by Aliis Sinisalu | sept. 18, 2017 | Ilu & Mood
See hetk, kui fotograaf, kelle töid oled alati imetlenud, hoopis sinu enda kaamera ette satub… Nii juhtus minuga. Andekas ja samal ajal stiilne fotograaf Taavi (25) lubas endast mõned viisakad klõpsud teha ning rääkis sinna juurde ka pisut oma tegemistest ja mõtetest.
“Ma arvan, et inimene on edukas kui ta ise on oma saavutuste üle uhke ja teeb seda, mida südames armastab.” Rohkem Taavi pajatustest alljärgnevalt.
Mil moel avastasid endas fotograafiapisiku?
Ma huvitusin algselt hoopis filmindusest. Keskkoolis multimeedia tundides tegime mitmeid filmiklippe ja tol hetkel paelus see mind enim. Soovisin kandideerida Balti Filmi- ja Meediakooli ning seal soovitati portfooliosse lisada ka fotosid. Kuna mul endal midagi varasemalt tehtud polnud, laenasin klassiõelt peegelkaamera ja läksin sõbrannaga pildistama. Sel päeval ma fotopisiku saingi. Minu ees avanes täiesti uus maailm, kust ma tänini välja tulla ei taha.
Kuidas defineerid enda jaoks edukust?
Edukust on tegelikult üsna raske defineerida. Kas ma olen edukas siis, kui ma teenin palju raha? Olen ma edukas siis, kui teen koostööd tuntud nimedega? Võib-olla. Ma arvan, et tõelise edukuse tunneb iga inimene ära enda sees. Ma arvan, et inimene on edukas, kui ta ise on oma saavutuste üle uhke ja teeb seda, mida südames armastab. Hing peab olema rahul, sest tehes midagi, mis hinge ei paita, mõjub ühel hetkel väga rusuvalt.
Kas pead ennast edukaks fotograafiks?
Nagu eelnevalt juba mainisin, on edukust raske defineerida. Kui ma võrdlen enda praeguseid töid aastatetaguse perioodiga, siis näen ise meeletut arengut. Võin öelda, et mu areng on olnud aastatega kindlasti edukas.
Kui kerge või raske on Eestis fotograafiaga alustada, sellega ka kuhugi jõuda?
Ma arvan, et fotograafiaga alustada on üsna lihtne. Praegu on ju igal teisel inimesel peegelkaamera olemas ja telefonidki teevad üsna kvaliteetseid pilte. Tuleb vaid harjutama hakata. Eestis on hetkel meeletult palju fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Üldiselt Eesti väiksust arvestades on pigem siin lihtsam kuhugi jõuda, kui vähegi millegagi silma paistad ja erined. Erinevus rikastab. Tuleb lihtsalt piirid enda ümbert lahti kiskuda ja ongi maailm sinu ees valla.
Oled ise stiilne ning tegeled palju ka moefotograafiaga. Miks mood sind kõnetab?
Mulle meeldib ilu. Mood on ju meeletult pöörane ja siin pole piire. Mood annab mulle võimaluse ennast väljendada ükskõik millisel viisil. Ma ei näe, et selles valdkonnas oleks miski vale või miski õige. Pidevalt küll dikteeritakse, mis on moes ja mis mitte, aga mina sellega otseselt kaasas ei käi. Teen ikka seda, mida parasjagu süda ütleb ja hing ihaldab.
Millised on olnud sinu meeldejäävaimad projektid?
Septembri alguses täitus üks mu pisike unistus, mida pikalt oodanud olin ja tegin koostööd Eesti artist Kerli Kõivuga. Kunstnikuna inspireerib ta mind väga ja seetõttu jääb see kindlasti pikaks ajaks meelde. 2015. aastal tegin ka fantaasiarikka fotoprojekti, kus ma modellidele ise kõik kostüümid valmistasin. Meeletult ajakulukas, aga see kõik oli seda väärt
Mis on sinu moto, mis aitab elus edasi?
Ära sure enne surma!
Taavi loomingul saab silma peal hoida SIIN!
by Aliis Sinisalu | sept. 17, 2017 | Ilu & Mood
Uksest astus sisse nooruke Lisandra. Tema noor ja pulbitsev veri oli tunnetatav. Ka kaamera tunnetas seda ja pildid said iseloomukad, just sellised nagu ma lootsin.
Fotod & stilistika: Aliis Sinisalu
Modell: Lisandra Metsalu (E.M.A Model Management)
MUAH: Heldi Aun-Trepp
Sandaalid: Kirke Talu
Aitäh: Paavli kaltsukas
by Aliis Sinisalu | sept. 11, 2017 | Ilu & Mood
Kirke (21) on juba oma varajasest lapsepõlvest peale moest vaimustunud olnud, truu kaaslasena oma ema õmblustöödel silma peal hoidnud. Ta on oma loovust usaldanud ja sellega ka juba palju saavutada jõudnud. Kirke looming on igati tema enda nägu ning seda oli mul fotograafina väga põnev jäädvustada Kõigest lähemalt räägib Kirke ise.
Millal ja kuidas moeloomise pisik sinus võimust võttis?
Minu ema on rätsep, seega sai moeloomise pisik alguse just temalt üsna varajases eas. Kuna mu ema töötas-töötab kodus, olen terve lapsepõlve tema ateljees veetnud ja kõikidele töödele silma peale visanud. Kui olin väike, lehitsesin tihti ajakirju ja katalooge ning kurtsin emale, et miks lastele täiskasvanute riideid ei tehta. Mulle ei meeldinud kunagi riided, mida pakuti lastele, seetõttu pidi mu ema mulle täiskasvanute riiete järgi õmblema. Sünnipäevadel ja pidustustel korraldasin alati väikese šõu, kus iga viie minuti tagant riideid vahetasin. Hiljem leidsin inspiratsiooni erinevatelt bändidelt ja seejärel avastasin juba välismaised moeblogid.
Õmblemise pisiku sain samuti üsna varakult. Algselt harjutasin käsitsi nukkudele riideid õmmeldes, kuid esimene kleit õmblusmasinal valmis siis, kui olin umbes 10-11 aastane.
2010ndal aastal, mil käisid alles seitsmendas klassis, tulid välja oma esimese kollektsiooniga. Kuidas läks ning millisel moel mõjutas see sinu edasisi tegevusi?
Minu esimese kollektsiooni nimi oli CICUCO. Sain selle kollektsiooniga Moepark’il publikulemmiku tiitli ja NoorMoel teise koha. See innustas mind looma järgmiseid kollektsioone. Kaks järgmist kollektsiooni COCICU ja CUCICO pälvisid kõikidel üritustel esikoha. See on väga suur tunnustus noorele moedisainerile ja annab tohutult suure kogemuse. Olen ääretult õnnelik, et mul on olnud võimalus nii noorelt katsetada. Kollektsiooni valmistamine on pikk protsess ja vajab palju aega. Noorena on hea katsetada ja end arendada. Nüüd aga mõtlen üha rohkem sellele, mida ma tahaksin tulevikus luua, katsetamise aeg hakkab vaikselt läbi saama. Esimesed kollektsioonid olidki mul suuresti eksperimendid, kuid nüüd mõtlen tunduvalt praktilisemalt.
Oled hetkel Eesti Kunstiakadeemia tudeng ning seda nahadisaini osakonnas. Miks just selline suund?
Otsus õppida nahadisaini oli tingitud sellest, et saaksin arendada ennast hoopis teise materjaliga, tutvuda aksessuaaride, kottide ja jalatsite valmistamisega. Nahk on võrreldes kangaga luksuslikum ja kallim. Arvan, et naha tundmine on väga hea, kuna saan kogu selle saadud pagasi hiljem liita rõivaste disainimisse. Nahk on saanud kindlasti üheks minu lemmikmaterjaliks! Seda annab väga erinevatel viisidel töödelda ja pakub küllaga väljakutset. Sain teise kursuse lõpus esimest korda workshopi raames teha jalatseid ja see oli väga äge kogemus.
Millised on olnud sinu põnevaimad projektid moevallas?
2009-2013 pidasin moe- ja elustiiliblogi CICUCOCO, mis oli tol hetkel üks esimestest moeblogidest Eestis. Mul oli ka enne seda kaks blogi, seega sain blogimise kogemuse juba päris noorelt. Olen teinud koostööd ajalehtede ja ajakirjadega, fotograafidega ja teiste ettevõtetega nagu näiteks Pärnu Postimees, ReUse Republic ja Gabriele Moe- ja Tantsukool, kus olin ka aasta aega õpetaja endast vaid paar aastat noorematele õpilastele (olles ise ka tegelikult paar aastat enne seda seal õpilane olnud). Olin tol hetkel veel liiga noor ja õpilaste arv ületas minu võimekuse, kuid mõned esmased kogemused õmblemise alal nad minu abiga said.
Olen olnud ka žüriis erinevatel moekonkursitel. Kuna olen ise olnud samas olukorras, mõistan noori ja oskan hinnata, mis panus kollektsioonidesse on pandud.
Lisaks köidab mind ka stilistika, kuid palju kogemust sellel alal veel ei ole. Paari väiksemat projekti aga on olnud võimalus stiliseerida. Lisaks on väga äge näha, kui teised stilistid kombineerivad minu disaine oma töösse ja loovad nende ümber hoopis teise keskkonna.
Osalenud mitmeid kordi ERKI moeshow’l, mida see võimalus noorele disainerile annab?
ERKI Moeshow on Eesti suurim moeüritus, mis on suunatud noortele tõusvatele disaineritele. Esimene kord avanes mul võimalus enda kollektsiooni näidata ERKI laval, kui olin kümnendas klassis ja kollektsiooniks oli DREAMCATCHER, milles mängisin kangaste ja pärlornamentikaga. Teine võimalus avanes kollektsiooniga TOKYOTO 2016. aastal. TOKYOTO sai inspiratsiooni klassikalise kimono lõikest, millele lisasin funktsionaalsust rippuvate taskute, seljakotist inspireeritud seljadetailide ja väljalõigetega. 2017. aastal katsetasin esimest korda kollektsiooni loomist Anni Kivistoga ja valmis etno-geto kultuurist inspireeritud kollektsioon DIVER CITY. Kollektsioon valmis ilma igasuguste tülideta ja mõistsime üksteist täielikult. Moes on koostöö väga oluline ja kui ümber on õiged inimesed, annab see väga hea tulemuse.
ERKI moeshowl on pea iga moehuviline kohal. See üritus toob kaasa palju uusi tutvusi, koostöid fotograafide, stilistide ja teiste andekate tegijatega, palju meediakajastust – seda kõike on alustaval disaineril väga vaja, et enda nimi tuntumaks saada.
Kuidas kirjeldaksid oma stiili? Kust tuleb sinu inspiratsioon?
Kõige suurem inspiratsiooniallikas on Jaapani kultuur ja tänavamood. Jaapan on ilmselt koht, kuhu ma kõige rohkem reisida tahaks. Minu enda stiil on igapäevaselt üsna casual, kuid liidan dark-goth-sporty vibe’i. Lemmik värv on juba aastaid must ja eelistan hõbedaid detaile.
Lemmikud moeloojad globaalsel tasandil on Yohji Yamamoto, Vetements, Maria ke Fisherman, Ann Demeulemeester, Raf Simons, Fengchen Wang, Juun J, A-COLD-WALL, HBA, Ximon Lee, Maison Margiela, Y/PROJECT, Nasir Mazar, Craig Green, Comme des Carçons, Rick Owens ja veel väga paljud teised. Eestlastest näiteks JoNurm, Guild, August, Craftory, Al Meta, Crystal Rabbit, Ida Tau, Anu Tera. Väga palju leian inspiratsiooni ka Instagramist, Pinterestist. Tihti just otsingi sealt omapäraseid kasutajaid. Eesti kasutajaid jälgin väga vähe, kuna paljude moeblogijate stiil on liiga ühtne ja seetõttu muutub sisu igavaks. Eestlastest näiteks Fankadeliku ilutegijate tiim on väga tuus ja paistavad alati teiste seast välja. Teine äge tiim on Guild, kelle ebamaisus ja visioon on alati inspireeriv.
by Aliis Sinisalu | sept. 10, 2017 | Ilu & Mood
Kas kellegi unenäod on olnud kunagi loogilised? Minu omad igatahes mitte. Ja ilmselgelt minu hiljutised unenäod on olnud üsna roosamannad, koos värvide virrvarri ning… pitsaga 😉 Käesoleva moefoto seeriast saate aimu, millest ma räägin. Have fun!
Fotod: Aliis Sinisalu
Modell: Leini Marken (Star System)
Stilist: Marleen Afanasjev
Jumestus: Kadri-Katariina Adorov
Soeng: Jane Tõnsing
Kindad: Sirle Rohusaar
Müts – Expressions
Prillid, püksid, nahktagi – River Island
Kõrvarõngad – Zara
by Aliis Sinisalu | sept. 4, 2017 | Ilu & Mood
Andekust leidub siin-seal, kuid tihtipeale ainuüksi sellest ei piisa, et olla edukas. Kohtusin talendika jumestuskunstniku Maretiga (26), kelle imelist ja igati inspireerivat kätetööd olen jälginud juba mõnda aega. Maret räägib põgusalt, kuidas südamelähedasest hobist täiskohaga töö sai, mida see amet endast kujutab ning palju muudki.
Kindlasti oled nii mõnelegi meist oma tegemistega silma jäänud, kuid kuidas sinu jumestuskunstniku karjäär üldse alguse sai?
Minu jumestajakarjäär sai üsnagi loomuliku alguse. Meik ja jumestus on pikalt minu hobi olnud. Ülikooliõpingute ja kontoritöö kõrvalt sai alguse minu koostöö fotograaf Siiri Kumariga. Esialgu oli raske peale pikka tööpäeva veel fotosessioone läbi viia. Tiimina aga olime edukad ning saime paari aasta jooksul juba täiskohaga foto- ja jumestusteenuseid pakkuma hakata. Selle ajaga oli kogemustepagas piisav, et julgesin aktiivselt ka oma teenuseid reklaamima hakata. Seega olen kõike ise õppinud ja proovinud. Isegi nüüd ei ütle ma uutest kogemustest ja katsumustest ära!
Mis sind enim selle töö juures köidab?
Minu töö on väga vaheldusrikas. Ma ei ole kordagi tundnud, et see töö muutuks üksluiseks või rutiinseks. Minu jaoks on meeletult oluline, et saan iga päev kohtuda niivõrd huvitavate inimestega. Õpin igalt inimeselt midagi uut. See töö õpetab mulle kuidas olla inimeste jaoks kohal ning kuulata, mida neil öelda on. Iga päev on võimalus uueks seikluseks.
Kui kerge või raske on Eestis edukaks jumestajaks saada?
See kõik oleneb sellest kuidas keegi enda jaoks edu defineerib. Minu jaoks ei ole rahaline edu kunagi oluline olnud – pigem lähtun sisemisest vajadusest ja võimalusest teha kreatiivset tööd, mis hingele pai teeb. Eesti väiksust arvestades on üsna kerge jõuda piisavalt kaugele, et laiemas meedias juba kajastust saada. Ja see ongi paljude jaoks edu. Seesama väiksus aga paneb piirid ette kasvule Eesti piiridest edasi.
Nimetaksid ehk mõned vingemad projektid või koostööd, mille osaks oled saanud?
Viie tegutsemisaasta peale tuleb neid väga väga palju. Kuna töötan peamiselt fotovaldkonnas ning huvitun ise samuti fotost, siis kunstnikuna on just need projektid kõige meeldivamad olnud. Mul on koostöö paari fotograafiga, kes usaldades minu stiili on kutsunud mind projekti ning andnud mulle täieliku kreatiivse vabaduse teostada oma ideid. Kunstniku jaoks ongi kõige olulisem vabadus.
Paar aastat tagasi tegin koostööd Kerli Kõivuga. Filmisime kaks videot tema loole Blossom. Mulle väga meeldis, et ta ei piiranud minu tõlgendust. Ta kutsus mind enda maailma ja ütles, et mine mängi ja loo, mida soovid – see oli väga vabastav.
Millised on unistused, mille poole püüdled?
Kreatiivsel tasemel on mul kõik sahtlid teostamata ideid täis! Ma tahan lasta iseendal olla vabam oma loomingu väljenduses ning muidugi anda kõigeks selleks endale rohkem aega. Anda endale rohkem aega kogeda midagi uut, seigelda ja näha rohkem. Kunst ei sünni üleöö.
Mis on sinu moto, mis aitab elus edasi?
Trust your art and please don´t be an a**hole.
Milline jumestus on sinu arvates praegu moes ning kas oskad öelda, millised on trendid?
Mood ja trendid liiguvad alati suurema avatuse suunas. Aina rohkem jõuavad erinevad meigi- ja värvimaailmad tavainimesteni. Teadlikkuse kasvu on väga tore näha. Loodan, et koos sellega muutub ka inimeste arusaam ilumaailmast, et meik on nii inidividuaalne, et reeglite märgistamine on mõttetu. Vabadus ja julgus on alati moes!
