by | mai 4, 2017 | Kultuur
Eelmisel nädalal avalikustati Euroopa olulisima noore jazzitalendi festivali „12 Points“ osalejad. 12 väljavalitud osaleja hulka pääses ka
Kirke Karja Kvartett.
Noorte jazzitalentide tutvustamisele pühendunud festivalil on alates 2007. aastast esinenud peaaegu 600 noort muusikut. Iga aasta valitakse programmi 12 erinevast Euroopa riigist täpselt 12 jazzi koosseisu. Festivali üheks eesmärgiks on tutvustada Euroopa värskeimat jazzi, seega on programmi valimise kriteeriumiks jazzi innovatiivne ja dünaamiline tõlgendamine.
Eestist kandideerinud ja väljavalitud Kirke Karja Kvartetti kuuluvad lisaks noorele jazzpianistile Kirje Karjale muusikud Kalle Pilli, Martin-Eero Kõressaar ja Karl-Juhan Laanesaar. Kirke Karja on varasemalt võitnud Noore Jazzitalendi auhinna 2014. aastal.
Kõrgelt hinnatud festival toimub 16.-18. juulini Aarhusis, Taanis. Juba 11. korda toimuv festival teeb tihedat koostööd Aarhus Jazz Festivaliga ja JazzDanmarkiga, lisaks teeb selle aasta festivali eriliseks asjaolu, et 2017. aastal on Aarhus Euroopa Kultuuripealinn. Kirke Karja Kvartett astub üles avapäeva õhtul ehk 16. juulil.
by Mari-Liis | märts 15, 2017 | Kultuur
Üks tavalisest soojem ja kevadisem kolmapäev juhatas mind juba traditsiooniks kujunenud igakuisele kiirkõnnile džässirajal. Ent sel korral liikusin ma selgelt teises suunas, nimelt noorte tegijate loomingu poole. TudengiJazzi juubelipidustused jõudsid Tartusse!
Kui aga mõtlete nagu mina, et neli ühe õhtu jooksul lavale astuvat bändi võivad jääda liialt üksluiseks, siis võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel.
Kuigi olen elupõline tartlane, ei olnud minu vaist enne TudengiJazzi mind Tartu Jazzklubisse kontsertile viinud. Sestap ei teadnud ma ka oodata, kas publiku seas on pigem vanem või noorem põlvkond, pigem tõelised muusikafanatid või lihtsalt kolmapäeva õhtu nautijad. Kuid sama mitmekesine, kui oli tol õhtul kõlanud džäss, oli ka rahvas, kes noorte innukat musitseerimist jälgis.
Esimesena lavale astunud Kristi Raias Trio ei vajanud pikalt aega, et end publikuga samale lainepikkusele viia. Üheskoos jutustati lugu esimesest tutvumisest armastuseni, mil abiks töötlused tõelistest džäss-standarditest, nagu Frank Sinatra ja I’ve got you under my skin.
Poole tunni möödudes asendus heliseva vokaaliga trio aga õhtu kõige spontaansema, isegi natuke rokiliku džässiga. Raisky Business’i rahvusvaheline koosseis asus mängima ilma ühegi noodita! Nelik, kes järgmise kolmekümne minuti jooksul vaevalt teineteist vaatas, mängis instrumente aga täielikul usaldusel ning pakkus kuulajatele värskendava džässikogemuse.
Õhtu teises pooles liikusime tagasi vähemalt minu jaoks natuke “klassikalisemale” džässile. Koosseisu Jazz In Case andekad heliseadjad esitasid kuulajatele lugusid täiesti oma repertuaarist, kusjuures mängiti õhtu jooksul iga bändiliikme ühte lugu. Huvitava nüansina meeldis mulle nende lugude puhul, et oli olemas küll pealkiri, ent teosed ise olid sõnadeta, mistõttu jäi iga kuulaja otsustada, millist emotsiooni üks või teine käik tähistas. Nagu muusikas ikka, oli palju tõlgendamise küsimus. Ning ega teistest vähem ei inspireerinud ka õhtu viimane, Kristiina Päss Blue Gallery.
Hoolimata sellest, et ealt noored džässilembelised olid koos musitseerinud vaid mõned kuud, mõjusid nad laval justkui vanad kalad. Kuid eks see ole järjepideva ja innuka tegutsemise vili, mis pakub mõtlemisainet meile kõigile. Just džässilava võib olla koht, kust leiame motivatsiooni ka oma südameasjaga tegelemiseks.
Noor muusik, Sa innustad!
by | märts 14, 2017 | Kultuur
15. märtsil kl 17 avatakse Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos näitus “Kes loob linna?”, mis toob vaatajateni linna kujundamise sedakorda tegijate endi pilgu läbi – sõna saavad arendajad, linnavõim ja linnakodanikud.
Tartu näitel uuritakse, kes loovad linna ja millised on nende eesmärgid? Kuidas seda koos paremini teha?
2016. aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud arhitektuurinäitus “Kes loob linna?” on pühendatud Tartu linnavõimu, arendajate ja kodanikuaktivistide tegevuse ja ruumiliste väljundite tutvustamisele.
Samuti esitletakse kaasaegset visuaal- ja tekstikunsti, mis joonistab välja Tartu märkimisväärsed kohad ja voolib linna nägu. Linna vaadeldakse erinevate huvigruppide vaatevinklist. Linnakeskkonna mõtestatud areng sõltub nende gruppide võimest visiooni omada, dialoogi pidada ja koostööd teha. Kui me teame, millised võimalused ja vahendid on linnaruumi arengu suunamisel linnavalitsusel, kinnisvaraarendajal või linnakodanikul, siis oskame paremini koos linna luua.
Mitmekülgse väljapanekuna üles ehitatud näitusel näeb Tartu sündmusruumi kaarti, olulisemaid avaliku ruumi planeeringuid, hästi konteksti sobituvaid arhitektuuriobjekte, aga vilksamisi ka Tartu salapäraseid äärealasid, mis varjatud moel Tartu atmosfääri kujundavad. Näitust täiendavad intervjuud erinevate huvirühmade esindajatega, kelle hulgas on nii linnaplaneerimisega tegelevaid arhitekte ja ametnikke, kinnisvaraarendajaid kui linnaaktiviste.
Näituse kuraatoriteks on kunstiteadlane Pille Epner ja arhitekt Kaja Pae, kelle sõnul keskenduti näitust kokku pannes olulistele linna kujundavatele protsessidele ja initsiatiividele: “Viimastel aastatel tekkinud, kohati üsna tuline diskussioon, mis kriitiliselt küsib kvaliteetse ja Tartule omase linnakeskkonna järele, on märk üheltpoolt läbimõelduma planeerimise vajalikkusest ja teisalt soovist selle suunas liikuda.” Näitusega kaasneb ruumigurmaani kaart, mis tutvustab Tartu nüüdisarhitektuuri ja tartulikke kõrvalradu.
Näitus jääb soolalaos avatuks 23. aprillini.
Näituse raames toimub laupäeval, 1. aprillil kl 15 vestlusring Tallinna mereääre uutest visioonidest.
Kuraator: Pille Epner, Kaja Pae
Näituse kujundaja ja fotograaf: Paco Ulman
Graafiline kujundaja: Tuuli Aule
Illustraator: Eleonora Kolycheva
by | märts 3, 2017 | Kultuur
Kui midagi väga soovid ja selle nimel kõvasti pingutad, siis saavutad suurepäraseid tulemusi. See vanarahvatarkus käib just kurdi kergejõustiklase Kairit Olenko kohta, kes hakkas isa jälgedes spordiga tegelema ning on tänaseks mitu meistritiitlit saavutanud.
Kuidas avastasid endas spordikire?
Mina isa Vladimir Olenko on tuntud mitmekülgse spordimehena, kellelt olen ilmselt spordigeenid saanud. Juba maast madalast olen spordiga kokku puutunud, mu võrkpallihuviline isa võttis mind võistlustele kaasa. Sellepärast on ka võrkpall jäänud tänaseni minu üheks suureks armastuseks. Erinevate spordialadega hakkasin tegelema juba 1992. aastal Porkuni koolis õppides, kergejõustikuga alustasin natukene hiljem. 1997. aastal asusin õppima Tallinna kurtide kooli (praegusesse Heleni kooli – toim), kust algas minu spordikarjäär.
Miks just kergejõustik ja mitte näiteks võrkpall?
Jätsin Porkuni kooli pooleli ja asusin õppima Tallinna kurtide kooli. Just seal alustasin Sergei Matvijenko juhendamisel tõsisemalt kergejõustikutrennidega. Siis sai selgeks, et mulle sobib rohkem individuaalsport, sest mul on kindel eesmärk silme ees ja saan sealjuures olla kindel ainult iseendale, et annan maksimumi.
Sinu puhul kehtib vist ütlus “kiirelt kaugele ja kõrgele” nii tulemuste kui ka alade poolest (tegeled teõkkejooksu, kaugusjüppe ja odaviskega). Miks selline valik ja uidas neid omavahel balansseerid?
Tegelesin varem mitmevõislusega, aga lõpetasin selle, kuna polnud piisavalt motivatsiooni ning Soomes elava treeneri Timo Tõnismaga lõppes koostöö. Otsustasingi siis valida üksikalad ning põhialaks tõkkejooksu. Kõrvalaladeks said kaugushüpe ja odavise. Need on minu lemmikud, kuna tunnen end nendes kindlalt ja need tulevad ka üsna hästi välja.
Milline neist aladest nõuab enim pingutust ja mis tuleb kergemini välja?
Ei saa öelda, et mingi ala tuleb kergemini välja. Kõik nõuavad ikka võrdselt pingutust. Konkurents on kuuljate hulgas tunduvalt pingelisem ning nendega võisteldes saan õige võistlustunde kätte. Samas pean siis rohkem pingutama, end tagant sundima, eesmärgid on suuremad ja motivatsiooni rohkem.
Kui oluliseks pead enda treeningvahendeid? Aga eelsoojendust ning trennijärgset taastust? Mis on su rutiiniks kujunenud?
Treeningvahendid on väga olulised. Ka eelsoojendus ja venitused on tähtsad. Need kõik tulevad juba iseenesest. Tavaliselt teengi enne trenni soojendust ja pärast venitust olenevalt trennist ja tujust.
Kas oled kunagi tundnud mingisuguseid takistusi või erisusi, kuna oled professionaalne sportlane kurdina?
Otseselt mingeid takistusi pole ette tulnud. Samas kui võistlen kuuljatege näiteks tõkkejooksus, siis stardipauku ma paraku ei kuule ning pean jälgima, millal seda vajutatakse. Sellega võin aga stardis sekundeid kaotada.
Kuist leiad sportimiseks inspiratsiooni?
Sünnist peale olen olnud tugev, lapsena meeldis mulle kõikjal turnida ja joosta. Võib öelda, et sain sportimiseks inspiratsiooni loodusest. Praegu mulle lihtsalt meeldib seda teha ja see on mul veres.
Spordis on tavaline, et tuleb ette ka vigastusi, tagasilööke ja muud. Kuidas sellesse suhtud ja sellest võitu saad?
Kui tunnen vigastust, siis võtan kohe rahulikult – jätan trenni või võistluse vahele. Suure vigastuse saamisel pöördun arsti poole. Treeningule või võistlusele võtan alati kaasa külmapihuse ja massaažipalli. Eks vigastustega on raske leppida, aga olen saanud hakkama positiivse suhtumisega.
Oled juba üsna noores eas spordis edu saavutanud – võitnud nii kurtide olümpial kui ka tulnud Euroopa ja maailmameistriks. Millele oma edu võlgned? Mida võid tagantjärele vaadates nende võitude kohta öelda?
2008. aastal saavutasin Türgis Izmiris kolm tiitlit, mis tähendas ka MM edukaima sportlase nimetust. Püstitasin MMil seitsmevõisluses 5062 punktiga uue maailmarekordi, ületades seejuures oma isikliku rekordi koguni 272 pinktiga. Siiani olen mitmevõistluses kurtide maailmarekordiomanik. 2009. aastal võitsin Taipei kurtide olümpial kolm kulda. See oli minu eesmärk ja unistus, mille ka täitsin. Ootasin selle täitumist kuus aastat. Edu võlgnen suurele pingutusele ja tahtejõule, nägin treenides suurt vaeva ja valasin palju higi ja pisaraid. Võidud ei ole tulnud kergelt, selle taga on väga suur töö.
Sinu blogil on tunnuslause “Sport teeb imet!. Miks selline arvamus? Kas ja millist imet sport sinuga teinud on?
Sain esimese olümpiamedali juba 15aastaselt (2001. aastal) Roomas toimunud kurtide olümpial. Kokku olen osalenud olümpial neljal korral, 2013. aastal võitsin sealt kümme medalit. See on minu jaoks ime, sellepärast selline lause.
Sportida on tegelikult üsna kulukas, kuidas sellega toime tuled?
Eesti Kurtide Spordiliit on ikka püüdnud nõu ja jõuga abiks olla, kuigi muidugi alati ei saa nii palju materiaalset toetust, kui parasjagu vaja oleks. Kõik on tegelikult rahas kinni, liidul alati selliseid võimalusi pole. Kurtidel sportlastel ole ka nii palju sponsoreid kui kuuljatel. Mind õnneks sponsib selline firma nagu Ekamant Eesti OÜ.
Tundub, et oled juba kõik kirkamad auhinnad üles noppinud. Kas sul on spordis veel eesmärke, mida saavutada püüad?
Mu eesmärk on järgmisel aastal kurtide olümpiamängudel Samsumis Türgis võita medaleid ja saada kirja head tulemused.
Oled muuhulgas õppinud ka infotehnoloogiat. Miks just seda ning kas oled neid oskusi ka rakendama pidanud?
Jah, olen seda IT kolledžis õppinud, see oli huvitav. Valisin selle, kuna IT sobib kurdile hästi ning mul oli suur huvi arvutite ja muu sellise vastu. Õpitud osksi olen saanud kasutada ka oma töös (Kairit töötab Ekamandis laohoidjana – toim).
Näib, et võistlusgraafik on sul üsna tihe. Kuidas tavaliselt seda paika paned ja sellega toime tuled?
Talve- või suvehooajal kirjutan tavaliselt ette kuupäeva, mil sooviksin võistelda, siis arutleme treeneriga nende võistluste sobivuse üle ning paneme graafiku paika. Kindlasti on ka võistluseid, millest täies mahus osa võtan – näiteks kurtide MM ja OM. Varakevadel treenin tavaliselt soojal maal ja kui siis ka võistlusi on, võtan neist üldiselt osa.
Mida soovitad algajale spordihuvilisele? Kuidas soovitud tulemusini jõuda ja endas see pühendumus leida?
Soovitaksin proovida võimalikult erinevaid spordialasid, et tekiks see äratundmisrõõm, mis on just sinu jaoks see kõige õigem ja parem. Kui oled südames selle õige ala leidnud, siis tekib ka motivatsioon trenni teha ja see toob häid tulemusi.
Fotod: Janne Oja
by Marit Kobakene | veebr. 22, 2017 | Kultuur
Solidaarsus on kuuest Tallinna noorest kokku pandud punkbänd, mis andis just äsja välja oma debüütalbumi. Noormehi on nimetatud ka Eesti pungi tulevikuks. Käisin ise nende Rock Cafes toimunud plaadiesitluskontserdil ning peale seda tekkiski idee neid intervjueerida ning ka teistele noortele teada anda, mis Eesti muusikamaastikul toimumas on.
Kuidas sai bänd alguse? Mille järgi tegite bändiliikmete valiku?
Bändi tõi kokku bassimehe vajadus oma kooli loovtöö jaoks üks J.M.K.E. lugu lindistada. Kogusime sõbrad kokku ning 1. jaanuaril 2016 sai Solidaarsus esmakordselt viiekesi kokku. Proove oli väiksemates koosseisudes tehtud ka varem, kuid bänd oli sel ajal siiski vaid ideetasandil. Peale cover’i tegemist tuli üks kitarristidest välja omakirjutatud looga ning otsustasime bändiga jätkata.
Foto: Heikki Leis
Millest tuleneb nimi “Solidaarsus” ning kas jõudsite selleni üksmeelselt?
Esimene proov oli kõigi jaoks lõbus! Kui poisid üksteise tagisid uurisid, jäi silma üks plekkmärk kirjaga “Solidaarsus”. Ideaalne bändinimi! Mõeldud-tehtud.
Kas bändisiseselt on olnud ka ebakõlasid? Kuidas olete nendega toime tulnud?
Bändisisesed ebakõlad on jäänud vaid kerge sõneluse tasemele. Läbi kompromisside oleme alati jõudnud lahenduseni, mis rahuldab kõiki osapooli.
Rääkige lähemalt oma debüütalbumist. Milline laul on albumilt teie enda lemmik?
Muusikud ise pole just kõige pädevamad oma loomingut hindama. Raadio 2 saate “Punkpolitsei” saatejuht ütles meie kohta hästi: “On sellist vennaskondlikku punkromantilist tegelaskuju-seikluslüürikat, omajagu sirget nihilismi poliitilise psühhoterrori võtmes, paroodiatunnetust kurjamlikku ning sellist klassikalisele eesti pungile omast sirget, kuid siiski vaheldustega primitivismi, kuhu eksib ka ilmselt ebateadlikke ekrperimente ning teadlikumaid Motörheadi ja Metallica mõjusid.” Võtsime bändiga eesmärgiks teha hea plaat, st et ei oleks ühtegi halba lugu. Vaieldamatuks lemmikuks jääb siiski “Must lipp”.
On öeldud, et olete Eesti pungi tulevik – kas olete ise sama meelt?
Oskame öelda vaid niipalju, et bändi laiali ajada ei kavatse ning jääme oma raja juurde.
Milline kontsert on seni olnud kõige meeldejäävam?
Meeldejäävaim kontsert toimus 28.01 Rock Cafes J.M.K.E. 31. sünnipäeval. Arvame, et meie poolt antud show oli siiani parim ning antud üritusel oli meid üllatavalt palju publikut kuulamas.
Kes kirjutab põhiliselt lugusid?
Lood sünnivad tavaliselt koos. Väga vähe on ühe inimese poolt kirjutamist. Lugude kirjutamisel arvestame kõigi liikmete huvidega.
Foto: Heikki Leis
Keda peate muusikamaailmas oma suurimateks iidoliteks?
Bändi ühine lemmik on punklegend The Exploited, kellega õnnestus meil sel suvel ka lava jagada. Hästi palju inspireerivad suured punkbändid, kes pole oma asja jätnud, näiteks NOFX, The Casualties.
Kas praegu on valmimas ka uut muusikat? Millal on fännidel lootust seda kuulda?
Uut muusikat hakkame kirjutama märtsis, kui plaadiesitlused läbi on. Aprillis plaanime ka Eesti turneed, kus ilmselt nii mõndagi uut kuulda saab.
Rääkige mõni põnev/naljakas seik, mis siiani aset on leidnud.
Huvitav hetk oli see, kus üks fänn läks lava ees kallale teisele fännile, kes oli lava poole kontserdi ajal naljaviluks keskmist sõrme näidanud. Mõlemad visati kahjuks klubist välja.
Bändi koosseis:
Karl Korts – viiul, vokaal
Ralf Tõra – bass, vokaal
Simo Atso – kitarr
Siim Soodla – kitarr
Timo Erendi – akordion
Verner Vichmann – trummid
Siiani on nende vaadatuim lugu YouTube’is “Mootorratas”, mida saab kuulata siit.
Poiste enda vaieldamatuks lemmikuks on “Must lipp”, mida saab kuulata siit.
by | veebr. 21, 2017 | Kultuur
Andrus Kõresaar. Foto: Martin Lazarev
Kolmapäeval, 22. veebruaril kell 18.00, toimub Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos viies vestlusõhtu sarjast „Eesti arhitektid“. Külaliseks on sel korral Andrus Kõresaar, loovjuht ja innovaator, kes veab koos arhitekt Raivo Kotoviga Eesti üht edukamat arhitektuuribürood KOKO arhitektid.
Vestlusõhtu juhatab sisse Andrus Kõresaare lühiloeng, mis aruteb teemadel: kas arhitektuur on üle piiri eksporditav? Kas looming ja äri saavad eksisteerida koos? Kui suurt rolli omavad arhitektuurivõistlused kvaliteetse keskkonna loomisel? Sõnavõtule järgneb vestlus, mida suunab arhitektuurimuuseumi kuraator Carl-Dag Lige.
Andrus Kõresaar (1975) on arhitektuuribüroo KOKO arhitektid asutaja ja kaasomanik. Büroole pani ta koos arhitekt Raivo Kotoviga aluse 2000. aastal, mil nende kavandi järgi rajati Hannoveri EXPO 2000 Eesti paviljon. Edaspidi on nad koos KOKO arhitektidega tuntust kogunud eelkõige keerukate hoonete rekonstrueerimise (Fahle maja, Rotermanni kvartali laudsepatöökoda) ning muuseumide rajamisega (Lennusadam, NUKU muuseum, Suurgildi hoone, Eesti Tervishoiu Muuseum, Tartu Ülikooli loodusmuuseum). KOKOs töötab Andrus loovjuhina, lisaks on ta EKA kuratooriumi liige, Eesti Digikeskuse üks asutajatest ja MOTOR loovjuht.
Eesti arhitektid on Arhitektuurimuuseumi vestlusõhtute sari, mis toob publiku ette Eestis tegutsevad või siit pärit arhitektid. Sarja eesmärk on arutleda arhitektuuri päevakajalistel, aga ka ruumikultuuri püsiteemadel. Milline on arhitektuuri roll muutuvas maailmas? Mis on Eesti ruumikultuuri eripära? Milles seisneb ruumi kvaliteet ja kes selle eest vastutavad? Sarjas on seni üles astunud arhitektid Andres Alver, Kalle Komissarov, Veljo Kaasik ja Johan Tali. Loengute salvestused on järelvaadatavat Eesti Arhitektuurimuuseumi Youtube’i kanalil.
Esitlust suunab EAM kuraator Carl-Dag Lige.
Sissepääs muuseumipiletiga.
Sarja toetab Eesti Kultuurkapital.
by Melissa Martikainen | veebr. 20, 2017 | Kultuur
Maailmas on palju imelisi asju ning muusika on kindlasti üks neist. Muusika on miski, mis on aegade algusest siin olnud ja loodetavasti jääb ka lõpuni. Me kõik saame siin maailmas sellest osa, ühel või teisel viisil. Tantsijad koordineerivad oma liigutusi ja lauljad ajastavad oma sõnu muusika järgi, sportlased kasutavad motivaatorina, kurdid tunnetavad selle rütmi. Noorte jaoks on muusika vägagi tähtis. Nad kasutavad seda enda väljendamiseks, maailmast põgenemiseks või lihtsalt ajaviiteks. Enamasti nad küll ainult kuulavad seda päevast päeva, kuid veel imelisem on muusikat ise luua.
Ma olen pille mänginud kogu oma elu. Mu lemmikud lapsepõlvepildid on need, kus mu vanem vend üritab klaverit harjutada ning mina, kes ma vaid ääri-veeri ulatan klahve puudutama, segan teda, et ka ise muusikat teha. Ma arvan, et just sealt mu muusikaarmastus alguse sai.
Kannel
Oma küllaltki lühikese elu jooksul olen mänginud palju pille, kuid lemmikuteks on kujunenud just need, mida paljud teised ei mängi. Kuuekeelset kannelt mängin juba üheksandat aastat. Pill on väga ilus ning lisab igale loole oma sära juurde. See võib olla vaikne taustapill või võimas soolopill, kuid õigesti mängides lööb see alati inimesed pahviks. Tean vaid paari omaealist, kes on seda järjepidevalt mänginud ning see mind ka võlub: ma võin kannelt ükskõik kus mängida ja kui ka valesti läheb siis pole hullu, sest keegi aru ei saa! Kui just katastroofiliselt muusikareegleid eirata ja uisapäisa mängida, siis ikka saab. Pill on heas suuruses ning seda saab lihtsasti igale poola kaasa võtta.
Ukulele
Teiseks lemmikuks on kindlasti ukulele. Seda mängin kolmandat aastat ning olen märganud, et ukulele populaarsus on viimasel ajal kõvasti tõusnud. Selle põhjuseks on ehk bändid ning artistid, kes seda pilli samuti kasutavad. Minu arvates on see vahva, sest just bände kuulates hakkasin ma näiteks kitarri mängima. See polnud aga päris minu pill ja on praeguseks hetkeks tagaplaanile jäänud. Ukulele on kindlasti lihtsaim muusikainstrument, mida ma õppinud olen. Tegemist on enamasti taustapilliga, mis annab loole mahedat kõla. Ma arvan, et ukulele annab palju vabadust: sellel ei ole väga palju akorde, mistõttu esitabki väljakutse ise välja mõelda hästikõlava loo. Pill on samuti heas suuruses.
Klaver
Lisaks mängin klaverit, mis on noodi tundmaõppimiseks parim pill. Klaveril saab mängida korraga nii viisi, kui ka taustalugu ja see on hea väljakutse, et panna samal ajal oma käed erinevaid asju tegema. See kõlab lihtsamalt kui tegelikult on, aga klaver on alati hea pill mida osata.
Pillide õppimiseks on kolm peamist viisi: kellegi käe all õppimine, ise internetist õppimine või puhtalt kuulmise peale mängimine. Ma aplodeerin tugevalt kõikidele, kes viimasega hakkama saavad, kuna mul võttis aastaid, et osata kuulmise peale lugu mängida ning siiani võtab see mul kaua aega ja ei tule alati puhtalt välja.
Muusikakoolid ja “näpumälu”
Klaverit õppisin ma huviringis ühe aasta ning peale seda olen iseseisvalt jätkanud. Ukulelet ja kannelt õpin jätkuvalt huviringis ja kavatsen seda teha nii kaua kui võimalik. Kitarri õppisin ema töökaaslase käe all ning see oli tore, kuna me justkui õpetasime teineteist. Aasta käisin muusikakoolis suurt kannelt õppimas, kuid jällegi ei olnud see minu pill ning mulle ei meeldinud muusika eest hinnet saada. Muusikakoolid on aga väga head noodiõpetajad, kuna peab käima kohustuslikus solfedžos. Muusikakoolides ning huviringides on tavaliselt 1-2 tundi nädalas, kuid tõsiasi on, et sellest ei piisa, kodus peab ka harjutama!
Pillide õppimine annab sulle endale nii palju juurde. Sa õpid kiiresti nooti lugema, mis arendab su üleüldist lugemise võimet. Sul on kergem asju meelde jätta, kuna lugusid mängides jäävad need lõpuks ikka meelde. Samuti tekib “näpumälu”. Mu kandleõpetaja rääkis mulle näpumälust ning see on vägagi tõsi: kui sa oled ühe korra mingi loo ära õppinud, siis see su sisse ka jääb. Aastate pärast võtad oma instrumendi kätte ja kuulad lugu, mida kunagi oskasid, ja kohe teavad näpud kuhu minna ja mida teha. See on sama nagu teadmine, kus telefonil või arvutiklaviatuuril mingi täht asub.
Jutu lõpuks nii palju, et kogu eelnev tekst on vaid minu enda kogemus, mitte fakt. Aga noored, ma julgustan teid muusikalisi instrumente mängima, see annab palju ning on mõnus ka!
by Karoliine Aus | veebr. 13, 2017 | Kultuur
Esmakordne jõusaali külastus võib tunduda hirmutav. Ümberringi haigutavad suured tundmatud masinad ja sul ei ole aimugi, kuidas neid kasutada. Olukorra teeb veel õudsemaks asjaolu, et kõik teised peale sinu paistavad teadvat mida teha!
Täbarale olukorrale on lihtne lahendus – ühineda kodulinna spordiklubi jõusaali ringtreeninguga. Treeneri juhendamisel kasutatakse kohapeal olevaid masinaid ning muid abivahendeid. Kindlasti ei tasuks jõusaalis treenimist alustada iseseisvalt. Spa & Sport spordiklubi treener Jaana Junson kommenteeris: „Treener oskab hinnata sinu vormi ja teeb harjutusi vastavalt sinu võimetele. Ta märkab, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata ja milliseid lihaseid treeninguga toetada. Algajate puhul on oluline omandada õige harjutuste tehnika!“
Ringtreeningusse võib loomulikult minna ilma eelneva kogemuseta, kuid enne trenni algust tuleks seda treenerile mainida. Väga oluline on pöörata tähelepanu harjutuste õigele tehnikale, sest see tagab turvalisuse ja soovitava tulemuse. Kindlasti tuleb alustada kergete raskustega ja treenida enda jaoks sobivas tempos. Alustajatele piisaks jõusaalis treenimisest kaks korda nädalas, näiteks esmaspäeval ja neljapäeval, et kehal jääks piisavalt aega taastuda enne järgmist trenni.
Kuid miks ja kuidas üldse leida inspiratsiooni jõusaalis käimiseks? Marten (18) hakkas jõusaalis treenima, sest ta soovis end ajateenistuseks ette valmistada. Tema arvates on jõusaal hea koht treenimiseks just sellepärast, et saab ise oma treeningplaane reguleerida. Janelit (18) ajendas jõutreeninguteks tema sõpruskond. Oli vinge näha, mida nad olid suutnud oma kehaga saavutada. Nüüd meeldib Janelile enda rekordeid ületada, ning näha tulemust nii oma vastupidavuse suurenemises, kui ka füüsises.
Algajatele sobib parimana treening, mis hõlmab kogu keha. Koormust tuleks võrdselt anda suurtele lihastele: jalad, selja- ja rinnalihased ning ka korsetilihased. Kui jõusaali ringtreeningutel on juba mitu korda osaletud, võib hakata treenima omapead. Edasijõudnuna võib oma treeningkava jagada eri päevadele: näiteks ühel päeval selja- ja käe lihased, teisel jala- ja tuharalihased.
Kõige ohutum ja õigem oleks jõusaali õppida kasutama koos personaaltreeneriga, kui tal on võimalik keskenduda ainult sinule ja sinu tehnika lihvimisele. Treeningplaani koostamisel oskab ta arvestada sinu võimeid ning anda parimat nõu.
Ka kodus on end võimalik treenida. Tuleb ju odavam! Siiski on jõusaalis treenimine efektiivsem, sest esiteks on seal erinevate lihaste treenimiseks rohkelt erinevaid võimalusi ja teiseks seal saab treenida suurte raskustega. Jõusaali ringtreening on oma olemuselt väga mitmekülgne. Ta annab kehale hea koormuse ning parandab aeroobset töövõimet.
Trenni tuleb minna mugavate spordiriiete ja tossudega, kaasa veepudel ja treeningrätik. Mõnus on sportida koos sõbraga, aga vahel on see just hea aeg iseendale (võta kaasa muusika kuulamiseks kõrvaklapid!). Väike, kuid oluline osa jõusaalis treenimise juures, mida tasuks meeles pidada, on hügieen- pärast masina kasutamist tuleb see ära puhastada kohapeal leiduva vahendi ja salvrätikutega.
Jõusaali ringtreening sobib hästi üldise vormi parandamiseks. Kindlasti on see hea võimalus alustamaks oma uue aasta lubaduste täitmist.
