Sel nädalavahetusel toimus tänavu 16. korda rula- ja trikirattavõistlus Simple Session, mis tõi Saku suurhalli maailma parimad ekstreemsportlased. Tiheda konkurentsi läbi osutusid võitjateks Aurelien Giraud rulasõidus ning Kevin Peraza BMXi arvestuses.
Rulasõidus saavutas esikoha Prantsusmaalt pärit 18-aastane Aurelien Giraud, Kechaud Johnson Ameerikast tuli teisele kohale ning Robin Bolian Prantsusmaalt kolmandale. Rulasõidu kommentaator Dave Duncan pidas Giraudi kindlaks võitjaks, kuna ta kasutas kogu parki parimal viisil ära tehes suuri hüppeid ja tehnilisi trikke.
Vasakult Robin Bolian, Aurelien Giraud ja Kechaud Johnson.
BMXi arvestuses osutus juba teist korda võitjaks Mehhikost pärit 20-aastane Kevin Peraza, teisele kohale platseerus Nick Bruce Ameeerikast ning kolmandale Mike Varga Kanadast. Trikiratta kohtunik Bart De Jong selgitab, et otsus tuli raskelt, aga Peraza võitis just seetõttu, et ta kasutab platsi mitmekülgelt ära ning tal on huvitav sõidustiil. „Ta mõtleb alati suurelt, toob platsile uusi trikke ja valib sealjuures just sellised, mida keegi teine ei tee”, põhjendab Jong.
Samuti valiti mõlemal alal välja parim trikisõitja. Parima rulatriki võitjaks tuli Ameerikast pärit Beaver Fleming, kes sooritas tagurpidi salto ning tegi veel mitmeid sarnaseid peadpööritavaid variatsioone. BMXi arvestuses tegi parima triki Ameerikast pärit Reed Stark.
Eesti parimaks BMX-ratturiks kuulutati Swedbanki poolt Andres Lainevool, kes tuli üldarvestuses 21. kohale ning jäi esimesena finaalikohast ilma. Parim eesti rulasõitja oli Aleksandr Tubin, kes üldarvestuses kvalifitseerus 22. kohale
Kokku võistles kvalifikatsioonides 66 BMX-ratturit ja 53 rulatajat 29 riigist, finaali pääses neist 15 rulatajat ja 20 BMX-ratturit.
Samuti valis Simpel Session koostöös XDubaiga pealtvaatajate ja sõitjate hulgast välja kaks inimest, kes võitsid kõik hinnas reisi Dubaisse.
Kõiki Simple Sessioni tulemusi näed siit ning kõiki pilte siit.
Avafotol: vasakult Nick Bruce, võitja Kevin Peraza ja Mike Varga.
Suvi pole enam mägede taga, mis tähendab, et varsti on taas aeg jalakesed vette visata. Et päike jalust ei niidaks ega lõõgastumisest ümbermõõt suureneks, tuleb end liigutada. Suvel on seda parim teha just vees – olgu selleks ujumine, purjetamine, lohe-, aerusurfi vms ägeda veespordiga tegelemine. Eestis on kindlasti hakkajaid noori, kes merel mõne säärase ekstreemsusega tegelevad ja kaldal oma kogemusi teistega jagada tahaksid. Tundsid ennast ära – väga hea, sest just Sind me ootamegi! Nimelt otsime saabuvasse YU suvenumbrisse noort harrastajat või profisportlast, kes jutustaks oma adrenaliinirohkest profispordist või hobist. Kirjuta (max 2000 tähemärki) meile oma meeliülendavast veespordiga seonduvast kogemusest. Kõige kaasahaaravama loo trükime suvenumbrisse ja kingime autorile 50 eurot!! Jah, lugesid õigesti! Ootame teie kirjakesi aadressil: andra@yu.ee hiljemalt 28. aprilliks!
Kui Ahti Pikkur (23) neli aastat tagasi Pärnust Tallinna poole sõitis, oli tal kindel plaan – kuumavereline kuuekordne Eesti Meister korvpallis oli otsustanud õpingute kõrval Mereakadeemias hakata tegelema hoopis poksiga. Valitud treeningsaal juhtus aga tol hetkel remondis olema ning Ahti sattus sõbra soovitusel Sparta Spordiklubisse, kus Kevin Renno eestvedamisel tegutseb Taipoksi klubi. “Ma olin füüsiliselt tugev, olin uhke ja üleolev oma saavutuste üle. Pidudel tekkisid alati probleemid, kas nüüd just seetõttu, et olin palju Van Damme filme vaadanud, pigem oli põhjuseks minu üleüldine närviline olek. Olin rüblik, kes kasvas iseseisvalt. Taipoksi klubisse jõudes sain esimest korda tunda, kuidas kuu aja jooksul on võimalik iga päev peksa saada. Minu uhkus suruti maha ning ma muutusin totaalselt. Ülbus asendus enesekindluse ja eneseaustusega, muutes kogu minu senist ellusuhtumist,” meenutab Ahti ja lisab, et viimased on elu põhipunktid. Taipoks on ala, mis aitab end välja elada, õpetades samal ajal, kuidas leida sisemist tasakaalu. “On väga vale arusaam, et võitlusspordi trennis õpetatakse peksma või vormitase sinust mingi tapamasin,” lahkab Ahti võitlussporti sisulist mõtet.
Tänaseks on Ahtist saanud Taipoksi klubi eest võitleja ning nõutud treener. Ta õpetab poksi, kickpoksi, taipoksi, viib läbi jõusaali treeninguid ja nõustab toitumisega. Kevin Renno nägi Ahtis potentsiaali ning soovis, et noormees klubi võitlejana esindaks. Perioodil, mil võitlusjanuline fighter… loe edasi ajakirjast. YU Magazine talvenumbri leiad üle Eesti erinevatest kauplustest, mille nimekirja näed SIIN Ajakirja saad tellida endale koju postkasti, kui vormistad tellimuse SIIN
YU Talvenumbri spordirubriigis on veel põnevat lugemist – Elukutseline MMA võitleja Ott Tõnissaar räägib oma teekonnast UFCsse ning Eesti koondisesse kuuluv 17. aastane Kreeka-Rooma maadleja ja kahekordne Eesti meister Denis Bolunov ütleb ausalt välja miks tegeleda maadlusega. YU Magazine´i igas numbris pühendame spordirubriigi ühele konkreetsele spordialale, jagades sealjuures teiega inspireerivaid persoonilugusid. Kuna võitlussport kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli, siis oli selle valdkonna valimine avapauguks igati loogiline samm.
Sofia Hallik on nüüdseks semestri Eesti Kunstiakadeemia doktoratuuris õppinud noor ehtekunstnik, kes keskendub oma loomingus peamiselt analüüsi teel sündinud ehk investigative ehtele. Tema jaoks toimib ehe ühes revolutsioonilise ja radikaalse meetodiga, mis võimaldab paremini edasi anda ka doktoritöös uuritava täiuslikkuse ideed. Ühe esiletõusva ja teistest eristuva joonena toob Sofia välja intiimsuse: „Kõige adekvaatsema vastuse sellele küsimusele oskavad anda aga vaatajad või minu tööde omanikud. Enda töid on raske hinnata kõrvalseisja pilguga.“ Seejuures toob ta välja aga mõned vaatajate esiletõstetud märksõnad: seksuaalsus, minimalism ja steriilsus – eks igaüht kõnetab ehe isemoodi.
Mõistes oma kirge ilu vastu, otsustas Sofia juba varajases koolieas,et kunst on midagi, millega soovib edaspidi tegeleda. Nüüdseks on ehteloome tema jaoks kui piiramatu tegevus, mis pakub emotsionaalset ja intellektuaalsest naudingut igas etapis: idee sünd, töö materjaliga, valmis ese, ehe uue omaniku kehal. Lisaks sellele on ehe draama, mis on esitatud erootiliselt ilusas ja esteetilises kestas. Selles on oma ilu, mis peidab end eseme sügavuses pinnale pürgimata.
Oma esimese töö, prossi, valmistas ehtekunstnik portselanist. Kuigi materjal ise seostub nii tütarlapseliku kapriissuse ja hapruse kui ka meheliku stabiilsuse ja tugevusega ning seetõttu Sofiale ka väga muljet avaldab, on ta selle kõrvale leidnud teisi meelierutavaid materjale. Praegusel hetkel pöörab ta suurt tähelepanu kummile, mille alkeemia üllatab ja intrigeerib. „Mitte keegi ei oska oodata, et see on kumm ja veel enam painduv materjal. Tavaliselt aetakse see kergesti segi kristalli või klaasiga,“ lisab Sofia.
Praegusel hetkel näeb Sofia ennast aga igati konkurentsivõimelise kunstnikuna olenemata sellest, millisesse „kaalukategooriasse“ ta teistega võrreldes kuulub. Iga valmistatud ehe viib teda järjest uue potentsiaalse ehte ja ideeni. Niisamuti on ka stiiliga, mis kohandub vastavalt ajastule ja hetke olemusele.
Noore ehtekunstniku tulevikuplaanides ei jagu ruumi tagasihoidlikkusele. Praegusel hetkel tegeleb ta ehtekunsti näituse kureerimisega Narvas Kreenholmi villas. Kavas on viis näitusesaali: EKA ehte- ja sepakunsti kateedri looming, sepakunst, EKA ehte- ja sepakunsti õppejõu ehted, põlevkivi projekti näitus ja SA Noor Ehe stipendiaatide looming. Lisaks valmistub Sofia esteetika ja visuaalkultuuri loengu lugemiseks suure, üle 100 kuulajaga auditooriumi ees. Viimasena on plaanis üllatus, millest me kõik õige pea kuulda saame.
“Öeldakse, et igal mehel oma elus on teatud arv matše tema sees. Seda nii füüsilises mõttes kui ka nälja ja emotsionaalses plaanis. Kui panna liiga vara kõik korraga joonele, siis mingil hetkel kohale jõudes, kus peaks päriselt hakkama tegusid tegema, oled tühjaks jooksnud!” – Ott Tõnissaar
MMA ehk Mixed Martial Arts jõudis laiema avalikkuse ette spordiorganisatsioonide Ultimate Fighting Championship (UFC) ja PRIDE Fighting Championships poolt. MMA võitlejad nagu Marco Ruas, Mauricio “Shogun” Rua, Wanderlei Silva ja Anderson Silva on ühendanud poksi ja taipoksi elemendid maadlusega, toonud sisse alistused BJJ-st ja judost. Meie oma Eesti mees, kes on leiba teeninud tõlkebüroos projektijuhina, olnud jalatsivabrikus ostujuht, tegelenud klassikalise müügitööga ning vedanud Eesti suurimat võitlusspordisündmust RAJU, on täna elukutseline võitleja. Ott Tõnissaar (30), ambitsioonikas metsaline, nagu ta end ise nimetab, on võtnud endale kindla sihi ja põrutab nüüd otse UFC-sse.
Suurema osa ajast treenib Ott Tartu klubides Võimla ja Englas. Vähemalt paar korda kuus sõidab ta pealinna klubisse 3D Treening, mis tegutseb Eesti suurimas maadlusspordikeskuses Korrus3, Kristiine judokeskuses ning Audentese Spordikeskuses. Võistleb mees aga hoopis Soome võistkonna Primus Fight Team alt, mida veab Olli Hartikainen, kes on ühtlasi ka Oti mänedžer. Mina kohtun Otiga Tallinnas tema teisel treeningpäeval. Ott nimelt ei arvesta nädalapäevi esmaspäevast pühapäevani nii nagu tavainimesele kombeks. Tema elu koosneb treeningtsüklitest, kus käesoleval nädalal paneb kuue päeva kestel tehtud treeningule punkti pühapäev. Puhkepäev. Need viimased tuleb Oti sõnul kindlasti treeningplaani sisse kirjutada ning neist ka kinni pidada. Kui sellest mööda vaadata, siis viib taoline taktika võitleja sõnul üldiselt ületreeninguni. “Kui sa oled professionaal, siis tuleb seda olla igas aspektis,” räägib Ott.
Ott alustas vabavõitlusega 21-aastaselt, kui ta juhuse tahtel Eesti MMA tegijatega kokku sattus. Kõlab uskumatult, ometigi tõestisündinud lugu, et võitlejahing sai oma esimese matši veel enne, kui ta treeningutega päriselt alustada oli jõudnud. “Olin maadlussaalis, kui telefon helises ja pakuti võimalust. Ilmselt olid nad läbi näinud minu huvi selle ala suhtes. Pidin kiiresti reageerima ja võtsin pakkumise vastu. Hoolimata sellest, et ma vabavõitlusest tol hetkel veel midagi ei teadnud, läksin võistlema ja sellest ajast peale olen MMA juurde püsima jäänud.”
Kui uurin Otilt, milline meeleolu teda enne matši valdab, räägib ta, et on loomu poolest vägagi emotsionaalne inimene, kuid on teinud endaga sedavõrd palju tööd, et ei lase tunnetel üles kerkida. Vastasel juhul oleks see tema jaoks hävitav. “Ma olen proovinud endaga niimoodi tegeleda ja õppinud enne matši end mitte üles kerima. Nuppu vajutan alles hetkel, kui jalutan puuri. Viimase matši puhul suutsin seda väga hästi teha,” räägib Ott ning lisab, et kuu aega enne võistlust elimineeris ta enda elust kõik, mis teda heas mõttes käima ajas. Kui raadiost tuli meelepärane lugu, siis toimus kanalivahetus. Elulised positiivsed emotsioonid ei leidnud suuremat läbielamist ega tähistamist. Lint eelseisvast võistlusest lõigati katki. “Kui ma matši juba eos oma peas sadu kordi läbi ketran, siis lihtsalt kulutan ennast,” räägib Ott ning lisab, et tegeleb asjade ja olukordadega siis, kui nad kohal on.
“Olla emotsionaalne ja võtta endale eesmärke, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine”
Selleks, et midagi saavutada, tuleb teha tööd ja pingutada. Otile on omane tegeleda väljakutsetega, mis tekitavad ebamugavust, eesmärgiga seejuures paremaks saada. Oluline on ka võistlusmoment. “Kui võtta ette midagi, mis on loomulik ja lihtne, siis see on ka tore, ent ei tekita tunnet, et olen millegagi hakkama saanud. Samas, olla emotsionaalne ja võtte endale eesmärk, kus kaotamine ei ole variant, on vägagi piiri peal mängimine,” räägib Ott ning nendib, et elu on omad korrektuurid teinud ning õpetanud tagasilöökide ja kaotustega toime tulema ilma, et see teda kusagile tunnelisse ära viiks. “Eks kogu taoline enda distsiplineerimine ja vaoshoitumaks treenimine on mind ka inimesena teatud olukordades natukene külmemaks teinud, aga ma ei näe, et selles midagi halba oleks. Reeglina on mul lihtsalt väga pikk süütenöör, aga kui asi plahvatuseni jõuab, siis tekib maailmalõputunne.” Oma sportlaskarjääri kohta ütleb ta kindlalt, et see ei ole tema jaoks üks suur enesearendusprojekt: “Sport on koht, kus tulemust teha. Ja kõik. Eneseareng käib sellega paratamatult kaasas.”
“Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud”
Võitlusspordiga käib kindlalt kaasas füüsiline valu. Oti ema poja matše vaatamas ei käi. Ei tihanud isegi maadlusmatše vaadata. “Ma arvan, et talle ei meeldi see, mida teen. Samas on kaalukausi teisel poolel teadmine, et tal on poeg, kes on leidnud midagi, millele pühenduda. See teeb mind paremaks muudes eluvaldkondades, mis on olulised ka tema maailmas. Seega ei jää tal muud üle, kui olukorraga leppida,” räägib Ott ning lisab, et ega ämmgi väga hästi ei maga, vaid otsib ikka aeg-ajalt Internetist teavet Oti järgmiste vastaste kohta. Abikaasa on pisut teisel lainel. Arstina töötav endine iluvõimleja on nii mitmel RAJU-l kui ka kohalikel võistlusliigadel osalenud meedikuna, kus lisaks Oti võistkonnakaaslastele on raundidevahelise pausi ajal tulnud kokku lappida ka vastasmeeskonna esindajaid. “Ega talle muidugi ei meeldi, kui ma viga saan, ent nii sportlase kui ka meedikuna näeb ta seda kõike natukene teises valguses,” kommenteerib Ott kaasa spordilembust.
Kui publikule pakuvad enim pinget nokaudid, siis Oti sõnul on viimane lihtsalt üks vastase alistamise vahenditest. Tema lemmikvõte on hoopis ülerinnaheide. See jäi talle maadlusest külge. “Ma pole täheldanud, et vastast ilusate heidetega loopides publik pettuma oleks pidanud. Samuti pole mul kunagi kindlat mõtet, et peaks vastase alistama näiteks käelukuga. Ma alistan teda….loe edasi ajakirjast. YU Magazine talvenumbri leiad üle Eesti erinevatest kauplustest, mille nimekirja näed SIIN Ajakirja saad tellida endale koju postkasti, kui vormistad tellimuse SIIN
Loe kindlasti ka Oti MMA blogi Delfis, kus ta Eesti rahvast oma tegemistega kursis hoiab.
Treening maadlusspordikeskuses Korrus3; Fotod: Jürgen Voolaid
YU Talvenumbri spordirubriigis on veel põnevat lugemist – Taipoksi klubi eest võitleja ja nõutud treener Ahti Pikkur räägib sellest, kuidas taipoks õpetab hirmudest üle saama ning Eesti koondisesse kuuluv 17. aastane Kreeka-Rooma maadleja ja kahekordne Eesti meister Denis Bolunov ütleb ausalt välja miks tegeleda maadlusega. YU Magazine´i igas numbris pühendame spordirubriigi ühele konkreetsele spordialale, jagades sealjuures teiega inspireerivaid persoonilugusid. Kuna võitlussport kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli, siis oli selle valdkonna valimine avapauguks igati loogiline samm.
Krista Toompere (60) sattus grimmimaailma sügaval stagnaajal ning on nüüdseks juba üle poole oma elust pühendanud karakterite loomisele. Erinevaid tegelasi, keda on esitanud Eesti tunnustatud näitlejad, oleme kõik saanud televisiooni vahendusel näha. Kristal on käsi valge nii tele-, teatri- kui ka filmigrimmis. Täna töötab ta Kanal 2-s ning püüab Ivar Vigla hullude ideedega kaasas käia. Samas ei ole ta hüljanud ETV-d ehk praegust ERR-i.
Kuidas sai Sinust grimeerija? Kus oled grimeerimist õppinud?
Lõpetasin 1980. aastal tolleaegse Pedagoogilise Instituudi. Viis aastat õppisin maalikunsti, kultuuri, joonistamist, graafikat, sinna juurde ka moe- ning kostüümikunsti. Meil olid väga head õppejõud. Sel sügaval stagnaajal suunati kooli lõpus õpilased edasi tööle ja mina sattusin praegusesse Reaalkooli joonestusõpetajaks. Mulle see aga ei istunud. Sain õpilastega suurepärase kontakti, ent teiste õpetajatega sidet ei tekkinud.
Tolleaegses ETV-s otsiti parajasti uut grimeerijat. Mõtlesin, et mina võiksin küll sinna minna ja proovida. Küsisin veel nõu kadunud näitlejalt, healt sõbralt ja liivakastikaaslaselt Urmas Kibuspuult, et mis tema asjast arvab. Kibuspuu ütles, et see on igati väärt mõte. Nii läksingi proovima. Kuna neil oli grimeerija leidmisega kiire, sain ilma et oleksin grimmist midagi teadnud, sinna koheselt tööle. Ma ei teadnud näo joonistamisest mitte midagi. Oskasin seda ainult lõuendile maalida. Mul olid teadmised värviteooriast ja kompositsioonist ning see oli tol hetkel kogu mu pagas. Tolleaegne ETV direktor Enn Anupõld lausus mulle kuldsed sõnad: „Kui lõuendit oskate maalida, siis mis see nägu teistmoodi on!“
Kogenenumad grimeerijad hakkasid mind õpetama, sest sel ajal grimmikoole kui selliseid ei olnud. Ainuke kool, kus koolitati teatri-ja filmigrimeerijaid oli Kiievi filmistuudios asuv grimmikool, aga sinna mina minna ei saanud, sest mul oli väike laps ja see oli mõeldamatu. Mul olid aga väga head õpetajad: Silvia Kromanova, Heli Prinzthal ja Ly Kärner. Nemad kolm tegid minust selle, kes ma siin praegu olen. Suur aitäh neile kõigile kolmele!
Milline on Sinu loominguliste annete taust?
Kõike ei jõua ära loendada, aga tooksin välja, mis minu enda jaoks olid huvitavad ja kõige rohkem täiendasid teadmiste pagasit grimmi osas.
1985. aastal hakati tegema telemängufilmi „Kahe kodu ballaad“ , kus peaosas mängis Elle Kull. Mina sain Heli Prinzthali ja Krista Pärdi käe all korraliku kooli grimeerija assistendina. See oli suur projekt, kus valmis kaks osa. Filmi sündmustik leidis aset aastatel 1940–1980. Selles filmis sain esimest korda näha ja ka kaasa lüüa protsessis, kuidas teha näitlejale vananevat kortsugrimmi.
Telefilmidest veel mainiksin ära „Perekondlik sündmus“ ning „Libarebased ja kooljad“.
Välja tooksin ka Härra Lapsti lasteteatri lavastused, neid sai väga palju tehtud.
„Surmatants“ oli eepiline/ajalooline film. Saime koos Ly Kärneriga kõik viis peategelast ajas vananema panna – grimmid, parukad ja tuli arvestada ka ajastut.
Teine film „Küünlad pimeduses“ (režissöör Maximilian Schell), produtsent Ilmar Taska. Filmitud Tallinnas 1993. aastal. Esimene koostööfilm ameeriklastega. See oli minu esimene film, kus ma ei olnud grimeerija assistent.
NUKUTEATER:
1994 „Alice Imedemaal“
1995 „Faustike“, poolplastiline grimm. Grimmi otsingute hästi pikk periood.
1999–2003 Kreisiraadio, sketšisaated – huumorit Peeter Ojalt, Tarmo Leinatammelt ja Hannes Võrnolt. Režissöör Rene Vilbre.
Alates 2001. aastast KANAL 2-s
2008–2011 „Eestlased ja venelased“ – viimane suur projekt.
Millised nägid välja Sinu tööpäevad ETV-s?
Tollel ajal tehti palju saateid ja palgal oli kuskil 6–7 grimeerijat. Tööl käisime graafiku alusel ja meil algajatel, kes alustasid esimesest astmest, polnud ühtegi vaba nädalavahetust. Reeglina oli graafik tehtud selline, et kahte järjestikku vaba päeva polnud. Kui juba sain lavastusele või telefilmile tööle, siis olin kuude viisi ilma puhkepäevadeta. Tööpäevad olid väga pikad. Grimeerija oli viimane, kes võtteplatsilt lahkus, sest näitlejatelt tuli grimm alati maha võtta ning kui tarvis siis veel ka nahka toita. Kolmkümmend aastat tagasi olid kõige paremad grimmijärgsed nahaniisutajad naturaalne või ning hapukoor.
Kuidas said väikese lapse kõrvalt omale selliseid tööpäevi lubada?
Lapse isa oli kunstnik (graafiline disainer) ning saime kuidagi selle hoidmise omavahel korraldatud. Samuti oli abiks minu ema, kuigi ta käis tööl graafiku alusel. Kooliealiselt elas laps suuremalt jaolt juba grimmitoas. Pikkade lavastuste puhul oli ka teistel näitlejatel lapsed kaasas. Meil oligi seal nagu paras lasteaed.
Kuidas käib grimeerija valimine projektidesse?
Tol ajal ei olnudki rohkem grimeerijaid kui need, kes ETV grimmitoas olid. Paar grimeerijat tegutses Tallinnfilmis. Asjad käisid režissööri põhiselt. Kui viimasel oli oma kindel tiim olemas, siis ta võttiski meeskonna, kellega eelnevalt oli koostöö klappinud. Tiimi töö on väga oluline. Seetõttu, kui mingit lavastust või filmi tegema hakati, siis režissöör valis vanemgrimeerija ja tema omakorda võttis omale assistendi.
Kuidas valmistud uueks projektiks? Kuidas tekivad karakterid?
Kõigepealt saadab režissöör stsenaariumi. Loen läbi ja mõtlen, millised võiksid tegelaskujud välja näha. Minu töö põhimõte on alati olnud kõigepealt küsida näitleja käest, kuidas tema tegelaskuju näeb. Kui tal ideed polnud, siis pakkusin välja oma mõtte. Ma ei surunud kunagi oma ideed peale, see tuli töö käigus. Kui teha näitlejale vale grimm, siis ei suuda ta oma osa mängida. Samuti peab mõtlema, kuidas see tehniliselt välja näeb, kui palju sulle aega antakse ja mis vahendid sul üldse olemas on. Praegusel ajal muidugi materjali probleemi pole, aga tol ajal oli see suhteliselt keeruline. Aga me tegime ikka väga vingeid asju.
Meenub Sulle koheselt üks vahva seik oma tööst?
Räägin ühe loo sellest, kuidas tegime lastefilmi „Emili sõber“ ja seal oli vaja mul teha pelikan. Erilist aega ega ka materjali polnud. Õpetajalt ka ei julgenud küsida, sest see pidi olema minu esimene iseseisev töö. Mõtlesin välja, et kleebin kaks nina omavahel kokku. Tuli selline suur kühmnina. Kui õpetaja seda nägi, ütles ta, et olen hulluks läinud, et niisugust asja ei tehta. Mul aga ei olnud enam midagi teha ja sellisena ta ikkagi ekraanile läks ning tulemus oli väga kihvt. Mäletan veel, et viimane võttepäev oli rannas ja see lind pidi stseeni lõpus kivi tagant veest lendu tõusma. Mul pidi minestus peale tulema, sest vaimusilmas kujutasin ette, kuidas nina õhku tõusmisel eest ära tuleb. Olin selle aga ikka nii tugevalt kinni kleepinud, et õnneks püsis.
Millega detailide kleepimised tehakse?
Selleks kasutatakse tugevat Mastiksi liimi, mida kutsutakse ka „vuntsiliimiks“. Sellega saab kleepida vuntsid, habemed, parukaääred, aga ka kõik muu, mis on tarvis kinnitada nahale. See on nii tugev, et tuleb hiljem piiritusega maha võtta. Sellega hävitasin enda küüneplaadid. Nii et näitlejatel pidi olema igas mõttes paks nahk. Nüüd on see liim saadaval ka vee baasil, mis on natuke parema koostisega ning seda saab veega maha pesta.
Töötad Kanal 2 grimeerijana, kas see töö erineb kuidagi sellest, mida ETV-s tegid?
Mis seal salata, kui ma tulin Kanal 2 tööle, siis sain aru, et siin ju teengi ainult meiki ning pean ka juukseid sättima. Äkitselt jõudis kohale, et ega ma klassikalist meiki ju teha ei oskagi. Seega süvenesin esimest korda meigimaailma. Saatejuhi meik ja soeng on ikka hoopis midagi muud, kui näitlejale grimm. Õppisin enda jaoks ära täiesti uued asjad. Vahel saab muidugi Reporteri projektidega ka korralikku grimmi teha, näiteks ühel aastal oli tarvis saatejuhid „Viimse reliikvia“ tegelasteks muuta. See oli juba nagu suure projekti töö. Tore on selliseid asju teha.
Sinu viimane suurem projekt oli 2011. aastal „Eestlased ja venelased“. Miks sa lõpetasid?
Sain aru, et ei jaksa enam nii pikalt vastu pidada. Eluajal tehtud 12-tunnised võttepäevad maksavad kätte. Selg on läbi, selgroog kõver ja põlved ära seistud. Tuleb aru anda, et seda, mida mina tegin 10–15 aastat tagasi, teeb praegu juba põlvkond, kelle oleme endale peale kasvatanud. See on elu seadus ja sellel ei tohi lasta muuta end kibestunuks. Vanad mingu ja kasvatagu oma lapselapsi. Tore on vaadata, kuidas uus põlvkond kasvab ja teeb häid asju.
Kust tulevad Sinu töövahendid? Milliseid brände kasutad?
ETV-s töötades saadeti meile Mosfilmist tööks vajalikud tarbed. Kvaliteet ja saadavus ei ole muidugi võrreldav tänapäevaga. Praegu on grimmi jaoks kõik olemas, siis pidi aga nuputama ja kasutama oma loovust. Näitena võin tuua, kuidas kiilaspäid sai tehtud. Saadeti kolmes mõõtmes kummimütsid, nagu ujumismütsid, sellise tugeva kummiga, aga neil polnud mustrit peal. Pidime need suruma kuidagi näitlejatele pähe, sest ega need ei veninud väga ja mütsiääred püüdsime sopra-värviga kuidagi ära peita. Kusjuures neid kiilaspea mütse kasutati mitu korda, nii et neid pidi igakord puhastama seniks, kuni need lõpuks rabedaks muutusid.
Praegu on materjalidega nii, et kuna grimeerijad on teenuse pakkujad, siis soetatakse ka kõik materjalid ise. Kasutan põhiliselt Kryolani, Joe Blasco, Tradehouse’i ja Pro Kosmeetika tooteid. Viimase aja leid on Zoeva tooted.
Kuidas hindad praegust meigi ja grimmi olukorda Eestis?
Eesti on nii väike. Igal aastal tuleb peale uus grimeerijate kooslus, kes tahavad ennast tõestada ning ellu jääda. Lisaks on veel lõputu hulk meigikoolitusi, kus sirguvad tegijad jumestajad. Konkurents on meeletu, aga võib-olla on see hea, sest siis tehakse järjest paremini ega laskuta mugavustsooni.
Kui palju pöörad ise enda jumestusele tähelepanu?
Minu meikimise lagi on natukene jumestuskreemi ja ripsmetušši. Mul on lapsepõlvest saadik peegliga omaette suhe. See on väga kummaline. Näen sealt kõike muud, aga mitte iseennast. Sellepärast ei tulegi mulle meikimine meelde ja ma ei vaevu seda tegema, sest see on minu jaoks väga vaevaline. Samuti ei kasuta ma ühtegi „gucci-mutši“ öökreemi, heal juhul kätekreemi, kuid ka seda üliharva. Pole otseselt vajadust ka olnud, mida ma siis ikka võõpan.
Keda meigi- või grimmikunstnikest hindad kõige enam?
Esimesena tooksin välja Tiina Leesiku! Tiina on ka ainuke inimene, keda oma juuste kallale lasen. Veel mainiksin ära Kairit Nieländeri, kes teeb väga hääd tööd ja on üldse igati tubli. Samuti on üheks minu lemmikuks kujunenud Mammu, kelle meigid on alati imeilusad ja perfektselt teostatud. Näitena tooksin ka saate „Su nägu kõlab tuttavalt“. Seal on koos väga tugevad grimeerijad ja nad tõesti teevad tipptasemel tööd.
Millega Sulle lisaks grimmile veel meeldib tegeleda?
Olen teletöö kõrval maalimisega tegelenud, aga ega selleks enam väga palju aega jää. Samuti olen hobi korras ratsutanud, meeldib rattaga sõita. Lapselapsega saab aega veedetud, siis lülitan end meigimaailmast täiesti välja ja pühendun ainult temale. Praegu on aga minu kõige suuremaks hobiks taimekasvatus. Mul on selle jaoks kodus lausa üks tuba, mis on ainult taimede päralt. See on selline asi, mis aitab mõelda ja maandab pingeid.
Egle Beek (32), kes veel mõni aeg tagasi ei teinud vahet jumestuskreemil ja valgustpeegeldaval pliiatsil on täna Eesti rahva poolt armastatud teleseriaali „Naabriplika“ grimeerija. Egle kutsus meid otse võtteplatsile, näitas grimmitooli ning rääkis lähemalt kuidas see salapärasena tunduv kaadritagune grimmitöö tegelikult välja näeb.
Kaua oled grimmiga tegelenud? Kuidas sattusid selle ala peale?
Mõtte sain 4 aastat tagasi oma elukaaslaselt, kui ta mulle joonistamistarbed kinkis. Mulle on alati joonistamine meeldinud aga tema ütles, et ma peaksin grimmi õppima. Olin parajasti koondatud kontoritöölt, mida 6 aastat kella kaheksast viieni teinud olin. Ma olin 28, ei meikinud ennast ega teadnud mis vahe on jumestuskreemil ja valgustpeegeldaval pliiatsil. Mul oli 1 ripsmetušš. Tegelesin stabiilselt spordiga, pidudel ei käinud. Grimm tundus mu jaoks nii võõras. Ometigi võtsin elukaaslase nõu kuulda ning sõitsin Rootsi, Stockholm Make-Up Instituti. Tagasi tulles õnnestus mul ühe muusikavideo juures praktikale saada. Seejärel pääsesin hea õnne läbi Tallinna Grimmikooli. Tegelikult olid kõik kohad juba täis aga üks tüdruk loobus ning ma sain tema asemele. Täna on mul hea meel, et olen oma elus mõlemat leiba maitsnud. Tean mõlema töö plusse ja miinuseid.
Praegu teed sa grimmi sarjale „Naabriplika“. Räägi kuidas sinna sattusid?
Esimesel hooajal (2013 sügisel) oli sarja grimeerijal kolmeks osaks asendajat tarvis. Järgmisel hooajal (2014 kevad) aga otsustas see grimeerija teise töö kasuks. Ergo Kuld, kes on seriaali produtsent, rezissöör ja operaator, mäletas et käisin mõned korrad asendamas. Seega ta helistas mulle ja kutsus tööle.
Kuidas grimeerija töö seriaali puhul välja näeb?
Teise hooaja algus oli üpris raske. Peamiselt seetõttu, et tegin päris esimest korda elus üksinda seriaali ega olnud enam kellegi assistent. Kogu vastutus oli minu õlgadel. Hea, et karakterid olid juba välja kujunenud ja selles osas läks libedalt. Kuna see pole grimmi ja soengupõhine seriaal siis ei kulu karakterite jaoks väga palju aega. Enamus ajast tuleb lihtsalt jälgida, et karakterid ekraanikõlbulikud välja näeksid. Võiks arvata, et mul on kaunis grimmituba ning kena peegel koos ilusate lambikestega. Tegelkkus on hoopis midagi muud. Filmimine toimub mitmetes erinevates lokatsioonides ning seetõttu tuleb vaadata kuhu oma asjad parajasti maha saab panna, et näitlejal oleks hea ja mugav istuda. Liisi (peategelase) majas on mul küll oma väike ruumike, kuhu olen viinud ka oma peegli aga seal viibime nii vähest aega. Igas lokatsioonis mul siiski oma nurgake leidub.
Kuidas sünnib karakteri grimm?
Esimesel hooajal olid karakterid juba välja töötatud. Samas oleme peategelast Liisit (Loore Martma) tänaseks rohkem maalähedaseks teinud. Kui ta esimesel hooajal, Ameerikast naastes, oli rohkelt meigitud, vahetades pidevalt soenguid, siis nüüd on ta naabriplikalikum. Vallavanema (Harry Kõrvits) firmamärk on ülepea kammitud soeng. Tuleb tabada karakteri iseloomu. Kui tegu on siiski vallavanema naisega, siis on selge, et ta on enda eest hoolitsev naine, kes ilma korraliku soengu ja meigita ei lähe poest leibagi tooma.
Saan ka ise karakteri loomise juures kaasa rääkida. Pakun midagi konkreetset välja ning Ergo (seriaali produtsent, rezissöör ja operaator) siis kas kinnitab või lükkab ümber. Tavaliselt siiski kinnitab.
Mis on kõige erilisem karakter mida teinud oled?
Eelmisel hooajal nägi vallasekretär unenägusi, kus vallavanem (Harry Kõrvits) oli Jumal. Panin Harryle valge pikkade lokkidega paruka pähe, värvisin habeme hallimaks ning kulmud valgeks. Kostümeerija andis valge hõlsti selga. See oli kõige lahedam karakter, mis esimesena meelde tuleb. Ma ütleks, et see oli karakter karakter.
Mis sa arvad, mis on Naabriplika edu saladus?
Ilmselt ühtne meeskond. Ühed ja samad inimesed. Igaüks teab, kui palju kulub aega helile, valgusele ja grimmile. Meil on ühine hingamine. Lisaks võtame seda kõik oma põhitööna. Ning me köik väga ise armastame seda lugu, mida me igal nädalal vaatajateni toome.
Millest sa mõtled grimeerimise ajal?
Et oma töödega aega jõuaks. Et teised ei peaks minu järel ootama. Varahommikul tahan muusikat kuulata. Oma lugusid. Tavaliselt olen üsna endasse tömbunud ning proovin end ümberkaudsest kärast välja lülitada.
Kas sul on vaja end viia teatud faasi, et grimm paremini välja tuleks?
Jah, kindlasti. Mulle meeldib, kui jõuan tööle pigem varem ning saan rahulikult töövahendid valmis sättida. Siis olen täpselt õiges faasis.
On sul mõni õnnetoov ese või asi, mida tööl kaasas kannad?
Mul kunagi oli draakonikivi. Enam ei ole. Inimesed ise loovad reegleid enda ellu ja usuvad nendesse. Ma ei ole enam nii ebausklik, kui varem. Olen õppinud enda kehtestatud reeglitest lahti ütlema.
Kas sul on eeskujusid?
Ma küll jälgin mitmeid häid tegelasi instagramis aga kahtlustan, et nende pildid on retušeeritud. Seega ei usu kõike mida silm näeb.
Mis sa arvad, kust on pärit sõna grimeerija?
Ma ei tea. Saksamaal ja Skandinaavias tähendab otsetõlge maskide ehitajat.
Millega sa võrdleksid grimmitööd? Oskad tuua mõne paralleeli?
Ma arvan, et õrna võrdusmärgi saab tõmmata iga töö vahele, kus hakatakse nullist midagi üles ehitama. Näiteks maja ehitamise puhul on põhjaks puhas vundament, nii ka grimmi hakatakse tegema puhtale näole. Muidugi maja jääb töö lõppedes püsima aga grimmi puhul pühid maski üsna ruttu maha.
Oled sa vasaku või paremakäeline?
Vasakukäeline
Kas vahest juhtub, et töökäsi tõmbub krampi, kasutad siis paremat kätt?
Vahest läheb jah. Olen seetõttu isegi laserravis käinud. Aga paremat kätt ka ei kasuta. Harri Kõrvits õpetas mind oma kogemusest, kui ta nukunäitleja oli, et käsi tuleb enne töötegemist alati korralikult soojaks teha. Nii ma olengi pikkade päevade puhul hakanud tegema teatud harjutusi ja vahepeal ka teadlikult kätt puhanud.
Kui üks noor grimeerijaks pürgija sind tänaval kohtab ning palub laenata sinu töökätt koos pintsliga, siis mida sa soovitaksid talle?
Tihti arvatakse, et grimeerija töö on glamuur glamuuri sees, koosneb puudripadi näpuvahel ringi tšillimisest ning staaridega lobisemisest. Seriaalide ja filmide puhul on reaalsus see, et tegelikult on päevad pikad. Pidevalt tuleb jälgida ekraane ja olla valvel. Tihti on võtted välitingimustes, mis tähendab, et kükitad puhvaika seljas ja pintsel käes, valmis tõttama, kui karakteri grimm parandust peaks vajama. Seega ma küsiksin, et kas ta teab mida see töö päriselt tähendab. Kaks korda tuleb mõelda ja kui ta ikka tahab, siis laenaks.
Kas grimeerijaks õppijal on tarvis teatud eeldusi?
Absoluutselt. Kõige olulisem eeldus on taktitunne. Platsil tuleb osata suu kinni hoida ja pigem olla kuulaja rollis. Isiklik elu tuleb endale hoida. Kasuks tuleb külm närv ning oskus taluda nii halba-, kui ka head tuju. Hea grimeerija oskab kontrollida oma emotsioone. Pigem on sellised omadused pisut vanematel tegijatel, kes on vaoshoitumad ja kogenenumad.
Kui sa oleksid grimeerimises superkangelane, siis milline eriline võime sul võiks olla?
Ühe käe sõrmenipsuga muudaksin kõik näonahad üliklaariks ja teise käe sõrmenipsuga tekitaksin mõttejõul vinge soengu.
Kui sul oleks kogu maailma raha ja aeg, siis mida sa praegu teeksid?
Teeksin head nendele kes ise enda eest seista ei saa. Juba lapsena mõtlesin, et suureks saades ehitan nii suure maja kuhu kõik maailma koerad ära mahuvad. Võtaksin nad enda hoole alla, et keegi neist ei peaks kunagi varjupaigas olema. Koerad annavad mulle väga palju energiat. Kahjuks pole grimeerija ameti juures hetkel päris oma lemmiklooma jaoks aga mistõttu käin ja laenan venna ja söbra koeri, et nendega jalututamas käia.
Kuhu edasi?
Pikk paus. Ilmselt Hollywoodi. (naerab) Tegelikult arvan, et läheb nii nagu ise tahan, et läheb. Praegu olen ma rõõmus siin Eestis. Ma armastan „Naabriplikat“ teha aga kunagi ei tea mis mõtted ühel hommikul pähe võivad tulla.
Tüdrukutele meeldib bad boy mentaliteet ja kus neid pahasid poisse ikka näha saab, kui mitte taipoksi trennis või taipoksi üritustel. Kuid ei leia just palju tüdrukuid, kes taipoksi, seda ilma relvadeta võitlust, ise nõnda kirglikult harrastaks, et pääseda isiklikult arenedes selle iidse võitluskunsti kõrgemasse klassi ning olla austatud oskuslik harrastaja, kelle treeningutest suisa Eesti parimad fighterid osa tahavad saada. Liisi Kontkar´ile (25), kes argipäeviti töötab Hagudi põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana ning 9nda klassi klassijuhatajana, on eelnimetatud privileeg osaks saanud. Kõik sai alguse viis aastat tagasi, kui Tai rahvussport tema südame kiiremini põksuma pani.
Liisi sattus taipoksi juurde puhtjuhuslikult. Ühel päeval kutsus tuttav teda trenni. Ütles, et oli leidnud naistreeneri, kes on tüdrukutegruppi kokku panemas ning soovib treeningutega alustada. Varasemalt olid Liisi mõtted keerelnud hoopis kickboxi ümber, kuid kuna trennid toimusid Tallinnas, tema elas aga Raplas, siis polnud osalemine võimalik. Ettepanek äratas tüdrukus huvi, sest ka taipoksi puhul oli tegemist siiski poksialaga, mis hõlmas endas nii enesekaitseteadmisi, kui ka psüholoogilisi harjutusi. Liisi oli koheselt nõus. „Esimesest trennist alates hakkas mulle taipoks sedavõrd meeldima, et olen siiani selle ala juurde püsima jäänud,“ räägib Liisi õhinal.
Lapsena oli Liisi pigem poisilik tüdruk. Lühikeste sassis juuste, mudase näo ning katkiste teksapükstega nägi ta välja nagu väike nukitsamees. „Isegi ema sõbranna ei saanud vahepeal aru kas ma olen poiss või tüdruk,“ meenutab Liisi lapsepõlveaegu. Nukud olid tal küll olemas, kuid enamus ajast sai siiski poistega politseid ja pätti mängitud, puu otsas ronitud ning naabripoistega kakeldud. Seega pole üllatav, et Liisi tänaseks spordiala juurde on jõudnud, mis arenes algselt võitlusest ning mida kasutati tegelikus sõjategevuses.
Eestis treenis Liisi ainult neli kuud, misjärel asus elama Taani. Sealt leidis tüdruk väga hea ja tuntud taipoksi klubi Siam Muay Thai gym, kus ta treenimist jätkas. „Sain Taanis veelgi tugevama põhja alla,“ räägib Liisi. Elanud ja treeninud välismaal pisut üle kahe aasta kasvas enesekindlus sedavõrd, et tüdruk otsustas osa võtta sealsetest taipoksi meistrivõistlustest kaalukategoorias kuni 60kg. „Enne võistlusi olin ülekaalus. Pidin kuue nädalaga 8kg alla võtma, samal ajal õhtuti trenni tegema,“ meenutab tüdruk. Tahtejõud oli sedavõrd suur, et Liisi pani võistluse kinni ja tuli meistriks. Kui varem olid Liisi vanemad tütre valitud spordialale lihtsalt kaasa elanud, siis nüüd tundsid nii ema, kui ka isa sedavõrd uhkust, et kiitlesid tütre võidetud tiitliga ka oma sõprade ees. „Mina ei võtnud seda niivõrd suure saavutusena, kuid vanemate jaoks tähendas see midagi majoorset,“ räägib Liisi.
Eestisse tagasi kolides tehti talle uus ettepanek. Seekord küsis üks noormees kas Liisi soostuks talle lihtsamaid taipoksi tõdesid õpetama. Tüdruk oli nõus. Alustati väikeses külakohas, umbes 10 km Raplast väljas. Esimesse trenni tulles võttis noormees ka sõbra kaasa. Järgmine kord, kui kokku saadi oli kohal juba neli inimest, seejärel kuus huvilist, kuni lõpuks sai saal rahvast täis. See oli hetk, mil Liisi otsustaski klubi teha. „Olin üllatunud, et enamus minust vanemad ning suures osas mehed usaldavad mind naisterahvana selle maskulliinse spordiala juhendamisel,“ meenutab Liisi klubi algusaegu. Ju siis olid poisid ja mehed üle saanud aukartusest ning eelarvamusest, mida nõrgema soo esindaja neile õpetada suudab. Praegu juhibki Liisi Raplas taipoksi klubi Rapla Muay Thai gymhttp://www.raplamtg.eu/
„Paljud mehed, kes esimese trenni üle elavad tõdevad, et kui nad varem arvasid end olevat kõvad vennad, siis tegelikult see nii vist ikka ei ole. Esimeses trennis võtame läbi kõik põhilised löögid, et hiljem kombinatsioone nende peale edasi üles ehitada. Kuid just põhilöögid ongi need, millega enamus poisse hakkama ei saa, kui nad pole varem selle alaga kokku puutunud. Näiteks sellised lihtsad asjad, et löömiseks kasutatakse ka jalga, õlga ja puusa ning kogu keha, mitte ainult kätt ja kehamassi,“ räägib Liisi.
Üldiselt on inimestele, kes ise võitlusspordikauged, jäänud mulje, et poksijad ja taipoksijad lähevad igal esimesel võimalusel kaklema ja tüli norima. Liisi sõnul on tegelik olukord aga hoopis vastupidine. Just võitlusspordiga tegelevad inimesed on reeglina viimased, kes üldse vägivaldselt käituvad.
„Mu elukaaslase käest küsitakse pidevalt, et kui kodus midagi valesti teeb, et kas saab siis kohe peksa. See ei ole absoluutselt nii. Taipoks kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli,“ räägib Liisi enesekindlalt.
Tavaelus on Liisil paar sellist olukorda ette tulnud, kus ta oleks saanud oma taipoksi oskusi küll rakendada, kuid valis siiski teise tee rahustades osapooled hoopis maha. „Pigem olen kasutanud oma agressivsust siis, kui ma taipoksi veel ei õppinud. Olin toona keevalisem ja ehk isegi otsisin olukordi kus tüli norida. Muidugi oli vanus siis ka teine,“ räägib Liisi ja lisab veel, et on nüüd kindlasti targem vältimaks taolisi situatsioone.
Kui tihti võtavad inimesed endale iidoleid kelle sarnased soovitakse olla, siis Liisi kellegi eeskujul ei tegutse. Pigem liigub ta edasi sammhaaval ja seab endale ise eesmärke, mida on võimeline täitma. Kuna taipoks meeldib talle niiväga siis pole Liisil ka enda motiveerimisega probleeme. Trennid on mitmekülgsed. Mitte kunagi pole ükski trenn eelmisega täpselt ühesugune, mistõttu ei taha Liisi trennitegijana sellest ilma jääda. „Muidu jääks kripeldama, et äkki jääb miskit uut saamata,“ lausub tüdruk. Ka õhustik olevat treeningul hästi mõnus ning pärast trenni saavat alati palju nalja, olgugi, et enamus treenijatest on Liisist vanemad ning peamiselt meesterahvad. „Me oleme punt inimesi, keda ühendab üks hobi!“ Treenerina tegevat teda vahel kurvaks hetked, kui ilusate ilmade puhul on inimesi trennis vähem kohal aga kuna Liisi on endale treenerikohustuse juba võtnud, siis peab ta oluliseks seda ka täita. „Mul polegi treenerina seda varianti, et ma täna ei viitsi minna,“ ütleb Liisi ja lisab veel, et trenniandjana on sedavõrd lihtsam.
Trenn kestab keskmiselt 1,5 tundi ning hõlmab endas soojendust, tehnikat, venitusi ja üldfüüsilisi harjutusi. Need, kes tahaksid taipoksiga tõsisemalt tegelema hakata peaksid hea tehnika saavutamiseks kohal käima kaks korda nädalas. Füüsilise vormi parandamiseks aga vähemalt kolm korda. Taipoksi tehnika on iseenesest lihtne ja selle saab kiirest selgeks. Seda ala võivad harrastada kõik. Erilisi oskusi ega võimeid see eelnevalt ei nõua. See on treening kuhu minnaksegi õppima ja paremaks saama. „Juhtusin vaatama videot ühest venelannast, kel polnud varasemalt mingit kokkupuudet taipoksiga ning ka kehalise kasvatuse tundides oli ta pigem selline tüdruk, keda viimasena võistkonda valiti. Kui ta aga avastas enda jaoks taipoksi siis ta arenes, sest see oli see mida ta tahtis teha. Nüüd teeb venelanna väga tublisid ja ilusaid fight´e,“ räägib Liisi ja kinnitab, et kõik on inimesel endal peas kinnni. Samuti ei ole vanus määraja. Trenni minna pole kunagi liiga hilja.
Kui uurin kas toitumise osas tuleb järgida mingeid erilisi reegleid, siis Liisi sõnul on menüü väga lihtne. Hommikuti sööb ta tavaliselt omletti või teeb paar singi-juustu võileiba. Vorstitooteid, saia ega valget riisi üldiselt ei tarbi. Eelistab tatart, värsket salatit ja hapukoort. Hästi palju hapukoort. Põhimenüü koosneb salatist ja lihast. Peale trenni armastab juua petti, sööb kodujuustu või kohupiima. Loomulikult ei jää menüüst välja ka puuviljad. Kui kahe toidukorra vahel läheb kõht tühjaks siis võtab ta banaani või õuna. Kohati käivad Liisistki üle magusahood ja siis pole 300 grammi piimašokolaadi hävitamine tema jaoks mitte mingi probleem. „Enne ei lõpeta, kui kogu ettevõetud magus otsas on,“ avaldab tüdruk patusaladuse. Mingeid toidulisandeid kui selliseid Liisi ei tarbi, sest ta lihtsalt ei usu nendesse.
Tulevikuplaanide üle arutledes räägib Liisi, et soovib veel võistelda. Hetkel on see aga pisut raskendatud, kuna kogu aeg ja energia läheb teiste treenimisele. Lisaks päevatöö, klubi juhtimine ning kehakultuuri erialal õppimine ülikoolis. Kuigi klubi juhtimisega tahab Liisi endiselt jätkata on tema eesmärgiks end treeneri ametist osaliselt välja saada. Tuua sisse rohkem meestreenerid, kuid mingil määral ka ise jääda, sest naistreeneri juurde julgevad tüdrukud paremini tulla.
USA raskekaalu poksija Mike Tyson on ühes avalikus intervjuus välja öelnud, et klassikalisel poksil pole suurt tulevikku ja valida võiks pigem MMA (Mixed Marshial Arts) kasuks. Ka Liisi arvab, et poks ei ole enam niivõrd populaarne kui taipoks, K1 või MMA. „Viimastel üritustel on näha, et klassikalisel poksivõistlusel ei ela inimesed ringis võitlejatele piisavalt entusiastlikult kaasa. Meil pole ka piisavalt palju kuulsaid poksijaid kellele kaasa elada, samas kui K1 , taipoks ja MMA on aktiivsemad, ja kaasatõmbavamad. Rahvas tahab ju ka verd,“ kinnitab Liisi ning lisab, et Explosion ja K1 üritustel on ta alati kohal. Aeg ajalt võib teda seal kohata isegi kohtuniku rollis.
Enne, kui Liisi trennidega Raplas alustas, tegutses saalis klassikaline poksitrenn, kuid see pidas vastu vaid mõned kuud. Kiiret lõppu ennustati ka Liisi klubile, kuid vastupidiselt ettekuulutusele toimib Kauba tänav 2 asuva Võiroosi kohviku peal tegutsev taipoksi klubi siiani ning rahvast tuleb aina juurde. Taimaal oli selline lause „iga mees, kes on soola väärt, peab taipoksi harjutama“. Kui sellega nõustud, siis julgustab Liisi Sind taipoksi trenni tulema!
Fotograaf Marie Sade kommentaar:
„Olen armunud fotograafiasse juba sellest ajast peale, kui olin alles väike tüdruk. Vaatasin tihti, kuidas isa meie vannitoas pilte ilmutab ning seejärel kuivama riputab. Pure magic! Armastus fotograafia vastu kasvab iga päevaga suuremaks. Olen õppinud graafilist disaini ning seejärel Tallinna Polütehnikumis fotograafiat. Hetkel töötan nii fotopoes, kui ka freelance fotograafina ja disainerina.
Kui mulle anti võimalus lavastada fotošuut Muay Thai treeneriga siis kõige esimesena tulid mulle meelde street fight filmid koos Jackie Chan´iga. Tihti leidsid fight stseenid aset öistel tänavatel, taustaks värviline valgustus. Teisena meenusid aga need paar minutit enne ringi minekut, kui võitleja psühholoogiliselt võitluseks valmistub. Mulle tundub, et see võib olla väga intiimne moment, hästi isiklik. Ma kindlasti tahtsin seda šuudi ajal näidata.
Ettevalmistused pildistamiseks sujusid edukalt. Tänud Marlenile abi eest organiseerimisel! Kõige suurem väljakutse minu jaoks oli lokatsiooni leidmine. Käisin mitmeid kohti uurimas, isegi Polümeeri tehases. Rääkisin palju sõprade ja tuttavaga, et millist paika tarvis leida. Tänu Dima Knutile leidsin selle ägeda lifti. Jäin pildistamisega väga rahule, õppisin midagi uut ja tegin sammu uuele tasemele.
Minu eesmärk oli värvilise valgustusega pildistada ning teha seejuures midagi teistsugust. Minu jaoks oli see ideaalne võimalus. Tiim ja modell olid ka super! Siiski leian, et mul on veel arenemisruumi, samas palju ideid mida ennem pensionile minekut teostama pean!“
