Fotograafia pisiku sain juba varajases nooruses, kui vanaisa kinkis mulle esimese fotoaparaadi Smena. Kõige enam köidab mind dokumentaalfotograafia, meeldib püüda hetki elust enesest. Olles igapäevaselt seotud kunstiga on fotograafia minu jaoks loomulik elu osa, nagu hingamine. Ikka on nii, et kui millelegi oma elus aega pühendad siis tulevad ka võimalused.
Elu on pakkunud mulle viimasel ajal fotograafia valdkonnas väga erinevaid võimalusi. Võtan rõõmuga kõik väljakutsed vastu. Fotograafina aga leiva teenimine ei ole minu eesmärk, seepärast katsetan meelsasti erinevaid nišše. Nii modellide pildistamist stuudios, kui näiteks dokumentaalfotograafiat Aafrikas. Mõningaid fotosid näeb SIIT
Olles ettevõtja, tegutsen ma mitmes erinevas valdkonnas. Mulle meeldib vaheldus ning tunnen aegajalt vajadust õppida midagi täiesti uut. See aitab mul ennast värskena tunda ning tundub, et ka rutiinsemad tegevused kukuvad siis paremini välja.
Viimasel ajal on kõige populaarsem tegevus šaržide joonistamine. Olen viimase nelja-viie aasta jooksul ühtekokku vist juba rohkem kui 5000 eestlast paberile saanud. Mind kutsutakse firmapidudele, sünnipäevadele ja pulmadesse. Eks selles ole ka meelelahutuslik aspekt, näen kuidas inimesed lähevad pidudel elevile, kui kunstnik pliiatsiga välja ilmub. Ikka on ju huvitav teada, kuidas kunstnik neid näeb. Tihti paluvad naisterahvad, et joonistaksin neile väiksema nina või ei rõhutaks liialt nende põski vms. Mina aga näen enamasti kunstnikuna just nendes näo osades ilu ning isikupära ja püüan siis ka neid julgustada olema uhked oma ilusa pika nina või pruntis põskede üle. See ongi see kummaline võlu minu töös, näha kuidas inimesed näevad ja kuidas teised neid näevad. Minu tehtud šaržijoonistusi saab näha SIIN.
Kui küsite minu riidekapi kohta, siis rääkides minu riietusest ja riidekapist, olen alati julgenud eristuda. Juba väiksena ei hoolinud ma inimeste arvamusest, vaid lähtusin riiete valikul alati enda sisetundest.. Kõige julgemad valikud tegin riietuse osas tõenäoliselt kunstikooli ajal. Vahel tulin koju punaste töötunkedega, äraaetud kulmude ning patsidega. Ema oli päris mitu korda üsna šokeeritud minu välimusest.
Täna ma üldjuhul ma oma riietusele nii suurt rõhku ei pane. Igapäeva elus eelistan kanda seda, mis on mugav. Haaran kodust selga selle, mis on puhas ja mõnus kanda. Küll aga kalkuleerin veidi rohkem, kui on ees tööalased kohtumised. Samas mulle meeldib eristuda ning vahel ostan endale ekstreemseid riideid. Ma ei ole kunagi püüdnud inimestele meeldida. Lähtun ikka enda sisetundest. Armastan vaheldust, ehk seetõttu ei olegi mul kujunenud välja mingit kindlat stiili.
Kõige rohkem on minu riidekapis üksikuid sokke 🙂 Riideid ostan ma enamasti kas vajadusest tulenevalt või kui trehvan millegi väga erilisi peale. Ükskord leidsin uuskasutuskauplusest sinised tunked, mis on saanud minu lemmikuks. Nii need lemmikud tulevad ja lähevad.
Värvide peale ma riideid ostes väga pole mõelnud, vaatan peeglisse ja kui tunne on õige, siis sooritan ostu. Kunstnikuna vaatan inimest tervikuna ning tajun tõenäoliselt alateadlikult, kui keegi kannab värvitoone, mis ei toeta teda. Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi õpetlikku raamatut, mis räägiks riietumisest. Tõenäoliselt ma seda ka kunagi ei teeks. Arvan, et taolised raamatud on pigem mõeldud naistele, kindlasti aga jõuab see info mingil kujul ka meesteni, ikka läbi naiste. Samas kunstnikuna ma tean, kui olulist rolli mängivad värvid ja kontrastid. Ma arvan, et me kõik imetleme harmooniat ja tasakaalu, ja värvidel on selles tõepoolest väga tähtis osa kanda.
