Sel nädalavahetusel, 16.-17. septembril, toimus Rapla uues kultuuriklubis Baas muusika- ja teatrifestival, kus astusid üles Raplaga seotud andekad lauljad ja näitlejad.
Täiesti uue kontseptsiooniga klubi Baas oli täidetud hubase, romantilise ja kohati hipiliku keskkonnaga, kus lisaks meelelahutusele pakuti ka kohalikke toite ja keelekastet. Tallinna maanteel vast avatud klubi on välja tulnud omanäolise kontseptsiooniga, millel nii mõnusalt hubane kohvik, hipilik sisehoov kui ka vana tehasehoone, mis oma oldschooli väljanägemise ja ägedate kaunistuste poolest meenutasid kohati Telliskivi loomelinnaku mõnusat keskkonda.
Kahel päeval esines kahel laval, kas siis teatrietenduse või kontserdiga, kokku 15 artisti. Festival üllatas nii artistide, aga ka vahetu ja kohtati intiimse õhkkonna ja atmosfääri poolest. Üles astusid muuhulgas nt Mari Jürjens, Loore Martma, Mick Pedaja, Sten-Olle Moldau, Vaiko Eplik, Mikk Jürjens koos improteater Impeeriumiga jne.
Esimesel päeval võis enamasti näha mõnusaid akustilisi ülesastumisi, nt kohalikke artiste Kahekese või Marju Metsalut, aga ka hõbehäälset Mari Jürjensi. Suurimaks üllatajaks võiks aga pidada kohalikku muusikut Mick Pedajat, kes viis vanas tehasehoones publiku oma imeliste helide ja nootidega täiesti teise reaalsusesse. Lisaks astus üllatusena üles Micku kõrval ka Mari Jürjens, kelle mahehääled sujuvalt kokku sobitusid.
Teine päev algas kohe hooga, nimelt tegi Teatribuss lastele toredat teatrit. Nalja ja naeru jagus aga päeva lõpunigi. Väga omapärase kavaga esines multiinstrumentalist Loore Martma, kes jutustas põnevaid ja kohati naljakaid lugusid oma pillidest, mille sekka kõlasid teemakohased laulud. Samuti kohalik muusik Vaiko Eplik üllatas aga spontaanse ja teatraalse esinemise poolest. Kohati toores ja soe esinemine jättis publikule vahetu ja humoorika mulje, ent pani seda rohkem kaasa elama.
Improteater aga rahvale armu ei andnud, vaid haaras esimest hetkest publiku kaasa ning pani pisarateni naerma. Kaasahaarav ja spontaanne etendus, kus laval muuseas ka nt Tarvo Krall, Rauno Kaibiainen ja raplakas Mikk Jürjens. Rohkele naerule järgnes aga punkrokilik kontsert ehk kohalik ansambel Malena, eesotsas Sten-Olle Moldauga, pani rahva korralikult rokkima. Ennast minihevi-muusikuteks pidavad noored panid rahulikuma muusika poolele vastukaaluks korraliku lõppakordi.
Kes nädalavahetusel sellest kultuurisündmusest osa sai, see teab, et jätkuvalt oskab Rapla end mitmete andekate artistide poolest tõestada ning uue kontseptsiooniga peopaika tasub kahtlemata (uuesti) külastada.
Eesti Arhitektuurimuuseum korraldab 15. septemberil kell 17:30-19:00 ekskursiooni kaunisse Glehni lossi, Nõmmel.
Huvitava ekskursiooni läbi Glegni lossi ajaloo juhib muinsuskaitsja Riin Alatalu. Kõik huvilised peaksid eelnevalt kogunema kella 17:30-ks Glehni lossi ette aadressil Vana-Mustamäe 48, Tallinn
Nikolai von Glehni pärand
Tänavu möödub 175 aastat legendaarse Nikolai von Glehni sünnist. Jälgimäe mõisas sündinud von Glehni ambitsioonidest sündis Nõmme linn – 19.–20. sajandi vahetusel tekkisid nii kohalik tööstus, kirikud, koolid kui ka raviasutused. Karismaatilise, kohati ka vastuolulise isiksusena, oli von Glehn kõva tegutseja. Ta unistas suurelt ja lootis Nõmmele isegi sadama rajada. Hoolimata paljudest tagasilöökidest nii tema eluajal kui ka hiljem, on Mustamäe nõlval tänaseni säilinud mitmeid von Glehni initsiatiivil rajatud ehitisi. Neist silmapaistvaim ja Eesti kontekstis unikaalne on Hohenhaupti karjamõisa peahoone, laiemalt tuntud kui Glehni loss – fantaasiarikka historitsistliku arhitektuuriga paekivihoone, mis praegu kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile.
Ekskursioon
Ekskursioonil tutvumegi esmalt Nikolai von Glehni projekti järgi 1886. aastal ehitatud ja 1960.–1970. aastatel toonase Tallinna Polütehnilise Instituudi meeskoori eestvedamisel taastatud Glehni lossiga. Rekonstrueerimisprojekti tegid arhitektid Arpad Andreller ja Jüri Jaama, sepistatud välisdetailid ja sisekujunduse elemendid kavandas metallikunstnik Maire Morgen-Hääl. Pärast lossi külastust käime kõrvalasuva palmimaja (1900–1910) võlvide all ning vaatame ka taastatud pargiskulptuure – von Glehni enda kavandatud mütoloogilist lohet (rahvasuus krokodill) ja Kalevipoega (rahvasuus Glehni kurat). Ekskursiooni viimaseks sihtkohaks on Hohenhaupti lossi vaatetorn, mis valmis algsel kujul 1910. aastal. Torn rekonstrueeriti 1961–1965 tähetorniks, millena tegutseb siiani.
Soojenduseks soovitame vaadata Elmo Lööve ja Olavi Pihlamäe filmi „Tudengiloss“ (1978), ERRi arhiivis.
Avatud Majad on ekskursioonide sari, mis viib arhitektuurihuvilised tuntud hoonetesse, kuhu tavaliselt ei pääse.
Eesti Arhitektuurimuuseumis on võimalik alates homsest 15.septembrist kuni 2. oktoobrina näha näitust “Tänapäeva Soome plakat”.
Haapsalu Graafilise Disaini Festivali 2016 egiidi all saab tutvuda näitusega “Tänapäeva Soome plakat”, mis annab ülevaate Soome kultuuri- ja sotsiaalplakati hetkeseisust.
Värskele vaatele soome plakati paremikust (enamik teosed aastatest 2014–2016) sekundeerivad Soome plakatikoolkonna rahvusvaheliselt tuntuks teinud meistrid Tapani Aartomaa, Erik Bruun, Jukka Veistola ja Kyösti Varis. Nautida saab maailmas tuntud Kari Piippo, Pekka Loiri, Hilppa Hyrkäse teoseid aga ka värskeid trende esindavaid, kuid juba tunnustatud noorte loomingu paremikku. Plakatikollektsioon koosneb 88 teosest 31 autorilt.
Näitusel “Tänapäeva Soome plakat” osalevad: Erik Bruun, Tapani Aartomaa, Jukka Veistola, Santtu Mustonen, Pekka Piippo, Pekka Loiri, Patrik Typpo, Matti Kunttu, Marion Robinson, Linda Linko, Laura Suuronen, Klaus Welp, Kirsi Kukkurainen, Kiia Beilinson, Kari Piippo, Jesse Pyysalo, Jenni Kuokka, Ilkka Kärkkäinen, Hilppa Hyrkäs, Esa Ojala, GRMMXI, Aimo Katajamäki, Anssi Arte, Antti Raudaskoski, Simo Räsänen, Tero Saikkonen.
Näitus on valminud Eesti Kujundusgraafikute Liidu, Soome Instituudi ja Lahti Plakatimuuseumi koostöös. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Ameerika saksofonist ja helilooja John Coltrane on jazziajaloo tähtsamaid vaimseid juhte. Tema peateos “A Love Supreme” on suunanäitajaks nii 20. sajandi jazzis ja jätkuvalt aktuaalne. Kitarrist Jaak Sooääre ja saksofonist Aleksander Paali kvintett teeb selle erilise kontserdiga kummarduse jazziajaloo olulisele suurmeistrile tema 90. sünniaastapäeva tähistamiseks.
John Coltrane’i mõju jazzi arengule on selgelt tuntav ka täna, peaaegu viiskümmend aastat pärast muusiku surma. Coltrane kujunes kümnekonna absoluutses tipus oldud aastaga jazzi arvamusliidriks. Ta looming tegi lühikese aja jooksul läbi mitmeid metamorfoose ning avas jazzile tee uutesse kõrgustesse.
John William Coltrane, hüüdnimega Trane, sündis 23. septembril 1926. Oma professionaalse muusiku teed alustas ta Jimmy Heathi, Dizzy Gillespie ja Duke Ellingtoni ansamblites. Coltrane jõudis laiema avalikkuse ette 1950ndate keskel Miles Davise ja Thelonius Monki ansamblites, osaledes muuhulgas ka Davise kuulsal “Kind Of Blue” albumil. Alates 50ndate lõpust keskendus ta oma ansamblile, mis tõi jazzi mitu revolutsioonilist uuendust. Neist esimene oli uudne ja enneolematult keeruline (ent samas musikaalne!) lähenemine jazzharmooniale, n.ö. Coltrane changes, mille kuulsaim näide on pala “Giant Steps” 1959. aastal ilmunud samanimeliselt plaadilt. Mõni aasta hiljem muutus tema stiil radikaalselt aafrika ja india muusika mõjul ning tema kompositsioonide harmoonia lihtsustus oluliselt – sellest sai alguse Coltrane’i modaalse muusika periood. Siia kuulub ka tema 1964. aastal ilmunud album “A Love Supreme”, mis on jazziajaloo kõige mõjukamaid heliplaate. Süidi kõik neli osa “Acknowledgement”, “Resolution”, “Pursuance” ja “Psalm“ haaravad meelolude sügavuse, harmoonilise rikkuse ja pingestatud arenguga. Elu viimastel aastatel tegi Coltrane’i muusika läbi veel ühe suure muutuse, liikudes vaba improvisatsiooni ning eksperimentaalsuse suunal. Saksofonilegend suri 40-aastasena oma kuulsuse tipul.
Coltrane’i muusika kõlab paljudel maailma kontserdilavadel ka täna. Tema teost “A Love Supreme” on plaadistanud vaid vähesed, sest see nõuab muusikutelt täit keskendumist ja briljantset tehnikat. 21. sajandi salvestustest on tuntuim Branford Marsalise kvarteti versioon.
Jaak Sooäär on oma loomingulisel teel alati avatud uutele väljakutsetele. Arvukate Eesti ja rahvusvaheliste koosseisude loomingulise liidrina mängib ta muusikat jazzist roki ja klassikani. Aleksander Paal on Eesti jazzi noore generatsiooni saksofonitäht, kes lähtub oma loomingus jazzi suurmeistrite, sealhulgas ka John Coltrane’i loomingust.
Aleksander Paal (saksofon), Jaak Sooäär (kitarr), Joel Remmel (klaver), Heiko Remmel (kontrabass) ja Anssi Trikkonen (trummid) kvintett kontsert toimub reedel, 16.septembril algusega kell 21:00 teatris NO99. Kontserdiga avab Jazzkaar Sügisjazzi hooaja koostöös Eesti Jazzliiduga. Piletid saadaval Piletilevist
Alates 15. septembrist on Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos avatud Serbia juurtega Austria kunstniku Peter Skubicu näitus “Peeglid on nähtamatud” (“Mirrors are not visible”).
Näituse kuraatoriks on Tanel Veenre.
Näitusel on eksponeeritud 15 ruumiobjekti kunstniku rahvusvaheliselt kõige tuntumast teemast, milles poleeritud teras ja puhas värv on pandud suhtlema peegeldustes ja väljapeetud proportsioonides. Sealhulgas on väljas ka tema kõige esimene peegelduse töö kuue vaibaga aastast 1990.
Peegel on ühe olulisema leitmotiivina mänginud olulist rolli Skubici loomingus juba 35 aastat, meister ise näeb peeglis midagi enamat kui lihtsalt visuaalset kategooriat: see tähistab reaalsuse eitust. Pahupidi reaalsuse simulaatorina avab peegel lõputu tõlgenduste Pandora laeka.
Hoolimata kõrgest east, on vanameister täis loomislusti ja Tallinnas on väljas ka värske sari väiksemaid peegelobjekte ning kevadel Münchenis suurürituse Schmuck raames esitletud ehted sarjast „Nix Dahinter“ („Midagi pole taga“).
Peter Skubic (s 1935) on Serbia juurtega Austria kunstnik. Alates Viini kunstiülikooli lõpetamisest on ta jõuliselt kaasa rääkinud nii ehtekunsti kui ka vabade kunstide vallas. Loomuomase provokatiivsuse ja seikluslikkusega on Skubic olnud üks nüüdisaegse ehte jäälõhkujaid, liikudes jõuliselt ka tegevuskunsti, kehakunsti ja ruumiobjektide mängumaale. Peter Skubic on Eesti Kunstiakadeemia audoktor.
Peter Skubicu näitus “Peeglid on nähtamatud” / “Mirrors are not visible” Eesti Arhitektuurimuuseumis (Ahtri 2, Tallinn) 15.09.–30.10.2016
Idee algataja: Kadri Mälk
Kuraator: Tanel Veenre
Trükise toimetajad: Kadri Mälk, Tanel Veenre
Näituse kujundaja: Nils Hint
Graafiline kujundaja: Aadam Kaarma
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Austria Suursaatkond, Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Arhitektuurimuuseum on avatud K–R 11:00-18:00, L–P 10:00-18:00
Eesti Jazzliit alustab 9. septembril järjekorras 13. hooaega. Avakontserdil NO99 jazzklubis esineb legendaardne Tafenau-Aimla kvintett – suurepärased saksofonistid Raivo Tafenau ja Siim Aimla, keda saadavad trummidel Kaspar Kalluste, kontrabassiga Peedu Kass ja klahvpillidel Joel Remmel.
Hooaja avaüritusel tutvustatakse ka liidu uut juhatust ja tegevmeeskonda.
Eesti Jazzliidu eesmärgiks on Eesti džässmuusika arendamine ja propageerimine nii kodu- kui välismaal. Jazzliit korraldab džässialast koostööd muusikute ja organisatsioonide vahel, mis publiku jaoks tähendab laia kontserdikava erinevates kontsertpaikades üle Eesti. Liitu on läbi aastate suunanud ja juhtinud jazzmuusikud ise ning traditsioon jätkub ka nüüd, kui ülesanded võtab üle uus juhatus eesotsas juhatuse esinaise Laura Põldverega. Uude juhatusse kuuluvad lisaks endine esimees Peedu Kass, uus tegevjuht Ivi Rausi, liidu asutajad Jaak Sooäär ja Tanel Ruben, Tõnis Tüür, Reigo Ahven.
Laura Põldvere on öelnud, et tal on kindel nägemus liidu tulevaste tegemiste osas: „Mulle meeldivad olukorrad, kus mul on visioon, aga ma pole päris kindel, kuidas seda ellu viia. Jazzliiduga on täpselt nii. Ma ei tea veel õiget lahendusteed, aga olen piisavalt motiveeritud ja põikpäine, et tulemuseni jõuda. Ma usun, et ees ootavad põnevad ajad.”
Lisaks uuele juhatusele muutub ka liidu tegevmeeskond – uueks tegevjuhiks on Ivi Rausi, progammi asub koostama Hanna-Liina Jaanus ning kommunikatsiooni ja turundust juhtima Kadri Armas. Uue tegevmeeskonna üheks ülesandeks on džässmuusikale laiema kõlapinna leidmine läbi programmi, kommunikatsiooni ja partnerlussuhete.
Eesti Jazzliidu hooaja avakontsert on avalik üritus, milleks on võimalik pileteid soetada Piletilevist.
16. ja 17. septembril toimub Raplas uus teatri- ja muusikafestival Särin, mille raames astub üles 15 artisti, kel kõigil on Raplaga isiklikumat sorti seos: Vaiko Eplik, Mick Pedaja, Mari Jürjens, Sten-Olle Moldau, RÜÜT, Improteater Impeerium, Tintura, Marju Metssalu, Kahekese ja paljud teised! Eriti eksklusiivse kontserdiga tähistab oma 10. sünnipäeva Rapla kultusbänd MALENA !
Avatud hoov koos kohviku, baari ja suure lavaga! Kultuuriklubi BAAS toimib koostöös Loomeruumiga Tallinna mnt 5 ruumides.
Pass 30€ (sooduspass 20€, toetajapass 50€)
Päevapiletid 20€ (soodus 15€)
Üksikpiletid vastavalt kontserdile 5/7/10€
Piletid Piletilevist ja kohapeal. Tule särise koos Raplaga!
SÄRIN Programm on nüüd Teie ees!
Etteasted kahel laval: Väike siselava / Suur hoovilava
11.00 LASTEHOMMIK – Teatribuss 5€
15.00 The Notes 7€
16.00 Sten-Olle 7€
17.00 Loore Martma 5€
18.00 Vaiko Eplik 10€
19.00 Improteater IMPEERIUM koos Mikk Jürjens 10€
20.30 Malena 10€
22.00 Tintura 7€
23.00 DJ Mur sarjast TRADHOUSE 5€
Sul on suurepärane võimalus võita endale ja sõbrale festivali pass, kui osaled meie Facebooki mängus SIIN. Särisev loosimine toimub juba 12. septembril!
Võib öelda, et kümme aastat on piisav aeg, mil jõuab elus ette võtta kardinaalseid muudatusi. Just nii tegi Adam Cullen, eesti kirjanduse tõlkeguru ja luuletaja, kui kolis pärast ülikooli Minnesota osariigist Eestisse ning otsustas siinse keele ära õppida.
Tänaseks on Adam Maarjamaa oludega niivõrd kohanenud, et tõlgib eesti kirjandusklassikat inglise keelde.
Kuidas sattusite kirjanduse juurde? Aga eesti kirjanduse juurde?
See juhtus üsna juhuslikult. Käisin Fenno-Ugria asutuse jõulupeol nende kontoris. Tollases majas oli veel ka Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kelle eestvedajad ka peole sattusid. Tol ajal tõlkisin vabatahtlikult Fenno-Ugria asutuse jaoks ja sellest tuli seal ka Teabekeskuse tegijatega juttu. Nad ehmatasid esialgu täitsa ära, et ma tõlkimisega tegelen ja uurisid kas ma ka ilukirjandust või luuletusi tõlkinud olen. Siis ma veel ei olnud, aga olin valmis selles ka kätt proovima. Nad tundsidki selle vastu huvi ja saatsid mulle prooviteksti, tulem neile sobis ja edasine ongi juba ajalugu. Esimene raamat nendega koostööst oligi Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”.
Mis on olnud kõige naljakam juhtum eesti keelt õppides?
Endal ei tule meelde, aga mu Ameerikast pärit sõbral küll juhtus. Praegu ta räägib keelt väga hästi ning omavahel suhtlemegi eesti keeles, aga kui ta esmalt Eestisse tuli, siis ta küll pisut seda oskas, aga mitte nii hästi. Eestisse kolides soovitasin talle võimalikult palju selles keeles rääkida, isegi siis, kui ta kindlat sõna ei oska. Ütlesin talle, et kui sõna ei tea, siis tee selle ümber ringe kuni vestluspartner selle ise välja pakub. Nii jäävad need paremini meelde. Siis ta üks päev üritaski nii teha, nimelt tahtis padjapüüri osta ja läks Jyski. Poodeldes tuli tal millegipärast „ajupuuks” ehk see sõna ei tulnud meelde ega ka sõna padi mitte. Kuna ta kaupa ise üles ei leidnud, siis ta läks müüja juurde ja ütles, et: „vabandust, tahaksin osta asja, mis läheb selle asja ümber, mille peale sa paned pea, kui sa magad”. Siis müüja vaatas teda imelikult ja küsis, et kas ta mõtleb padjapüüri. Nüüd edaspidi on tal see väga selgelt meeles.
Mis oli esimene eesti keelne raamat, mille läbi lugesite? Mis mulje jättis? Aga esimene tõlketeos?
Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”. See jättis ikka vägeva mulje ja tükk aega oligi see mu lemmikraamat. Kohati on see teos pöörane ja kujundeid täis. Samas arvan, et see oli õige raamat, mida eesti keeles lugeda, et selle kultuuriga tuvuda, sest see on mingis mõttes ulme ja paljude liialdustega kirjutatud raamat, aga see-eest väga hea.
Minu esimene tõlketeos, mis ilmus oli Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode) „Raadio”. See oli esimene suurem teos, mis tegin ja mis ilmus ka Ameerikas, Inglismaal ja Iirimaal.
Kuidas teie lähedased reageerisid, kui rääkisite, et tõlgite kirjandust võõrkeelest emakeelde?
Ma arvan, et nad siiamaani ei tea päris täpselt mida teen ja ega ma pole konkreetselt öelnud ka. Samas nad teavad, et olen vahel veidi ootamatu ja nad peavad juba selliseid tegusid, nagu ka Eesti kolimine juba minulikuks teoks.
Mis on senini kõige keerulisem teos, mida olete tõlkima pidanud?
Kindlasti Mihkel Muti „Kooparahvas”, aga olen nüüdseks juba mitmeid tema teoseid tõlkinud, nt ka lühijuttude sarja peategelase Fabiani lugudest „Siseemigrant”. Muti kirjutamisstiil on mänguline ja irooniline, mis on ülepea lämmatav. Kirjutasin sellest irooniast ka inglisekeelse artikli ja mul on tunne, et inglise keelse lugeja jaoks on selline iroonilisus kuidagi võõras. Just selline eesti maitse järgi iroonilisus on teistele kuidagi liiga paks ja tihe, et seda on tekstina raske serveerida nii, et algteoses naljaviskamine säiliks ning oleks loetav. Lisaks on see autorile väga tähtis ja ta on selles osas väga nõudlik.
Kui palju jääb teil tõlkimise kõrvalt aega enda loomingu jaoks? Kas eelistate rohkem kirjutada luuletusi või ka novelle jms?
Väga vähe, aga tõlkimine iseenesest on ka ju oma looming. See on nii loominguline, et väsitan end vahel päeva lõpuks nii ära. Üks päev on mul teatud tunded, mis on ka mu tekstis loetav, teisel päeval jälle teistmoodi. Vahel jalutan kuskil ja siis lihtsalt luulekilluke tuleb pähe ja siis panen selle kirja.
Eelistan enamasti ikka luuletusi. Ühe pikema teksti kirjutasin ka hiljuti, mis ilmus väljaandes „Tõlkija hääl”, mis on eesti kirjanike liidu igaastane almanahh. Samuti olen mõelnud novellide kirjutamise peale, aga praegu olen rahul luulega, mis on enamasti 10–15 realised.
Millised teemad või valdkonnad teid luuletamisel kõnetavad? Kust inspiratsiooni leiate?
Enamasti on need looduse- ja mereteemalised. Eestis olles on see mind nii palju mõjutanud. Kindlasti on see kõvasti aidanud minu siia kolimisele kaasa. Tunnen, et eesti keelel ja loodusel on mingi ühisjoon ning need on lahutamatud.
Mul valmib peagi luulekogu, kus on ka palju mere ja loodusega seonduvat, kui ma ei kavatsenud seda selliselt.
Kui palju olete praeguseks luuletusi kirjutanud?
Raske öelda palju neid kokku on. Palju on luulekogus ilmumas, mõned aga ei kõlba avaldamiseks, teisi jälle ei tahaks veel avaldada ning osad on ka vaid enda jaoks kirjutatud. Loomingulisus ongi ju suuresti enda väljendamine.
Kas eelistate luuletusi kirjutada inglise või eesti keeles?
Ei oska öelda, see valik on tavalisel juhuslik, oleneb sellest, mis keel mul parasjagu peas jookseb, siis see niimoodi luules ka väljendub. Mõnda teksti ei anna nt üldse inglise keelde tõlkida. Olen küll üritanud ja vaadanud kas kõik luuletused saaksid olla kahekeelsed, aga siiamaani pole saanud. Seega on mõned algselt ainult eesti keeles, teised jälle vaid inglise. Samas on ka luulet, mille tegin inglise keeles ja siis kirjutasin eesti keelde aga ka vastupidi. Leian, et ilukirjanduse ja luule puhul on tähtis, et tõlkija oskaks sihtkeelt emakeelena, muidu võib palju kaduma minna. Grammatiliselt võib ju kõik suurepärane olla, aga mõtte säilitamisel ja lugeja mõistmisel on ka väga suur osa.
Rohkem Adami loometööst saad lugeda YU suvenumbrist, mis on saadaval suuremates jaekauplustes või telli siit.
