by | aug. 29, 2017 | Kultuur, Persoon
Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias alusas tööd Brasiilia päritolu treener Sergio de Andrade Cabral. Merebioloogi haridusega Sergio on hea näide sellest, kuidas võitlussport võib päästa raskes keskkonnas elava inimese halvale teele sattumast — tema otsustas tänaval võitlemise asemel teha seda matil jiu jitsu reeglite järgi.
Sergio ise on treeninud Murilo Bustamante juures, kes on Ultimate Fighting Championship (UFC) tšempion ja üks tuntumaid nimesid BJJ (Brasiilia jiu jitsu) ja MMA (mixed martial arts) maailmas. Sergio on tegelnud brasiilia jiu jitsuga viimased 20 aasta, musta vöö omanikuks sai ta aastal 2014.
Täna elate Eestis ja töötate Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia treenerina. Rääkige lähemalt, kuidas ise võitluskunstideni jõudsite?
Olen alati osanud enda eest seista, sest Brasiilias on elu karm ja kui tänaval võidelda ei suuda, siis ellu jäämiseks suurt võimalust ei ole. Minu õnneks kohtasin ma meest nimega Murilo Bustamante, kes viis mind saali ja hakkas õpetama ning avas mulle ukse võitlusspordi maailma. Tänu temale mõistsin, et võitlemine on midagi enamat, kui pelgalt tänavakalus. Ma alustasin karate ja judoga ning tegin ka natuke kreeka-rooma maadlust, aga kui esimest korda jiu jitsut proovisin, hakkas see mulle kohe meeldima. See erineb teistest võitluskunstidest just selle poolest, et ei tehta vastasele haiget, vaid palutakse tal alistuda. 1997. aastal alustasin jiu jitsuga põhjalikumalt ning minu arvates on see ka üks parimaid võitluskunstide liike.
Murilo Bustamante oli teie esimene jiu jitsu treener?
Jah, ta on Ultimate Fighting Championship (UFC) tšempion ja üks tuntumaid nimesid Brasiilia jiu jitsu ja MMA maailmas. Olen väga õnnelik, et saatus meid kokku viis, sest ta on endiselt minu meister ja õpetaja.
Kas võitlussport on õpetanud Teile peale keha haldamise ja erinevate võitlustehnikate omandamise midagi enamat?
Jah, 90-ndad on kõigile meelde jäänud oma pöörase tänaval võitlusega (tänava eluga), seda oli tol ajal tohutult. Aga trennis oli reegel, et kui jääd tänaval kaklemisega treenerile vahele, trenni enam asja ei ole. Murilo oli selle koha pealt äärmiselt karm ja see oli põhjus, miks ma lõpetasin tänaval jõuga konfliketide lahendamise — mulle meeldis kordades rohkem matil võidelda. Ainuüksi mõte sellest, et ma ei saaks enam kunagi matile, oli liiga hirmuäratav.
Seega võib väita, et võitluskunstid on päästnud Teid tänavalt?
Jah, kindlasti. Minu elu, nagu ka paljude minu sõprade elu, tähendas palju tänavakaklusi. Mina leidsin endale teise väljundi.
Olete vahel mõelnud, mis oleks võinud teist saada, kui te ei oleks otsustanud spordi kasuks?
Ma olen oma hariduselt merebioloog, seega suure tõenäosusega oleks minu elu praegult tihedalt seotud teadusega. Brasiilias õppides oli sport minu jaoks hobi kuid 2007 aastal, kui Austraaliasse kolisin, omandasin merebioloogia alal ka magistri kraadi ja paralleelselt juba võistlesin. Tõsi on, et olin oma elus mingil perioodil väga raske valiku ees ja valisin tookord spordi kasuks.
Mis on see, mis Teid treeneri ameti juures enim võlub?
Mulle meeldib treenida nii lapsi kui täiskasvanuid. Meeldib jälgida edusamme, mida inimesed minu juures käies saavutavad. Olen näinud palju inimesi kogu maailmas, kes treeningule tulles on väga jäigad ja pinges, nad ei saa oma keha korralikult painutada ja ka nende meel on väga kinnine. Minu treeningutes nad muutuvad aina paindlikumaks, aga ka avatumaks. Minu üks parimaid õpilasi siin Eestis, on poiss, kelle hambaid ma ei näinud esimese treeningkuu jooksul kordagi. Ta on natuurilt väga tõsine ja kui viskasin nalja, ta ainult noogutas. Jiu jitsu treeningutes pead sa olema teise inimesega väga lähedases kontaktis ning oled sunnitud temaga suhtlema. Ajapikku hakkas see poiss avanema, nüüd juba naerab minu naljade üle ja ma saan uhkusega öelda, et olen ta hambaid näinud.
Olete töötanud treenerina erinevates maailma paikades. Kas eestlast on keerulisem treenida, kui muust rahvusest inimest?
Jah, kindlasti on mõned spetsiifilised momendid. Eestlased on kinnisemad ja väga kahtlustavad. Ma mõistan seda hästi, kuna arvatavasti see on tingitud teie ajaloost ja minevikus läbielatust. Äärmiselt raske on võita usaldust, kuid see on treeningutes oluliseim moment. Kui õpetada näiteks ameeriklasi, siis kõik on terve tunni jooksul sinuga ülemalt sõbralikud ja naeratavad, kuid kui pöörad selja, ei või iial teada, mis sealt tulla võib. Eestlastega on aga nii, et kui treener neile ei meeldi, nad ei räägi temaga, kui aga meeldib, sõbrunetakse üsna kiiresti. See on eestlastele omane, väga raske on võita usaldust, aga kui oled selle võitnud, võetakse sind põhimõtteliselt kui pereliiget.
Rääkige oma võitlejakarjäärist ja võistlustest?
Olen oma elu jooksul osalenud väga paljudel võistlustel. Kui alustasin jiu jitsuga, oli see pelgalt minu hobi, ma ei mõelnud, et tahan oma elu selle spordiga professionaalsel tasandil siduda või hakata treeneriks. Käisin võistlemas vaid seetõttu, et mu sõbrad käisid. Kui ma kolisin
Austraaliasse, hakkasin jiu jitsuga tegelema juba profina. Kui olin võitnud mõned Brasiilia jiu jitsu võistlused, tuli üks MMA võitleja minu juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks puuri hüpata? Siis läksin MMA peale üle, olin varem sellest kuulnud, aga ei olnud kunagi mõelnud, et hakkan seda ise tegema. Hakkasin rohkem treenima, kohati isegi 6 kuni 7 tundi päevas. Esimest korda puuri astudes ma isegi ei teadnud, kuidas kätelööke teha ja kuigi kaotasin esimese võitluse, nautisin seda kogemust täiel rinnal. Ja kui ma saan korda oma vigastused, ei ole välistatud, et lähen veel kord puuri võistlema.
by Erika | mai 29, 2017 | Ilu & Mood, Persoon
Foto: Maiken Staak
Noore moekunstnikuna alustas Vilve Unt tööd Tallinna Moemajas, seejärel juhtis üle 20 aasta moedisainiosakonda Eesti Kunstiakadeemias (EKAs) ja on olnud ka moestilistika õppekava juht avatud akadeemias. Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel moenäitusel ning esitles hiljuti Tallinna moenädalal oma uut talvist kollektsiooni „Promenade“. Vilve Unt jagas YU-le moetööstuse keeruliste toimemehhanismide kõrvalt saladuse, et parimad moemõtted tulevad tal hoopis bussis sõites. Elukogemuse kohta meenub Vilvel Karl Lagerfeldi öeldu: „Elu ei ole iludusvõistlus. Intelligents on see, mis kestma jääb, ilu ja noorus on hooajalised.“ Kui ma arutlen, kas Lagerfeld mõtles seda öeldes oma loomingu kandjatele, ütleb Vilve Unt muiates, et eks Lagerfeldki on juba päris eakas.
Milline on teie kõige esimene moemälestus?
Selle taga on tegelikult üks väike lugu, mis on seotud ka minu viimase Tallinna moenädala etendusega, kus mul tekkis mõte kasutada modelle, kes on grimeeritud vanemaks. Idee selleks andis lapsepõlvemälestus oma emast, kes tollel ajal, kuuekümnendatel, oli veidi üle 30 aasta vana. Minu emal oli alati soeng peas, kaelakee kaelas ja ta ei läinud kunagi ilma kübarata kodust välja. Mul on selline mälestus temast kinnistunud, kuigi me ei saa garanteerida, kas väikesel lapsel jääb nii konkreetseid pilte mällu, või on need pigem fotomälestused, kuna tol ajal tehti väga ilusaid kvaliteetfotosid. Mul on siiani alles pildid, kus tal on seljas kas samet- või pitskleit. Kui võrrelda generatsioone, siis tolle aja 30aastane ja tänapäeva 30aastane on nagu öö ja päev! Kasutasin selles moeetenduses ka kerget kuuekümnendate tunnetust. Palusin Anu Konzel modellid vanemaks grimeerida, et näidata, kuidas aeg inimest muudab. Püüdsin tuua vaatajani teadmise, et me kõik oleme ükskord sama vanad.
Millal te teadsite, et mood on teie kutsumus?
Öeldakse, et teatud asjad päritakse üle põlvkonna. Minu vanaema oli andekas käsitöötegija: kudus ja õmbles, kuna elu oli tol ajal selline, et paljud asjad tuli endal ise valmis teha. Mu emal polnud selleks otsest vajadust, aga heegeldamine oli temalgi lemmiktegevuseks. Ja kuna ema ei õmmelnud, siis järelikult pidin mina seda tegema hakkama, kui ma midagi moodsamat soovisin. Minu põhikoolis õppimise ajal oli võimalik õmblemine selgeks saada kohustuslikes käsitöötundides ja ilmus ka Tallinna Moemaja ajakiri Siluett koos lõikelehtedega. Mäletan, et Siluett oli nagu moepiibel, mida võis lõpmatuid kordi uuesti vaadata ja sirvida, ma arvan, et sealt ma saingi tõuke minna pärast keskkooli lõpetamist Eesti NSV riiklikku kunstiinstituuti (praegusesse EKAsse – toim) moekunsti õppima.
Kuidas oli töötada kaheksakümnendate Tallinna Moemajas?
Omaaegne Tallinna Moemaja oli enamiku moekunstnike unistuste töökoht, kus töötas kokku 11 kunstnikku ja peakunstnik. Tol ajal ei nimetatud meid disaineriteks, me olime moekunstnikud. Tallinna Moemaja aga teenindas õmblusvabrikuid üle Eesti ning igale vabrikule kavandas mudeleid kindel moekunstnik – kes tegi rohkem meestetooteid, kes ülerõivaid, kes naistele või lastele.
Kui mind noore kunstnikuna Tallinna Moemajja tööle kutsuti, siis minu esimesed kollektsioonid olid mõeldud õmblusvabrikule Noorus, mis asus Kiviõlis. Need olid laste- ja noorterõivad.
Kui igapäevane töö oli luua tööstuslikke kollektsioone, siis aastas kaks korda toimuvad moedemonstratsioonid olid kunstnikele pigem ideede realiseerimiseks. See oli võimalus oma loomingut suurel laval näha ja see oli väga uhke tunne, sest moeetendused läksid täissaalidele.
Kuidas on muutunud sellega võrreldes praeguste disainerite ja moemajade elu?
Kui päris aus olla, eks me kõik jälgime, mis Eesti kõige suuremas moeettevõttes Baltika Grupis toimub: millised brändid olid aastaid tagasi, kuidas on muutunud nende kontseptsioonid, mis on kadunud, mis juurde tekkinud – näiteks 2002. aastal loodud Monton, mis on kiirmoebränd. Ka mitu tootemarki, nagu Ivo Nikkolo ja Bastion, mis olid iseseisvad ja alustasid tegutsemist nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi, on praegu Baltika Grupi omanduses. Enamik Baltika disaineritest on aga EKA moeosakonna vilistlased ja olnud ka minu üliõpilased, ehk sellest on tingitud ka minu huvi. Eriti olen jälginud Ivo Nikkolo (tootemargi) tegemisi, kuna olen olnud aastaid selle lojaalne klient.
Kas moevaldkonnas on mugav ja mõttekas töötada hooaja kaupa?
Eks müügiperiood dikteerib. On kiirmoebrände, mis loovad kuus kuni kümme kollektsiooni aastas. Kvaliteetsemad tootemargid on kahe hooajaga: kevad-suvi, sügis-talv. Minu põhimõte on, et tooted peavad olema hooajaülesed. Kiirmoe teatud taandumismärke peaks olema juba näha. Kõik sõltub tarbija mõttemaailmast: kas teda mõjutab paljuräägitud keskkonnatemaatika, kas ta teadvustab ressursinappust, kas ta ostab odavat kiirmoodi ja viskab selle varsti minema, või investeerib kallimasse. Kui ma midagi ise loon, siis ma eeldan, et need tooted kestavad kaua.
Noored on mu meelest altimad kiirmoele, tahavad asju ära visata …
Praeguste 20–25aastaste noorte mõttemaailm on juba jõudnud muutuda. Need noored elavad globaalset elu. Nad on ühenduses maailmaga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ilma juhtmeta liikumine tekitab võimalusi. Neil on vabadus olla ühenduses, sõltumata sellest, kus nad asuvad, nad teavad kogu aeg, kus midagi toimub.
Infot on palju ja lõpuks loeb see, mis jääb pinnale, mida nemad uue põlvkonnana endale teadvustavad, mis on neile oluline. Eri generatsioonide mõttemaailmad ongi väga erinevad.
Mida tähendab jätkusuutlik mood? On see moesõna või on sellel ka suurem tähendus?
Kui seda mõistet defineerima hakati – nüüd juba vähemalt kümme aastat tagasi, kui säästmine muutus teemaks –, siis paljude jaoks seostus see kasutatud rõivaste ümbertegemisega. Kas selline lähenemine on ka kulude poolest jätkusuutlik, on omaette küsimus. Tootmiskulud on suured ja selleks kulub palju aega. Tarbija on praeguseks niivõrd teadlik, et ettevõtetel on juba kohustus sotsiaalselt vastutada. Tänapäeval ei ole võimalik ressursse lõputult raisata, sest ostja tahab teada, kui keskkonnasõbralikult on toodetud ja kui õiglased on hinnad. Minu jaoks on kõige olulisem see, et minu tooted kootakse lõikesse nii, et ei teki kadusid. Kudumismasinat on võimalik reguleerida ja lõikesse kudumine on arvutisse sisse programmeeritud, nii ei teki lõikejääke ja kulud on minimeeritud. Minu kudumid on kootud kvaliteetsetest materjalidest ja kui keegi soovib, võib selle toote üles harutada ja taaskasutada, sellest ise midagi kududa. Kasutan Itaalia lõngasid, mille kasutusiga on palju pikem.
Kas see on mingi tekstiiliteaduse müüt, et mida värvilisem kangas, seda mürgisem?
Euroopas on kõik niivõrd reglementeeritud, eri sertifikaatide olemasolu on kohustuslik. Lasterõivaste puhul on see teema olulisem ja soovitatakse kasutada orgaanilist puuvilla. Ökopuuvill on kallim, aga me ei saa alati sertifikaate kontrollida, tootja vastutab …
Kas te oma kollektsiooni luues jälgite ka üldisi moesuundi?
Ma olen teadlik sellest, mis moemaailmas toimub, mul on mälusoppi talletunud aastate jooksul väga palju infot, mis on eelnevalt olnud, ja see annab võimaluse analüüsida. See, kuhu mood liigub, on seotud tunnetusega ehk moedisaineritel peaks olema kuues meel, et maailmas toimuv kinni püüda. Ma tean neid süsteeme, kuidas miski muutub. Näiteks värvide kohta on võimalik öelda, et on teatud tsüklid, mille järgi moevärvid vahetuvad. Neid ennustusi tehakse pigem tööstuse reguleerimise huvides. Keemiatööstus toodab värve, mille järele tekib nõudlus, kuna värvikaardid on juba olemas. See omakorda mõjutab tekstiilitööstust. Seejärel toodetakse kangaid, mida messidel vastavates toonides pakutakse. Sealt see ring hakkab, öeldakse, et kaks aastat varem pannakse värvid paika.
Te tegelete moeloomes pigem isiklike teemadega. Teie puhul käib kunst ja mood käsikäes. Oma viimase kollektsiooni värvid valisite hoopis Kazimir Malevitši maali järgi.
Nagu ma alguses mainisin, õppisin ma omal ajal moekunsti (1974–1979). Võrreldes praeguste õppekavadega oli meil kunstiained rohkem ja tööstuslikku kavandamist vähem. Teatud mõttes on see mõjutanud mind siiamaani ja siit tekibki see segunemine. Kaks maailma – tänapäeva disaininõuded ja omaaegsed moekunsti õppimise teadmised – saavadki kokku. Ma töötan väga teadlikult ja ma pole kunagi pretendeerinud tööstuslikule disaintootele, vaid teatud käsitööhõng peab juures olema. Mulle meeldib mõte, et moel on kaks hinge: mõistusest lähtuv ratsionaalsus ja tundetasandilt emotsionaalsus.
Minu tegutsemisaeg loomevaldkonnas on olnud pikk, see käekiri, mis on välja kujunenud, on teatud mõttes muutumatu.
Milline maa on teie loomet mõjutanud, kas Skandinaavia maade stiil või hoopis idapoolne ornamentika?
Ma olen uuel Eesti ajal päris palju reisinud, kahjuks ainult Euroopas. Kui Londonis on mitu moenäitust korraga, siis ma lähen sinna või Pariisi või Milanosse. Nii kunsti- kui ka moenäitustelt jäävad mällu teatud detailid või värvikombinatsioonid, mis on mulle omased. Kui hakkan joonistama, siis see tuleb mulle paberile kaasa.
Viimase kollektsiooni värvid ja vihjed disainilahendustes on tõesti Peterburis kunstimuuseumis nähtud näitusest inspireeritud. Kazimir Malevitši maal „Punane maja“ mõjutas mind kuidagi alateadlikult. Ta on lihtsalt üks mu lemmikkunstnikke.
Kuidas te jõudsite koostööni oma ihufotograaf Maiken Staakiga?
Maikeniga puutusin kokku ühe väga konkreetse moefotoseeria tõttu ajakirjas Anne & Stiil. See oli nii ilus – selles fotoseerias oli hing sees. Paljud pildid võivad jätta külmaks, aga selle puhul vaatasin kohe, kes on fotograaf, kes stilist. Fotograaf oli Maiken Staak – minule tol ajal uus nimi, stilist oli Liis Plato. Enamiku minu fotoseeriate juures on olnud stilistiks just tema. Ta on olnud ka minu üliõpilane, õppinud EKA avatud akadeemias moestilistikat. Helistasin Liisile ja palusin tal kutsuda Maiken kohvikusse, et veenda teda minu etnoteemalist kollektsiooni pildistama. 2012. aastal oli võimalus koos ehtekunstnik Kärt Summatavetiga viia see kollektsioon Soome näitusele. Helsingi oli tol aastal Euroopa disainipealinn. Minu soov oli, et mu rõivad räägiksid lugu ja nende sees oleksid inimesed.
Kas saatsite Soome mannekeenide asemel Maiken Staaki fotod?
Jah, fotod ja torsod kostüümidega. Liis otsis kostüümidele õiged tüübid välja. Me ei kasutanud tavamõttes modelle, kuna kostüümidel olid erinevad lood taga: lesknaine, vanatüdruk, lapseootel pruut ja nii edasi. Lesknaise, keda kehastas näitleja, meeleolu ja need tunded tema näos – sellega ei saa hakkama tüdruk modelliagentuurist. Ta on seal pildil lesknaine. Selles seerias on paar fotot, mis on siiani mu lemmikud. See etnoteemaline kollektsioon „Valge pulm. Hall argipäev“ ja fotod on reisinud ringi nii Eestis, Sloveenias, Soomes kui ka Itaalias. Minu moefotoseeriatesse valib modellid tänaseni stilist, ma ise valikutesse ei sekku. Ma usaldan stilisti ja fotograafi, kuna see annab vabad käed neil oma visioon fotodesse panna ja minul on põnev lõpptulemust vaadata.
Koostööst Maikeniga meenub 2014. aasta Tallinna moenädala sõu „Mood 100“, kus iga moeõppejõud sai inspiratsiooniks ühe kümnendi ja mina valisin aasta 1914. See oli esimese maailmasõja aeg: mehed olid sõjas ning vastutus langes naistele, moes ja rõivastuses toimusid teatud muutused ja vabanemine. Minul tekkis selle teema tõttu kinnisidee saata lavale halastajaõde: valge rätiga, punane rist räti peal. Maiken ja Liis pildistasid selle kollektsiooni ära külmal kergelt lumisel talvepäeval. Mul on see A1 formaadis moefoto halastajaõest udusel lagunenud maja taustal kodus seinal. Täpselt nagu lahinguväli. Seda vaadates tekib tunne, et halastajaõde astub foto pealt välja – see on midagi müstilist.
Kas selleks, et midagi luua, on vaja oma ruumi, oma stuudiot? Või võib töötada ka neljakesi ühes toas?
Ma võin öelda, kus tulevad mu parimad mõtted. See on juba aastaid nii olnud. Selle taga on teatud põhjused. Kui ma pärast lõpetamist tööle läksin, avastasin, et parimad mõtted tulevad pähe kõige kiiremal ajal. Sa oled sunnitud neil hetkedel nii kontsentreeritult mõtlema, sul ei ole enam valikut, sest tähtaeg kukub. Mina mõtlen väga palju ideid välja bussis, kui tööle sõidan. Minu jaoks on aju nagu arvuti kõvaketas, kuhu kõik on talletunud, ning kui kell kukub, tuleb õige mõte ka tänaval kõndides.
Mina ei istu mitte kunagi laua taga, valge paber ees. Ma istun sinna siis, kui mul on idee juba peas olemas, ning teen kiiresti visandid paberile.
Kas te vaatate ka, mida inimesed tänaval kannavad?
Ma praegugi vaatan, mis inimestel seljas on (istume nii, et Vilve Undil on vaade Solarise keskuse treppidele – toim). Domineerib must värv, teksased ja mugavus. Kui aga üldse tänavapilti vaadata, siis ma mõtlen pigem seda, arvestades tohutuid moebrändide pakkumisi, et kes need riided kõik ära ostab? Mugavus on tänavapildi järgi esmane kriteerium. Ning me tänavapilt on uskumatult värvivaene. See ei tundu olevat kooskõlas pakutavaga.
Kui veel teooriatest rääkida, siis ei eksisteeri ka enam tootemargilojaalsust sellisel moel, mis oli aastaid tagasi. Kiirmood hakkab mingil määral taanduma ja aeglane mood näitab juba tagasituleku märke. Ostetakse pigem üksik kallis niinimetatud staar-ese, millel on oma tähendus. Selle ühe toote ümber ehitatakse ülejäänud garderoob. Oma emotsioonid elatakse välja sellise monotoote peal. Ma arvan, et see tootemarkide hiilgeaeg, mis oli kaheksakümnendatel, ei tule enam tagasi. Pealaest jalatallani total look on arvatavasti minevik.
Kahju muidugi …
Aga kuidas suhtute karusnaha kandmisesse?
Kuidas inimkond üldse oleks eksisteerinud, kui ta omale loomanahka poleks ümber pannud? Sõditakse karusloomakasvanduste vastu, aga ei ole keelatud minna metsa jahile …
Mida te soovitate noortele moedisainihuvilistele, kes võib-olla pole veel selle eriala kasuks otsustanud?
Kui looming pakub naudingut, siis tuleb seda teha. Ma ise naudin moeloomist. Ma ei teinud seda, kui juhatasin EKAs moeosakonda, aga nüüd küll, kui aega on rohkem. Ja parim tasu on see, kui keegi lihtsalt läheb mööda ja ütleb, et väga ilus oli.
Või kui keegi tuleb vastu ja kannab.
Eks ta on minu jaoks praegu rohkem selline eneseteostus. Aga kui keegi kannab minu loodut, siis ütlen mina, et väga ilus on …
2013 Hõbenõela võidutöö, Foto: Maiken Staak, Stilist: Karl Keskla
2015 TFW kleit Hullusärk, juubelinäitusel 2016 Moel on 2 hinge; Foto: Maiken Staak; Stilist Johanna Eenma
Üks Vilve lemmikutest-2013.-a-Helsingi-Eesti-saatkonnas-näitus-HALO-foto-Maiken-Staak-stilist-Liis-Plato-peaehted-Kärt-Summatavet.
Vilve-Unt_TFW_foto-Erlend-Štaub
by | mai 27, 2017 | Elustiil, Persoon
Foto: Piret Mägi
Mitte ainult tuntud ja tunnustatud nimed ei innusta ja inspireeri. Seda teevad ka noored kirglikud stilistikatudengid, kes oma karjääri alles üles ehitavad, aga kellest on sirgumas hinnatud tulevikutegijad. Püüdsime kinni EKA moestilistika tudengi Kadri Vahari ja rääkisime temaga erialast, valikutest, väljakutsetest ja noortest üldse.
Räägi palun pisut oma taustast. Kust sa tuled ja milline seos on sul moe ja stiiliga?
Olen läbinisti pealinna laps, üles kasvanud Lasnamäe getos. Ma arvan, et moeteema tuli minu ellu ema kaudu. Ta on väga moodne naine. Kuhjas kodu moeajakirjadega üle ja võttis meid õega ikka moeetendustele kaasa. Viimastel aastatel on mitu kantavaimat kleiti pärit just ema nooruspõlve riidekapist.
Millest tekkis soov ja kirg hakata õppima moestilistikat?
Olen käinud hulgaliselt filmi- ja reklaamivõtetel, kus mulle see amet silma jäi. Ometi ei teadnud, et seda ka kusagil õppida saab. Kui sattusin EKA kujunduskunsti eriala kuulutust nägema, mille alla kuulub ka moestilistika, siis teadsin kohe, et pean sinna minema.
Esimene kursus hakkab lõppema. Milliseid kogemusi oled siiani saanud?
Endalegi üllatuseks on väike sissejuhatus juba tehtud ja seda tänu vägevale kooliprojektile „Drag race“. Tegemist oli NO99 teatrietendusega, kuhu olid kaasatud lavakunstikool, kunstiakadeemia ja Grimmikool. Meie kui moestilistika tudengite ülesandeks oli riietada lavakunstikateedri tudengid drag queen’ideks. See oli täiesti pöörane ülesanne, aga tõmbas meid seda enam käima, pani pingutama. Lõpptulemus oli sedavõrd lahe, et kogu meie grupi emotsioonid olid laes veel pikalt pärast etenduse lõppu. Teater on täiesti eraldi kategooria moestilistikas ja see oli võrratu kogemus.
Millist positiivset ja negatiivset nõu oled stilistikaalaselt saanud?
Nõuandeid on palju jagatud, millest enamik teineteisega kattuvad. Ülekaalukalt on jäänud meelde, et stilistitöö on sada protsenti suhtlemine ja suhtlemisoskus. Negatiivse poolena tuuakse välja meeletut asjade tassimist ning valmisolekut tulema toime väga suurte egodega.
Kas sul on oma mentor? Kas ja miks on üldse mentorit vaja?
Veel ei ole, aga mul on mõttes paar inimest, kellelt soovin nõu küsida. Ma arvan, et mentorit on tarvis igas valdkonnas. See aitab vastavale alale ennast kiiremini ja paremini sisse seada. Saad teada oskusteavet, juhiseid ning ehk ka vajalikke tutvusi.
Kuidas näevad sind sõbrad, tuttavad ja perekond stilistina? Kuidas sa iseennast näed?
Kui teatasin perele ja sõpradele, et lähen moestilistikat õppima, ütlesid nad, et see on nii minulik. Nad toetavad mind ja mu valikuid ning on minu pärast õnnelikud, sest näevad, et valdkond paneb mul silmad särama. Ise kujutan ennast ette ümbritsetuna riidehunnikutest. Tõenäoliselt on mu kodu üks suur ladu.
Millised väljakutsed on algaja puhul stilistiameti juures?
Siiani on olnud väljakutseteks leida projektide juures ühine ja aktsepteeritav look. Kindlasti suurim katsumus on leida koostööpartnereid, veenda kedagi riideid ja aksessuaare laenutama. Aga see kõik annab hea kogemuse. Olen väga tänulik YU-le, et nad on mulle andnud võimaluse ennast ajakirja kaudu teostada.
Mis on sinu suurim eesmärk?
Rakendada võimalikult palju infot ja võimalusi, mis just kooli kaudu pakutakse. Väga lihtne on kooliväliselt kõrvalisi projekte tehes end ära kaotada ja koolile käega lüüa. Minu eesmärk on kindlasti kool ära lõpetada. Seejärel sean uue eesmärgi.
Milline on sinu isiklik stiil?
Ma pole kunagi pikalt ühte kindlat joont taga ajanud. Stiil muutub tuju järgi, täpselt nagu mu juuksevärvgi.
Kas ja millist sõnumit annavad noored edasi oma riietumisstiiliga?
Noored üritavad leida kohta, kuhu kuuluda. Kõige kergem eneseväljendusviis selleks on riietus. Näiteks punkarid ja emod annavad edasi sõnumit, et neil on ühiskonnast ükskõik.
Mis on su lemmikrõivaese ja -aksessuaar?
Need muutuvad periooditi. Mul on olnud mütside ajastu, ehete ajastu ja käekottide ajastu. Praegu on kõik kuidagi väga minimalistlik ja aksessuaarivaba. Viimase paari aastaga on meeldima hakanud seelikud ja midikleidid.
Mis sa arvad, kas ja kuidas mõjutab noorte riietumisstiil tänapäeva ühiskonda?
Nutiühiskonnas paraku mõjutab noorte riietumisstiil paljugi. Instagram ja Snapchat on põhimõtteliselt ju selle peale üles ehitatud, et saaks näidata, mida, kuidas ja kus kantakse. On neid, kes võtavad seda kui meelelahutust ja ammutavad inspiratsiooni, aga kahjuks on ka neid, kes hakkavad ennast teistega võrdlema, mõistmata, et fotod on filtreeritud, võltsid ja neil on poseeritud. Nad satuvad ahastusse, tekivad kompleksid, mis viivad depressioonini.
Millist nõu annaksid noortele, kes ei oska endale sobivaid rõivaid ja värve valida?
Ärge jäljendage. Jääge iseendaks. Lahedaks ei tee riietus, vaid suhtumine ja enesekindlus.
by | mai 26, 2017 | Persoon
Möödunud nädalal jooksis sel kevadel kõrbemaratonil osalemisega tuntuks saanud harrastussportlane Joel Juhtmaha 143-kilomeetrilise heategevusjooksu Tallinnast Jõgevale, et sel teel leida toetajaid projektile Siimusti Lastekodu Metsatareke tervisepargi ehitamiseks. See aktsioon lisas rahastusele 931,83 eurot ning nüüd on koos 6311,9 eurot, mis on umbes pool vajaminevast summast. Omapoolse panuse on andnud 88 eraisikut ja ettevõtjat.
“Tänan kogu südames neid häid inimesi, tänu kellele see tervisepark lõpuks valmis saab! Anna ka oma panus ja teeme ära!” annab Joel edasi tänusõnad.
Annetada saab SA JJ-Street Laste ja Pere Fondile Swedbanki kontole A/A
EE882200221057500455.
by Marika Juusu | jaan. 24, 2017 | Elustiil, Ilu & Mood, Persoon
Kevadnumbri kaanestaari konkurss on avatud
Konkurss koosneb seitsmest voorust. Finalistide eesmärk on järgmisesse vooru edasipääsemiseks oma fotole maksimaalselt hääli koguda. Oma lemmikule saad hääle anda klikkides tema pildi all nupul “hääleta”. Jaga kindlasti ka oma lemmiku fotot, et kindlustada tema pääsemine järgmisesse vooru. Iga hääletusvooru lõppedes valib žürii kahe vähim hääli saanud finalisti hulgast välja edasipääseja, teine langeb paraku võistlusest välja. Uue hääletusvooru alguses edasipääsejate hääled nullitakse ning kõik algab otsast peale.
Žürii moodustavad: YU Magazine peatoimetaja Marlen Mais, Yes Right Models modellide mänedžer Alex Castaldi, Yes Right Models agentuuri Skandinaavia- ja Baltimaade esindaja Polina Rubtsova, YU Magazine ilutoimetaja Egle Ainumäe ning fotograafid Anna Kuriljonok ning Diana Olesjuk.
Grande finale saab toimuma 12.märtsil, mil kuulutame välja võitja.
Võitjale kuulub esikaanefoto ajakirja YU kevadnumbris, leping Yes Right Models modelliagentuuriga ning tahvelarvuti!
Konkursil osalevad: Sander, Kaspar, Johanna, Anete-Li, Doris, Getter, Elina ja Pauline.
FOTOSESSIOONI LUGU
Modellidega on selja taga esimene fotosessioon, mis toimus laupäeval, 21.jaanuaril. Tehtud pilte näed SIIN
Expressions esitleb suures valikus moetrende tervest maailmast. Kaanestaari konkursi esimene fotosessioon leidiski aset Expressionsi moeaksessuaaridega, mis sobivad nii vabaaja, kui ka pidulike rõivaste juurde ning erilisteks sündmusteks.
Yes Right Models modelliagentuuri manager Alex Castaldi ja YRM Balti- ning Skandinaaviamaade esindaja Polina Rubtsova korraldasid kaanestaariks pürgijatele päev enne võistluspildistamist laheda treeningpäeva. Selle tulemusena oli noortel modellidel võistluspäeval juba rohkem enesekindlust kaamera ees poseerida. Fotograafid Anna Kuriljonok ja Diana Olesjuk tegid oma tööd suure kire ja pühendumusega. Ülivahvad noored kõik, kellega koos töötada!
Stilist Alli-Liis Vandel koos Mohito, River Islandi ja Reservediga valisid võistlejatele sobilikud rõivad. Soengutiimi moodustasid Ilusalong RandRilu rõõmsad juuksurid Jaanika Miilmann ja Triin Kõrgmaa, kes kasutasid Kevin Murphy tooteid. Egle Ainumäe juhitud jumestustiimi kuulusid Triin Klaas, Triinu Halliste, Zoja Nova ning Viktoria Eva, kelle pintslite all ja Max Factor toodetega valmisid imekaunid meigid.
Täname Kaetud Lauad cateringi, kes meid pika päeva jooksul söögipoolisega kostitas!
by Marika Juusu | dets. 20, 2016 | Persoon
Umbes kell kümme hommikul peatub Hiiumaalt pärit Gerli Pesor Manhattanil ühe päevi näinud kuuekorruselise hoone ees. Süda lööb ootusärevusest valjemini kui vaibaklopits. Eesti kunstiakadeemia nahadisaini eriala lõpetanud eesti tüdruk on teinud läbi suure kadalipu ning osutunud sadade soovijate seast üheks õnnelikuks, kes pääses Balti-Ameerika vabaduse fondi programmis väljavalituks ja saadeti nüüd New Yorki tippdisainer Alexander Wangi moemajja. Tavaliselt antakse praktikantidele selline võimalus paariks-kolmeks kuuks, ent lahke saatus pakkus eesti tüdrukule sellise privileegi suisa terveks aastaks. End pisut kogunud, vajutab Gerli lõpuks linki ning astub moemaja uksest sisse.
Esimene emotsioon
Õhus heljub eriline aura. Kohe on selge, et loomingule ja töötegemisele on siin rohkem rõhku pandud kui sisustusele. Ujudes läbi bürokraatiamere, visatakse Gerli ilma igasuguse eelmänguta mustades-valgetes toonides kontorisse. Ei ole siin aega esimesel päeval kohvinurgas vaikselt sisse elada ja uue keskkonnaga harjuda, vaid tuleb kohe hakata kotivisanditele värvilahendusi välja pakkuma.
Suures avatud kuubikus töötab kõige rohkem viis inimest. Leping keelab lilled, fotod ning akvaariumikalad. Samuti on reguleeritud, milliseid pastapliiatseid ning märkmepabereid moemajas kasutada võib. Isegi riietumisstiil on paberil must-valgelt kirjas just nagu kogu ülejäänud moemaja värvigammagi. Kõige selle eesmärk pole aga mitte niisama reeglite väljamõtlemiseks, vaid tootemargi imago hoidmiseks, et moemaja külastaja saaks samasuguse emotsiooni, mis neil esindus- või internetipoodi külastades tekib.
Lisaks käekotitiimile, kuhu ka Gerli kuulus, asusid samal korrusel veel kinga- ja produktsioonitiim, tarbegraafika-, tootedisaini-, transpordi- ning logistikaosakond ja tehnoloogid. Ülemisel korrusel asetsesid meeste- ja naisterõivaste meeskonnad. Lisaks müügitiim, showroom’i meeskond ning õmblejad. Hoolimata suurtootmisest õmmeldi kohapeal ka näidiseid. „Tegemist on tootmisettevõttega, kus käsitööd tehakse vaid eritööna – eriprojektid kuulsuste jaoks. Minu sealviibimise ajal valmisid lavariided näiteks bändile The Weeknd,“ räägib Gerli, kuid lisab, et Wangi rõivaid on kandnud teiste seas ka Rihanna, Beyonce, Kanye West, Madonna, Kylie Jenner.
Alexander Wangi kontor oli iseenesestmõistetavalt aknaga ning asetses hoone kõige kõrgemal korrusel.
Tööülesanded
Kuna Eestis ei saa omandada kogemusi kahesajapealises moemajas, siis polnud Gerlil aimugi, kuidas New Yorgis suures ettevõttes töö päriselt käib. „Ma olin alguses ikka väga roheline, aga nad teadsid ja arvestasid sellega ning õpetasid igal sammul ning olid mulle toeks,“ räägib Gerli ning lisab, et üksi ei peagi seal esialgu hakkama saama.
Igale praktikandile antakse oma isiklik juhendaja, kellega koos pannakse paika mitme lehekülje pikkune plaan, kus on üles märgitud kohustused ja ülesanded ning isiklik arengukava ettevõttes viibimise ajal. Gerli juhendajaks sai käekotitiimi nooremdisainer Simona Caruso, kes tegeles põhiliselt väikeste aksessuaaride ja furnituuridega. Otseloomulikult sai nendest tegevustest ka Gerli peamised töökohustused. Kui aga vähegi võimalik, siis abistas ta ka produktsioonitiimi, kellega tihedalt koostööd tehti. Gerli on realist ega loonud muinasjutu keskele sattudes endale mingeid illusioone. „Nautisin kõike ning igat tööd, mis mulle anti, tegin suure rõõmuga,“ meenutab Gerli.
Kohtumine Alexander Wangiga
Iga päev toimusid moemajas koosolekud, kuhu praktikante reeglina ei lubatud. Kuna Gerli oli sinna saadetud aga terveks aastaks, siis lubas juhendaja tal vaikselt nurgas kuulata. „Koosolekul kohtusingi esimest korda Alexander Wangiga. Ta on ääretult konkreetne ja distsiplineeritud inimene. Kuna ta viibis samal ajal tihti Pariisis, olles Balenciaga kunstiline juht, sattus ta New Yorki vaid iga paari nädala tagant. Seetõttu olid koosolekud üsnagi intensiivsed,“ meenutab Gerli.
Wangi fenomeniks peab eestlanna seda, et kuna kuulus moelooja on ka ise noor, siis ta teab täpselt, mida noored tahavad. Alexander Wangi peamine liin on streetwear, millega ta ka oma karjääri alustas. „Võite arvata, et ta rõivastab end iga päev uhketesse kostüümidesse, aga tegelikult kannab ta lihtsat musta T-särki ja musta värvi teksaseid,“ räägib Gerli.
Tavaline tööpäev Alexander Wangi moemajas
Peamiselt töötas Gerli käekotivisanditega. Tema ampluaaks olid värvi- ja materjalilahenduste välja pakkumine. Samuti valdas ta arhiive, tegeles prototüüpidega, pildistas tooteid ning töötles neid arvutis. Viimane oli Gerli jaoks esialgu võõras. Ta oli kunstiakadeemialikult harjunud kõike käsitsi tegema, kuid tehases nii käekotte ei valmistata. Seetõttu õppis Gerli kiiresti ära kõik kujundusprogrammid. Samuti pidi ta iga päev nahaagentidega suhtlema ja neid külastama. „Pidin tihti mööda linna ringi jooksma ning näidiseid koguma. Aga see meeldis mulle väga. Nägin lähedalt valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, tööd materjali vahendamisega ning sain palju häid kontakte. Tunnen New Yorki nüüd nagu oma peopesa,“ räägib Gerli.
Ametlikult kestsid tööpäevad kella seitsmeni õhtul, kuid tihti tuli teha ületunde. Eriti šõueelsetel perioodidel. Lõunapausid venisid see-eest aga tihti paaritunnisteks. Gerli lemmikkohvikute ja -restoranide hulka kuulusid Baked, La Colombe ning Five Leaves. Viimane on varalahkunud Heath Ledgeri loodud restoran, kus Gerli sõnul pakutakse maailma kõige paremaid burgereid.
„Meil oli tore pere, mis koosnes mõnusatest sõbralikest, lahketest ning avatud inimestest. Veetsime palju aega koos ka tööväliselt. Käisime väljas ning üksteisel külas,“ kirjeldab Gerli oma töökaaslaseid hea sõnaga. Praktika lõpuks usaldati talle juba piisavalt palju disainiülesandeid. „Olin lõpuks disaineri assistent ning mu tööülesanded olid väga vastutusrikkad. Ma ei tundnud ennast enam praktikandina. Olin Alexander Wangi moemajas töötavate disainerite kolleeg,“ meenutab Gerli.
Elukoht
Kui Tallinnas on raske korterit saada, siis New Yorgis on omaette väljakutse endale tuba leida. Gerlil õnnestus esialgu saada elamine Brooklynis Crown Heightsis. See on endine geto, kus ühel pool elavad hassiidi juudid ja teisel pool jamaicalased. 20 aastat tagasi toimus juutide ja jamaicalaste vahel tulistamine, mis New Yorgi eliiti siiani kohutab. „Mu töökaaslased ahhetasid, kui kuulsid, et Crown Heightsis elan, ja soovitasid mul sealt kiiresti ära kolida. Aga mina nautisin sealset elu, sest minu meelest on jamaicalased lahedad, kuulavad oma reggae-muusikat ja juudid samal ajal tegelevad oma asjadega – kõik oli okei. Inimesed teretasid mind hommikuti, uurisid, kuidas läheb, ja soovisid head päeva. Üks naine jooksis mulle ühel vihmasel hommikul isegi vihmavarjuga järele ja muretses, et ma märjaks ei saaks. Inimesed olid hästi sõbralikud ja vastutulelikud,“ meenutab Gerli Brooklyni elu. Hiljem pakuti tüdrukule aga paremat tuba ning ta kolis Queensi Forest Hillsi, mis oli Brooklyni täielik vastand. Äärelinna elu oli vaikne ning see oli igav rajoon, kus oli palju eramaju ning lastega peresid.
“New Yorgis elavad üksinda vaid hea palgaga kõrgetel kohtadel töötavad inimesed. Alexander Wangi moemajas said sellist luksust lubada endale vaid peadisainerid. Tihti jagavad isegi abieluinimesed korterit kaaslastega. Meie vanemdisainer, kes oli rase, sai oma elukaaslasega eraldi elamise alles vahetult enne sünnitust,“ räägib Gerli ning ütleb, et keeruline on üksi elada, sest hinnad Suures Õunas on tohutult kõrged.
Praktikandid on hoitud
Igas kvartalis planeerib moemaja praktikantidele näitusi ja muuseumikülastusi. Kord kuus toimub ka ühine inspireeriv lõunasöök, kus osaleb ettevõttest mõni disainer, kes jagab noortega oma kogemusi ja läbielamisi. See näitab, et praktikante ei rakendata tuimalt tööd tegema, vaid hoolitsetakse nende arengu eest.
Ettevalmistused suurteks moesõudeks
Gerli sai New Yorgis viibimise ajal kaasa lüüa kahel moenädalal, olles backstage’i assistent. Tagaruumides pole glamuuri, on vaid tohutu soengute tegemine ja jumestamine, riiete ning aksessuaaride parandamine, proovikõndimised, ja pühendunud asjaosalised. Sõule eelneb alati meeletu ettevalmistus ja töö. Alexander Wang põhimõtteliselt elab sõuruumis, et panna paika etenduse pisimadki detailid. Ta on oma modellidega parim sõber. Tal on omad muusad ja lemmikud, nende seas muide ka kaks eesti modelli: Harleth Kuusik ja Kätlin Aas.
Vahetult enne Gerli Tallinnasse naasmist toimus Alexander Wangi suurejooneline 10. tegevusaasta šõu. Pärast etendust avanesid lava külgedel uksed, kutsudes rahvast järelpeole. Tavaliselt praktikante nendele ei lubata, kuid õnnesärgis sündinud Gerli sai ka sinna prii pääsme. Seal esinesid muu hulgas Lil Wayne, Tinashe ja Ludacris.
Soovitus ja plaanid
Moemajas kogemust hankides tegi Gerli järelduse, et oluline on teiste valdkondade inimestega rohkem koostööd teha. Üksi ei jõua nii palju ja hästi. „Kui üks disainer võtab enda kanda üheksa ametit, siis see kurnab ja põletab läbi. Edu alus on hea tiimitöö. Teisi inimesi võib usaldada. Edu saab tulla ainult tänu meeskonnale, mille kõik liikmed töötavad suure kirega ühise eesmärgi nimel,“ kinnitab Gerli.
Lähitulevikus on Gerli huvitatud eelkõige aksessuaaride tootmisest. Ideaalis püüdleb ta sinnapoole, et Eestisse võiks tekkida üks uus ja vinge moemaja. Selleks on tarvis aga head tiimi, mis tegeleks majandusliku poolega, brändingu ning imagoga. Seetõttu on Gerli avatud igasugustele koostööpakkumistele ja tutvub hea meelega nendega, kes on huvitatud massproduktsioonist ning näevad üldpilti natukene laiemalt.
Portreefoto: Sander Antoniak
by | dets. 1, 2016 | Persoon
Karel Käos on 20aastane Võru külje alt pärit pealtnäha tavaline noormees, kes tegeleb vabal ajal spordiga, mängib kitarri ja veedab sõpradega aega. Selle kõige kõrval on ta end aga läbi murdmas rahvusvahelises modelliäris, töötades muu hulgas selliste tootemarkidega nagu Tommy Hilfiger ja Guess. Selle intervjuu vastused kirjutab Karel Hiinast Guangzhoust, kus viibib kuni detsembri keskpaigani.
Kuidas sattusid modellindusse?
Mind avastas Yes Right Modelsi agentuuri fotograaf ja agent Alex Castaldi, kes pakkus võimalust hakata modellinduse kui tööga rahvusvaheliselt tegelema. Olin nõus. Mulle tehti selgeks põhitõed, sain harjutamiseks ja kogemuste hankimiseks mõned videod ja fotoseansid, kuid otsustasin, et enne kui hakkan modellindusega tõsisemalt tegema, lõpetan kooli ära. Päev pärast keskkooli lõppu lendasin koostöös Yes Right Modelsiga Lõuna-Koreasse Souli ühte sealsesse tippagentuuri.
Kust sa pärit oled, milline on su taust?
Ma olen pärit Kagu-Eestist, Võru külje all asuvast armsast Navi külast, mis muuseas on kunstniku Navitrolla ja poliitiku Ivari Padari sünni- ja kodukoht. Kooliteed alustasin Parksepa keskkoolist, gümnaasiumi lõpetasin aga Audentese spordigümnaasiumis. Keskkooli ajal tegelesin väga tõsiselt kõrgushüppega. Audenteses oli mu treeneriks vinge huumorimeelega ja väga õpetlik Sven Andresoo, kelle käe all on sirgunud sellised sportlased nagu Andrei Nazarov, Erki Nool ja 2015. aastal kuni 23aastaste kümnevõistluses pronksmedali võitnud Janek Õiglane.
Mul on väga tore perekond. Minu ema Maive on väga lahe naine. Ta on poole kohaga näitleja, kuid põhitööd teeb oma kasuisa talus. Isa Valdo on spordi- ja mõneti ajaloohuviline vinge huumorimeelega mees. Temagi töötab meie külas asuvas Jaagumäe talus. Väikevend Sten-Robin on varsti puberteedieast välja kasvav 10. klassi õpilane. Pole kahtlust, et sellest mehest sirgub põllumees.
Mis on olnud senini sinu suurim kogemus modellinduses?
Kindlasti reisimine, tutvumine uute kultuuride ja inimestega. Olen leidnud väga suure tutvusvõrgustiku. See kõik on mind tegelikult väga palju õpetanud. Elukogemus ja mingis mõttes ise võõras riigis hakkama saamine on väga õpetlik. Väga põnev maailm.
Milliste disaineritega oled koostööd teinud? Kellega soovid teha?
Põhiliselt olen koostööd teinud kommertsklientidega: BoyLondon, Tommy Hilfiger, Guess, Renault, Puma ja New Balance. Väga tõsiseid kõrgmoe-töid pole veel kogunenud.
Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev modellina?
Tavaliselt on hommikuti töö või casting’ud. Püüan vahepeal ka trenni teha. Kui ei jõua, siis treenin õhtul. Vahepeal on muidugi lõuna, mis on tore aeg. Võib juhtuda, et tööd on hoopis mõnes teises linnas, näiteks Shanghais, siis lendan sinna. Üritan ka puhata, lõbutseda ning meeldivat aega veeta.
Millised on olnud sinu tähtsaimad laval esinemised?
Tähtsaim laval esinemine on olnud näiteks Kesk-Hiinas Chengdus, Mini Clubmani ja Londoni moenädala pealaval oma kollektsiooni esitlenud Xander Zhou moesõul, kus teiste hulgas oli külaliseks Supermanina tuntud Henry Cavill. Guangzhous olen osalenud Trendiano moetendusel ja mõnes reklaamisõus.
Millised iseloomuomadused peavad sinu meelest heal modellil olema?
Peab olema avatud ja töökas ning teadma, et kõik on küll tagatud, aga see tuleb professionaalsusega välja teenida.
Võrdle palun casting’uid Eestis ja väljapool?
Seda on väga raske kirjeldada, kuna Eestis on tõsiseid casting’uid väga vähe. Mõned kliendid valivad modelli Facebookist, et nad ei peaks palka maksma. Tasud Eesti turul on väga madalad. Sellepärast peangi reisima teistes riikides, et saada rohkem casting’uid, töid ja suuremat tasu. Mujal on üldiselt vähemalt kaks casting’ut päevas, misjärel võid töötada ka nädal aega järjest.
Millised on sinu eesmärgid seoses modellikarjääriga?
Tahan proovida eri paikasid ja püüan modellivaldkonnas nime teha. Soovin õppida sellest kogemusest terveks eluks.
Mida soovitad poistele ja tüdrukutele, kes soovivad jalga modellinduse ukse vahele saada?
Kui tahate, hakake tegutsema. Saatke e-kirju, leidke, kas kuskil on tulemas mõni casting emaagentuuri jaoks. Leidke omale sobivaim agent, kes teab sellest maailmast hästi ning on valmis koostööd tegema ja abistama. Mõelge hoolikalt, kus on võimalus, et teiega tegeletakse personaalselt võimalikult palju. Ole julge. Kõik on kättevõtmise asi.
by | nov. 24, 2016 | Persoon
Kolm aastat tagasi pakkis Perit Muuga (31) kohvrid ja kolis Põlvast Tallinna. Ta oli otsustanud, et temast saab edukas moedisainer. Euroakadeemiasse õppima asudes sai esimeseks ülesandeks disainida seelik. Valmis aga hiiglaslik, ühtekokku 30 meetrist kangast ja tüllist kleit, millest kujunes välja Periti esimene kollektsioon „Army of Me“. See on disaineri sõnul tema kõige sügavam looming, millesse sai sisse õmmeldud kõik tema emotsioonid.
Esimene moe-show
Perit suhtleb vabalt, justnagu oleks ta vestluskaaslasi eluaeg tundnud. See omadus tuleb talle uute tutvuste ja kontaktide loomisel tublisti kasuks. Kui tavapäraselt saavad disainerid loomingu esitlemiseks esimese kogemuse koolimoe-show’l, siis Peritil see kogemus puudus. Põhikooli ja gümnaasiumi ajal tegeles ta hoopis kunstiga ning oli ka kooliajalehe peatoimetajaks. Samuti polnud Perit kunagi ERKI Moeshow’l osalenud.
Oma debüüdi tegi noor disainer Tallinn Fashion Weekil, vaid aasta pärast Euroakadeemiasse õppima asumist. Korraldajatega võttis Perit ise ühendust. „Kui sa ise ei küsi, siis keegi midagi pakkuma ka ei tule,“ meenutab Perit oma kõige esimest, Salme kultuurikeskuses aset leidnud show’d. „Kuna mul puudus varasem kogemus, valitses kohapeal lava taga totaalne kaos. Mul oli üle 20 modelli, aga tol hetkel ei saanud aru, et neid liiga palju on. Tagantjärele analüüsides võtsin kõike liiga tõsiselt. Lootsin liialt teiste peale. Mõtlesin üle ja muretsesin liiga palju,“ räägib Perit ja ütleb, et vastutus peab jääma ainult iseendale, hoolimata sellest, kui toredad ja usaldusväärsed inimesed su ümber on.
Show tulemust saab mõõta hiljem müüginumbrites. „Arvan, et mu kollektsiooni hinnad olid üpris soodsad, mis aitas eduka müügi õnnestumisele tublist kaasa.“ Ülemöödunud kevadel sai Perit kutse London Fashion Weekile, kus tegemist oli küll kõrval-show’ga, ent andis noorele disainerile siiski väärt kogemuse ning hulgaliselt julgust juurde, misjärel ei karda ta enam midagi.
Loome
Perit küll imetleb inimesi, kuid ei lase teistel enda tegevust mingil moel mõjutada. Näiteks pole Perit ealeski ise õmmelnud. Tõtt-öelda pole ta õmblemist kunagi meelepäraseks tegevuseks pidanud. “Mul on õmblejatega vedanud ja mul on väga professionaalne tiim, keda saan usaldada. Lisaks suurepärasele koostööle oleme ka head sõbrad. See on ülimalt oluline, muidu oleks kõik märksa keerulisem,” räägib Perit. Disaineri igapäevane töö seisneb asjaajamises ning inimestega suhtlemises. Ateljeesse läheb ta tavaliselt kliendiga kohtumise eesmärgil või siis, kui on rõivaproovid. Arvutiga töötab ta kodus. „Kui ma disainin, siis ikka oma enda toas ja vaikuses. Ma ei saa muu müra keskel rahulikult keskenduda,“ lisab ta.
Loome käigus tekib kõigepealt pähe pilt, misjärel loksutab Perit seda õige pikalt. Korjab väiksemad ideepildid kokku ning kirjutab mõtted üles. Ta ei joonista mitte ühtegi visandit enne, kui absoluutselt kõik peas paigas pole. Isegi lõiked ja tegumoed sätib disainer esiti kujutluspildina ritta. Nii areneb ja rullub uus kollektsioon tükk aega.
Kollektsiooni loomise ajal on Perit hoos, andes endast kõik, et tulemus oleks terviklik. „Alatihti on mul ideid liiga palju. Hulgaliselt lihtsate lõigete vahel nende õigete välja valimine on paras väljakutse. Asjad peavad olema alati paaris. Värvid peavad teatud järjekorras olema. Kõik peab olema loogiline ja süsteemne. Detailid peavad puuduma. Detailid on mu jaoks nagu kribu, nagu praht. Kõik peab olema puhas. Kõik peab olema suur. Muidu hakkaks see mind pressima ja suruma,“ räägib Perit, tunnistades oma monklikku natuuri. Ihalusest suuruse ja avaruse järele räägivad ka Periti moeateljee kõrged laed ning massiivne avarus.
Fantaasia ja inspiratsioon
Kui kollektsioon on valmis, siis vajab disainer aega, et olla omaette. Aeg ajalt kipub ta oma enda tuppa ära kaduma, et väljamõeldud tegelaste maailmas enda omast välja puhata. Perit peab lugu vanadest märulifilmidest, nagu näiteks „Surmarelv“, mis on jäänud talle külge lapsepõlvest. Õhtuti enne magamaminekut loeb rõivadisainer aga Muumitrolli lugusid. See on tema jaoks nagu paralleelmaailm, mis annab võimaluse end hetkereaalsusest välja lülitada. „Kui tavaliselt unistavad inimesed, et nendest saavad moedisainerid, siis minu jaoks on see tehtav. Minu unistus on elada päris Muumimaal,“ fantaseerib Perit.
Enamjagu loomeinimestel on kahtlushetki. Nii tunneb ka Perit kollektsiooni kokkupanemisel kleidivalikute osas aeg-ajalt kõhklusi. „Olen õppinud rahulikumalt võtma,“ ütleb disainer ning lisab, et ei muretse enam iga asja pärast ülearu. Inspiratsiooni ammutab ta ohtrasti loodusest. „Olen maalaps. Toonid ja värvid on minu jaoks ääretult olulised. Haaran enda ümbert kõike. Igalt poolt hakkab midagi silma. Hingestus on seotud muidugi ka mu sisemaailma ja tunnetega,“ räägib Perit.
Noortele disaineritele soovitab Perit enesekindlust. „Olge veendunud, et teist saavadki moedisainerid. Olge kindlad selles, mida teete ja tundke, et see, mida teete, tuleb kõige paremini välja. Kui sellist tunnet ei ole, siis pole õige asi!“
Fotod: Kadri Palta
