Noorelt rikastumine kannab sageli ohtlikkuse saladuseloori, täpselt nagu noorelt suremises peitub alati kirjeldamatult kangelaslik võlu. Surra rikkalt ja noorelt, sööbida kollektiivsesse mällu igaveseks kadestamistväärse kangelasena on elumõtte kaotanute varjatuim salasoov. Sisimas tuksuvas kujutlusmaailmas on see kahtlemata müstiline, kuid vaadates reaalsusele otsa, saab kohe selgeks: suremine on alla andmine, progressi mõte peitub ellujäämises.
Igal õitsengul on lõpp, igal edulool algus. Kuigi nullist alustamine tekitab paljudes hirmu, saab see ühe noormehe suurimaks unistuseks. Valdava enamuse jaoks on kahekümnendate algusaastatel tõeline maailmavallutamine alles ees, rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud Adrian Aus ihkab vaid viimase valutut lõppu. Ka kõige patusemad meist väärivad uut algust, tuleb vaid sellesse jäägitult uskuda!
Vabameelses Pattayas hullumeelsete aastate tekitatud hingehaavu elupõletamisega ravida püüdes avastab ta, et enesepetmine kisub need hoopis pärani. Tõeline usk iseendasse tekib elusuuna kaotanud noormehes alles Põhja-Tai kloostris pikki kuid muust maailmast täielikult ära lõigatuna järjekindlalt oma mõtteid puhastades.
Saatuse tahtel kohatud kosmopoliidist Eesti neiu kadestamisväärsest elueduloost uut inspiratsiooni ammutanud noormehel aitab nooruseuljuses määritud minevikust vabaneda just see kadunuks kuulutatud tüdruk. Enda mis tahes maailmanurka peitmise asemel valib väärtushinnanguid vahetanud noormees eneseteostuse kodumaal.
Saanud jala võimuerakonna poliitilise noorteorganisatsiooni ukse vahele, tuleb tal paratamatult alustada madalaimalt astmelt. Sihikindla isiksuse verre süstitud ambitsioonikus kannab kiiresti vilja. Enda poliitnoorte juhtide hulka võitlemine saab tõukelauaks juba suurde poliitikasse.
Raha armastab poliitikat, veel rohkem armastab poliitika raha. Varjatud võimumängus kehtivad armutud reeglid. Terase uustulnuka tankistiks värbamisest saab erakonna strateegia suurim viga. Mastaapse rahastamisskeemi võtmeisikuna on tema tegelikuks sihiks võimu haaramine. Hämarad tagatoatehingud ajakirjandusele paljastanud ja seeläbi üleöö väikeriigi poliitilisse eliiti tõusnule saab peagi selgeks: kõrgelt kuristikku kukkumine lõppeb enamjaolt surmaga.
Eelnevalt on noorsookirjanik Allan Keian andnud välja raamatud “Kuidas rikkaks saada?” ning “Kuidas rikkaks jääda?” Raamatu “Kuidas rikkalt surra?” või kogu triloogia saad endale mugavasti tellida SIIT
Intervjuu menukirjanik Allan Keianiga
Kuidas algas Teie kirjanikukarjäär?
Hakkasin lihtsalt kirjutama, suures lootuses, et see kunagi kellelegi korda läheb.
Milline on Teie kirjutamise strateegia? Kas Teil on kirjutamiseks konkreetne koht ja aeg?
Olulisem on pühendumine, leida piisavalt aega ja kirjutada iga päev seni, kuni raamatu käsikiri tervenisti valmis. Kuigi osad peatükid sünnivad just siis, kui vaim peale tuleb, kehtib täispika romaani puhul see erand vaid üksikute kohta. Viimase romaani 4/5 valmis kolme kuu kestel, mil korrigeerisin eluviise nõnda, et toitusin tervislikult, püüdsin igal ööl korralikult magada ja loodusin selleks ajaks alkoholist täielikult. Mulle meeldib kõige rohkem kodu rahus ja vaikuses kirjutada. Elan looduskaunis Haabneemes, maja viimasel korrusel nurgapealses korteris, mis julgen väita on kirjutamiseks ideaalne paik. Kellaajaliselt eelistasin aastaid õhtut ja ööd, aga viimasel ajal tundub just, et hommikul on energiat kuidagi rohkem ja pea selgem. Peatükke nö viimistleda on parem siiski õhtul, sest siis lendab mõte paremini.
Kas Teil on ette tulnud tühja lehe ehk “writers block” hetki? Kuidas olukorras toimite?
Ikka on, aga õnneks on mul väga tugev iseloom ja kui pikem kirjutamise paus sisse jääb siis sõna otseses mõttes sunnin ennast uuesti kirjutama. Mis seal salata, viimati mainitud meetodi abil on valminud ka mõned erakordselt tabavad peatükid.
Kes on Teie kirjanduslikud eeskujud?
Suurim eeskuju läbi aastate on kindlasti Oscar Wilde, kelle romaan “Dorian Gray portree” mulle koolipoisina sedavõrd korda läks, et ma ühel ilusal päeval midagi samageniaalset kirjutada soovisin. Klassikalistest teostest meeldivad väga ka Fjodor Dostojevski “Idioot” ja Emile Zola “Nana”. Viimaste aastate lemmikud on Ian Flemingu kuulsad James Bond-i romaanid, mis ühtlasi andsidki viimase tõuke ka ise mitmeosaline krimiromaan kirjutada.
Millist kirjandust armastasite lugeda väikese poisina?
Väikese poisina oli minu lemmikautor konkurentsitult Astrid Lindgren ja eriti tema lasteraamat “Bullerby lapsed”. Hans Christian Andersen´i kurvad ja, mis seal salata ka traagilised muinasjutud puudutasid samuti noort hinge.
Miks valisite žanriks just kriminaalromaani?
Ütlen ausalt, et olen veel noor kirjanik ja, et enda teoseid müüa tuleb järgida ühiskonnas valitsevaid trende. Krimikirjandus on hetkel populaarne žanr ja sealt ka idee kirjutada Eesti esimene noorte krimitriloogia.
Videointervjuus rääkisite, et kirjutasite raamatu meestele. Kas seda võivad lugeda ka naised?
Kui päris aus olla olen sellega arvestanud, et ikkagi on vähemalt pooled lugejad naised. Nimelt loevad naised romaane üleüldse kordades rohkem kui mehed. Teisalt oli ülesande püstitus, kirjutada romaan noortele meestele ehk sihtgrupile, kes loevad statistika järgi kõige vähem, väljakutse omaette. Müüginumbritele mõeldes julgen väita, et sain sellega hakkama!
Kuidas kirjutada bestsellerit?
Tegelikult see on väga lihtne: tuleb kirjutatud peatükkidega tabada, mis hetkel inimestele korda läheb ja muidugi ka ühiskonna valupunkte. Minu suurim isiklik trump on hoogne kirjutamisstiil, kus põnevus ei tohi ainsakski reaks katkeda.
Peagi ilmuvas YU talvenumbris räägib kirjandusest ja kirjutamisest Mihkel Raud. Ajakirja saad tellida kuni 8.detsembrini soodushinnaga SIIN