Alanud on registreerimine kirjandusfestivali HeadRead kirjanduslikele jalutuskäikudele ja töötubadesse.
Kirjanduslikud jalutuskäigud kuuluvad HeadReadi traditsioonide sekka ning igal aastal on jalutuskäikude kavas midagi uut. Tänavu on programmis ühtekokku viis kõnnakut, mis toimuvad neljapäevast laupäevani. Josef Katsi juhtimisel jalutatakse paar korda vanalinnas (see ringkäik on vene keeles), Maarja Vainoga Kadriorus ning Maarja Kangro ja Eva Kolditsaga Kalamajas. Jaanus Vaiksoo eestvedamisel kõnnitakse Siuru jälgedes, millega ühtlasi tähistatakse eelnimetatud kirjandusliku rühmituse sajandat aastapäeva. Jalutuskäikude toimumisajad leiab festivali kodulehelt ning osaleda saab eelregistreerimisega aadressil retk@headread.ee.
Teine traditsioon festivalil on töötoad, mida toimub tänavu lausa neli. Otsa teeb lahti loojutustaja Piret Päär, kes korraldab reedel, 26. mail kell 15 Tallinna Keskraamatukogu suures saalis esmakordselt jutuvestmise töötoa. Iga inimese elu on lugu, selle jutustamise oskus peitub teinekord aga sügaval meie sees ja Piret Päär on selle oskuse avastamise endale südameasjaks võtnud.
Itaalia kirjanik ja kunstnik Davide Cali korraldab täiskasvanutele mõeldud lastekirjanduse töötoa, kus annab hüva nõu, kuidas eelkõige piltidega lasteraamatus ka tekst paeluvaks teha. Töötuba toimub laupäeval, 27. mail kell 11 Prantsuse Instituudis.
Kirjanik Jason Goodwini krimikirjanduse töötuba vast enam tutvustamist ei vaja, sellel saab osaleda laupäeval, 27. mail kell 13 Tallinna Keskraamatukogu suures saalis.
Kaks tundi hiljem ehk kell 15 algab sealsamas saksa suulise sõna kunstniku Tobi Kunze Poetry Slami töötuba „Writing and Performing: Methods of Interaction“. Kunze on inspireeriv esineja, kes oskab publikuga väga hästi suhtlusse asuda, luues näiteks luuletusi publiku seast hüütud lauseist.
Välisesinejate töötoad toimuvad inglise keeles. Töötubadesse saab eelregistreerimine aadressil info@headread.ee. Kõik registreerimised toimuvad põhimõttel kes ees, see mees.
Kirjandusfestival HeadRead toimub 24.-28. maini, lisateavet kogu programmi kohta leiab kodulehelt headread.ee.
Rein Raua ingliskeelne teos „The Brother” kuulutati Ameerikas Minnesota osariigi raadiosaates MPR (Minnesota Public Radio) news lõppenud aasta üheks lemmikraamatuks.
Minnesota suurimas kirjandussaates arutles saatejuht Kerri Miller koos rahvusvahelise kirjandussihtasutuse tegevjuhi Lisa Lucase ning raamatupoe Subtext Books juhataja Matt Keliheriga möödunud aasta meeldejäävamate raamatute üle.
Keliher ütles Raua teose kohta, et: „see on hästi maitsekas vesternteos, mille üle tunneks Clint Eastwood uhkust”.
Mehe kirjelduse peale ei suutnud saatejuht uskuda, et teos tõesti Eestist pärit on ning palus seejärel Keliheril selle lugemiseks kõrvale panna.
Rein Raua teose on inglise keelde tõlkinud ameeriklane Adam Cullen. Adamist ja tema tõlketööst ilmus muuseas ka YU suvenumbris lugu, mida näed siit.
„Vend” on nõtke, elegantne ja vanamoelise hingusega 19. sajandi kirjandust meenutav romaan. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Raamatu süžee põhineb sellel, kui nimetusse väikelinna saabub salapärase taustaga mees, kes külvab väljakujunenud võimustruktuurides segadust, paneb ennast mängeldes maksma ja lahkub kabjaplaginal päikeseloojangusse.
Ameerika raadiokanali uudist näeb ja saadet saad järele kuulata siit.
Nimetatud raamatust algab jutt alates 22,42 minutist.
Noorelt rikastumine kannab sageli ohtlikkuse saladuseloori, täpselt nagu noorelt suremises peitub alati kirjeldamatult kangelaslik võlu. Surra rikkalt ja noorelt, sööbida kollektiivsesse mällu igaveseks kadestamistväärse kangelasena on elumõtte kaotanute varjatuim salasoov. Sisimas tuksuvas kujutlusmaailmas on see kahtlemata müstiline, kuid vaadates reaalsusele otsa, saab kohe selgeks: suremine on alla andmine, progressi mõte peitub ellujäämises.
Igal õitsengul on lõpp, igal edulool algus. Kuigi nullist alustamine tekitab paljudes hirmu, saab see ühe noormehe suurimaks unistuseks. Valdava enamuse jaoks on kahekümnendate algusaastatel tõeline maailmavallutamine alles ees, rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud Adrian Aus ihkab vaid viimase valutut lõppu. Ka kõige patusemad meist väärivad uut algust, tuleb vaid sellesse jäägitult uskuda!
Vabameelses Pattayas hullumeelsete aastate tekitatud hingehaavu elupõletamisega ravida püüdes avastab ta, et enesepetmine kisub need hoopis pärani. Tõeline usk iseendasse tekib elusuuna kaotanud noormehes alles Põhja-Tai kloostris pikki kuid muust maailmast täielikult ära lõigatuna järjekindlalt oma mõtteid puhastades.
Saatuse tahtel kohatud kosmopoliidist Eesti neiu kadestamisväärsest elueduloost uut inspiratsiooni ammutanud noormehel aitab nooruseuljuses määritud minevikust vabaneda just see kadunuks kuulutatud tüdruk. Enda mis tahes maailmanurka peitmise asemel valib väärtushinnanguid vahetanud noormees eneseteostuse kodumaal.
Saanud jala võimuerakonna poliitilise noorteorganisatsiooni ukse vahele, tuleb tal paratamatult alustada madalaimalt astmelt. Sihikindla isiksuse verre süstitud ambitsioonikus kannab kiiresti vilja. Enda poliitnoorte juhtide hulka võitlemine saab tõukelauaks juba suurde poliitikasse.
Raha armastab poliitikat, veel rohkem armastab poliitika raha. Varjatud võimumängus kehtivad armutud reeglid. Terase uustulnuka tankistiks värbamisest saab erakonna strateegia suurim viga. Mastaapse rahastamisskeemi võtmeisikuna on tema tegelikuks sihiks võimu haaramine. Hämarad tagatoatehingud ajakirjandusele paljastanud ja seeläbi üleöö väikeriigi poliitilisse eliiti tõusnule saab peagi selgeks: kõrgelt kuristikku kukkumine lõppeb enamjaolt surmaga.
Eelnevalt on noorsookirjanik Allan Keian andnud välja raamatud “Kuidas rikkaks saada?” ning “Kuidas rikkaks jääda?” Raamatu “Kuidas rikkalt surra?” või kogu triloogia saad endale mugavasti tellida SIIT
Intervjuu menukirjanik Allan Keianiga
Kuidas algas Teie kirjanikukarjäär?
Hakkasin lihtsalt kirjutama, suures lootuses, et see kunagi kellelegi korda läheb.
Milline on Teie kirjutamise strateegia? Kas Teil on kirjutamiseks konkreetne koht ja aeg?
Olulisem on pühendumine, leida piisavalt aega ja kirjutada iga päev seni, kuni raamatu käsikiri tervenisti valmis. Kuigi osad peatükid sünnivad just siis, kui vaim peale tuleb, kehtib täispika romaani puhul see erand vaid üksikute kohta. Viimase romaani 4/5 valmis kolme kuu kestel, mil korrigeerisin eluviise nõnda, et toitusin tervislikult, püüdsin igal ööl korralikult magada ja loodusin selleks ajaks alkoholist täielikult. Mulle meeldib kõige rohkem kodu rahus ja vaikuses kirjutada. Elan looduskaunis Haabneemes, maja viimasel korrusel nurgapealses korteris, mis julgen väita on kirjutamiseks ideaalne paik. Kellaajaliselt eelistasin aastaid õhtut ja ööd, aga viimasel ajal tundub just, et hommikul on energiat kuidagi rohkem ja pea selgem. Peatükke nö viimistleda on parem siiski õhtul, sest siis lendab mõte paremini.
Kas Teil on ette tulnud tühja lehe ehk “writers block” hetki? Kuidas olukorras toimite?
Ikka on, aga õnneks on mul väga tugev iseloom ja kui pikem kirjutamise paus sisse jääb siis sõna otseses mõttes sunnin ennast uuesti kirjutama. Mis seal salata, viimati mainitud meetodi abil on valminud ka mõned erakordselt tabavad peatükid.
Kes on Teie kirjanduslikud eeskujud?
Suurim eeskuju läbi aastate on kindlasti Oscar Wilde, kelle romaan “Dorian Gray portree” mulle koolipoisina sedavõrd korda läks, et ma ühel ilusal päeval midagi samageniaalset kirjutada soovisin. Klassikalistest teostest meeldivad väga ka Fjodor Dostojevski “Idioot” ja Emile Zola “Nana”. Viimaste aastate lemmikud on Ian Flemingu kuulsad James Bond-i romaanid, mis ühtlasi andsidki viimase tõuke ka ise mitmeosaline krimiromaan kirjutada.
Millist kirjandust armastasite lugeda väikese poisina?
Väikese poisina oli minu lemmikautor konkurentsitult Astrid Lindgren ja eriti tema lasteraamat “Bullerby lapsed”. Hans Christian Andersen´i kurvad ja, mis seal salata ka traagilised muinasjutud puudutasid samuti noort hinge.
Miks valisite žanriks just kriminaalromaani?
Ütlen ausalt, et olen veel noor kirjanik ja, et enda teoseid müüa tuleb järgida ühiskonnas valitsevaid trende. Krimikirjandus on hetkel populaarne žanr ja sealt ka idee kirjutada Eesti esimene noorte krimitriloogia.
Videointervjuus rääkisite, et kirjutasite raamatu meestele. Kas seda võivad lugeda ka naised?
Kui päris aus olla olen sellega arvestanud, et ikkagi on vähemalt pooled lugejad naised. Nimelt loevad naised romaane üleüldse kordades rohkem kui mehed. Teisalt oli ülesande püstitus, kirjutada romaan noortele meestele ehk sihtgrupile, kes loevad statistika järgi kõige vähem, väljakutse omaette. Müüginumbritele mõeldes julgen väita, et sain sellega hakkama!
Kuidas kirjutada bestsellerit?
Tegelikult see on väga lihtne: tuleb kirjutatud peatükkidega tabada, mis hetkel inimestele korda läheb ja muidugi ka ühiskonna valupunkte. Minu suurim isiklik trump on hoogne kirjutamisstiil, kus põnevus ei tohi ainsakski reaks katkeda.
Peagi ilmuvas YU talvenumbris räägib kirjandusest ja kirjutamisest Mihkel Raud. Ajakirja saad tellida kuni 8.detsembrini soodushinnaga SIIN
Mihkel Raua uus raamat “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” on trükikojast täna värskelt saabunud ja valmis homseks raamatuesitluseks.
Homme ehk 28. oktoobril kell 18:30 esitleb Mihkel Tallinna Solarise Apollo raamatupoes uue raamatu ilmumist.
“Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” on elulooline eneseabiraamat, mis algab seal, kus lõppes romaan „Musta pori näkku”. 21-aastaselt seisis ta valiku ees: kas juua veel mõni kuu ja surra või keerata pudelile kork peale ja jääda ellu. Tema otsustas elada. Järgneva 25 aastaga sai Mihklist tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik.
“Selles raamatus tutvustan ma nippe, mida ma kõige selle saavutamiseks kasutasin”, selgitab Mihkel ja lisab, et “tarvita neid targalt ja sa jõuad palju kaugemale kui mina”.
Vaata raamatut tutvustavat videot siit:
Raamatuesitlused toimuvad:
28. oktoobril kell 18:30 Solarise Apollos,
29. oktoobril kell 14:00 Tartu Kaubamaja III korruse aatriumis,
4. novembril kell 17:00 Haapsalu Kaubamaja Apollos,
5. novembril kell 13:00 Viljandi Uku Keskuse aatriumis,
5. novembril kell 17:00 Pärnu Keskuse III korruse aatriumis,
9. novembril kell 18:00 Kristiine Keskuse mahla- ja kohvibaaris Blender,
12. novembril kell 14:00 Viimsi Keskuse Apollo ees asuvas aatriumis, ja
18. novembril kell 17:30 Rakvere Kroonikeskuse Apollo ees asuvas aatriumis.
Võib öelda, et kümme aastat on piisav aeg, mil jõuab elus ette võtta kardinaalseid muudatusi. Just nii tegi Adam Cullen, eesti kirjanduse tõlkeguru ja luuletaja, kui kolis pärast ülikooli Minnesota osariigist Eestisse ning otsustas siinse keele ära õppida.
Tänaseks on Adam Maarjamaa oludega niivõrd kohanenud, et tõlgib eesti kirjandusklassikat inglise keelde.
Kuidas sattusite kirjanduse juurde? Aga eesti kirjanduse juurde?
See juhtus üsna juhuslikult. Käisin Fenno-Ugria asutuse jõulupeol nende kontoris. Tollases majas oli veel ka Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kelle eestvedajad ka peole sattusid. Tol ajal tõlkisin vabatahtlikult Fenno-Ugria asutuse jaoks ja sellest tuli seal ka Teabekeskuse tegijatega juttu. Nad ehmatasid esialgu täitsa ära, et ma tõlkimisega tegelen ja uurisid kas ma ka ilukirjandust või luuletusi tõlkinud olen. Siis ma veel ei olnud, aga olin valmis selles ka kätt proovima. Nad tundsidki selle vastu huvi ja saatsid mulle prooviteksti, tulem neile sobis ja edasine ongi juba ajalugu. Esimene raamat nendega koostööst oligi Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”.
Mis on olnud kõige naljakam juhtum eesti keelt õppides?
Endal ei tule meelde, aga mu Ameerikast pärit sõbral küll juhtus. Praegu ta räägib keelt väga hästi ning omavahel suhtlemegi eesti keeles, aga kui ta esmalt Eestisse tuli, siis ta küll pisut seda oskas, aga mitte nii hästi. Eestisse kolides soovitasin talle võimalikult palju selles keeles rääkida, isegi siis, kui ta kindlat sõna ei oska. Ütlesin talle, et kui sõna ei tea, siis tee selle ümber ringe kuni vestluspartner selle ise välja pakub. Nii jäävad need paremini meelde. Siis ta üks päev üritaski nii teha, nimelt tahtis padjapüüri osta ja läks Jyski. Poodeldes tuli tal millegipärast „ajupuuks” ehk see sõna ei tulnud meelde ega ka sõna padi mitte. Kuna ta kaupa ise üles ei leidnud, siis ta läks müüja juurde ja ütles, et: „vabandust, tahaksin osta asja, mis läheb selle asja ümber, mille peale sa paned pea, kui sa magad”. Siis müüja vaatas teda imelikult ja küsis, et kas ta mõtleb padjapüüri. Nüüd edaspidi on tal see väga selgelt meeles.
Mis oli esimene eesti keelne raamat, mille läbi lugesite? Mis mulje jättis? Aga esimene tõlketeos?
Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”. See jättis ikka vägeva mulje ja tükk aega oligi see mu lemmikraamat. Kohati on see teos pöörane ja kujundeid täis. Samas arvan, et see oli õige raamat, mida eesti keeles lugeda, et selle kultuuriga tuvuda, sest see on mingis mõttes ulme ja paljude liialdustega kirjutatud raamat, aga see-eest väga hea.
Minu esimene tõlketeos, mis ilmus oli Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode) „Raadio”. See oli esimene suurem teos, mis tegin ja mis ilmus ka Ameerikas, Inglismaal ja Iirimaal.
Kuidas teie lähedased reageerisid, kui rääkisite, et tõlgite kirjandust võõrkeelest emakeelde?
Ma arvan, et nad siiamaani ei tea päris täpselt mida teen ja ega ma pole konkreetselt öelnud ka. Samas nad teavad, et olen vahel veidi ootamatu ja nad peavad juba selliseid tegusid, nagu ka Eesti kolimine juba minulikuks teoks.
Mis on senini kõige keerulisem teos, mida olete tõlkima pidanud?
Kindlasti Mihkel Muti „Kooparahvas”, aga olen nüüdseks juba mitmeid tema teoseid tõlkinud, nt ka lühijuttude sarja peategelase Fabiani lugudest „Siseemigrant”. Muti kirjutamisstiil on mänguline ja irooniline, mis on ülepea lämmatav. Kirjutasin sellest irooniast ka inglisekeelse artikli ja mul on tunne, et inglise keelse lugeja jaoks on selline iroonilisus kuidagi võõras. Just selline eesti maitse järgi iroonilisus on teistele kuidagi liiga paks ja tihe, et seda on tekstina raske serveerida nii, et algteoses naljaviskamine säiliks ning oleks loetav. Lisaks on see autorile väga tähtis ja ta on selles osas väga nõudlik.
Kui palju jääb teil tõlkimise kõrvalt aega enda loomingu jaoks? Kas eelistate rohkem kirjutada luuletusi või ka novelle jms?
Väga vähe, aga tõlkimine iseenesest on ka ju oma looming. See on nii loominguline, et väsitan end vahel päeva lõpuks nii ära. Üks päev on mul teatud tunded, mis on ka mu tekstis loetav, teisel päeval jälle teistmoodi. Vahel jalutan kuskil ja siis lihtsalt luulekilluke tuleb pähe ja siis panen selle kirja.
Eelistan enamasti ikka luuletusi. Ühe pikema teksti kirjutasin ka hiljuti, mis ilmus väljaandes „Tõlkija hääl”, mis on eesti kirjanike liidu igaastane almanahh. Samuti olen mõelnud novellide kirjutamise peale, aga praegu olen rahul luulega, mis on enamasti 10–15 realised.
Millised teemad või valdkonnad teid luuletamisel kõnetavad? Kust inspiratsiooni leiate?
Enamasti on need looduse- ja mereteemalised. Eestis olles on see mind nii palju mõjutanud. Kindlasti on see kõvasti aidanud minu siia kolimisele kaasa. Tunnen, et eesti keelel ja loodusel on mingi ühisjoon ning need on lahutamatud.
Mul valmib peagi luulekogu, kus on ka palju mere ja loodusega seonduvat, kui ma ei kavatsenud seda selliselt.
Kui palju olete praeguseks luuletusi kirjutanud?
Raske öelda palju neid kokku on. Palju on luulekogus ilmumas, mõned aga ei kõlba avaldamiseks, teisi jälle ei tahaks veel avaldada ning osad on ka vaid enda jaoks kirjutatud. Loomingulisus ongi ju suuresti enda väljendamine.
Kas eelistate luuletusi kirjutada inglise või eesti keeles?
Ei oska öelda, see valik on tavalisel juhuslik, oleneb sellest, mis keel mul parasjagu peas jookseb, siis see niimoodi luules ka väljendub. Mõnda teksti ei anna nt üldse inglise keelde tõlkida. Olen küll üritanud ja vaadanud kas kõik luuletused saaksid olla kahekeelsed, aga siiamaani pole saanud. Seega on mõned algselt ainult eesti keeles, teised jälle vaid inglise. Samas on ka luulet, mille tegin inglise keeles ja siis kirjutasin eesti keelde aga ka vastupidi. Leian, et ilukirjanduse ja luule puhul on tähtis, et tõlkija oskaks sihtkeelt emakeelena, muidu võib palju kaduma minna. Grammatiliselt võib ju kõik suurepärane olla, aga mõtte säilitamisel ja lugeja mõistmisel on ka väga suur osa.
Rohkem Adami loometööst saad lugeda YU suvenumbrist, mis on saadaval suuremates jaekauplustes või telli siit.
