Stig Rästa „Minu Kennedy“ läbi lugeja silmade!
Kiirustasin Solarise Apollosse Stig Rästa raamatu „Minu Kennedy“ esmaesitlusele. Läbiloetud raamat, mis mulle tugevat mõju oli avaldanud, oli mul käekotis kaasas. Olin kindel, et ees ootab suur rahvahulk ja ma ei eksinud.
Esitluse ajal tundsin kerget muhelust, samas kadusin vastuolulistesse mõtetesse – esiteks võeti autor aplausiga vastu ja seejärel, vaene Stig, peab jälle nendele tobedatele küsimustele vastama. Õnneks esitati mõni asjalik küsimus siiski ka. Kõik, kes raamatut on lugenud, saavad aru, miks mul selline reageering tekkis ..
Olen Stigiga ühevanune ja see elu, mida tema tollel ajal Lasnamäel elas, oli tegelikult ka meie väikeses külas aktuaalne. Stigi värvikad kirjeldused sõpradega hängimistest, punkritest, alkoholi pruukimisest, pidudest, autodega ringi sõitmistest jne. Elu õppetunnid läbi kogemuste. Sel ajal oli see kuidagi täiesti tavaline ja tõesti, käis ka minu kasvamise juurde. Ainus, millest mina täielikult puutumatuks jäin olid narkootikumid, kuid millest raamatu kangelane juttu teeb. Ma ei tea ka kedagi oma külast kes oleks neid tarvitanud. Purjus peaga sõitmiste osas pean kahjuks nentima, et kuigi Stig ei kaotanud selle rumaluse tõttu oma sõpru-tuttavaid, siis meie sõpruskond jäi ilma lausa neljast noorest hingest. Olen veendumusel, et ega praegune noorte elu suurt teistmoodi pole, kui toona. Ainult punkreid arvatavasti pole.
Loomulikult ei saanud teoses üle ega ümber muusiku elust. Kõik kutid, kes on kunagi mõelnud bänditegemisele, saavad sealt suhteliselt hea ülevaate, milline see elu välja näeks ja milliseid pingutusi selleks tegema peab. Kuidas üldse sünnib üks lugu.
Kui aus olla, siis ega ma lugemist alustades selle mõju osas enda üle väga ei kahelnudki. Lugu puudutas mind nii, et kui olin jõudnud 117 lk lõpuni, tönnisin nagu väike plika. Teadsin täpselt millest Stig sel hetkel kirjutab. Antud leheküljelt saab lugeda millistele küsimustele Stig aastaid vastuseid on otsinud ning millised on tema hirmud. Samuti saab sealt vastuse miks raamat kannab just sellist pealkirja nagu “Minu Kennedy”. Mõte liikus paratamatult Stigi vanematele, et mida nemad neid ridu lugedes tundsid…
Tunnen Stigiga veel midagi ühist -räägin ärevuse-ja paanikahoogudest ehk siis „lõvist“ nagu ta esitlusel selle võrdlusena välja tõi. Ka minul tuleb aegajalt selle pahalasega võidelda. Kuigi see on nn trendihaigus, ei räägi keegi sellest siiski avalikult. Tahtsin väga teada mismoodi meie eurolaulik selle haigusega hakkama saab, kuidas on tema eluteekonda see häiriv tegur mõjutanud. Kui mind see probleem kummitama hakkas, olin omadega sisemiselt täiesti sassis. Abi ei olnud kusagilt võtta, sest tol ajal (18 aastat tagasi) soovitas kohalik arst lihtsalt piparmünditeed juua. Mis sest, et olin mitu korda erakorralises käinud, arvates, et hakkan otsi andma. Ei andnud mulle keegi mingit seletust, et mis toimub, vaid öeldi lihtsalt, et kõik on korras. No aga ei olnud ju. Asi läks aina hullemaks kuni olin omaenese vang. Tundsin end kõige paremini kodus, nagu Stig, sest seal oli turvaline. Õnneks vahetus mu arst ja sain lõpuks abi. Lohutati, et see on tublide inimeste haigus ja füüsiliselt kõik korras. Kui Stig kirjutas sellest, kuidas ta oma esimese tableti sisse võttis ning mida see kaasa tõi, siis tuli endalgi see õudus meelde. Nojaa, isegi kui mina ei võtnud tervet tabletti nagu seda Stig teadmatusest tegi, vaid veerand nagu kord ja kohus ette nägi, siis kogu see jama mis mu sees oli tuli ikkagi kõik välja. See oli kohutav tunne. Tänaseks olen õnneks need tableti söömised ja suuremad hädad seljatanud, aga pingelistel aegadel tuleb ikka „ lõvi“ külla. Kas sellest kunagi täielikult vabanen, eks aeg annab arutust.
Kokkuvõtteks on mul väga hea meel, et Stig oma “sahtleid” korrastama läks ja selle palverännaku ette võttis. Raamat pakkus ehedaid emotsioone, oli õpetliku alatooniga ja põnev.
Eriti tore oli esitlusel tõdeda, et ka meie YU toimetaja, Helen Kalpus, on suure osa endast sellesse raamatusse pühendanud. Nimelt toimetamise näol. Annan oma 15 a. tütrelegi nüüd raamatu pihku. Saame ühel õhtul mõnusa arutelu maha pidada. Eks kuuleb, mis tema sellest kõigest arvab …
Toimetas: Raili Salvet
