamatu käsikiri tervenisti valmis. Kuigi osad peatükid sünnivad just siis, kui vaim peale tuleb, kehtib täispika romaani puhul see erand vaid üksikute kohta. Viimase romaani 4/5 valmis kolme kuu kestel, mil korrigeerisin eluviise nõnda, et toitusin tervislikult, püüdsin igal ööl korralikult magada ja loodusin selleks ajaks alkoholist täielikult. Mulle meeldib kõige rohkem kodu rahus ja vaikuses kirjutada. Elan looduskaunis Haabneemes, maja viimasel korrusel nurgapealses korteris, mis julgen väita on kirjutamiseks ideaalne paik. Kellaajaliselt eelistasin aastaid õhtut ja ööd, aga viimasel ajal tundub just, et hommikul on energiat kuidagi rohkem ja pea selgem. Peatükke nö viimistleda on parem siiski õhtul, sest siis lendab mõte paremini.
Kas Teil on ette tulnud tühja lehe ehk “writers block” hetki? Kuidas olukorras toimite?
Ikka on, aga õnneks on mul väga tugev iseloom ja kui pikem kirjutamise paus sisse jääb siis sõna otseses mõttes sunnin ennast uuesti kirjutama. Mis seal salata, viimati mainitud meetodi abil on valminud ka mõned erakordselt tabavad peatükid.
Kes on Teie kirjanduslikud eeskujud?
Suurim eeskuju läbi aastate on kindlasti Oscar Wilde, kelle romaan “Dorian Gray portree” mulle koolipoisina sedavõrd korda läks, et ma ühel ilusal päeval midagi samageniaalset kirjutada soovisin. Klassikalistest teostest meeldivad väga ka Fjodor Dostojevski “Idioot” ja Emile Zola “Nana”. Viimaste aastate lemmikud on Ian Flemingu kuulsad James Bond-i romaanid, mis ühtlasi andsidki viimase tõuke ka ise mitmeosaline krimiromaan kirjutada.
Millist kirjandust armastasite lugeda väikese poisina?
Väikese poisina oli minu lemmikautor konkurentsitult Astrid Lindgren ja eriti tema lasteraamat “Bullerby lapsed”. Hans Christian Andersen´i kurvad ja, mis seal salata ka traagilised muinasjutud puudutasid samuti noort hinge.
Miks valisite žanriks just kriminaalromaani?
Ütlen ausalt, et olen veel noor kirjanik ja, et enda teoseid müüa tuleb järgida ühiskonnas valitsevaid trende. Krimikirjandus on hetkel populaarne žanr ja sealt ka idee kirjutada Eesti esimene noorte krimitriloogia.
Videointervjuus rääkisite, et kirjutasite raamatu meestele. Kas seda võivad lugeda ka naised?
Kui päris aus olla olen sellega arvestanud, et ikkagi on vähemalt pooled lugejad naised. Nimelt loevad naised romaane üleüldse kordades rohkem kui mehed. Teisalt oli ülesande püstitus, kirjutada romaan noortele meestele ehk sihtgrupile, kes loevad statistika järgi kõige vähem, väljakutse omaette. Müüginumbritele mõeldes julgen väita, et sain sellega hakkama!
Kuidas kirjutada bestsellerit?
Tegelikult see on väga lihtne: tuleb kirjutatud peatükkidega tabada, mis hetkel inimestele korda läheb ja muidugi ka ühiskonna valupunkte. Minu suurim isiklik trump on hoogne kirjutamisstiil, kus põnevus ei tohi ainsakski reaks katkeda.
Peagi ilmuvas YU talvenumbris räägib kirjandusest ja kirjutamisest Mihkel Raud. Ajakirja saad tellida kuni 8.detsembrini soodushinnaga SIIN
