Hardi Volmer on isik, kelle tegemised filmikunsti- või muusikamaailmas ei jäta kedagi külmaks. ENSV kultuuriministeeriumi abiga nime saanud ja tänavu 30. tegevusaastat tähistava bändi Singer Vingeri ninamees räägib loometöö võludest ja valudest.
Paljud ilmselt enam ei mäleta, et olite sarja „Pehmed ja karvased” taga. Kust tekkis mõte sellises humoorikas ja ühiskonnakriitilises sarjas kaasa teha? Kuidas see protsess meeldis?
Idee tuli kuskil peol jutu käigus, vanalt telehailt-produtsendilt Raivo Suvistelt. Ta oli näinud sarnast, tol hetkel päris võimsalt vene televisioonis väldanud sarja, mis oli tollal ülipopulaarne. Raivol oli algul mõte 3D animatsiooni teha, nagu soomlastelgi. See aga eeldas, et tuba oleks täis arvutitehnikat, kuid Eesti tingimustes isegi mõte sellest oli nonsenss.
Siis aga jõudsime ideeni teha n-ö nukuteatrit ja kasutada vahtkummist nukupäid. Selgus, et see ongi mõistlikkuse piires ja eelarvet arvestades mõeldav. Õige materjali leidmisel tekkis aga raskusi. Täiusliku kummipeani jõudsime aastatega. Uurimise käigus selgus, et vahtkummi valmistamine on ülikeeruline keemiline protsess. Leidsime lõpuks üles proua, kes kunagi keemikuna Teguris töötas ja esmalt nukke valmistada aitas. Asi hakkas aga ilmet võtma, kui Nukufilm tegemise üle võttis. Siis selgus, et Austriast andis tellida vastavaid pulbersegusid, mida sai kergesti kokku segada ja seega oli neid võrratult lihtsam teha. Viimased nukud muutusidki hästi mõnusaks ja plastiliseks.
Kui kaua kulus ühe stseeni tegemiseks aega?
Kõiki näitlejaid on keset päeva raske kokku saada, mistõttu toimus filmimine tavaliselt reede varahommikuti. Esialgu, kui see analoogvideona üles võeti, toimus monteerimine ETVs järgmine päev. Digi peale üleminekul oli asi veidi lihtsam aga tüütum, sest siis monteerisime samal päeval. Varajane aeg oli üsna segav faktor, kuna aju alles magas, aga seda teha võimaldas asjaolu, et näitlejal oli laua all tekst ees, sest tavaliselt ei olnud meil aega, et stseen enne koos läbi lugeda. Kui miskit nässu läks, siis tuli ümber teha. Enamasti tehti lihtsalt sama episood uuesti.
Teid võib kohati pidada hunt Kriimsilmaks, kellel seitse ametit. Kuidas mitme erineva asjaga tegeleda jõuate?
Hetkel ma tegelen suuresti ainult filmide ettevalmistamisega. Olen hetkel nagu projektikirjutaja. Samas sõltub kõik perioodist, bänd on jätkuvalt koguaeg, esinemised ja muu sinna juurde kuuluv ikka toimib. Olen nii-öelda vabatalupoeg kultuuripõllul ehk ei käi kuskil tööl. Selline kattuv aeg kestis kuskil 11 aastat, kui hooajati igal reedel „Pehmeid ja Karvaseid” tegime, siis olin samal ajal poole kohaga õppejõud ning töötasin veel filmi kallal ja kuskilt sealt vahelt sai ka teatrit tehtud. See oli tegelikult päris ränk aeg.
Kuidas õppejõu amet tagantjärele tundub?
Õppejõutöö oli mõneti kurnav, tekib vastutus ja hirm, et kas olen ikka piisavalt tasemel, kuna minu kaudu said ju paljud noored sellest erialast esmased teadmised. Teisalt oli see äärmiselt ergastav, õpetamine ja noortega tegelemine hoiab ju vananemise eest. See oli viljakas aeg, sai nii-öelda ideid varastada ja genereerida. Seega võib õpetamist pidada tõeliseks sünergiliseks loominguliseks ajutegevuseks.
Filmimaailmas olete töötanud nii lavastaja, lavakujundaja kui filmikunstnikuna. Milline neist enim sümpatiseerib? Milline on olnud keerukaim?
Mulle meeldib ise filmi teha. Lavastuskunstnikuna olen nagu rohkem turuletil, pean koguaeg ootama kuni lavastaja vilistab ja kutsub. Samas võib ühel hetkel tekkida olukord, kus keegi minusugust enam ei kutsugi. Selles suhtes meeldib mulle rohkem omi lugusid jutustada.
Kas on parem välja mõelda süzeed või seda n-ö realiseerida olustikku kujundades ja visualiseerides?
Oleneb filmist. Tihti sõltub see jällegi rahast. Samas aga teatud oskusi raha eest osta ei saa. Suuresti sõltub see ka sellest, mis lood peas liiguvad ja kuidas neid fabuleerida ja kirja panna. Ideed ei tule lihtsalt, maksa palju tahad. Nende teostamine on jälle näruselt rahas kinni, sellest sõltub kahjuks väga paljude toredate lugude saatus.
Kuidas bändi 30. juubeli tähistamine läheb?
Kuulutasime jah tänavu juubeliaasta välja, märtsikuu kontsert Rock Cafes oli selle hakatus. Neid kontserte tuleb veel. Ametlik kuupäev on meil ikkagi septembris, kuna siis toimus nimevahetus. Seega on sünnipäev tegelikult ees ja suvi on nagunii juba esinemisi täis. Praegu keskendume Õllesummeri suurele kontserdile, mis tuleb koos selliste külalistega nagu Genka, Riho Sibul, Liisi Koikson, Airi Allvee, Kaire Vilgats, Hele Kõre ja mõningaid noori talente, keda veel ei teagi. Ilmselt tuleb septembris ka nn juubelikontserte.
Kas vahepeal pole bändiga tekkinud tunnet, et on juba tehtud küll, enam ei viitsi?
Ei ole, selles mõttes on see natuke nagu tervisesport. Mul küll aktiivselt spordiga pole aega olnud tegeleda ja pole ka harjumust, aga bänd annab sellise sundsportimise võimaluse – keksida ja karjuda. See on tegelikult päris energeetiline laks mis võtab täiesti läbi.
Pealegi kui meie kontserdil on palju rahvast ning nad on nähtavalt rõõmsad, hüppavad ja kargavad ja laulavad kaasa, siis see on ka psüühiliselt laadiv ja meeldiv. Kui igal õhtul seda tegema peaks, siis oleks vist surnud!
Mida võiks praeguste noorte tegijate plussideks pidada? Ehk olete isegi midagi neilt juurde õppinud?
Vana koer enam midagi ei õpi, kuigi mulle endale tundub, et ma visalt siiamaani lauljana arenen, nt ka selle järgi, et tunnen end laval hästi, hääl on korras ja olen bändiga üks ning kõik toimib. See on tohutu rõõm ja võimas tunne. Samas pean tunnistama, et raadiost ennast kuulata on üsna valus ja ma ei tee seda.
Noorte seas on muidu erakordselt palju proffe, nagu öeldud. Neil on võimalusi ennast proovile panna. Lisaks pole neil vaja suurt investeeringut, et korralik pill hankida, vene ajal oli see mõeldamatu. Samas peab olema ka tahet. Ilmselt nendest rõõmsatest momentidest tingituna ongi meil hästi palju andekaid ja vingeid muusikuid.
Kust tekkis idee loole „Ma pean sambat tantsida saama” uus video teha? Kuidas selle tegemine läks? Mis mulje Brasiilia jättis ja mis te seal veel tegite?
See mõte oli vana. Tegime selle algse video 1987. aastal, siis sai kohe mõeldud, et mis oleks kui saaks seda Brasiilias teha. Tollal oli aga sellest isegi unistada naiivne. Oleme seda remake’i (taasloodud teos – toim) ideed heitanud ikka, aga lõpuks otsustasime juubeli puhul ära teha. Kaht videopilti eraldab 29 aastat ajas ja 11 000 km ruumis. Mõnes mõttes oli see iseendale tehtud sünnipäevakingitus ja rohkem nagu puhkus. Kokku olime seal viis päeva. Kohapeal oli ka üks tuttav, kes meid erinevatesse kohtadesse sõidutas. Mõnes mõttes oli õnnetu see, et kuigi ilmaga üldiselt vedas oli ajastus eriti halb. Pidime minema sambakooli, kus meie kohalikul giidil tuttav õpetaja oli, aga neil oli just sel ajal talvepuhkus. Seega pidime juhusliku seltskonnaga video tegema. Muidu oli Brasiilias hästi vahva. Rios olime vähe, ainult kaks ööpäeva, põhiaja viibisime Ubatuba kuurortis. Põhiasjad sai nähtud, aga palju jäi veel nägemata.
Lähemalt Hardi Volmeri tegemiste kohta saad lugeda YU suvenumbrist. Ajakirja saab osta suurematest jaekauplustest või tellida SIIT.
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
Fotod: erakogu
