Vilve Unt – üle 30 aasta kogemust moemaailmas

Noore moekunstnikuna alustas Vilve Unt tööd Tallinna Moemajas, seejärel juhtis üle 20 aasta moedisainiosakonda Eesti Kunstiakadeemias (EKAs) ja on olnud ka moestilistika õppekava juht avatud akadeemias. Ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel moenäitusel ning esitles hiljuti Tallinna moenädalal oma uut talvist kollektsiooni „Promenade“. Vilve Unt jagas YU-le moetööstuse keeruliste toimemehhanismide kõrvalt saladuse, et parimad moemõtted tulevad tal hoopis bussis sõites. Elukogemuse kohta meenub Vilvel Karl Lagerfeldi öeldu: „Elu ei ole iludusvõistlus. Intelligents on see, mis kestma jääb, ilu ja noorus on hooajalised.“ Kui ma arutlen, kas Lagerfeld mõtles seda öeldes oma loomingu kandjatele, ütleb Vilve Unt muiates, et eks Lagerfeldki on juba päris eakas.

 

Milline on teie kõige esimene moemälestus?

Selle taga on tegelikult üks väike lugu, mis on seotud ka minu viimase Tallinna moenädala etendusega, kus mul tekkis mõte kasutada modelle, kes on grimeeritud vanemaks. Idee selleks andis lapsepõlvemälestus oma emast, kes tollel ajal, kuuekümnendatel, oli veidi üle 30 aasta vana. Minu emal oli alati soeng peas, kaelakee kaelas ja ta ei läinud kunagi ilma kübarata kodust välja. Mul on selline mälestus temast kinnistunud, kuigi me ei saa garanteerida, kas väikesel lapsel jääb nii konkreetseid pilte mällu, või on need pigem fotomälestused, kuna tol ajal tehti väga ilusaid kvaliteetfotosid. Mul on siiani alles pildid, kus tal on seljas kas samet- või pitskleit. Kui võrrelda generatsioone, siis tolle aja 30aastane ja tänapäeva 30aastane on nagu öö ja päev! Kasutasin selles moeetenduses ka kerget kuuekümnendate tunnetust. Palusin Anu Konzel modellid vanemaks grimeerida, et näidata, kuidas aeg inimest muudab. Püüdsin tuua vaatajani teadmise, et me kõik oleme ükskord sama vanad.

 

Millal te teadsite, et mood on teie kutsumus?

Öeldakse, et teatud asjad päritakse üle põlvkonna. Minu vanaema oli andekas käsitöötegija: kudus ja õmbles, kuna elu oli tol ajal selline, et paljud asjad tuli endal ise valmis teha. Mu emal polnud selleks otsest vajadust, aga heegeldamine oli temalgi lemmiktegevuseks. Ja kuna ema ei õmmelnud, siis järelikult pidin mina seda tegema hakkama, kui ma midagi moodsamat soovisin. Minu põhikoolis õppimise ajal oli võimalik õmblemine selgeks saada kohustuslikes käsitöötundides ja ilmus ka Tallinna Moemaja ajakiri Siluett koos lõikelehtedega. Mäletan, et Siluett oli nagu moepiibel, mida võis lõpmatuid kordi uuesti vaadata ja sirvida, ma arvan, et sealt ma saingi tõuke minna pärast keskkooli lõpetamist Eesti NSV riiklikku kunstiinstituuti (praegusesse EKAsse – toim) moekunsti õppima.

 

Kuidas oli töötada kaheksakümnendate Tallinna Moemajas?

Omaaegne Tallinna Moemaja oli enamiku moekunstnike unistuste töökoht, kus töötas kokku 11 kunstnikku ja peakunstnik. Tol ajal ei nimetatud meid disaineriteks, me olime moekunstnikud. Tallinna Moemaja aga teenindas õmblusvabrikuid üle Eesti ning igale vabrikule kavandas mudeleid kindel moekunstnik – kes tegi rohkem meestetooteid, kes ülerõivaid, kes naistele või lastele.

Kui mind noore kunstnikuna Tallinna Moemajja tööle kutsuti, siis minu esimesed kollektsioonid olid mõeldud õmblusvabrikule Noorus, mis asus Kiviõlis. Need olid laste- ja noorterõivad.

Kui igapäevane töö oli luua tööstuslikke kollektsioone, siis aastas kaks korda toimuvad moedemonstratsioonid olid kunstnikele pigem ideede realiseerimiseks. See oli võimalus oma loomingut suurel laval näha ja see oli väga uhke tunne, sest moeetendused läksid täissaalidele.

 

Kuidas on muutunud sellega võrreldes praeguste disainerite ja moemajade elu?

Kui päris aus olla, eks me kõik jälgime, mis Eesti kõige suuremas moeettevõttes Baltika Grupis toimub: millised brändid olid aastaid tagasi, kuidas on muutunud nende kontseptsioonid, mis on kadunud, mis juurde tekkinud – näiteks 2002. aastal loodud Monton, mis on kiirmoebränd. Ka mitu tootemarki, nagu Ivo Nikkolo ja Bastion, mis olid iseseisvad ja alustasid tegutsemist nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi, on praegu Baltika Grupi omanduses. Enamik Baltika disaineritest on aga EKA moeosakonna vilistlased ja olnud ka minu üliõpilased, ehk sellest on tingitud ka minu huvi. Eriti olen jälginud Ivo Nikkolo (tootemargi) tegemisi, kuna olen olnud aastaid selle lojaalne klient.

 

Kas moevaldkonnas on mugav ja mõttekas töötada hooaja kaupa?

Eks müügiperiood dikteerib. On kiirmoebrände, mis loovad kuus kuni kümme kollektsiooni aastas. Kvaliteetsemad tootemargid on kahe hooajaga: kevad-suvi, sügis-talv. Minu põhimõte on, et tooted peavad olema hooajaülesed. Kiirmoe teatud taandumismärke peaks olema juba näha. Kõik sõltub tarbija mõttemaailmast: kas teda mõjutab paljuräägitud keskkonnatemaatika, kas ta teadvustab ressursinappust, kas ta ostab odavat kiirmoodi ja viskab selle varsti minema, või investeerib kallimasse. Kui ma midagi ise loon, siis ma eeldan, et need tooted kestavad kaua.

 

Noored on mu meelest altimad kiirmoele, tahavad asju ära visata …

Praeguste 20–25aastaste noorte mõttemaailm on juba jõudnud muutuda. Need noored elavad globaalset elu. Nad on ühenduses maailmaga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Ilma juhtmeta liikumine tekitab võimalusi. Neil on vabadus olla ühenduses, sõltumata sellest, kus nad asuvad, nad teavad kogu aeg, kus midagi toimub.

Infot on palju ja lõpuks loeb see, mis jääb pinnale, mida nemad uue põlvkonnana endale teadvustavad, mis on neile oluline. Eri generatsioonide mõttemaailmad ongi väga erinevad.

 

Mida tähendab jätkusuutlik mood? On see moesõna või on sellel ka suurem tähendus?

 Kui seda mõistet defineerima hakati – nüüd juba vähemalt kümme aastat tagasi, kui säästmine muutus teemaks –, siis paljude jaoks seostus see kasutatud rõivaste ümbertegemisega. Kas selline lähenemine on ka kulude poolest jätkusuutlik, on omaette küsimus. Tootmiskulud on suured ja selleks kulub palju aega. Tarbija on praeguseks niivõrd teadlik, et ettevõtetel on juba kohustus sotsiaalselt vastutada. Tänapäeval ei ole võimalik ressursse lõputult raisata, sest ostja tahab teada, kui keskkonnasõbralikult on toodetud ja kui õiglased on hinnad. Minu jaoks on kõige olulisem see, et minu tooted kootakse lõikesse nii, et ei teki kadusid. Kudumismasinat on võimalik reguleerida ja lõikesse kudumine on arvutisse sisse programmeeritud, nii ei teki lõikejääke ja kulud on minimeeritud. Minu kudumid on kootud kvaliteetsetest materjalidest ja kui keegi soovib, võib selle toote üles harutada ja taaskasutada, sellest ise midagi kududa. Kasutan Itaalia lõngasid, mille kasutusiga on palju pikem.

 

Kas see on mingi tekstiiliteaduse müüt, et mida värvilisem kangas, seda mürgisem?

Euroopas on kõik niivõrd reglementeeritud, eri sertifikaatide olemasolu on kohustuslik. Lasterõivaste puhul on see teema olulisem ja soovitatakse kasutada orgaanilist puuvilla. Ökopuuvill on kallim, aga me ei saa alati sertifikaate kontrollida, tootja vastutab …

 

Kas te oma kollektsiooni luues jälgite ka üldisi moesuundi?

 Ma olen teadlik sellest, mis moemaailmas toimub, mul on mälusoppi talletunud aastate jooksul väga palju infot, mis on eelnevalt olnud, ja see annab võimaluse analüüsida. See, kuhu mood liigub, on seotud tunnetusega ehk moedisaineritel peaks olema kuues meel, et maailmas toimuv kinni püüda. Ma tean neid süsteeme, kuidas miski muutub. Näiteks värvide kohta on võimalik öelda, et on teatud tsüklid, mille järgi moevärvid vahetuvad. Neid ennustusi tehakse pigem tööstuse reguleerimise huvides. Keemiatööstus toodab värve, mille järele tekib nõudlus, kuna värvikaardid on juba olemas. See omakorda mõjutab tekstiilitööstust. Seejärel toodetakse kangaid, mida messidel vastavates toonides pakutakse. Sealt see ring hakkab, öeldakse, et kaks aastat varem pannakse värvid paika.

 

Te tegelete moeloomes pigem isiklike teemadega. Teie puhul käib kunst ja mood käsikäes. Oma viimase kollektsiooni värvid valisite hoopis Kazimir Malevitši maali järgi.

Nagu ma alguses mainisin, õppisin ma omal ajal moekunsti (1974–1979). Võrreldes praeguste õppekavadega oli meil kunstiained rohkem ja tööstuslikku kavandamist vähem. Teatud mõttes on see mõjutanud mind siiamaani ja siit tekibki see segunemine. Kaks maailma – tänapäeva disaininõuded ja omaaegsed moekunsti õppimise teadmised – saavadki kokku. Ma töötan väga teadlikult ja ma pole kunagi pretendeerinud tööstuslikule disaintootele, vaid teatud käsitööhõng peab juures olema. Mulle meeldib mõte, et moel on kaks hinge: mõistusest lähtuv ratsionaalsus ja tundetasandilt emotsionaalsus.

Minu tegutsemisaeg loomevaldkonnas on olnud pikk, see käekiri, mis on välja kujunenud, on teatud mõttes muutumatu.

 

Milline maa on teie loomet mõjutanud, kas Skandinaavia maade stiil või hoopis idapoolne ornamentika?

Ma olen uuel Eesti ajal päris palju reisinud, kahjuks ainult Euroopas. Kui Londonis on mitu moenäitust korraga, siis ma lähen sinna või Pariisi või Milanosse. Nii kunsti- kui ka moenäitustelt jäävad mällu teatud detailid või värvikombinatsioonid, mis on mulle omased. Kui hakkan joonistama, siis see tuleb mulle paberile kaasa.

Viimase kollektsiooni värvid ja vihjed disainilahendustes on tõesti Peterburis kunstimuuseumis nähtud näitusest inspireeritud. Kazimir Malevitši maal „Punane maja“ mõjutas mind kuidagi alateadlikult. Ta on lihtsalt üks mu lemmikkunstnikke.

 

Kuidas te jõudsite koostööni oma ihufotograaf Maiken Staakiga?

Maikeniga puutusin kokku ühe väga konkreetse moefotoseeria tõttu ajakirjas Anne & Stiil. See oli nii ilus – selles fotoseerias oli hing sees. Paljud pildid võivad jätta külmaks, aga selle puhul vaatasin kohe, kes on fotograaf, kes stilist. Fotograaf oli Maiken Staak – minule tol ajal uus nimi, stilist oli Liis Plato. Enamiku minu fotoseeriate juures on olnud stilistiks just tema. Ta on olnud ka minu üliõpilane, õppinud EKA avatud akadeemias moestilistikat. Helistasin Liisile ja palusin tal kutsuda Maiken kohvikusse, et veenda teda minu etnoteemalist kollektsiooni pildistama. 2012. aastal oli võimalus koos ehtekunstnik Kärt Summatavetiga viia see kollektsioon Soome näitusele. Helsingi oli tol aastal Euroopa disainipealinn. Minu soov oli, et mu rõivad räägiksid lugu ja nende sees oleksid inimesed.

 

Kas saatsite Soome mannekeenide asemel Maiken Staaki fotod?

Jah, fotod ja torsod kostüümidega. Liis otsis kostüümidele õiged tüübid välja. Me ei kasutanud tavamõttes modelle, kuna kostüümidel olid erinevad lood taga: lesknaine, vanatüdruk, lapseootel pruut ja nii edasi. Lesknaise, keda kehastas näitleja, meeleolu ja need tunded tema näos – sellega ei saa hakkama tüdruk modelliagentuurist. Ta on seal pildil lesknaine. Selles seerias on paar fotot, mis on siiani mu lemmikud. See etnoteemaline kollektsioon „Valge pulm. Hall argipäev“ ja fotod on reisinud ringi nii Eestis, Sloveenias, Soomes kui ka Itaalias. Minu moefotoseeriatesse valib modellid tänaseni stilist, ma ise valikutesse ei sekku. Ma usaldan stilisti ja fotograafi, kuna see annab vabad käed neil oma visioon fotodesse panna ja minul on põnev lõpptulemust vaadata.

Koostööst Maikeniga meenub 2014. aasta Tallinna moenädala sõu „Mood 100“, kus iga moeõppejõud sai inspiratsiooniks ühe kümnendi ja mina valisin aasta 1914. See oli esimese maailmasõja aeg: mehed olid sõjas ning vastutus langes naistele, moes ja rõivastuses toimusid teatud muutused ja vabanemine. Minul tekkis selle teema tõttu kinnisidee saata lavale halastajaõde: valge rätiga, punane rist räti peal. Maiken ja Liis pildistasid selle kollektsiooni ära külmal kergelt lumisel talvepäeval. Mul on see A1 formaadis moefoto halastajaõest udusel lagunenud maja taustal kodus seinal. Täpselt nagu lahinguväli. Seda vaadates tekib tunne, et halastajaõde astub foto pealt välja – see on midagi müstilist.

 

Kas selleks, et midagi luua, on vaja oma ruumi, oma stuudiot? Või võib töötada ka neljakesi ühes toas?

 Ma võin öelda, kus tulevad mu parimad mõtted. See on juba aastaid nii olnud. Selle taga on teatud põhjused. Kui ma pärast lõpetamist tööle läksin, avastasin, et parimad mõtted tulevad pähe kõige kiiremal ajal. Sa oled sunnitud neil hetkedel nii kontsentreeritult mõtlema, sul ei ole enam valikut, sest tähtaeg kukub. Mina mõtlen väga palju ideid välja bussis, kui tööle sõidan. Minu jaoks on aju nagu arvuti kõvaketas, kuhu kõik on talletunud, ning kui kell kukub, tuleb õige mõte ka tänaval kõndides.

Mina ei istu mitte kunagi laua taga, valge paber ees. Ma istun sinna siis, kui mul on idee juba peas olemas, ning teen kiiresti visandid paberile.

 

Kas te vaatate ka, mida inimesed tänaval kannavad?

 Ma praegugi vaatan, mis inimestel seljas on (istume nii, et Vilve Undil on vaade Solarise keskuse treppidele – toim). Domineerib must värv, teksased ja mugavus. Kui aga üldse tänavapilti vaadata, siis ma mõtlen pigem seda, arvestades tohutuid moebrändide pakkumisi, et kes need riided kõik ära ostab? Mugavus on tänavapildi järgi esmane kriteerium. Ning me tänavapilt on uskumatult värvivaene. See ei tundu olevat kooskõlas pakutavaga.

Kui veel teooriatest rääkida, siis ei eksisteeri ka enam tootemargilojaalsust sellisel moel, mis oli aastaid tagasi. Kiirmood hakkab mingil määral taanduma ja aeglane mood näitab juba tagasituleku märke. Ostetakse pigem üksik kallis niinimetatud staar-ese, millel on oma tähendus. Selle ühe toote ümber ehitatakse ülejäänud garderoob. Oma emotsioonid elatakse välja sellise monotoote peal. Ma arvan, et see tootemarkide hiilgeaeg, mis oli kaheksakümnendatel, ei tule enam tagasi. Pealaest jalatallani total look on arvatavasti minevik.

 

Kahju muidugi …

Aga kuidas suhtute karusnaha kandmisesse?

Kuidas inimkond üldse oleks eksisteerinud, kui ta omale loomanahka poleks ümber pannud? Sõditakse karusloomakasvanduste vastu, aga ei ole keelatud minna metsa jahile …

 

Mida te soovitate noortele moedisainihuvilistele, kes võib-olla pole veel selle eriala kasuks otsustanud?

Kui looming pakub naudingut, siis tuleb seda teha. Ma ise naudin moeloomist. Ma ei teinud seda, kui juhatasin EKAs moeosakonda, aga nüüd küll, kui aega on rohkem. Ja parim tasu on see, kui keegi lihtsalt läheb mööda ja ütleb, et väga ilus oli.

 

Või kui keegi tuleb vastu ja kannab.

Eks ta on minu jaoks praegu rohkem selline eneseteostus. Aga kui keegi kannab minu loodut, siis ütlen mina, et väga ilus on …