FRIDA JÕE (20) on üks neist õnnelikest disaineritest, kes sai auväärselt žüriilt loa oma loomingut ERKI Moeshow pealaval, mis toimub 23ndal mail Noblessneri Valjukojas, avalikult esitleda. Hoiame Fridale pöialt ja soovime talle tuult tiibadesse!
Frida kommentaar: „Kollektsiooni loomine algas tegelikult juba läinud sügisel. Etnoteemaline kollektsioon oli meil sügissemestri erialaülesanne. Alguses tundus kõik etnograafiaga seonduv ääretult igav ja kulunud. Sellega meenusid vaid rahvarõivad ja lilletikand presidendiballi kleidil.
Inspiratsioonimaterjali kogudes muutus kõik aga aina huvitavamaks ja huvitavamaks. Leidsin uusi kihistusi ja vähemtuntud elemente. Kindlasti andis suure uue tõuke Heimtali muuseumis Anu Raua juures käik.
Saime muuseumi kogus ise ringi uurida ja inspiratsioonimaterjaliga tekkis vahetu kontakt. Minu jaoks osutusid kõige innustavamateks ohtralt kaunistatud titemütsid, vanad rahvajutud ja ütlemised ning selline põnev element nagu pulmatutt, mida kandsid ennevanasti pruudid, kuid mis minu kollektsioonis on saanud mitmekordsed mõõtmed. Olen püüdnud etnograafilise algega osiseid uuel ja värskel moel meie aega tuua. Minu jaoks on see teekond köitev olnud, loodan ka vaatajaile mingi elamuse pakkuda.“
Kindlasti olete märganud Pärnu maanteel, Vabaduse Väljakust vaid kahe minuti kaugusel asetsevat tudengikohvikut, mille sissepääsu kohal ripub silt nimega the living room! Kuigi nime poolest on söögikoht suunatud tudengitele ei peaks gümnasistid ega teismelised laskma sellest end ära hirmutada. Kohviku juhataja Imre Kulleri sõnul on teretulnud kõik toredad inimesed ning tudengihinnad kehtivad kõikidele õppuritele.
Just vabatahtlike töötajate ning heasüdamlike organisatsioonide annetuste tõttu saab kohvik hinnad madalal hoida. „Kõik mis toob sisse, läheb ka kohvikusse tagasi,“ lausub Imre ning lisab, et living room´i näol ei ole tegemist tavalise kommertsettevõttega vaid kristliku organisatsiooni ja mittetulundusühinguga.
Tudengikohviku idee on pärit kahelt misjonärilt, kes elanud hulgaliselt erinevates riikides lõpuks Eestisse otsustasid kolida. „Mina ja ülejäänud inimesed kes siin töötavad kuulusime ühte kogudusse, kus ameeriklasest (nimi) tuttavaks saime. Hakkasime omavahel suhtlema ja nii see kohvik ligikaudu kolm aastat tagasi loodud saigi,“ meenutab Imre. Alustati nullist. Enne avamist kulus peaaegu terve aasta ruumide renoveerimisele. Suurem osa sisustusest on saadud tänu erinevate organisatsioonide annetustele. „Oli ettevõtteid, kes toetasid rahaliselt, kuid ka neid kes abistasid seadmete ja vahenditega,“ lisab Imre.
Et tegemist on muusika- ja kunstikohvikuga siis saavad noored kunstnikud siia väljanäituseks oma töid jätta. Muusikud ja bändid, kes aga esinemisest huvitatud, on oodatud prooviesinemisele. Ühendust nendes küsimustes saab kohvikuga nende facebooki lehe kaudu https://www.facebook.com/thelivingroomstudentcafe/timeline kus kõik kontaktid kenasti olemas on. Kohviku eesmärgina pole silmas peetud ainuüksi toekat kõhutäit , vaid ka väärtust, et kunstnikud saaksid end läbi oma loometöö väljendada. Noored talendid toovad siia oma loomingut ning kui kohvikupersonal selle heaks kiidab, siis antaksegi luba oma näituse üles riputamiseks.
„Ajalist limiiti üldiselt ei ole. Hoiame näitust üleval nii kaua kuni järgmised huvilised peale tulevad,“ sõnab Imre, kuid lisab täiendavalt, et minimaalselt on ühe ekspositsiooni kestvus olnud vähemalt üks kuu. Samuti võivad inimesed oma kunstiloomingut kohvikusse müügieesmärgil tuua ning noored muusikud, kes pole endale veel tuntust jõudnud koguda on teretulnud siia pilli mängima ja esinema. Selle tarbeks on kohvikus olemas suisa lava. Kui uurin kas elava muusika õhtutel on kehtestatud ka piletihind, siis lausub Imre, et eelkõige sõltub piletihind artistist. „Meie eesmärk ei ole raha teenida, kuid kohviku katteks me aeg ajalt siiski piletihindu kehtestame. Need on aga üsna madalad,“ selgitab Imre.
Enne tudengikohviku avamist mõtlesid asutajad, et menüü tuleb minimaalne. Koosneks võileibadest ja pirukatest. Täna võib sealt leida aga algsele ideele lisaks suppe, salateid, burgereid, pastaroogasid ning magustoite. „Kuna köögivõimalus oli majas olemas otsustasime ampluaad siiski laiendada ja nii ongi meie menüüs olemas põhimõtteliselt kõik, et kõht saaks täis,“ seletab Imre. Toorainena kasutatakse burgerite valmistamisel täisterasaia ja veiseliha. Friikartuleid ei valmistata mitte külmutatud kraamist vaid värskest kodumaisest kartulist. Tomatid tuuakse igal hommikul otse turult ning pastat hakatakse keetma vahetult pärast kliendi tellimuse esitamist. „Meil ei seisa midagi. Hapukurki me kohapeal ei hapenda aga ülejäänud kõik on värske ja tervislik,“ lausub Imre.
Vastupidiselt tavapärastele söögikohtadele on living room paindlik asendama toiduaineid, mida menüüs märgitud pole. „Kui klient ei saa süüa rooga, mis sisaldab riisi või pastat, siis on meie personal valmis selle asendama näiteks tatraga. Ka tavalise singivõileiva peab klient saama, kui ta seda väga soovib,“ märgib Imre. Meeldiv on tõdeda, et hommikusöögikombo, mis sisaldab nii muna, peekonit, röstitud saia kui ka kohvi, saab isu korral tellida kogu päeva vältel mitte ainult hommikutundidel teatud ajavahemiku jooksul nagu enamikes linnakohvikutes.
Rääkides kohvist, siis living room´is on otsustatud, et just kohv peab siin hea olema. George Howell, kes on ekspert kõiges, mis puudutab kohvi, sealhulgas ka selle teadust, alustas spetsialiseeritud kohviliikumist juba varastel 80ndatel. Koos rahvusvaheliste ekspertidega, sealhulgas keemiadoktoritega, jõuti ühisele arusaamale, et juba 3-7 päeva peale röstimist alustab kohv oma degeneratsiooni ning kõigest nädala möödudes on see kaotanud juba 50% oma maitsest ja aroomist. Kuigi võib kohv ka siis endiselt hästi maitseda pole ta pooltki enam nii hea, kui täielikult värskena. Seepärast ostetaksegi täna living room´is kokku rohelist uba ning röstitakse seda igal laupäeval kohapeal. „Me ei serveeri üle nädala seisnud kohvi. Kohv on meie jaoks väga tähtis. Hindame kõrgelt nii kohvi-, kui ka vee kvaliteeti. Samuti peavad tasemel oleme seadmed,“ kirjeldab Imre hea kohvi tagamaid ning lisab, et röstimislõhn on suisa kirjeldamatu. Nii, et lisaks ümbritsevale kunstiloomingule ja värskele toorainele on kindlasti hea kohv põhjuseks miks living room`i külastada.
Argipäeviti on kohvik avatud 11:00-19:00, kuid nädalavahetustel tõmbab personal hinge. Juulikuus on living room´is kollektiivne puhkus, sest suurem osa tudengitest sõidavad linnast ära. Igal aastal detsembrikuus korraldab living room 2-päevase jõuluõhtusöögi välistudengitele. Õhtusöök koos kontserdiga on mõeldud neile õppuritele, kes mingil põhjusel ei saa jõuluks koju minna. Erinevate toredate ettevõtete toel, kes on nõus seda üritust toetama põhjusel, et teised saaksid rõõmu tunda, on see neile tudengitele kõik täiesti tasuta. „Igal aastal on maja rahvast pungil. See on täiesti fantast christmas feeling ja põhjus miks ma igatsen jõule. Ma naudin ja ootan juba praegugi seda ettevalmistusperioodi,“ räägib Imre õhinaga.
On selge, et tudengikohvik töötab eelkõige inimeste pärast. „Meile meeldib inimestega suhelda ja neid aidata,“ kinnitab Imre. Kohvik on endale eesmärgiks seadnud, et kõik külastajad tunneksid end siin nagu kodus. Sellest ka asjakohane nimi – The Living Room!
Tüdrukutele meeldib bad boy mentaliteet ja kus neid pahasid poisse ikka näha saab, kui mitte taipoksi trennis või taipoksi üritustel. Kuid ei leia just palju tüdrukuid, kes taipoksi, seda ilma relvadeta võitlust, ise nõnda kirglikult harrastaks, et pääseda isiklikult arenedes selle iidse võitluskunsti kõrgemasse klassi ning olla austatud oskuslik harrastaja, kelle treeningutest suisa Eesti parimad fighterid osa tahavad saada. Liisi Kontkar´ile (25), kes argipäeviti töötab Hagudi põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana ning 9nda klassi klassijuhatajana, on eelnimetatud privileeg osaks saanud. Kõik sai alguse viis aastat tagasi, kui Tai rahvussport tema südame kiiremini põksuma pani.
Liisi sattus taipoksi juurde puhtjuhuslikult. Ühel päeval kutsus tuttav teda trenni. Ütles, et oli leidnud naistreeneri, kes on tüdrukutegruppi kokku panemas ning soovib treeningutega alustada. Varasemalt olid Liisi mõtted keerelnud hoopis kickboxi ümber, kuid kuna trennid toimusid Tallinnas, tema elas aga Raplas, siis polnud osalemine võimalik. Ettepanek äratas tüdrukus huvi, sest ka taipoksi puhul oli tegemist siiski poksialaga, mis hõlmas endas nii enesekaitseteadmisi, kui ka psüholoogilisi harjutusi. Liisi oli koheselt nõus. „Esimesest trennist alates hakkas mulle taipoks sedavõrd meeldima, et olen siiani selle ala juurde püsima jäänud,“ räägib Liisi õhinal.
Lapsena oli Liisi pigem poisilik tüdruk. Lühikeste sassis juuste, mudase näo ning katkiste teksapükstega nägi ta välja nagu väike nukitsamees. „Isegi ema sõbranna ei saanud vahepeal aru kas ma olen poiss või tüdruk,“ meenutab Liisi lapsepõlveaegu. Nukud olid tal küll olemas, kuid enamus ajast sai siiski poistega politseid ja pätti mängitud, puu otsas ronitud ning naabripoistega kakeldud. Seega pole üllatav, et Liisi tänaseks spordiala juurde on jõudnud, mis arenes algselt võitlusest ning mida kasutati tegelikus sõjategevuses.
Eestis treenis Liisi ainult neli kuud, misjärel asus elama Taani. Sealt leidis tüdruk väga hea ja tuntud taipoksi klubi Siam Muay Thai gym, kus ta treenimist jätkas. „Sain Taanis veelgi tugevama põhja alla,“ räägib Liisi. Elanud ja treeninud välismaal pisut üle kahe aasta kasvas enesekindlus sedavõrd, et tüdruk otsustas osa võtta sealsetest taipoksi meistrivõistlustest kaalukategoorias kuni 60kg. „Enne võistlusi olin ülekaalus. Pidin kuue nädalaga 8kg alla võtma, samal ajal õhtuti trenni tegema,“ meenutab tüdruk. Tahtejõud oli sedavõrd suur, et Liisi pani võistluse kinni ja tuli meistriks. Kui varem olid Liisi vanemad tütre valitud spordialale lihtsalt kaasa elanud, siis nüüd tundsid nii ema, kui ka isa sedavõrd uhkust, et kiitlesid tütre võidetud tiitliga ka oma sõprade ees. „Mina ei võtnud seda niivõrd suure saavutusena, kuid vanemate jaoks tähendas see midagi majoorset,“ räägib Liisi.
Eestisse tagasi kolides tehti talle uus ettepanek. Seekord küsis üks noormees kas Liisi soostuks talle lihtsamaid taipoksi tõdesid õpetama. Tüdruk oli nõus. Alustati väikeses külakohas, umbes 10 km Raplast väljas. Esimesse trenni tulles võttis noormees ka sõbra kaasa. Järgmine kord, kui kokku saadi oli kohal juba neli inimest, seejärel kuus huvilist, kuni lõpuks sai saal rahvast täis. See oli hetk, mil Liisi otsustaski klubi teha. „Olin üllatunud, et enamus minust vanemad ning suures osas mehed usaldavad mind naisterahvana selle maskulliinse spordiala juhendamisel,“ meenutab Liisi klubi algusaegu. Ju siis olid poisid ja mehed üle saanud aukartusest ning eelarvamusest, mida nõrgema soo esindaja neile õpetada suudab. Praegu juhibki Liisi Raplas taipoksi klubi Rapla Muay Thai gymhttp://www.raplamtg.eu/
„Paljud mehed, kes esimese trenni üle elavad tõdevad, et kui nad varem arvasid end olevat kõvad vennad, siis tegelikult see nii vist ikka ei ole. Esimeses trennis võtame läbi kõik põhilised löögid, et hiljem kombinatsioone nende peale edasi üles ehitada. Kuid just põhilöögid ongi need, millega enamus poisse hakkama ei saa, kui nad pole varem selle alaga kokku puutunud. Näiteks sellised lihtsad asjad, et löömiseks kasutatakse ka jalga, õlga ja puusa ning kogu keha, mitte ainult kätt ja kehamassi,“ räägib Liisi.
Üldiselt on inimestele, kes ise võitlusspordikauged, jäänud mulje, et poksijad ja taipoksijad lähevad igal esimesel võimalusel kaklema ja tüli norima. Liisi sõnul on tegelik olukord aga hoopis vastupidine. Just võitlusspordiga tegelevad inimesed on reeglina viimased, kes üldse vägivaldselt käituvad.
„Mu elukaaslase käest küsitakse pidevalt, et kui kodus midagi valesti teeb, et kas saab siis kohe peksa. See ei ole absoluutselt nii. Taipoks kasvatab tasakaalu ja enesekontrolli,“ räägib Liisi enesekindlalt.
Tavaelus on Liisil paar sellist olukorda ette tulnud, kus ta oleks saanud oma taipoksi oskusi küll rakendada, kuid valis siiski teise tee rahustades osapooled hoopis maha. „Pigem olen kasutanud oma agressivsust siis, kui ma taipoksi veel ei õppinud. Olin toona keevalisem ja ehk isegi otsisin olukordi kus tüli norida. Muidugi oli vanus siis ka teine,“ räägib Liisi ja lisab veel, et on nüüd kindlasti targem vältimaks taolisi situatsioone.
Kui tihti võtavad inimesed endale iidoleid kelle sarnased soovitakse olla, siis Liisi kellegi eeskujul ei tegutse. Pigem liigub ta edasi sammhaaval ja seab endale ise eesmärke, mida on võimeline täitma. Kuna taipoks meeldib talle niiväga siis pole Liisil ka enda motiveerimisega probleeme. Trennid on mitmekülgsed. Mitte kunagi pole ükski trenn eelmisega täpselt ühesugune, mistõttu ei taha Liisi trennitegijana sellest ilma jääda. „Muidu jääks kripeldama, et äkki jääb miskit uut saamata,“ lausub tüdruk. Ka õhustik olevat treeningul hästi mõnus ning pärast trenni saavat alati palju nalja, olgugi, et enamus treenijatest on Liisist vanemad ning peamiselt meesterahvad. „Me oleme punt inimesi, keda ühendab üks hobi!“ Treenerina tegevat teda vahel kurvaks hetked, kui ilusate ilmade puhul on inimesi trennis vähem kohal aga kuna Liisi on endale treenerikohustuse juba võtnud, siis peab ta oluliseks seda ka täita. „Mul polegi treenerina seda varianti, et ma täna ei viitsi minna,“ ütleb Liisi ja lisab veel, et trenniandjana on sedavõrd lihtsam.
Trenn kestab keskmiselt 1,5 tundi ning hõlmab endas soojendust, tehnikat, venitusi ja üldfüüsilisi harjutusi. Need, kes tahaksid taipoksiga tõsisemalt tegelema hakata peaksid hea tehnika saavutamiseks kohal käima kaks korda nädalas. Füüsilise vormi parandamiseks aga vähemalt kolm korda. Taipoksi tehnika on iseenesest lihtne ja selle saab kiirest selgeks. Seda ala võivad harrastada kõik. Erilisi oskusi ega võimeid see eelnevalt ei nõua. See on treening kuhu minnaksegi õppima ja paremaks saama. „Juhtusin vaatama videot ühest venelannast, kel polnud varasemalt mingit kokkupuudet taipoksiga ning ka kehalise kasvatuse tundides oli ta pigem selline tüdruk, keda viimasena võistkonda valiti. Kui ta aga avastas enda jaoks taipoksi siis ta arenes, sest see oli see mida ta tahtis teha. Nüüd teeb venelanna väga tublisid ja ilusaid fight´e,“ räägib Liisi ja kinnitab, et kõik on inimesel endal peas kinnni. Samuti ei ole vanus määraja. Trenni minna pole kunagi liiga hilja.
Kui uurin kas toitumise osas tuleb järgida mingeid erilisi reegleid, siis Liisi sõnul on menüü väga lihtne. Hommikuti sööb ta tavaliselt omletti või teeb paar singi-juustu võileiba. Vorstitooteid, saia ega valget riisi üldiselt ei tarbi. Eelistab tatart, värsket salatit ja hapukoort. Hästi palju hapukoort. Põhimenüü koosneb salatist ja lihast. Peale trenni armastab juua petti, sööb kodujuustu või kohupiima. Loomulikult ei jää menüüst välja ka puuviljad. Kui kahe toidukorra vahel läheb kõht tühjaks siis võtab ta banaani või õuna. Kohati käivad Liisistki üle magusahood ja siis pole 300 grammi piimašokolaadi hävitamine tema jaoks mitte mingi probleem. „Enne ei lõpeta, kui kogu ettevõetud magus otsas on,“ avaldab tüdruk patusaladuse. Mingeid toidulisandeid kui selliseid Liisi ei tarbi, sest ta lihtsalt ei usu nendesse.
Tulevikuplaanide üle arutledes räägib Liisi, et soovib veel võistelda. Hetkel on see aga pisut raskendatud, kuna kogu aeg ja energia läheb teiste treenimisele. Lisaks päevatöö, klubi juhtimine ning kehakultuuri erialal õppimine ülikoolis. Kuigi klubi juhtimisega tahab Liisi endiselt jätkata on tema eesmärgiks end treeneri ametist osaliselt välja saada. Tuua sisse rohkem meestreenerid, kuid mingil määral ka ise jääda, sest naistreeneri juurde julgevad tüdrukud paremini tulla.
USA raskekaalu poksija Mike Tyson on ühes avalikus intervjuus välja öelnud, et klassikalisel poksil pole suurt tulevikku ja valida võiks pigem MMA (Mixed Marshial Arts) kasuks. Ka Liisi arvab, et poks ei ole enam niivõrd populaarne kui taipoks, K1 või MMA. „Viimastel üritustel on näha, et klassikalisel poksivõistlusel ei ela inimesed ringis võitlejatele piisavalt entusiastlikult kaasa. Meil pole ka piisavalt palju kuulsaid poksijaid kellele kaasa elada, samas kui K1 , taipoks ja MMA on aktiivsemad, ja kaasatõmbavamad. Rahvas tahab ju ka verd,“ kinnitab Liisi ning lisab, et Explosion ja K1 üritustel on ta alati kohal. Aeg ajalt võib teda seal kohata isegi kohtuniku rollis.
Enne, kui Liisi trennidega Raplas alustas, tegutses saalis klassikaline poksitrenn, kuid see pidas vastu vaid mõned kuud. Kiiret lõppu ennustati ka Liisi klubile, kuid vastupidiselt ettekuulutusele toimib Kauba tänav 2 asuva Võiroosi kohviku peal tegutsev taipoksi klubi siiani ning rahvast tuleb aina juurde. Taimaal oli selline lause „iga mees, kes on soola väärt, peab taipoksi harjutama“. Kui sellega nõustud, siis julgustab Liisi Sind taipoksi trenni tulema!
Fotograaf Marie Sade kommentaar:
„Olen armunud fotograafiasse juba sellest ajast peale, kui olin alles väike tüdruk. Vaatasin tihti, kuidas isa meie vannitoas pilte ilmutab ning seejärel kuivama riputab. Pure magic! Armastus fotograafia vastu kasvab iga päevaga suuremaks. Olen õppinud graafilist disaini ning seejärel Tallinna Polütehnikumis fotograafiat. Hetkel töötan nii fotopoes, kui ka freelance fotograafina ja disainerina.
Kui mulle anti võimalus lavastada fotošuut Muay Thai treeneriga siis kõige esimesena tulid mulle meelde street fight filmid koos Jackie Chan´iga. Tihti leidsid fight stseenid aset öistel tänavatel, taustaks värviline valgustus. Teisena meenusid aga need paar minutit enne ringi minekut, kui võitleja psühholoogiliselt võitluseks valmistub. Mulle tundub, et see võib olla väga intiimne moment, hästi isiklik. Ma kindlasti tahtsin seda šuudi ajal näidata.
Ettevalmistused pildistamiseks sujusid edukalt. Tänud Marlenile abi eest organiseerimisel! Kõige suurem väljakutse minu jaoks oli lokatsiooni leidmine. Käisin mitmeid kohti uurimas, isegi Polümeeri tehases. Rääkisin palju sõprade ja tuttavaga, et millist paika tarvis leida. Tänu Dima Knutile leidsin selle ägeda lifti. Jäin pildistamisega väga rahule, õppisin midagi uut ja tegin sammu uuele tasemele.
Minu eesmärk oli värvilise valgustusega pildistada ning teha seejuures midagi teistsugust. Minu jaoks oli see ideaalne võimalus. Tiim ja modell olid ka super! Siiski leian, et mul on veel arenemisruumi, samas palju ideid mida ennem pensionile minekut teostama pean!“
