by Mari-Liis | mai 4, 2017 | Avalehele
Varem pidasin džässmuusikat piisavalt intiimseks, et mitte meelitada kohale rahvamasse. Kui võrrelda, oli džäss minu jaoks pigem kultuurne kolmapäev lemmiklokaalis, kui raju reede mürarohketel tänavatel.
Üks laupäevaõhtu meeleolukate Telliskivi loomelinnaku majade vahel andis aga džässile taaskord uue perspektiivi.
Jazzkaar tõestas, et džäss võib olla mõlemat – just see, mida Sa parasjagu vajad.
Ausalt öeldes oli Jazzkaar minu jaoks alati kuidagi kauge ja võõras maailm. Ma polnud päris kindel, kes taolisel festivalil üles astuvad, millistele inimestele on see suunatud ja kuidas võib valitsev meeleolu sobida neile, kes igapäevaselt džässi ei kuula.
Kui algul tundus, et ehk polegi natulejaid nii palju, koondus juba Sebastian Studnitzky kvarteti ajal lava ümber kuulajaid, kes olid elektroonilise džässi nüansirohkust valmis nautima ka püstijalu. Kiirus, millega Sebastian suutis klaverimängult trompetile ümber lülituda, oli niivõrd vapustav, et ka väiksemad džässisõbrad võisid juba professionaalse musitseerimise pärast kontserdile jääda. Minu isiklik lemmik oli tol õhtul remix loost, mille järjest kiirenev tempo mõjutas ka pealtvaatajate reageeringuid. Mõnel jõnksus kaasa pea, teisel jalad või koguni terve keha. Oli näha, et kvarteti muusika avaldas muljet. Vähemalt meie emaga olime müüdud ning soetasime plaadi ka hilisemaks kuulamiseks. Hiljem sattusin veel spontaanselt Jazzkaare vox popi, milles paluti rääkida esimestest elamustest.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Õhtu teine artist, Meshell Ndegeocello, köitis esmalt oma urbanliku oleku, tumeda pika mantli ja eripärase häälega. Tema muusikas esines isegi rokilikke elemente ning kerget räppi ja jutustamist muusika saatel, mis oli taaskord niivõrd teistsugune ja ettearvamatu lähenemine džässile. Jälgides aga seda, kui palju rahvast oli Meshelli kuulama kogunenud, kuidas isegi valgus saalis kogu valitseva meeleoluga sobitus ning millise rahuga laulja oma teoseid esitas, paistis kaugele, et tegemist on juba kogenud superstaariga.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Oma publitseva energiaga lõpetas õhtu Jazzkaarel Berliinis tegutsev noor ja värske koosseis Holler My Dear. Mis neid õhtu jooksul kuuldud ja nähtud artistidest eristas, oli kindlasti pidev suhtlus ja pilkkontakt publikuga, mistõttu oli ka lihtsam emotsioonidega kaasa minna ja lausa muretult ringi kepselda. Tegemist oli muusikutega, keda kujutaksin folgisõbrana ette ka erinevatel Eesti lavadel esinemas ja publikut tantsutamas.
Nii sain vaid õhtuga Jazzkaarel osa kolmest täiesti erinevast emotsioonist ja kontsertielamusest. Kuigi džässile mõeldes võib esmalt tekkida tunne, et see ei ole Sulle, tuleb julgelt need piirid ja hirm ülatada. Sest nagu juba öeldud, džäss võib olla täpselt see, mida Sa parasjagu vajad. Tuleb vaid enda jaoks õige üles leida!
Fotograaf Sven Tupits, 2017
by Mari-Liis | märts 15, 2017 | Kultuur
Üks tavalisest soojem ja kevadisem kolmapäev juhatas mind juba traditsiooniks kujunenud igakuisele kiirkõnnile džässirajal. Ent sel korral liikusin ma selgelt teises suunas, nimelt noorte tegijate loomingu poole. TudengiJazzi juubelipidustused jõudsid Tartusse!
Kui aga mõtlete nagu mina, et neli ühe õhtu jooksul lavale astuvat bändi võivad jääda liialt üksluiseks, siis võta näpust – nad üllatasid, ja kuidas veel.
Kuigi olen elupõline tartlane, ei olnud minu vaist enne TudengiJazzi mind Tartu Jazzklubisse kontsertile viinud. Sestap ei teadnud ma ka oodata, kas publiku seas on pigem vanem või noorem põlvkond, pigem tõelised muusikafanatid või lihtsalt kolmapäeva õhtu nautijad. Kuid sama mitmekesine, kui oli tol õhtul kõlanud džäss, oli ka rahvas, kes noorte innukat musitseerimist jälgis.
Esimesena lavale astunud Kristi Raias Trio ei vajanud pikalt aega, et end publikuga samale lainepikkusele viia. Üheskoos jutustati lugu esimesest tutvumisest armastuseni, mil abiks töötlused tõelistest džäss-standarditest, nagu Frank Sinatra ja I’ve got you under my skin.
Poole tunni möödudes asendus heliseva vokaaliga trio aga õhtu kõige spontaansema, isegi natuke rokiliku džässiga. Raisky Business’i rahvusvaheline koosseis asus mängima ilma ühegi noodita! Nelik, kes järgmise kolmekümne minuti jooksul vaevalt teineteist vaatas, mängis instrumente aga täielikul usaldusel ning pakkus kuulajatele värskendava džässikogemuse.
Õhtu teises pooles liikusime tagasi vähemalt minu jaoks natuke “klassikalisemale” džässile. Koosseisu Jazz In Case andekad heliseadjad esitasid kuulajatele lugusid täiesti oma repertuaarist, kusjuures mängiti õhtu jooksul iga bändiliikme ühte lugu. Huvitava nüansina meeldis mulle nende lugude puhul, et oli olemas küll pealkiri, ent teosed ise olid sõnadeta, mistõttu jäi iga kuulaja otsustada, millist emotsiooni üks või teine käik tähistas. Nagu muusikas ikka, oli palju tõlgendamise küsimus. Ning ega teistest vähem ei inspireerinud ka õhtu viimane, Kristiina Päss Blue Gallery.
Hoolimata sellest, et ealt noored džässilembelised olid koos musitseerinud vaid mõned kuud, mõjusid nad laval justkui vanad kalad. Kuid eks see ole järjepideva ja innuka tegutsemise vili, mis pakub mõtlemisainet meile kõigile. Just džässilava võib olla koht, kust leiame motivatsiooni ka oma südameasjaga tegelemiseks.
Noor muusik, Sa innustad!
by Mari-Liis | veebr. 21, 2017 | Avalehele
Üks minu intervjueeritav ütles kord, et inimesed, kes tegelevad muusikaga, kuulavad vokaali sageli viimase asjana, kuna see, mis toimub sõnade taga, kipub olema veel mitmekülgsem, et mitte öelda huvitavam.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus maha täiesti uue suhtumisega. Ühest kuulsaimast jazzplaadist Nancy Wilson/Cannonball Adderley sai minu ohver. Nimelt lubasin endale, et keskendun sel kontserdil pigem instrumentidele, kuulates, millist lugu need suudavad jutustada.
Muusika oli romantiline, põnev ja kohati lausa krutskeid täis. Kui pealkiri ütles magav mesilane, kostus kõrvu uinutav kontrabass, ehk ka mõni kirevam noot saksofonilt. Kui sõnad rääkisid sellest, mida kõike võiks üks naine teha kohtudes lõpuks oma armastatuga, puhkes laval aga sõna otseses mõttes jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalmäng. Intensiivsus, millega iga mängija oma pilli kohtles, tõstis heliteose minu jaoks täiesti uuele tasemele. Jälgides kolmekümment kuulajat, kes minuga sel hetkel saalis õhu pärast võitlesid, tunnetasin lõpuks täielikku eufooriat ja kaasaelamist. Täpselt midagi sellist, mida peaks iga kontsert inimestele pakkuma.
Džäss on minu jaoks avanud ukse puhta muusika maailma. Puhta selles mõttes, et on vähe tõenäoline, et kuuldu osutub soperduseks või on seda lihtne mõne teise teosega kõrvutada. Vähemalt minul, kes ma alles seisan selle maailma ukselävel. Nagu me teame, on ühiskond liikumas aga järjest laisema keelekasutuse suunas: “võib-olla” on juba ammu asendanud “v-b”, rääkimata lühenditest nagu “lmfao” või “põs”. See on koht, kus toob džäss mind aina enam tagasi juurte juurde. Mis sest, et lauljatar Susanna Aleksandra suust kõlasid sel korral vaid inglise keelsed sõnad. Luges see, kui klaar oli tema diktsioon ning kui oluliseks pidas naine iga lauldud sõna. Usun, et Aleksandra oleks suutnud teha au ka meie armsale eesti keelele.
Tänase popmuusika kõrval on kõik eelnev täielik rariteet. Nüüd ei ole minu jaoks kahtlust, et mitmekesisus harib ja avab silmad. Ning oli vaid lisaboonus näha, kuidas trummar Reigo Ahven või bassimängija Heikko Remmel laval naeratasid ning oma südame kuulajate kõrvus tuksuma panid.
Niisiis istusin möödunud nädalavahetusel Rakvere Jazzukohvikus ja naeratasin. Naeratasin, sest maailmas on inimesi, kes pakuvad siiani ilusaid ja meeldejäävaid elamusi. Ning miks mitte otsida neid just džässi lavalt?
by | veebr. 1, 2017 | Kultuur
Märtsis leiab aset järjekordne Tudengijazz ehk Eesti vanim rütmimuusika festival tähistab sel kevadel oma 35. aastat juubelit.
Kontserdid leiavad aset 8.-10. märtsil Tartu Ülikooli kohvikus, Viljandi jazziklubis Jasm ning lõppkontsert toimub Vabal Laval Tallinnas. Sel aastal oli festivalile rekordarv kandideerijaid ning kolmes linnas astub üles koguni 15 erinevat koosseisu.
Tänavu astuvad lavalaudadele sellised värsked koosseisud nagu
Kärtseptsioon, To’Ko, Borka & The Metrics, Raisky Business, Nord Lights, Kristi Raias trio, Loco Motive, Kristiina Päss Blue Gallery, SJS trio ja Jana Kütt Group. Esindatud on nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Georg Otsa nim Tallinna Muusikakooli, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Heino Elleri nim Tartu Muusikakool kui ka Saaremaa muusikakooli õpilased.
Tudengijazz 2017 tõotab tulla tõeliselt kirev, inspireeriv ning mitmekülgne. Suure esinejate arvu tõttu saab kuulda palju väga värskeid koosseise, kuid programmist leiab ka publikule juba tuttavamaid jazzmuusikuid. Peep Kallas Trio esimene kontsert möödunud detsembrikuus oli välja müüdud ning koosseis astub üles ka lõppkontserdil Vabal Laval.
Pae kollektiivi kunstiline juht ja helilooja Kirke Karja esines Tudengijazzil esimest korda aastal 2008: “Tudengijazz on väga oluline Eesti noorte jazzmuusikute liitja ning soovin osalejatele julgust ja tahet õppida üksteist tundma!”
Ka sel korral saab andekat jazzpianisti kuulama tulla, sest ta astub üles koguni mitmes koosseisus – nendeks on Lauri Kadalipp Social Jazz, Raimond Mägi trio ning Karl Petti Band.
by Mari-Liis | jaan. 26, 2017 | Kultuur
Trennis higiseks tantsitud riided asenduvad kibekiirelt uutega – rõivastega, mis said juba hommikul kapist välja valitud, mitte just kõige classymal viisil kokku volditud ning kaasa haaratud. Kuigi teadsin toimuvast džässkontserdist juba ammu, jäävad sellest hoolimata sellised otsused alati viimasele minutile.
Haarasin veel rongijaama pisikesest putkast ergutava vitamiinijoogi ja nelikümmend grammi lemmikuid Pringelseid. Pole peale trenni küll ideaalne variant, ent ajab asja ära.
Kindlasti ei olnud see unistuste viis kontserdile jõudmiseks. Täpselt viisteist minutit sooja duši all ja ning maitsev õhtusöök jäid puudu. Hoolimata sellest tundub mulle järjest enam, et vahest ongi vaja mugavustsoonist välja astuda ning end uute olukordadega üllatada.
Nagu mina üllatasin end reede õhtul vist elu kõige esimese korraliku džässkontserdiga.
“Aitäh, Valter Ojakäär”
Ent tänusõnad ei lähe siin vaid Ojakäärule, kelle panus džässmuusika tutvustamisel on tänaseni hindamatu. Õhtu oli täis maagiat. Ma usun, et kõik teavad neid filmistseene, kus naine jalutab kaunimana kui kunagi varem trepist alla ning mees ootab teda seal, käed õieli. Vähemalt mõni selline paar oli kindlasti tol õhtul NO99 restoranis minuga muusikat nautimas.
Igal lauljal, kes sel õhtul lavale astus, oli rääkida oma lugu. Nii, nagu me uuele inimeselegi tutvudes räägime, mitu kassi meid kodus ootab või millises koolis hetkel õpime.
Ent mis eriliselt silma hakkas? Nendelt lauljatelt laval on palju õppida. Soe hääl, mis iga loo sisse juhatas. Aupaklikkus, millega suhtuti Valter Ojakääru ning tema muusikasse. “Ta oli hingelt suur mees.” Sel hetkel tekkis tunne, et olen valmis esimesel võimalusel poodi jalutama ning kaasa ostma Ivi Rausi sooloalbumi. Kui keegi inimese kohta nii kenasti ütleb, tekib paratamatult suurem austus ka inimese enda vastu.
Kogu lavakultuur, see, mida meile enne igat esinemist rõhutatakse – laval Sa ennast ei säti, laval oled Sa esineja.
Sel põhjusel ei tasu kellelgi suhtuda skeptiliselt üritustesse, mille lineup pole lemmik või arvustused alati kümne punkti väärilised. Õpime ju siiski inimestelt enda ümber. Otsime kilde, millele kodus tagasi mõelda ning enda peal katsetada. Ning lõppude lõpuks on arvamus alati subjektiivne. Kes annab võimaluse, saab loa muusikat ka hiljem kritiseerida.
Kui kontsert jõudis minu jaoks haripunkti, mil esitamisele tuli lugu vanast majast, jäi pilk naelutatuna lavale. Tundus, et sarnaselt reageeris ka minu ees seisnud sõbranna. Need hääled, mis laulja suu ja pillidega tekitas, olid lihtsalt niivõrd täpsed. Nagu astuksime samal hetkel kääksuvale trepile või avaksime puitmaja ust. See oli lahe!
Loodan südamest, et mõni neist kogemustest kõnetas. Või andis mõtteainet.
Kui nii – laske džässil end üllatada.
