Interneti kasutamise populaarsus on hakanud avaldama mõju inimestevahelisele suhtlusele.
Interneti kaudu on kõige lihtsam infot levitada ja oma tegemistest teada anda. Tänapäeval on internetisuhtluse kättesaadavus ja lihtsus viinud sotsiaalsete sidemete nõrgenemiseni. Enam ei nähta mõtet arvuti tagant püsti tõusmisel ja teistega näost näkku kohtumisel, kui kõik vajalik saab ju interneti teel ära arutatud.
Olen tihti kuulnud oma tuttavaid kurtmas, et nad on saanud kelleltki müstilise sisuga tekstisõnumi või teate mõne suhtlusvõrgustiku kaudu. Tavaliselt on tegemist ritta seatud naerunägude, õhupalli-, kleidi- ja lillepiltide jadaga, mille lõppu on lisatud kellaaeg ja kuupäev. Otseloomulikult puudub sellises tekstis sõnaline osa. Hiljem, märgitud kuupäeva ja kellaaja möödudes, saabub aga juba hoopis süngemates toonides ja ähvardavamate pildikestega sõnum. Selle ignoreerimisele järgneb lühike ja tige meilivahetus või telefonikõne selle kohta, et kirja saaja võiks olla moodsam ja tänapäevasem. Ajapikku selgub, et sõnumite saajad olid jätnud ilmumata oma parima sõbranna moekollektsiooni esitlusele, uue moebutiigi avamisele, kosmeetiku juurde või kohtumisele stilistiga. Või olid nad hoopis jätnud tegemata mõne vajaliku asjatoimetuse, millest neile selle pildijada abil teada anti.
Oleme jõudnud aega, kus inimestevahelises suhtluses on traditsiooniline sõnaline osa vähenenud või lausa kadunud ja see on asendunud kiirest elustiilist tulenevate emotikonide, sõnalühendite või ainult teatud vanusegrupile arusaadava slängiga. Kui traditsioonilise suhtlusega kaasnes tavaliselt ka üleüldine viisakus, siis nüüd üritatakse seda aja ja ruumi kokkuhoiu mõttes asendada või hoopis ära jätta.
Tõsiasi on see, et reaalne suhtlus on mitu korda kvaliteetsem ning mõjub inimeste heaolule ja tervisele hästi. Näost näkku suhtlemisel peitubki tõeline elu, internet on ju kõigest vaid vahend. Kõnelemise ja sellest aru saamise jaoks on tähtis kiiresti mõelda. Näost näkku suhtlemisel usaldatakse ning mõistetakse teise kõnet ja tema häälevarjundeid. Kohe on näha miimikat ja seda osatakse ka lugeda. Virtuaalselt suheldes võivad emotsioonid varju jääda ja nii võib tekkida arusaamatusi. Silmast silma rääkides on hoopis raskem näiteks ka valetada, kui kirjalikult suheldes.
Vahel on aga ehk lihtsalt hea korraks peatuda, sisse-välja hingata ja mõtiskleda, kas suhtluspartner ikka saab aru meile endile nii loomulikuna tunduva kõnepruugi aspektidest. Intelligentsete inimestena on just sõnumi edastajatel ja suhtluse alustajatel kohtustus arvestada oma suhtluspartneritega, neile või nende vanusegrupile omase keelekasutuse erisustega. Need on sarnased põhimõtted nendele, mida ma ise rakendan oma igapäevatöös stilistina. Minul kui stilistil on ju kohustus ja vajadus arvestada rõivakollektsiooni valimisel sellega, mis sõnumit riiete kandja tahab oma välimusega suhtluspartneritele teatud ajahetkel edastada. Ilmselgelt on suur vahe, kas kanda roosat miniseelikut diskol või kohtuistungil.
Tõenäoliselt on noortel virtuaalses keskkonnas lihtsam eri teemadel rääkida, sealhulgas ka isiklikest asjadest. Nende jaoks on kindlasti internetis lihtsam suhelda ning ollakse oluliselt julgemad, otsekohesemad ja avatumad, sest suhtlusportaali kaudu kaob justkui isiklikkus, mis on silmast silma suhtluse juures rohkem esiplaanil. Interneti vahendusel saab olla anonüümsem, mis sageli annab justkui õigustuse käituda nii nagu ise heaks arvatakse. Suhtlusportaalides on noorte arvates kõik lubatud ja keegi ei saa teisele öelda, kuidas käituda. Aga mis saab siis kui maailmast virtuaalne suhtlus kaob?
Oleme oma kiirustamises unustamas lihtsaid sõnu nagu kasvõi „palun“, „tänan“ või „vabanda“. Need on nii lihtsad sõnad. Neid ei ole keeruline kasutada ja nad peaksid olema meie ümber, meie kasutuses igal päeval, igal tunnil ja igal hetkel, mil suhtleme teiste inimestega, olgu selleks siis meie sõbranna, juuksur või lehekioski müüja. Olen märganud, et elu tundub ka endale hulga ilusam, kui nendele sõnadele ka üks kena naeratus lisada. Öeldakse, et peaksime iga päev tegema vähemalt ühe heateo. Pole midagi ilusamat kui see, et saame teha mõne oma kaaslase tuju paremaks ja elu sellega ilusamaks. Naeratagem rohkem, see on tasuta! Naeratus võiks olla sama lai, särav ja rõõmus nagu see kõige suurem kollane smiley-emotikon, mille me oma tekstisõnumites iga päev kõige lõppu lisame.
Toimetaja: Janar Juhkov
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
Go Away Bird on lahedalt romantiline ja unistuslikult rokkiv Tartu bänd.
Koosluse moodustavad lauljatar Hanna Parman, kitarrist ja taustalaulja Stanislav Bulganin ja klahvpillimängija Dirk Lloyd. Nende loomes on varjamatult olemas post-punk’i tunnetus, dream pop’i kõla ja üheksakümnendate indie-hoiak.
Kuidas te kokku saite?
Kõiges on süüdi Stass ehk Stanislav Bulganin. Tal oli pikemat aega südames teha midagi täpselt niisugust nagu talle meedib ja ta oli leidnud Dirki, kellega nende ideed klappisid, ning Tartust ka muusikaprodutsent Martin Kikase, kellega koostöö sujus. Puudu oli veel laulja. Stass nägi Von Krahli laval punkbändis soleerivat Hannat ning pärast seda saatuslikku kontserti hakkasid asjad vaikselt liikuma.
Stass tegi Hannale ettepaneku, et ehk võiks viimane laulmist proovida mõnel Stassi demol. Kuna need demod olid aga hoopis teisest ooperist kui see, mida Hanna Krahli laval oli teinud, tundus tüdrukule esialgu, et temaga tehakse nalja. Kui aga Hanna Stassi saadetud lugudele unisena peale ümises, selgus, et tegelikult on esialgu ootamatu žanrimuutus vokaalselt väga sobiv.
Millest te oma põhilised loomingulised impulsid saate?
Kõigest. Raske on välja tuua ühte kindlalt inspiratsiooniallikat.
Mis on teie elu mõjutanud teosed? Muusikapalad või raamatud, filmid …
Kuna meil kõigil on niivõrd erinev taust (Stanislav on Moskvast, Dirk Oregoni osariigist ning Hanna eestlane), siis mõjutused on igaühel väga erinevad. Kuna suure osa muusikast kirjutab Stass, siis on ära tunda tema lemmikbändide maiku, aga kui see segada Dirki sündisaundidega, Kikase ideedega ning Hanna vokaaliga leiab igaüks mõne paralleeli.
Kes on teie kõige üllatavamad fännid?
Hanna jaoks on kindlasti kõige südantliigutavamad väikesed Mari (Stassi tütar) ning Tristan (Dirki poeg), kes veel korralikult rääkida ei oska, aga juba laulavad „Sallyt“ kaasa. Raske on leida midagi siiramat!
Kes teil sõnu kirjutab? Võistlusel „Eesti laul 2016“ jõudsite poolfinaali looga „Sally“. Kes on Sally?
Sõnu kirjutab Stass. Mõnikord, kui Stassil on lüürika kohapealt mõned eriti julged väljaütlemised, keeldub Hanna konservatiivselt nende laulmisest, nii et lõpuks mõjutavad ikkagi kõik seda, millest me laulame. Sally on tüdruk, kes elupõletamisega jõudnud juba päris kaugele. See laul on väga mitmeti mõistetav. Hanna jaoks on see korralekutsuv hoiatus, samal ajal kui poisid näevad seda pigem julgustava sõnumina, et samas vaimus jätkata.
Kust kohast see lahe western touch teie loomingusse tuleb? Lapsepõlvest? Tartust?
Eesti Metsik Lääs, eastcoast of Emajõgi.
Kus te end tulevikus näete? Kas oskate juba umbes aimata, millal teil Jaapani tuur tuleb?
Jaapani tuur on hetkel planeeritud 2018. aasta esimesse poolde. Praegu teeme stuudios tööd, et enda esimene plaat lõpuni viimistleda.
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
kas talv saab nüüd otsa? vist ei saa, eks? olen 31 aastat päikest kummardanud ja iga aasta mõtlen samu mõtteid.
nii palav.
nii külm.
jälle sula?
mis jaanipäeval teete?
kust siis ikkagi need KÕIGE paremad vastlakuklid leida?
kas ma olen rohkem ema või isa moodi?
ma ei jaksa ärgata, natuke veel … hästi natuke … fakk, sisse magasin.
miks Sa pargid SIIN?
kes Ikeasse minemas on?
ma tean, et kui ma ÜHE kartulikrõpsu võtan, siis söön terve kausi tühjaks.
kas see pluus sobib selle seelikuga? panen parem kleidi.
♡
ma loodan, et ma näen teda seal.
ma loodan, et ma teda seal ei kohta.
pole ammu kinos käinud.
olen viimasel ajal liiga palju kinos käinud.
peaks lotot ostma.
millega nad tegelevad???
millega ma tegelen???
tahaks maale.
tahaks peole.
tahaks vaikust.
mis aastavahetusel teete?
kellelgi Tallinki vautšereid on üle?
miks nad seda kassat lahti ei tee?
tahaks midagi head.
jälle see laul.
…
..
.
et.
saigi otsa siis vä? see talv.
♡
Autor: Elina Naan
Foto: erakogu
YU Magazine on ajakiri inimestest, kes inspireerivad ning suunatud lugejaskonnale, kes soovib olla inspireeritud. Väljaannet saab osta nii müügipunktidest üle Eesti, tellida postiga (üksiknumbri hind 6,50 €) või lugeda hoopis digiversioonis (üksiknumber hinnaga 1,99 €).
Margus Lepa (62), eesti näitleja ja raadiotegija, sattus juhuste tahtel pärast keskkooli lavakunstikooli ning sai hiljem üldsusele tuntuks Kiire tegelaskujuna filmist „Kevade“. Täna võib ta leida hoopis Nõmme metsade vahelt, kus ta agaralt raadiot teeb. Saabunud kevade puhul vestlesime tema töödest ja tegemistest.
Mis on Teie eredamad mälestused „Kevade“ aegadest?
Ajaline distants on suur ja inimene peab erinevates vanustes tähtsaks erinevaid minevikudetaile. Viimastel aastatel olen mõelnud Leonhard Merzini peale.
„Kevadet“ võib nimetada Eesti filmiajaloo klassikaks, seda mäletavad nii vanad kui ka noored. Mis Te arvate, mis on selle filmi eduvõti? Miks see nii südamesse läheb?
Selle filmi juures töötas palju vana kooli tegijaid, kes teadsid vigade tollast hinda. Pealegi lapsed, loomad ja kaunitarid on alati kinos läbi löönud. Eks teema ja autor aitasid raamatust loetu kaudu samuti elamusele kaasa. Kas see kõik ka tänastele noortele huvi pakub, on iseküsimus.
Tõmmates paralleele Oskar Lutsu Kiire tegelaskuju ja Teie vahel, siis võiks justkui öelda, et Kiirest ei saanudki põllumeest, vaid hoopis asjalik raadioajakirjanik. Kuidas Teie näitlemiseni jõudsite ja hiljem oma niši raadios leidsite? Mis Te arvate, mis on selle oma eriala leidmisel oluline? Kuidas see üles leida?
Juhused ja selle tulemus; et aga juhus saab juhtuda vaid siis, kui selleks on loodud tingimused, siis lavakasse läksin lihtsal põhjusel: minu Kaugõppekeskkooli lõputunnistusega poleks tollal mujale kõrgkooli olnud üldse võimalik sisse saada. Samas aga hasarti näitlejatöö suhtes ei olnud ja kuna iseloom kuuletumise mõttes oli samuti kehvavõitu, siis nui neljaks igal pool võitjaks ei kippunud; Pyrrhos ju võitis ka …
Raadioajakirjanikuks? Eks sinnagi võis kallutada seesama iseloom, mis lihtsalt ei taha lubada, et inimesed peavad alluma küündimatute ja saamatute minakesksele sonimisele, millest tehakse seadusi. See kõik on kuidagi nii leninlik ja ajaloo mõttes kordub veel farsina ka, et väga kahtlane on „valimistel“ loota nii palju rumalaid valikuid teinud rahva „helgele tulevikule“.
Näitlejana olete kindlasti pidanud kokku puutuma paljude ettearvamatute olukordadega. Kuidas olete suutnud ennast rollides maksma panna ja uute olukordadega kohaneda?
Kas nüüd näitlejana, pole ju õieti näitleja olnudki, aga inimesena on „olukordades” oldud küll. Tagantjärele tarkusega võib siin kasutada Heinrich Himmleri SSi-sisesele eliidile öeldut: „Surma tuleb anda ja surm tuleb ka vastu võtta“. Loomulikult ei mõeldud sellega füüsilist surma, vaid oma mina surmamist ja selle teadmise teistele edasi andmist. See on seotud ka varem mainitud nui neljaks igal pool võitmise sooviga. Näiteks, kui poksija läheb ringi, ei tohi ta oma mina kaasa võtta, sinna peavad „minema” tema tahe ja tehnika, sest mina võib muidu haiget saada. Täpselt samuti ei tohi kunagi võistelda iseendaga, sest võites tunned sa ka enda kaotuskibedust. Lisaks seguneb sellesse veel õiglustunne, mida kiputakse pidama just selleks nui neljaks võidusooviks. Kes nüüd sellest aru sai, endale teeb pika pai.
Kas näitlemise ajajärku võib nimetada Teie karjääri kujunemisaastateks? Mida olete sellest ajast õppinud, kõrva taha pannud?
Karjäär? Pole kindel, kas mõistame seda sõna ühtemoodi. Kujunemine? See sõltub ikka rohkem iseloomust ja kuulekusest.
Selles, kuidas sa kuhugi kollektiivi sisse sulandud ja tihtipeale just selle ala tõeliselt kuldsete tegijatega vastupidises suunas liigud, ilmselt väljendubki võime „teha karjääri“ ja „kujuneda“. See on omapärane tunne, kui korraga saab kolleegist „ülemus“, kes enam ei olegi kolleeg, sest korraga on ta nii tark, et temaga pole enam millestki rääkida. Ja nii ongi paljudel valida, kas lahkuda või tuhmuda.
Kaudselt võttes selle õppimise ja kõrva taha panemise kohta olen kunagi lausa luuletuse kirjutanud. See on ühest suuremast pundist ja käib ühe kamraadi kohta.
Vana Kloun
Kord õhtutaevas nähti meteoori
ja vaatajatel kinni oli hing.
Kes imestas. Kes kähku miskit soovis;
kui ilus oli taevast pärit lind!
Pikk tulesaba pooleks lõikas taeva
ja Veenus varjus tema leegisse.
Ma nägin tuld ja armastusevaeva
kui pilgu heitsin taevapeeglisse.
Oh, kõrgust, millest tulisaba langes!
Ja madalust, mis ootas teda ees.
Oh, kõrkust vaatajail, kel kaelgi kange!
Ja alandust, mis tähel lõpu teeb.
Kui nuga võist – nii läksin läbi elust.
Nii taevas praegu läheb meteoor.
Mis taeval sellest – tal ei ole valus,
kuid minul pihku lõikab iga elujoon …
Kord õhtutaevas kaesin meteoori –
eks seks, et nägin, kuidas langes ta.
Ehk leiad minuski neid „taevalisi jooni“?
Sa ütle, palun, ära andesta.
Mida peaks tulevane näitleja tegema, et temast dokumentaalfilm kirjutataks?
Kui see nüüd vihje ei ole, siis peab tulevane näitleja olema selleks ilmselt suure ja õige suhtlusringiga loll, andetu, küündimatu ja kohutavalt edev – siis „kirjutatakse temast dokumentaalfilm“. Tõsisemalt öeldes tuleb aga mõista näitleja tegelikku üksindust, tema rohkem või vähem rikutud või kurnatud psüühikat, kroonilist soovi, et „keegi mõistaks“, pidevat pinges olekut, ka suutmatust või õnnelikul juhul loomulikku võimet sellega kohaneda. Dokumentaalfilmi saab siiski teha vaid näitleja tehtust; isegi kaasaegsete mälestused on sellise portree puhul liigsed ja näitavad pigem rääkijat kui seda, kellest jutt.
Olete ühest küljest võtnud sõna tõsistel ühiskonnateemadel, teisalt aga tuntud ka naljamehena. Kuidas Te nende vahel end balansseerite? Kas elu tuleks võtta pigem naljakalt tõsisena või tõsise naljana?
Ega nn tõsistest asjadest ei pea tingimata rääkima ilmaliku surnumatja ilmega läbi hullu kantseliidi ja värdsõnade. Tõsidus on poos ja pisukese piiratuse tunnus – hirm, et sind ei võeta tõsiselt. Inglastel on ütlemine, et „tal ei ole huumorimeelt“, mis tähendab, et kõnekujundeid ja tähendamissõnu ei maksa selle inimesega rääkides kasutada, see tekitab temas segadust ja viha. Seda kummalisem on kuulda uhkusega öeldud lauset „meie siin nalja ei mõista” ja taibata, et tegelikult nii ongi.
Balansseerida sealjuures pole vaja, suhtlusring puhastab end ise ja selle mõõdupuu on näiteks telefon – vaata mitu inimest sulle üldse helistab. Seevastu on ka mittehelistajaid kahte sorti: paremad neist on kamraadid, kellega kokku saades võib samuti kõike mõistes vaikida, aga sa tead, et nad on olemas ja neil ei ole sinu jaoks sõnu „mõni teine kord“ või „homme“.
Kunagi olid meil kamraadidega mõne probleemi lahendamiseks nõupidamised. Tavaliselt tuletasime siis meelde mõned teemaga seotud anekdoodid ja läbi nende kujundite lahenes ka probleem, jäi vaid vormistamine.
Elu on see, mis ta on ja suurim õnn on see, kui ei märka, et elad.
Kuidas jõudsite raadiotegemise juurde?
Kui saatus tahab nii, on asjatu kõik vaev,
ei aita sinu nutt, ei raev.
(Molière)
Kindlasti paljud arvavad, et raadiotöö on peamiselt meelelahutuslik mulli puhumine. Tehke palun neile selgeks, mida see töö endast tegelikult kujutab.
Igasugune avalik esinemine on katse hüpnotiseerida võimalikult suurt osa publikust. Mis puutub mulli puhumisse, siis … väga suur hulk inimesi rohkemat välja ei kannatagi. Oletan siiski, et selle töö tegemiseks on soovitatav neljateistkümnendaks eluaastaks läbi lugeda enam-vähem kogu maailmakirjanduse klassika ja paras ports ka meie oma kirjanikke, keda selles vanuses on huvitav lugeda.
Millega Te hetkel tegelete? Kas raadiotöö toimetused jätavad Teile aega ka näiteks mõne hobiga tegelemiseks?
Tööpäevad on pikad. Aega „hobi“ jaoks, et mõned päevad vaikida ja üksi olla, pole viimastel aastatel olnud. Pean ennast mõneti patrioodiks ja patrioodi evolutsiooniline kohus on oma isade maal ellu jääda, isegi sellise riigikorra(tuse) juures.
Mida soovitaksite peatselt kooli lõpetavatele noortele, kes alles seda oma ametit otsivad, või siis nendele, kellel pole kindalt eeskuju ega suunajat? Kuidas tänapäeva raskes konkurentsis ellu jääda?
Tehke kõik, et nimetada asju õigete nimedega. Otsige neid, kes õigetest nimedest õigesti aru saavad, siis saate teha õigeid asju. Tehke õigeid asju õigel ajal, õiges järjekorras ja õigel hulgal. Unustage minakeskne sonimine, nähke maailma, mitte oma naba. Arendage oma tahet ja tehnikat.
Oma soovitusi või kommentaare.
Võimalik, et olen vanaks jäänud, aga tundus, et üle pika aja küsiti ka midagi asjalikku. Vist.
Eesti spordilaulu konkursi finalisti Vesikas & Fofkini loole „Spordiminutid” valmis nüüd ka Tartu Maratoni klubiga koostöös hoogne muusikavideo.
Muusikalembesed spordimehed (või siis spordilembesed muusikamehed) on kindlasti kursis sellega, et Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Autorite Ühing korraldasid koostöös Muusika-aastaga möödunud suvel Eesti spordilaulukonkursi. Konkursile laekus kokku 46 lugu, millest finaali jõudsid viis – teiste hulgas ka „Spordiminutid”, esitajaks Lääne-Viru juurtega räpiduo Vesikas & Fofkin.
Nüüd, üle poole aasta hiljem, on loole Tartu Maratoni klubi kaasabil valminud ka visuaal, kus võib näha klippe klubi arhiivimaterjalidest. Video monteeris kokku Peeter Liik, järeltöötluse tegi Tanel Leiner. Loo sõnade autoriks on Vesikas & Fofkin ning taustamuusika produtseeris Gee. Mõnusat vaatamist ja mõnusat sportimist! Ärge siis maratoni unustage – see juba 8. mail! 😉
YU veespordi kirjutamiskonkursi võitjaks osutus Siim Juuse looga „Tuulepüüdja”.
Siim on lohesurfar, kelle huvist ekstreemspordi vastu on välja kasvanud tõsine surfiga tegelemise kirg. Ise ta põhjendab seda sellega, et: „ekstreemsport on minust läbi kasvanud ja mina kasvan läbi adrenaliini”.
Siimust on tänaseks saanud lohesurfiinstruktor, kes võib kõiki soovijad ohutult laineid püüdma õpetada. Kuidas Siim lohesurfini jõudis ning mida põnevat on tal sellega seoses juhtunud saad juba täpsemalt lugeda YU suvenumbris.
14. aprillil kuulutasime välja konkursi YU suvenumbri tarbeks, kus otsisime noort harrastajat või profisportlast, kes kirjutaks meile oma adrenaliinirohkest veespordi kogemusest.
Täname kõiki kirjutajaid ja soovime edaspidiseks tuult tiibadesse!
Kevadisi spordijutte ja muid põnevaid YU kevadnumbris ilmunud lugusid saad lugeda nüüd ka digiversioonina. Vaata lähemalt siit.
Pisikesest Tammispea külast Lahemaalt pärit Tõll Simson teab, kuidas unistada suurelt. Kuigi igapäevaselt töötab noormees Viasati müügiosakonnas, kuulub ta süda jäädavalt kõige huvitavama kõlaga spordialale – jiu-jitsule.
Räägi, kuidas Sa jiu-jitsuni jõudsid? Mis inspireeris Sind millegi nii omapärasega tegelema?
Käsil oli esimene õppeaasta Tartu Ülikooli semiootika erialal. Ühel päeval pakkus sõber spontaanselt välja, et kuule Tõll, tule minuga trenni kaasa. Mõeldud, tehtud. Algselt tegelesin tegelikult taipoksiga, ent mingil hetkel tundsin, et sellest on mulle liiga vähe ja mind köidab hoopis enam just vabavõitlus. Nii vahetasin klubi ja tulin Võimlasse üle, hakates seejärel maasvõitlust õppima. Peale üsna lühikest perioodi sain aru, et see ongi see kõige lahedam asi üldse! Sobis mulle täiesti ideaalselt. Alguses pidasin maha ka mõned vabavõitlusmatšid, kuid üsna pea asusin jiu-jitsut praktiseerima. Jiu-jitsu on vabavõitluses oluline distants, mida tuleb treenida ka vabavõitlusega tegelejatel.
Minu ja jiu-jitsu vaheline tõmme on uskumatu! Tegemist on äärmiselt laheda kahevõitlusalaga, mis mind tegelikult klassikalisest tiimispordist palju enam kõnetab. See, kuidas ma pean iseenda tegude eest vastutama, on üks mu lemmikosa kogu asja juures. Ent tegelikult ei saa ka selle puhul tiimitööd unustada.
Kirjelda pisut pikemalt, mida Sa mõtled selle all, et ka tiimitöö on üks jiu-jitsu märksõnasid. Kõik ju teavad, et tegemist on kahevõitlusalaga.
Jah, muidugi. Minu selja taga on suur tiim ning see, kui palju ma olen viimase kahe aasta jooksul jõudnud ära teha, ei ole kohe kindlasti ainult minu töö. Mul on treener, kes aitab mul kõiki võistlusi analüüsida ja tehnikaid lihvida, samuti õiget kehakaalu hoida ja toitumist korrigeerida. Mul on füsioterapeut, kelle abil sooritan erinevaid harjutusi, mis aitavad mu keha korras hoida. Lisaks veel treeningpartnerid, kes igapäevaselt end kägistada lubavad ning nii suurelt kui vähegi võimalik vastu põtkivad. Ning loomulikult õpilased, kes motiveerivad mind olema järjest parem treener.
Kas Sa mäletad seda hetke, mil said aru, et jiu-jitsu ongi see, millega soovid edaspidi nii pühendunult tegeleda?
Tead, ma tundsin kohe, et see on see õige. Käisin esimeses trennis ära ja see oli nii põnev, et ei suutnud järgmist trenni ära oodata. Sõber andis ka kohe näpunäiteid ja näitas erinevaid videoid, mis sest, et ma alguses mitte midagi aru ei saanud. Aga ega see oli semiootika õppimisega samamoodi. Sattusin täiesti juhuslikult kodus Lotmani raamatu peale, lugesin seda ja ei saanud kohe mitte midagi aru. Ent just see andis mulle tõuke semiootikat õppida ja tagasi mõeldes ei oleks osanud ma paremat valikut langetada. Ma lihtsalt pidin sellest asjast aru saama.
Kuidas Sa tundsid end esimestel kordadel matile minnes?
Eks ikka hirm oli sees. Tegelikult on siiamaani hirmus. Osalen ju järjest suurematel võistlustel ja eks seal ole ka järjest rohkem pealtvaatajaid ning seda show-elementi kah rohkem sees. Kuid mulle meeldib mugavustsoonist välja tulla, ennast sundida ning ületada. See tekitab tunde, et mitte midagi ei ole kättesaamatu, kui selle kallal piisavalt palju vaeva näha ja harjutada, harjutada, harjutada.
Kui kaua oled Sa nüüdseks ise treeninguid andnud?
Õpetamisega alustasin ma eelmisel suvel. See tuli niimoodi, et kui mul sai kaks aastat täis ja ma sain sinise vöö, siis Jorgen (klubi Võimla peatreener) hakkas juba vaikselt märkusi tegema ja andis mulle vaikselt ka enda trenne, mida asendada. Ning suvest sain koos Martin Orgusaarega, kes oli minu enda baaskursuse õpetaja, enda esimese baaskursuse läbi viia, nii et mul oli väga prestiižne kaastreener, kes aitas mind väga palju edasi. Kusjuures koos Martiniga viime siiani koos baaskursuseid läbi. Mida ma aga tunnen, on see, et selline õpetamine paneb ka mind ennast enam baasteadmisi üle kontrollima ja tehnikate algtõdesid korrigeerima. Ajapikku tekivad harjumused ja tehnikad, mida ma teen kuidagi omamoodi, ja siis, kui ma ei ole võimeline seda teistele edasi andma, ei ole sellel ka oma väärtust. Kui pean aga pidevalt pisidetailideni välja minema ja asja tükkideks arutama, kinnistuvad erinevad nüansid mu peas tugevamalt kui nad senini on olnud ja seega tekib ka enam mõistmismomente, mis kanduvad omakorda edasi teistesse valdkondadesse ning tehnikatesse.
Millised on need baasteadmised, mida on vaja enne matile minekut kindlasti teada?
Kümme nädalat õpime põhitehnikaid Tartus. Selle aja jooksul vaatama üle kõik olulisemad positsioonid ja tehnikad, misjärel on võimalik alustada edasijõudnute treeningutega. Erinevad asendid ja nende vahetused.. ning loomulikult peame ka kehale jiu-jitsut tutvustama, kuna seal on natuke koordinatsiooni vaja harjutada, samuti liikuvust tekitada. Aga ei pea muretsema, et kui pole kunagi väga palju sporti teinud või liigutanud, et siis ei saa hakkama. Tuleb lihtsalt trenni tulla ja peale hakata. Jiu-jitsu vormib inimesed täpselt selliseks, nagu selle jaoks on vaja.
Mis vanuseklasse Sa õpetad?
Lapsi me Eestis veel eriti ei õpeta, kuna pole veel selgeks mõelnud, millist lähenemist selleks kasutama peaks ning kuidas lastele täpsemalt läheneda. Ent meil on see tulevikus kindlasti plaanis. Mina ise õpetan noori ja täiskasvanuid: kõige nooremad on ehk 16-aastased ning vanimad üle 40.
Kuid kui suur on see huvitundjate grupp senimaani olnud?
Üle 20 on trennides ikka alati olnud. Ning need, kes juba edasijõudnute rühmas on.. no nii tore on näha, kuidas tullakse trenni nii, et silm särab ja süda ihkab juba kaugelt jiu-jitsu järele. Tuleb natuke mängida, aga kui leiad selle mänguelemendi ja rõõmu üles, siis on huvi ikka suur. Näiteks edasijõudnute trennis on meil olnud ka 33- ning 45-liikmeline rühm.
Nii et Sulle tundub, et jiu-jitsuga tegelemine läheb tõusvas trendis?
Muidugi! Eestis üleüldiselt on näha, kuidas jiu-jitsu leiab endale järjest enam liikmeid, kes leiavad selle lõbu ja mängu üles. Lisaks on sul alati trenni minnes selline tunne, et tõesti tahad tagasi minna ja sind hoiab meeldiv kogukond.
Kui palju õpetajaid Eesti peale kokku on?
Oi, Eesti peale tuleb neid õpetajaid ikka korralikult kokku. Tallinnas on näiteks 3D Treening, kellega me palju läbi käime ning kes on meie head sõbrad. Ja Tartus oleme meie ning meil on ka päris mitu treenerit. Ning Pärnus õpetatakse ka jiu-jitsut, seega on kolmes suuremas linnas põhigrupid täielikult esindatud.
Sa juba enne põgusalt mainisid vööde värvi, ent kuidas teil vööde järgi see jagunemine klassiti käib?
Kõige esimene on valge vöö: see on siis, kui sa tuled trenni ja ostad oma kõige esimese kimono ja hakkad aktiivselt trenni tegema. Siis kui oled juba korralikumalt harjutanud, saad nagu mina kätte oma sinise vöö. Järgmiseks tuleb lilla vöö, milleni liigutakse hea 4-5 aastat. Siis on pruun vöö ja edasi must vöö, mis on juba nagu dekaadi töö. Eestis on näiteks praegu kolm musta vööd. Kusjuures räägitakse, et kõige rohkem loobumisi ongi valges ja sinises vöös, kus sa pead n-ö kõige rohkem pingutama. Sinine vöö on hästi lai kategooria, mõned poisid on võistlustel selles kategoorias juba 5 aastat treeninud. Vööde saamiseks ei ole meil aga eraldi eksameid, see on puhtalt treeneri hinnang, kas sa oled valmis järgmist vööd kandma või mitte.
Millist enda võitudest pead Sa senini kõige olulisemaks?
Eesti Meistritiitel oli mõnus, 2015. aastal. See oli minu jaoks täielik üllatus ja jäi meelde, kuna ma ületasin enda jaoks kui mingisuguse etapi. Sain juurde palju enesekindlust ja hakkasin ka rohkem võistlustel käima ning reisima. Ning sellest perioodist edasi on kõige suurem Münchenis võidetud avatud kaalu pronks, kus ma võitsin kahte endast suuremat vastast.
Kas Sul on ka mõni selline võistlus, kuhu tulevikus kindlasti jõuda soovid?
Olen ju minemas MMile, mis on kindlasti üks suurimaid pingutusi ning katsetusi igale sportlasele. Kuid ma tunnen, et praegu on õige aeg sinna minna! Muidu ma aga liialt ette ei mõtle. Ma ju tegelikult ei tea, milline inimene 5-10 aasta pärast olen. Enamasti panen lihtsalt ühe ürituse paika ning töötan üritusest üritusse, panustades igasse ühte maksimumi.
Kirjelda palun jiu-jitsut märksõnadega.
Liikumine erinevate tasandite vahel. Aktiivne rüselus võ võitlussituatsioon. Liikuvusmängulisus. Vastase alistamine ilma talle haiget tegemata.
Kui Sa peaksid jiu-jitsule konstrueerima hüüdlause, siis milline see oleks?
Jiu-jitsu on tore!
See on tegelikult see, kuidas jiu-jitsu mulle enim mõjunud on. Ma ei tule trenni vööde pärast või selleks, et kellelegi korralikult haiget teha. Ma tulen trenni, kuna trenn tekitab minus põnevust ja ma avastan iga päevaga midagi uut ja huvitavat.
Kas tegeled ka paralleelselt mõne trenniga?
Ega see otseselt kohustuslik ei ole, eriti kui alustaja oled. Siis tuleb lihtsalt jiu-jitsu maailma avastada. Kuid võistleval sportlasel nagu mina praegusel hetkel olen, on kindlasti vaja võimelda füsioterapeudi poolt koostatud kava alusel. Lisaks käin ma pühapäeviti joogas, kuna see on lõõgastav lõpp pingelisele nädalale, mis aitab endas rahulolu leida.
Räägi Stardipaigast: mille poole Sa läbi selle püüdled?
Minu praeguseks suurimaks eesmärgiks on võistelda jiu-jitsu maailmameistrivõistlustel. Ainuüksi sellele mõtlemine tekitab minus ettekujutamatu motivatsiooni, mida ei suuda isegi sõnadesse panna. Soovin esineda enda vääriliselt, inspireerides nii ka mind ümbritsevaid inimesi, ent selleks pean olema parimas vormis. On oluline, et inimesed mõistaks, et sport toimub ka väljaspool klubisid. Tuleb lihtsalt suuremaid eesmärke seada, julgemalt peale hakkama ning ennast proovile panema. Lisaks vajan toetust, et õppida Art of Jiu Jitsu Akadeemias fantastiliste treenerite käe all, kelle tegemisi ning oskuseid ma igapäevaselt YouTubest jälgin ja alatasa trennides jäljendada püüan. Kuidas need inimesed päriselt välja näevad, kuidas nad treenivad, millised näevad välja nende tavalised tööpäevad? Ma tahan seda kõike reaalsuses kogeda, et hiljem kõik need teadmised ning oskused ka Eestisse kaasa tuua ja enda õpilasi seeläbi arendada.
Mis on see, millega püüad Stardipaiga sadade projektide vahelt välja paista?
Ma unistan suurelt ja kui ma juba enda eesmärgist rääkima hakkan, tähendab see, et ma olen selle jaoks juba ammu tööle hakanud. Soovin inimestele näidata pühendumist, mis on mind edasikandvaks jooneks ja tänu millele usun, et minu ees on kõik uksed valla. Pane enda töösse hing ja nii märkavad seda ka kõik teised!
Anna ka Sina oma panus. Vaata videot ja aita Tõll Simson maailmatippu!
Teevi: Huvi fotograafia vastu tekkis juba põhikoolis ja isegi mitte otseselt pildistamise vastu, vaid esmalt hakkasin praktiseerima fototöötlust. Teadsin alati, et tahan millegi loomingulisega tegeleda ning fotograafia oli selleks kõige õigem valik. Minu arust on maailm läbi kaamerasilma hoopis huvitavam ning fotole on võimalik püüda ka seda, mida palja silmaga ei pruugi näha.
Teesi: Fotograafia hakkas mind huvitama juba üsna varakult. Võiks arvata, et peres oli juba eeskuju olemas või sai juba väga noorena käidud putukaid ja lilli pildistamas, kuid nii minu kui mu õe puhul tekkis huvi hoopis teistpidi. Nimelt oli meie jaoks äärmiselt põnev eksperimenteerida erinevate fototöölusprgorammidega. Võiks öelda, et kõigepealt tuli huvi fotomanipulatsiooni vastu ning seejärel oli pildistamise huvi juba paratamatu tagajärg.
Kas ja kus oled oma eriala omandanud?
Teevi: Fotograafiat õppisin ma Tallinna Polütehnikumis aastatel 2012-2014. Samuti on läbitud mitmeid lühikursuseid.
Teesi: Oma fotoeriala olen saanud Tallinna Polütehnikumist. Seal oli selleks 2-aastane õpe, mis hõlmas süviti nii teooriat kui ka praktikat.
Kellele on Sinu fototeenus suunatud?
Teevi: Minu sihtrgupiks on lapseootel naised koos peredega.
Teesi: Minu sihtgrupiks on pered vastsündinud beebiga. Kogu minu töö hõlmabki 90% ulatuses alla 2-nädalaste beebide jäädvustamist kunstilisel viisil. Tihtipeale tullakse ikka ja jälle tagasi, et jäädvustada ka järgmisi eluetappe, näiteks istuma õppimist ja käima hakkamist.
Kust ammutad inspiratsiooni?
Teevi: Inspiratsiooni ammutan nii teistelt oma ala professionaalidelt kui ka internetist, kuid eelkõige kliendilt endalt. Ma üritan sessiooni algul ära tunnetada, millise isiksuse ja loomuga klient on ning selle järgi siis otsustada, mis suuna ja iseloomuga pildid tegema peaks.
Teesi: Insipiratsiooni saan ma tegelikult igaltpoolt. Poes käies jäävad alati silma igasugused korvikesed ja ämbrikesed, kuhu vähegi beebid sisse mahuvad. Lilled on samuti ühed suured lemmikud. Kasutan neid oma stuudios palju. Beebid ise on muidugi peamiseks inspiratsiooni allikaks, sest kõik nad on oma tegu ja oma nägu.
Mida pead fotode puhul kõige olulisemaks?
Teevi: Väga tähtis on muidugi emotsioon, mis annaks edasi pildi loo ja tunnetuse küll aga pean kõige olulisemaks valgust. Kaunid fotod saavad eelkõige sündida ainult headel valgustingimustel ja oskuslikul valguse kasutamisel. Valguse olemust ja käitumist õpin ma siiani igapäevaselt ja ilmselt päris selgeks ei saa ma seda kunagi.
Teesi: Kõige olulisem on valgus! See on foto põhi ja sellele rajanevad kõik järgmised aspektid. Valgus tundub lihtne mõiste, kuid osata seda just enda kasuks pöörata nõuab palju harjutamist.
Kas Sul on eeskujusid?
Teevi: On ja lausa mitu. Kõige suuremaks eeskujuks pean Kanada fotograafi Alli Pecki. Samuti on suureks eeskujuks olnud Austraalia fotograaf Erin Elizabeth ja USA fotograaf Bailey Smith. Ma naudin nende fotograafide käekirja, stiili ja tööeetikat.
Teesi: Kuigi tipptasemel vastsündinute fotograafe on maailmas väga palju, siis pinksamalt jälgin nii umbes 5 erineva fotograafi teekonda. Nad kõik erinevad stiililt veidike teineteisest, kuid kõigi töös on nüansid, mis mulle väga meeldivad ja mida ma ka oma tööga ühildada proovin. Tegemist on Ameerika fotograafidega.
Mida pead enda suurimaks saavutuseks?
Teevi: Väga suureks saavutuseks pean 2013 aastal läbiviidud ülemaailmset fotoprojekti One Moment, mille raames kutsusime üles tervet maailma ühel ja samal ajahetkel pildistama. Tulemuseks olid ilusad ja lahedad fotod, mis saadeti meile lausa 80 erinevast riigist. Väga uhke olen ka oma pisikese hubase stuudio üle, mille koos õega avasime 2015 aasta suvel.
Teesi: Isiklikult tunnen, et suurimaks saavutuseks on oma stuudio avamine ja see täiskoormusel tööle panek. Kui varasemalt sai sessioone korraldatud vaid klientide kodudes, siis stabiilsed tingimused oma stuudios tõstsid mu pildid uuele tasemele.
Mida soovitad algajatele fotohuvilistele?
Teevi: Kindlasti palju sihikindlust! Leida tuleks see teema või žanr, mis kõige südamelähedasem on ja seda üksikasjalikult arendada. Mida rohkem harjutada ja analüüsida oma töid, seda paremaks nad lähevad.
Teesi: Katseta ja proovi erinevaid teemavaldkondi. Nii peaks mingi aja peale esile tõusma kas üks või paar meelisteemat, mis paremini välja tulevad või rohkem meeldivad. Soovitan väga enda jaoks leida see kindel suund, mida täiustada ning edendada. Kuna fotograafe on meil Eestis väga palju, siis oma niši leidmine tuleb ainult kasuks.
Kuhu oled jõudnud 10ne aasta pärast?
Teevi: Tahaks väga loota, et 10 aasta pärast armastan endiselt oma tööd väga ja teen seda südamega. Samuti on soov ühel päeval hakata oma teadmisi jagama ja uusi fotohuvilisi koolitama.
Teesi: Loodetavasti tegelen ka 10 aasta pärast nii fotograafiaga kui ka miks mitte vastsündinutega. Tulevikuplaanide hulka kuulub kindlasti ka fotohuviliste koolitamine ning õpetamine.
