Noor popmuusik Jüri Pootsmann, kelle tähelend sai alguse saatest „Eesti otsib superstaari“ ja kes on läbi teinud Eurovisiooni-karuselli, andis välja uue kauamängiva, mis saadaval ka vinüülplaadi kujul. Noormees, kes pärjati tänavu Eesti muusikaauhindade tseremoonial aasta meesartistiks, on andnud meie popmuusikale uue maheda kõla ja mitu stiilset muusikavideot. Praegu viljeleb Jüri kergelt unelevat ja nukramates toonides eestikeelset muusikat.
Alustakski algusest. Kui sa läksid 2015. aasta kevadel „Eesti otsib superstaari“ saatesse, siis kui tõsiselt sa seda võtsid ja eelvooruks valmistusid?
Ma küsisin ikka enne hästi palju nõu. Elasin tookord Raplas, kus on rohkesti muusikateadlikke inimesi – õpetajaid ja pillimehi, kellega hääleseadet harjutada ja lauluvalikut arutada. Ma ei tahtnud, et mul seal saates halvasti läheks. Ma tõesti võtsin seda väga tõsiselt.
Kui tihti sa Tallinnas elades satud oma kodukanti Raplamaale?
Kahjuks mitte enam nii tihti. Kui ma sinna lähen, siis juba pikemas ajaks, mulle nii ei sobi, et törts, törts, törts – kolm tundi siin ja siis jälle seal. Aega võiks selleks rohkem olla. Ma vahepeal ikka käin Raplas, kuna mul on seal omi asju ajada: külastan oma ema, õde, vanaema, sõpru …
Aga miks sa üldse teed muusikat? Mis sind selles kõige enam inspireerib, kas stuudios nokitsemine, esinemistelt saadav energia, publik, tagasiside …?
See on küsimus, mis vajab pikemat mõtisklemist. Ma arvan, väga paljud inimesed ei teagi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et ma kuidagi sattusin muusikasse, läksin vooluga kaasa, kõik juhtus kuidagi kiiresti ja ma hetkel olen lihtsalt siin. Ma usun, et ma alles kunagi hiljem taipan, kuidas see juhtus ja miks. Mulle meeldib see kõik.
Kas sinu uus album „Täna“ on pigem mahe ja unelev või tantsuline popp?
Mõnes mõttes on sellel albumil iga lugu isemoodi. Viimane laul „Täna“ on jah väga tantsuline ning erineb oma laadilt kõigist teistest. Terve album „Täna“ on pigem melanhoolne. Üpris dreamy ja veidi kurvema tooniga plaat.
Ja albumi kujundus? Need itaalialikud sambad, ornament, samas ometi mõjub kui põhjavalgus …
Käsime just Tartus vinüüle pressimas – ports selliseid plaate tuleb ka müüki. Püüamegi kujunduses meelega sellist puhast liini hoida. Stiililt võib see visuaal mõnele külm tunduda, aga on puhas ja põhjamaine.
Huvitav, et mulle seostub sinuga millegipärast selline kerge retrohõng. Millest see tuleb: on see hoiak, välimus, juhuslikud „Eesti otsib superstaari“ saate klipid või siiski sinu muusika? Sellist stiili sa praegu vist ei viljele?
Ma päris nii ei mõtle ette, et teeme nüüd konkreetset stiili, et see sobiks. Aga ma tahan teha pigem tänapäevast, moodsat muusikat, samas oma väikeste nüanssidega. Ja muidugi mu produtsent Sten Sheripov on tegelikult väga retrovend. Ta teeb ise filmimuusikat ja tema käekiri kõlab kindlasti ka sellel albumil läbi.
Kas albumi nimi „Täna“ vihjabki sellele tänapäevasusele?
Jah, stiililise poole pealt võib-olla küll. Ning veidi ka sõna otseses mõttes täna kui hetk, kus vaatame, mis tuleb edasi.
Kas sa ise kirjutad ka lugusid või pigem sünnivad need koostöös?
See album on pigem koostöö. Räägin kaasa ja jagan mõtteid mitme loo puhul.
Jällegi ma olen siia muusikamaailma kuidagi liiga ruttu sattunud, et mul võtab see kõik lihtsalt aega. Ma arvan, et tark ei torma.
Kuidas on Eestis popstaaril üldse loomevabadusega? Kas sa tajud teatud piiranguid ja ettekirjutusi?
Vajaduse korral mind suunatakse, aga midagi peale ei suruta. Minult oodatakse pigem oma otsest ja isiklikku kogemust, sest see on siiram ja ausam ning seeläbi mõjub. Pigem aidatakse mul enda muusikaga tasapisi välja tulla. Ma teen seda vaikselt, aga ma tunnen, et olen kujunemisjärgus.
Mida sa ise kuulad? Just mitte niivõrd inspiratsiooniks, kuivõrd selle mõttega, et saavutada teatud meeleolu või milleski üle saada.
Mul pole otseselt lemmikartiste. Või tegelikult neid häid on niivõrd palju, et kuidagi pingeritta seada oleks raske. Aga ma kuulan kurvema tujuga ikka kurba muusikat ja see aitab mul asjadest üle saada. Teatud mõttes kurbus võimendub, aga see toimib. Hästi hea tujuga kuulan tantsumuusikat.
Su video loole „Nii või naa“, selle mõnus suvebriis, lahedad rulatšikid ja Haigla pidu – see kõik tabab hästi praegust noortehängi. Mis sa arvad, kus noored praegu, talvel, pimedal ajal, võiksid sama mõnusalt aega veeta?
Tõepoolest ma suudan selle videoga ka ise kergesti samastuda. Ma olen täielikult suveinimene, see esimene lumi isegi veidi ehmatas mind. Ma vajan päikest, seepärast püüan pimedamal ajal kasvõi korra kuhugi päikselisemasse kohta reisida. Ma pakun, et talvel võiksid inimesed näiteks kuskil hubases kohvikus kakaod juua.
Kes on sinu unistuse koostööpartner? Näiteks mõni laulja või produtsent.
Praegu ma välismaa poole ei vaata, tahan Eestis olla. Aga edaspidi üritan võtta omale omaette aega, sest mu unistus ongi tulla välja oma muusikaga, teha enda täispikk album. Ma tean Eestis väga häid kirjutajaid ja produtsente, aga ei soovi ühtegi nime siinkohal nimetada.
Kas sul tuleb ka tuur? Mulle meenub legendaarne kontsert trammis ning ma isiklikult ootan järgmist kontserti rongis, siis ma mahuks vast kuulama ka …
Otseselt meil tuuriplaane ei ole. Annan ühe suure esitluskontserdi Tallinnas detsembri alguses.
Mida sa teeksid siis, kui sa ei teeks muusikat? Sa hakkasid muusikaga tegelema vist kohe pärast keskkooli lõppu?
Issand jumal! Ma ei teagi …
Mul oli üks aasta vahet. Töötasin ühes kõnekeskuses. Ma arvan, et ma töötaks ikka seal.
Oi sellest oleks küll kahju!
Ei, mulle väga meeldis seal. Ma õppisin Taanis paar aastat tagasi kooli ajal, olin aasta vahetusõpilane ja elasin Taani peres. Ma kõnelen seda keelt. Ja kõnekeskuses siis broneerisin taanlastele reise. See oli lahe töö. Aga võimalik, et ma oleksin läinud kuhugi välismaale õppima. Või reisiks hoopis ringi. Või elaks äkki veel ema juures. Hästi palju võimalusi oleks. Mul ei olnud konkreetset plaani. Ju mul läks nii, nagu minema pidi.
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Foto: Sander Antoniak
Intervjuu ilmus YU ajakirjas detsembris 2016
