Foto: Piret Mägi

Mitte ainult tuntud ja tunnustatud nimed ei innusta ja inspireeri. Seda teevad ka noored kirglikud stilistikatudengid, kes oma karjääri alles üles ehitavad, aga kellest on sirgumas hinnatud tulevikutegijad. Püüdsime kinni EKA moestilistika tudengi Kadri Vahari ja rääkisime temaga erialast, valikutest, väljakutsetest ja noortest üldse.

Räägi palun pisut oma taustast. Kust sa tuled ja milline seos on sul moe ja stiiliga?

Olen läbinisti pealinna laps, üles kasvanud Lasnamäe getos. Ma arvan, et moeteema tuli minu ellu ema kaudu. Ta on väga moodne naine. Kuhjas kodu moeajakirjadega üle ja võttis meid õega ikka moeetendustele kaasa. Viimastel aastatel on mitu kantavaimat kleiti pärit just ema nooruspõlve riidekapist.

Millest tekkis soov ja kirg hakata õppima moestilistikat?

Olen käinud hulgaliselt filmi- ja reklaamivõtetel, kus mulle see amet silma jäi. Ometi ei teadnud, et seda ka kusagil õppida saab. Kui sattusin EKA kujunduskunsti eriala kuulutust nägema, mille alla kuulub ka moestilistika, siis teadsin kohe, et pean sinna minema.

Esimene kursus hakkab lõppema. Milliseid kogemusi oled siiani saanud?

Endalegi üllatuseks on väike sissejuhatus juba tehtud ja seda tänu vägevale kooliprojektile „Drag race“. Tegemist oli NO99 teatrietendusega, kuhu olid kaasatud lavakunstikool, kunstiakadeemia ja Grimmikool. Meie kui moestilistika tudengite ülesandeks oli riietada lavakunstikateedri tudengid drag queen’ideks. See oli täiesti pöörane ülesanne, aga tõmbas meid seda enam käima, pani pingutama. Lõpptulemus oli sedavõrd lahe, et kogu meie grupi emotsioonid olid laes veel pikalt pärast etenduse lõppu. Teater on täiesti eraldi kategooria moestilistikas ja see oli võrratu kogemus.

Millist positiivset ja negatiivset nõu oled stilistikaalaselt saanud?

Nõuandeid on palju jagatud, millest enamik teineteisega kattuvad. Ülekaalukalt on jäänud meelde, et stilistitöö on sada protsenti suhtlemine ja suhtlemisoskus. Negatiivse poolena tuuakse välja meeletut asjade tassimist ning valmisolekut tulema toime väga suurte egodega.

Kas sul on oma mentor? Kas ja miks on üldse mentorit vaja?

Veel ei ole, aga mul on mõttes paar inimest, kellelt soovin nõu küsida. Ma arvan, et mentorit on tarvis igas valdkonnas. See aitab vastavale alale ennast kiiremini ja paremini sisse seada. Saad teada oskusteavet, juhiseid ning ehk ka vajalikke tutvusi.

Kuidas näevad sind sõbrad, tuttavad ja perekond stilistina? Kuidas sa iseennast näed?

Kui teatasin perele ja sõpradele, et lähen moestilistikat õppima, ütlesid nad, et see on nii minulik. Nad toetavad mind ja mu valikuid ning on minu pärast õnnelikud, sest näevad, et valdkond paneb mul silmad särama. Ise kujutan ennast ette ümbritsetuna riidehunnikutest. Tõenäoliselt on mu kodu üks suur ladu.

Millised väljakutsed on algaja puhul stilistiameti juures?

Siiani on olnud väljakutseteks leida projektide juures ühine ja aktsepteeritav look. Kindlasti suurim katsumus on leida koostööpartnereid, veenda kedagi riideid ja aksessuaare laenutama. Aga see kõik annab hea kogemuse. Olen väga tänulik YU-le, et nad on mulle andnud võimaluse ennast ajakirja kaudu teostada.

Mis on sinu suurim eesmärk?

Rakendada võimalikult palju infot ja võimalusi, mis just kooli kaudu pakutakse. Väga lihtne on kooliväliselt kõrvalisi projekte tehes end ära kaotada ja koolile käega lüüa. Minu eesmärk on kindlasti kool ära lõpetada. Seejärel sean uue eesmärgi.

Milline on sinu isiklik stiil?

Ma pole kunagi pikalt ühte kindlat joont taga ajanud. Stiil muutub tuju järgi, täpselt nagu mu juuksevärvgi.

Kas ja millist sõnumit annavad noored edasi oma riietumisstiiliga?

Noored üritavad leida kohta, kuhu kuuluda. Kõige kergem eneseväljendusviis selleks on riietus. Näiteks punkarid ja emod annavad edasi sõnumit, et neil on ühiskonnast ükskõik.

Mis on su lemmikrõivaese ja -aksessuaar?

Need muutuvad periooditi. Mul on olnud mütside ajastu, ehete ajastu ja käekottide ajastu. Praegu on kõik kuidagi väga minimalistlik ja aksessuaarivaba. Viimase paari aastaga on meeldima hakanud seelikud ja midikleidid.

Mis sa arvad, kas ja kuidas mõjutab noorte riietumisstiil tänapäeva ühiskonda?

Nutiühiskonnas paraku mõjutab noorte riietumisstiil paljugi. Instagram ja Snapchat on põhimõtteliselt ju selle peale üles ehitatud, et saaks näidata, mida, kuidas ja kus kantakse. On neid, kes võtavad seda kui meelelahutust ja ammutavad inspiratsiooni, aga kahjuks on ka neid, kes hakkavad ennast teistega võrdlema, mõistmata, et fotod on filtreeritud, võltsid ja neil on poseeritud. Nad satuvad ahastusse, tekivad kompleksid, mis viivad depressioonini.

Millist nõu annaksid noortele, kes ei oska endale sobivaid rõivaid ja värve valida?

Ärge jäljendage. Jääge iseendaks. Lahedaks ei tee riietus, vaid suhtumine ja enesekindlus.