Mänguline Kriss Soonik vallutab pesuga maailma
Foto: Sander Antoniak
Kriss Soonik-Käärmann ei jäta vist mitte üheski maailmanurgas inimesi külmaks. Tema pesubränd on saanud maailmas väga palju tuntust ja tunnustust. Uurisime, kuidas maailmakuulus tootemark loodi ning mis on selle taga veel peidus.
Kuidas tekkis mõte hakata pesudisainiga tegelema ja miks just sellega?
Moedisainivaldkonda sattusin juba keskkoolis, kui mu parim sõbranna läks Supernoovast (moedisainerite konkursist – toim) osa võtma ja kutsus mind sinna assistendiks. See oli esimene kord, kus avastasin, et moedisain pakub mulle huvi, see köitis mind väga. Järgmisel aastal võtsin ka ise Supernoovast osa, sain finaali ja nii see minema hakkas.
Alguses tegin ikkagi naisteriideid ning mu stiil oli lõbus ja nooruslik. Sel ajal domineerisid eesti moes veel maani peokleidid ja tundsin, et minu lähenemisega toode on sealjuures liiga kantav. Ma ei tundnud, et suudaksin nende asjadega meie kodumaal midagi pakkuda. Siis hakkasingi otsima enda mina ja ühel suvepuhkusel Hispaanias jäin vaatama julgeid naisi, kes avalikult rannas rahulikult pesu bikiinide vastu vahetasid. Mulle näis, et neil puudusid piirid, ja ühele tagasihoidlikule eestlasele tundus see kuidagi teistmoodi. Siis käiski naksti peast läbi, et pesu ju Eestis keegi ei tee. Oma 20 aasta juubeliks tegingi esimese pesukollektsiooni. See oli muidugi kampsunite ja muuga kokku miksitud. Üleriiete ja pesu sümbioos on meil algusest saati olnud.
Kuidas oma niši leidsite? Kaua selleks aega läks?
Nii kui esimese katsetuse ära tegin, sain aru, et see on see, mida teha tahan. Mulle tundus see põnev ja kui ringi vaatasin, siis pesu oli sel ajal nii ühesugune ja traditsiooniline. Päris alguses tegime neid asju peamiselt sõude jaoks, müük oli täiesti teisejärguline. Enne 2009. aastat, mida loen Kriss Sooniku tootemargi alguseks, oli fookus sellel, et oleks endal lõbus ja tore. Tegin seda ikkagi hobi korras ja õpingute või töötamise kõrvalt.
Kui suur meeskond Kriss Soonik Loungerie tootemargi moodustab?
Meil on väga väike meeskond: neli naist, kes iga päev töötavad. Lisaks on veel Eestis tootjad, kes meie tooteid teevad, siis veel agent Jaapanis ja USAs ning reklaamiagentuur Londonis. Neid, kes väljaspool põhikollektiivi töötavad, on tegelikult päris palju.
Mis on teie igapäevased tööülesanded? Kui palju jõuate õmmelda ja materjale kokku panna?
Disainimine on minu peamine roll, kuigi mul on hästi palju muid ülesandeid ka. Pool päevast läheb alati selleks, et meilidele vastata, arveid maksta ja teisi administratiivülesandeid täita. Tegelikult kõige rohkem üritan analüüsida ja tulevikuks strateegiat luua. Sinna alla käib muidugi ka disain.
Kui keeruline on oma disainiettevõtet pidada? Millised rõõmud ja takistused sellega kaasnevad?
Kõige suurem rõõm on ilmselt see, et saab ikkagi enda asja teha. Keegi ei istu kukil ega jaga käske. Samas selleks, et midagi müüa, peab kuulama ka vastukaja. Arvan, et kõige suurem väljakutse ongi see, et kuidas teha midagi, mida tahad, nii et see samal ajal ka müüb. Disainiettevõttel on nii palju nüansse, millega päevast päeva tegelema peab. Kõigepealt on vaja tootmiseks näidiseid, siis peab otsima õiged kangad, näidised valmis tegema ja poodidele maha müüma. See tähendab väga palju messikülastusi või väga tihedat ja head suhtlust meili teel. Seejärel tuleb tootmine: selle ettevalmistus, kangaste tellimine ja muu. Lisaks veel turundus, kuna kuidagi tuleb ju oma info välja ka saata ja tooted end ise ei müü. Selles mõttes on kohutavalt palju väikeseid tegevusi. Hästi oluline on aga organiseeritus, peab teadma, mis ajal midagi teha.
Kui palju energiat ja ressurssi nõuab uue kollektsiooni loomine?
Kangaste leidmine on alguses kõige keerulisem. Kangaid on ju maailm täis, neid õigeid on raske leida. Siis tuleb mõelda, mis täiendaks eelmist kollektsiooni ja kui palju uusi kangaid sisse tuua. Kui need on juba paigas, on disainimine üpris lõbus. Kanga ja esialgse disainiidee kokku viimine ongi kõige aeganõudvam osa kogu protsessist.
Kuidas on kõige parem kollektsiooni esitleda: internetis, messidel, moesõudel või hoopis mujal?
Oleneb, keda püüda. Me näitame esialgu oma kollektsiooni poodidele, siis on kõige parem messidele minna ja näidised kaasa võtta. Seal küll glamuuri pole, pigem on puhas müügitöö, aga et seda teha, peavad olema ka head pildid. Samas palju toimub tänapäeval ka ainult meili teel, kus peab kõvasti teavitustööd tegema ja hinnakirjad poodidele saatma. Kui arvestada lõppkliendiga – kui kollektsioon juba avalikkuseni jõuab –, on väga suur osa ka sotsiaalmeedial.
Moeetendusi teeme väga harva, tänavusel Tallinn Fashion Weekil osalemine oli üpris ainukordne üritus. Me polnud enne seda kaks aastat midagi teinud, pigem korraldame sõusid enda lõbuks.
Tallinn Faashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak
Kuidas tekkis idee teha vimkaga moeetendusi?
Tegelesin noorena väga palju tantsimisega, just sõutantsuga. Alguses olid ka mu modellid tantsijad ja traditsioonilist catwalk’i-sõud oli harva. Moeetendusi pikalt ei teinudki, aga kui 2013. aastal Hõbenõelal osalesin, oli tunne, et peaks midagi erilist lavale tooma. Sel ajal jäidki need seitsme pöialpoisi maskid ette ja järgmisel aastal tuli tantsivad jänkupoisid.
Pesu on niivõrd naiselik ja seksikas toode ning enamjaolt näidatakse seda ühtemoodi – tahaksin sellele natuke risti vastu minna ning rõõmu ja hea tuju tagasi tuua.
Kuidas teil tavaliselt sõu kontseptsiooni idee tekib?
Hästi palju ideid tekib muusikat kuulates. Mõne uue kollektsiooni disainimisel on kohe alguses kontseptsioon olemas ja teame, mis lugu seal taga on. Vahel sünnib see alles siis, kui oleme lookbook’id ära pildistanud ja hakkame kollektsiooni poodidele näitama. Siis ilmselt selgineb see lugu seal ümber. See sõltub täiesti kollektsioonist ja hooajast. Lugude jutustamised on lahedad ja need eristavad hooaegasid. See on tore, kui asjad ilusasti kokku jooksevad.
Kuidas jõuda oma loominguga maailma moelavadele? Kas see nõuab palju häid tutvuseid, osavat brändingut, õnne ja juhuste kokkulangevust või hoopis midagi muud?
Kõike on vaja. Alustuseks on kindlasti oluline toode, see on a ja o. Kui on, mida näidata, siis on ka inimesed, kellega kokku puututakse, väga olulised. Tihti võib ka nii olla, et inimesele, kellele toode ei sobi, teab kedagi, kes seda soovib, ja teeb omavahel tuttavaks.
Samas peaks olema ka julget pealehakkamist. Muidugi on see õnne küsimus, kas leiad oma loomingule õiged inimesed. Võib küll olla tuttavaid, kes kogu aeg midagi lubavad, aga asjad ei liigu. Mingil hetkel võib-olla keegi tõesti tuleb ja teeb need uksed lahti, aga temani jõudmiseks võib see teekond väga-väga pikk olla.
Kõikidest õlekõrtest tasub kinni haarata, aga ühtlasi ka tootele keskenduda. Peab kuulama vastukaja, miks miski toimib või mitte. Toote ning tootemargi kallal töötamist on palju. Samas tuleks kõike teha väikeste sammudega. Kui alustasin, mõtlesin, et igal hooajal peab tegema uue kollektsiooni täiesti nullist ja kõike kogu aeg muutma. Siis aga mõistsin, et isegi kui suudaksin seda teha, on aega vähe. Ja tegelikult ei taha seda ka kliendid, nad armastavad tootemarki ju teatud põhjusel. Kui imago ja tooted täiesti ära muuta, võib see olla pigem tagasilöök. Oma mina väljatöötamine on kõige olulisem.
Olete olnud pesudisainer juba mõnda aega. Mis on selles valdkonnas vahepeal muutunud?
Kindlasti turunduse pool. Kui alustasin, olid peaaegu kõik moefotoseeriad meestele suunatud, valdavalt olid ilusad pruntis huultega modellid ja tootepilte töödeldi üle. Domineeris pigem meeste fantaasia. Meie hakkasimegi seda vastupidi tegema ja tänaseks on nii palju tootemarke, kes sama teevad. See on väga kihvt.
Esimeses kollektsioonis kasutasime korviga rinnahoidjaid, mille kõrvale panime praeguseks meie menukaima toote, pitsiga kolmnurkrinnahoidjad. Siis nägingi kohe ära, et see on see, mida teised ei tee ja mis võiks olla meie nišš. Samas kui täna ringi vaatan, siis kõik poed on sellise disainiga rinnahoidjaid täis. Näiteks Triumphis oli see pikalt tooteks, mida lihtsalt pidi olema, sest võib-olla kuus korra tuli klient, kes seda küsis. Aga umbes kaks aastat tagasi ütles seal töötav sõbranna, et tal on tunne, et sellest saab kohe suur trend, sest neil hakati seda põhikollektsioonides kasutama.
Tallinn Fashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak
Milliseid kangaid või materjale eelistate kasutada?
Kõige lähedasem on mulle trikotaaž. Mu stiil on pigem igapäevane, mistõttu meeldib mulle seda natuke glamuursemaks teha ning mängida vastandlike kontseptsioonidega. Kindlasti on suur roll ka pitsil. Need kaks kangast müüvad alati ka kõige paremini. See, mida pesuga teha saab ja milliseid kangaid kasutada, on üpris limiteeritud. Seega peab olema loov ja avatud.
Kas klientidel on välja kujunenud ka lemmiktoode?
Jah, kindlasti on nendeks kolmnurkrinnahoidja ja aluspüksid ning Susani pitsbodi. Need on kolm kindlat võitjat. Samas on paljude lemmik ka trippidega trikotaažtopp, millel on kõrge kaelus ja pikad varukad. See on toode, mida mujal näinud pole.
Kuidas teie pesukomplektide ideed tavaliselt tekivad? Kas leiate enne sobiva kanga ja siis tuleb idee, mida sellest saaks teha, või vastupidi?
Just vaatasime oma kollektsiooni ja avastasime, et oleme peaaegu kaheksa aastat kahe rinnahoidja- ja aluspüksilõikega hakkama saanud. Seega on päris hästi läinud. Tegelikult oleme seda nii palju kogu aeg uuendanud. Põhilõige jääb küll samaks, aga igal hooajal teeme midagi uut juurde, mängime kanga või detailidega. Sügis-talvehooaega lisandus näiteks uus detail, kuldne tripp, mis on tegelikult hästi multifunktsionaalne.
Uusi lõikeid on kohati hästi raske välja mõelda, kuna maailmas on neid nii palju sarnased, aga tahaksin enda stiili järgida ja siis lõpetangi enam-vähem samaga, mis enne. Uue lõike leidmine võtab päris palju aega.
Teie disain on Jaapanis praegu väga moes. Kui keeruline oli Aasia turule siseneda?
See on jah üsna huvitav lugu. Mulle on Jaapan alati meeldinud, need koomiksid ja muu. See on mind väga inspireerinud ja teadsin, et meie stiil võiks neile meeldida, aga ei olnud päris kindel, kuidas läheneda. Ma kartsin ka kultuurilisi iseärasusi.
Kui firmaga alustasin, siis meid kutsuti Itaaliasse messile, kus sain ühe jaapani agendiga tuttavaks. Talle minu tooted väga ei istunud, aga andis nimekirja poodidest, kuhu võiksin sobida. Pärast messi läksin kontorisse ja mõtlesin, et hakkan kõigile kirjutama, aga kui nende kodulehed avasin, sain aru, et kõik on jaapani keeles. Kuigi poed tundusid täpselt sellised, kus müüa tahaksin ja kuhu toode sobiks, siis mul ei olnud võimalust nendega ühendust võtta.
Pärast seda käisin messil ka New Yorgis, kus samuti üks jaapanlane minu boksi tuli ja mu tooteid tellida tahtis. Tal oli ühest pesublogist minu tootemargi kohta kuulnud. Ta andis tellimuse sisse, läks Jaapanisse tagasi ja kirjutas mulle, et näitas minu tooteid seal ning arvab, et neil on rohkem potentsiaali, ja pakkus ennast minu agendiks. Nüüd oleme juba kolm aastat koos töötanud ja see nimekiri, mis teine naine mulle andis, läkski täppi. Fakt on aga see, et jaapanlased ei räägigi inglise keelt. Seega on nendega üpris võimatu äri teha nii, et nende keelt ei räägi või pole kedagi, kes seda teeks. Puhas õnnemäng, et ma sellise jaapanlanna leidsin.
Kuidas on sealne moeturg ja mida nad eelistavad?
Nemad on meid kõige rohkem vastu võtnud sellisena, nagu me olla tahaks. Kui Euroopas ja Ameerikas on vingumist, et küll on liiga moekas toode, ja tahetakse muuta midagi, siis Jaapan saab meie kontseptsioonist aru, neile meeldivad need värvi ja lõiked. Paljusid tooteid, näiteks pitstoppe, kannavad nad ülerõivana, mistõttu müümegi seal neid üleriiete osakonnas. Neile meeldivad ka puhvvarukad, väikesed lipsud ja augukesed. Kindlasti on kõikidest turgudest nemad just need, kuhu sobime. Lihtsalt tuleb neid kuulata ja nendega koos tooteid arendada.
Teie tootemarki on esitlenud paljud kuulsad artistid ja moeajakirjad. Kuidas oma loominguga nii laiahaardeliselt silma jääda ja nii palju kõlapinda saada?
Ühtepidi loeb see, et ma Londonis alustasin ja haarasin kõigil ise nööbist kinni. Väga palju saatsin meile ja üritasin lookbook’e ja muud teha. Kui oma firmaga alustasin, siis pesuvaldkonnas ei juhtunud midagi väga huvitavat. Tol ajal oli küll põnevaid tootemarke, aga sellises stiilis, nagu mina tegin, palju ei olnud. Mis tähendab, et silma jääda on lihtne, kui teha midagi omapärast.
Kuigi meil on olnud tohutult õnne, et oleme saanud nii paljudesse ajakirjadesse, on selle taga rohkesti tööd. Palju asju pole ka üldse läbi läinud. Mingit pidi on seda õnne olnud, võiks rohkem olla, aga paraku see konkurents on nii kõva. Oleme küll algusest saati positiivset vastukaja saanud, aga meid on kõvasti edasi aidanud ka pesufännid, sest väga paljusid moeinimesi pesu ei huvita. See on nende jaoks praktiline asi, mis on kuskil teiste riiete all. Mõnes mõttes on see kurb.
Kas teil on ka endal mõni stiilikoon või eeskuju?
Ma arvan, et ühte kindlat pole. Kogu aeg otsin kedagi uut. Mulle meeldivad väga erinevat stiili inimesed. Gwen Stefani on mulle küll alati sümpatiseerinud, aga samas vahetevahel vaatan, et mis ta nüüd selga pani. Ma kasvasin tema muusikaga üles ja tema oleks selline unelmate inimene, kes võiks mu tooteid kanda. Peaksin vist kiiresti tegutsema, ta ka vananeb. Ta on selline sportlik, aga samas on tal naiselik suhtumine, mis mulle väga meeldib.
Kust inspiratsiooni ammutate?
Kindlasti reisides. Nii palju on liikumist, midagi jääb kogu aeg silma. Suure osa minu päevast ja energiast võtabki jälgimine ja igasuguste asjade analüüs. Ma jälgin, mida kantakse, vaatan, mis tänaval või üritustel inimestel seljas on.
Liikumine ja reisimine hoiavad mind värskena ja avardavad maailmapilti. Samas ei saa tänapäeval üle ega ümber ka Instagramist ja Pinterestist, seega vaatan ka neid, kuna visuaalset infot on nii palju.
Kuidas kujuneb teie tootele hind?
Hindame vastavalt sellele, kui kallis on kangas ja tegemine, siis korrutame läbi ning saame hulgihinna. Väga palju töötamegi hulgikliendiga ehk poega. Seda lõpphinda näeme ainult kodulehel, aga peamiste klientide ehk poodide kapriisidega peab seal väga arvestama.
Mis on teie edasised plaanid?
Kümnenda sünnipäeva kolin on juba kuulda ja on palju mõtteid, mida võiks selle ajaga ehk kahe aastaga ära teha. Kuigi meil on koduleht, olen palju mõelnud ka sellele, et kuskil võiks olla väike pood. Tänapäeval saab kodulehega kogu maailma akna avada ja seetõttu pole poodi seni tahtnud, et lihtsalt poepidajaks hakata, aga samas tahaks nüüd küll oma väikese pesumaailma kuskil avada. Eks vaatame, kas see saab olema Tōkyōs või Eestis.
Tallinn Fashion Week 2016; Foto: Sander Antoniak
Mida soovitate noortele disainihuvilistele?
Minu alatine soovitus on see, et kui on mõte proovida ja alustada, siis tuleb seda lihtsalt teha. Alati on hea tagantjärele vaadata, kuidas ja mida oled teinud ning miks midagi on toiminud või mitte. Kui aga pea ees tundmatus kohas vette hüppad, siis tegelikult ei ole õrna aimugi, mis juhtuda võib. Keegi ei oska öelda, mis saama hakkab. Muidugi peab kuulama ka vastukaja, aga samas kui mina oleksin kuulama jäänud peamisi inimesi, kes juba sellel alal tegutsesid, siis ma polekski alustanud. Nad üritasid mind nii ära hirmutada. Mina aga naiivsena tundsin, et mul on teistsugune lähenemine ja julge hundi rind on ju rasvane.
Seega vahel tuleb lihtsalt silmad kinni panna ja midagi proovida. Mul võttis mitu aastat, enne kui hakkasin päriselt oma asja tegema. Töötasin pesufirmades, tegin magistritöö pesuteemal ja muud. Ma juba elasin ja hingasin selles valdkonnas, aga ikka tundsin, et see, mida teha tahan, on natuke teistsugune. Tasub olla julge ja mitte üle mõelda ega liiga palju muretseda. Tuleb see, mis tuleb.
