Raplamaa metsade vahelt Kuimetsast pärit Karl Robert Saluri (23) alustas sportimist nagu ikka koolist. Tänaseks on Ameerikas õppiv noorsportlane end piisavalt tõestanud, et poodiumitel särada ja oma unistuseni lähemale jõuda.
Millal ja kuidas kergejõustikuni jõudsid?
Alustasin kergejõustikuga kuuendas klassis. Läksin Kose kooli just selleks, et saaksin kergejõustikuga tegeleda. Neil oli seal olemas vajalik treener ja trennid toimusid tavaliselt neli korda nädalas. Samas meeldis väiksena ka aktiivne olla ja jooksuvõistlustel käia.
Kui keeruline on kümnevõistlustel füüsiliselt ja vaimselt järjest erinevateks aladeks valmistuda? Mida selleks tavaliselt teed?
Füüsiliselt on muidugi keeruline, kuna iga ala väsitab keha ja kahe ala vahel väga palju aega ei anta, et energiat koguda. Vaimne pool oleneb rohkem eelmise ala tulemusest. Kui alustad hästi, siis on ka hea edasi minna. Üritan iga ala võtta nagu esimest, et ei tekiks lisapingeid.
Ilmselt on väga raske mitmel alal õige tehnika kätte saada ning oled sellega ka üsna palju vaeva näinud. Millised nippe sa järgida püüad ja kuidas edu saavutad?
Ma proovin olla sprinter, heitja, hüppaja, tõukaja ning jooksja ühel ja samal ajal. Kui teen kaugust, olen hüppaja, kui kuuli, siis tõukaja. Trennis üritame kõige tähtsamad liigutused aladel ära teha nii, kuidas peab. Kui sellega probleeme ei esine, siis läheme detailide kallale.
Mis on su lemmikkümnevõistlusala ja miks?
Odavise, juba väikesena meeldis mulle seda teha. See küll pole mu kõige tugevam ala, aga trennid meeldivad ja võistlused on ka huvitavad.
Kui tihe on su võistlusgraafik?
Sel hooajal on olnud väga tihe. Tänavu olen teinud tunduvalt rohkem mitmevõistlusi kui eelmised kolm aastat kokku. Palju oleneb muidugi ka tervisest. Praegu olen püsinud tervem ning samas ka ülikooli graafik väga ei soosi puhkamist.
Kui range on su menüü? Mida sealjuures eelistad?
Mu menüü ei ole range, aga tean, mida söön ja mis on sportlasele vajalik. Eelistan kanaliha ja palju rohelist. Kindel hommikusöök on puder pähklivõi ja banaaniga.
Milline näeb välja sinu sportimisjärgne rutiin?
Pärast igat trenni lähen trennisaali, kus on olemas kõik vajalik taastumiseks. Seal, olenevalt hetkeseisundist, teen kas massaaži, rullin, venitan või kasutan lihaste lõdvestamiseks jääd. Kui miski segab, siis teen vajaliku, et sellest lahti saada.
Kas Ameerikasse ülikooli minekut võib tagantjärele pidada loomulikuks sammuks sinu spordikarjääris?
Jah, ülikooli minek oli mul alati plaanis. Eestisse õppima minnes oleks olnud toetuste leidmisega raske. Siin aga makstakse kõik kinni ja muretsema ei pea.
Kuidas ülikooliõpingud lähevad? Kui rahul sealse programmiga oled? Millele eelkõige rõhku pannakse?
Õpingutega probleeme ei ole. Hinded on head ja programm meeldib. Õpin Georgia ülikoolis food marketing and administration’it (toiduturundust ja -haldust – toim). Koolis on kindlad ained, mida õpilane peab võtma, aga igal erialal on ka omad ained, mis tuleb ära teha. Olen üle poole programmist läbinud.
Kuidas suhtud tagasilöökidesse ja vigastustesse, mis spordis aeg-ajalt ette tulevad? Kuidas end rasketel aegadel motiveerid?
Igal vigastusel on kindel põhjus. Kas siis oled midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Ma üritan igast tagasilöögist õppida. Kasutan neid tarkusi tulevikus ära, et tervem püsida.
Motivatsiooniga ei ole mul kunagi probleeme olnud. Üks vigastuste põhjustest võibki olla see, et on motivatsiooni teha liiga palju korraga.
Karl-Robert Saluri koos treener Tõun Kaukisega
Sul on olnud senise spordikarjääri jooksul kolm treenerit. Mida nad on sulle õpetanud ja edasi andnud?
Iga treener on mind mu sportlaskarjääris aidanud. Ma ütleks lühidalt nii, et esimene treener tegi minust sportlase, teine tegi minust mehe ja kolmas kümnevõistleja. Hindan väga kõrgelt nende tahet mind aidata ja vaatamata kõikidele probleemidele minuga edasi töötada.
Mida pead enda seniseks suurimaks saavutuseks?
Kindlasti olümpianormi täitmist. Taastusin just siis raskest vigastusest ja kohe õnnestus olümpianorm täita.
Sinu suurimaks toetajaks võib vast pidada su ema. Kui palju on ta sulle toeks ja abiks?
Ema on mulle alati toeks olnud. Ta on see, kes aitas mul üle saada rasketest aegadest. Kui rahaliselt oli keeruline või arstiabi vajalik, oli just tema see, kes silma kinni pigistas ja vajalikud summad leidis.
Su ema peab sinu sporditegemistest ka blogi. Kuidas see idee tekkis ja mis sellega täpsemalt on?
Spordiblogi hakkas ta jah tegema, kuna arvas, et kui kunagi tahaksin raamatut kirjutada, oleks hea, kui
Karl-Robert Saluri koos emaga
kõik kuskil juba kirjas oleks. See on mõeldud peamiselt mu fännidele, aga kuna blogi kaudu saab teada ka paljude teiste Eesti sportlaste tulemusi ja seisundeid, siis lugejaid on isegi väljastpoolt mu fännigruppi.
On sul spordis ka mõnda eeskuju?
Mul on mitu eeskuju. Alati meeldib vaadata näiteks Roger Federeri (Šveitsi tennisisti – toim). Väiksena meeldis jälgida Bryan Clay (Ameerika kümnevõistleja ja olümpiavõitja – toim) võistlusi. Ehk eeskujusid on võtta igalt spordialalt.
Kus näed end viie aasta pärast?
Loodetavasti kümnevõistluse tipust ehk siis poodiumilt.
Mida soovitad alles noortele sportlastele, kes pingutavad, aga loodetud tulemusi kohe ei näe?
Ei tohi alla anda. Kunagi ei tea, millal tulemused tulema hakkavad.
Tom Ford on Ameerika moedisainer ja filmirežissöör, kes saavutas oma kuulsuse loovdirektorina selliste kaubamärkide juures nagu Gucci ja Yves Saint Laurent. 2006 aastal lansseeris ta omanimelise kaubamärgi. Siin on Tom Fordi 10 edureeglit:
Me kõik nõustume, et filmid aitavad meil hetkeks reaalsusest põgeneda. Seejuures pole tegemist aga mingi lihtsa ära jooksmisega. Filmid viivad meid kohtadesse kus me kunagi varem pole viibinud ning annavad võimaluse kohtuda tegelastega kes on meist vägagi erinevad. Filmid avavad akna suuremasse maailma, laiendades meie perspektiive ning avades silmad uutele imedele.
Siin on 8 võimast filmi, mis linastuvad saabunud 2017 aastal ja mida YU kindlasti vaadata kavatseb 🙂
WONDER WOMAN
Amazonase printsess jätab maha oma kodusaare, et avastada maailma. Seda tehes saab temast aga maailma suurim kangelane.
LOGAN
Lähitulevikus peavad vananev Wolverine ja Professor X kaitsema noort Wolverini naisklooni kurja organisatsiooni eest mida juhib Nathanial Essex
DUNKIRK
Sakslaste poolt piiramisrõngasse jäänud Belgia-, Prantsuse- ja Briti liitlasarmee imepärane evakueerimine Dunkirkist ja selle randadelt II Maailmasõja ajal.
BLADE RUNNER 2049
Kolmkümmend aastat peale esimese filmi sündmuseid kaevab LAPD ofitser K (Ryan Gosling) ja uus blade runner (pearahakütt) välja kaua peidetud saladuse. K avastus viib ta otsingutele, et leida Rick Deckard (Harrison Ford), endine LAPD pearahakütt, kes on 30 aastat olnud kadunud.
KAUNITAR JA KOLETIS
Disney muinasjutu järgi kohandatud armastusfilm koletislikust printsist ja noorest naisest.
KIIRED JA VIHASED 8
MINA SUPERVARAS 3
Gru, tüdrukud ja kollased käsilased tulevad taas!
WAR FOR THE PLANET OF THE APES
Geneetiliselt arenenud ahvide kogukond mässitakse võitlusesse inimarmee vastu.
Baltikumi juhtiv restoranikett McDonald’s annetas oma külastajate abiga 20 034 eurot heategevusfondile Minu Unistuste Päev, kes kingib selle abil 20 krooniliselt haigele lapsele oma isikliku unistuste päeva jagu elamusi ja rõõmu oma perede seltsis.
„Oleme väga tänulikud võimaluse eest osaleda McHappy Day heategevuskampaanias ning tutvustada seeläbi Minu Unistuste Päeva. Aitäh kõigile, kes panustasid kampaaniasse ning toetasid krooniliselt haigete laste unistuste elluviimist. Me usume, et unistus teeb imet! Positiivsed elamused, rõõm ja julgustus on need, mis aitavad neil lastel elus edasi liikuda ning nautida oma lapsepõlve,” sõnas heategevusfondi tegevjuht Kristiina Gabor-Mägi.
Kristiina Gabor-Mägi sõnul mõjutavad laste unistused ka nende vanemaid, õdesid-vendi ja sõpru. „Haige lapse eest hoolitsemine on raske kogu perele, mistõttu kaasame laste unistuste teoks tegemisse ka kõik tema lähedased. See kogemus kinnitab kõigile osalistele, kui oluline on unistada,” sõnas Gabor-Mägi.
„Laste heaolu on alati olnud meie prioriteet, millesse panustame ise ning oma külastajate abiga. Meil on ülimalt hea meel näha, et tänavune kampaania puudutas nii paljusid inimesi. Külastajad hakkasid juba kampaania esimestest päevadest alates ostma meie kampaania erikujundusega tätoveeringuid. Need kujunesid kampaanias kaasa löönud Eesti kuulsuste abiga omamoodi trendikaks moeaksessuaariks,” sõnas McDonald’s Baltikumi tegevdirektor Vladimir Janevski.
McDonald’s on korraldanud laste heaoluga seotud projektidesse panustavat McHappy Day kampaaniat juba kümnendat korda. „Teadmine, et tänavuse kampaania annetuste toel viiakse ellu 20 haige lapse unistused, on parim võimalik põhjus jätkata oma missiooni ka edaspidi,” lisas Janevski.
Tänavuse McHappy Day heategevuskampaania eesmärk oli koguda annetusi heategevusfondile Minu Unistuste Päev, et viia ellu 20 krooniliselt haige lapse unistused. Novembrikuu jooksul kutsuti kõiki Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu McDonald’s restoranide külastajaid üles ostma spetsiaalse lustaka kujundusega tätoveeringuid, mille müügitulu annetati fondile, kes asub uuel aastal korraldama iga lapse soovide täitmiseks nende isiklikku unistuste päeva. Kampaanias lõi kaasa arvukalt kuulsusi nagu Grete Klein, Elina Born, Ženja Fokin, Helen Adamson, Grete Paia, Tuuli Rand ja teised, kes kutsusid inimesi üles toetama kampaaniat, tehes sotsiaalmeedias postitusi endast tätoveeringutega.
Kõik, kes vähegi pildistavad, on kokku puutunud nähtusega, kus teed mitu pilti ja lõpuks valid ikka selle esmase võtte. Spontaansusel on kogu pildistamise juures väga tähtis roll, kuid alati ei saa selle peale lootma jääda. Fotograaf Jaan Krivel ütleb, et tegelikult on hea pildi saladus ajas ja paljude asjade kokkulangevuses.
Mis žanri Sa pildistad ja miks?
Aastaid pildistasin loodust – mind huvitas ennekõike kuidas saada pildile see tunne, mida erinevad paigad tekitasid. Järjest enam hakkasin püüdma kaadrisse ka inimeste erinevaid karaktereid ning hetkel tundub, et parim kombinatsioon on inimene looduses. Samas olen ma alati valmis vastu võtma igasuguseid pildisoove. Eesmärk on lihtsalt teha nii head pilti kui võimalik, ehk siis saada pildile õige energia. Foto, mis ma teen peab töötama. Mu sees on hästi koolitatud kell, mis üldjuhul annab märku, kui pilt on valmis ja tööle hakkab. Niikaua kui see tööle ei hakka, ma seda pilti välja ei lase ning otsin edasi…
Milline on töötav pilt?
Loomulikult on mõned fotod paremad kui teised, aga ma ise tean oma kriitilist latti, mille alt ma läbi minna ei taha. Mulle on äärmiselt tähtis, et inimesed kes mu pilte vaatavad, saaksid sealt laengu, et see köidaks neid või paneks mõtlema. Tunnen puudust nendest fotoblogidest, kus pilte scrollides saaksin peatuda. Tahan, et võiksin öelda, et saan pildist aru või näen pildi taga olevat maailma.
Kuidas Sinu pildid sünnivad?
Filmilindile pildistamine pani minu jaoks väga palju paika. Kaadrid olid loetud, mistõttu pidin täpselt teadma mida pildistan. Õppisin teadlikult pildistama, mitte lahmima. Olgugi et praegu on mul väga uhke varustus, mis võimaldab teha palju rohkem kaadreid – ikkagi ootan, tunnetan, suunan ning leian oma inimesega selle hetke, mil teen pildi. Eks ikka teen mitu võtet aga tahan tunda, et saan mälukaardile kaadrid, millega olen rahul. Kui võtan kodus faili lahti, siis soovin näha, et kogu info hakkab elama. Mulle meeldib tonaalsuseid otsida, faktuure leida või teinekord pildile midagi juurde panna. Naudin varju ja valguse mängu.
Kui palju aega kulub heale fotole?
Ma olen absoluutselt nõus sellega, et teinekord on tarvis teha pilt valmis viie minutiga. Kui me räägime aga nendest piltidest, mis panevad inimese peatuma, siis üldjuhul ei tehta neid kunagi kiirustades. Mõned seadused on ülevalt poolt paika pandud – pead panustama ja andma ning siis antakse sulle vastu. See kaalukauss on siin maailmas praegu ühele poole väga kaldu…
Ma olen tegev mitmes valdkonnas. Mu elus mängib lisaks fotograafiale tohutult suurt rolli muusika, kus visuaalseks pildiks on noot. Sa näed nooti ja laulad selle maha või interpreteerid, aga alati on noodi taga teine maailm. Teades kes-, millal-, ja miks selle on kirjutanud, hakkame ennast noodiga kuidagi seostama. Kogu nooditagune maailm mis lõpuks kuulajani jõuab on energia, millele interpreet omalt poolt midagi juurde on lisanud. Kanname selle loo nüüd fotole üle ja asendame noodi modelliga. Täpselt sama moodi on vaja teda tunnetada ja õppida tundma.
Inimene keda ma pildistan või üritan jäädvustada pildile on tohutult tähtis. Oluline on see, kuidas tema end pildistamise ajal tunneb. Tavainimesega, kes pole harjunud kaamera ees poseerima võib hea foto saamine võtta palju aega, kuni jõuame hetkeni, millal pilt tööle hakkab.
Mis eristab tavainimest modellist?
Aeg. Kujutame ette võtteplatsi, mida kogu tehniline meeskond on pool päeva valmis seadnud. Professionaalne modell saabub pildistamisele ja teeb töö lühikese ajaga ära. Jätame nüüd kogu võtteplatsi samaks, kuid kaamera ette palume tavainimese. Nüüd peab fotograaf olema osav ning nägema ära, mida peab tegema, kas istuma natukene sügavamale tooli või hoopis pisut rohkem serva peale, proovida peakallet, sirutada selga jne.
Professionaalne modell teab kuidas kaamera ees olla, tavainimese jaoks võib see olukord olla väga uus ja tal puuduvad kogemused. Selleks ongi fotograaf, kes pildistatavat suunab. Ta võtab selle aja ja see on täiesti normaalne. Oluliselt hullem on hoolimatus ja ükskõiksus.
Mul on tihti raske aru saada pooletunnistest või tunniajalistest fotosessioonidest, mille eest võetakse väga suurt raha ja antakse teatud kogus professionaalselt töödeldud pilte kaasa. Hiljuti pildistas mind üks auhinnatud profifotograaf, kes kommenteeris eelnimetatud olukorda vägagi teatraalselt, et ainuüksi esimese valguse paika seadmiseks kulub tal pool tundi.
Naised kaamera ees?
Naise ilu jäädvustamine on suur au ja privileeg, mis nõuab väga peent tunnetust. Ei saa salata, naudin selliseid seansse väga ning see vastutus paneb veelgi rohkem keskenduma.
Fotograafi kohus on tajuda naist kaamera ees, teda suunata, ning aidata tal välja tuua tema kõige paremad küljed. Ma olen vaid mõned korrad töötanud profimodellidega, kuna ma jumaldan seda tunnet kui saan tavainimestest kätte selle võlu ning neil tekib kogemus, mida nad pole varem tundnud. Loomulikult on koostöö võtmesõnaks ja panustama peavad mõlemad pooled. Kui sellest kõik aru saavad on tulemuseks suurepärased ja omanäolised pildid.
Kuidas suhtud sotsiaalmeedia jagamismängudesse?
Laigi ja šeeri mängud on vallutanud Eesti. Soovitakse saada palju kliente ja ruttu. Meil on mustmiljon fotograafi aga vaid loetud pildid. Mõnele fotograafile tahaks öelda, et mine veel natukene sügavamale. Ma kutsun inimesi üles süvenema. Olen üdini õnnelik, kui peale fotoseanssi inimesed ütlevad, et neil oli võrratu päev. Kui nad saavad kaasa pildid, mis neid kõnetavad siis see on boonus aga kui ma saan pildistavatest kätte selle, et nad lähevad õhetama ja saavad oma energia liikuma, siis see on palju suurem väärtus. See tähendab, et inimesed arenevad ja leiavad endas uusi külgi.
Kuidas valida foto jaoks õige lokatsioon?
Õige koha leidmiseks tuleb võtta aega. Jah, loomulikult saab ka näiteks Kadrioru pargis pildistada aga kui tahame fotot mis töötaks siis peaks lokatsioon olema kooskõlas pildistatava energiaga. Mõnda inimest ei tohi mitte kunagi panna paekivi seina äärde seisma, sest see pole tema element. Rannapildi puhul tuleb jällegi jälgida pildistatava taha jäävat silmapiiri. Oluline on näha millisest kohast horisont inimese energia läbi lõikab. Selliseid näiteid on veel palju, kuid kui neile tähelepanu ei osata pöörata, siis pilt ei tööta ja fotograaf ei saagi aru miks.
Olen pisut vanakooli poiss ja saan inimestega alati enne pildistamist kokku. Tunnetan neid ning küsin alati milliseid pilte nad saada soovivad ja püüan aru saada, kui palju on nad valmis panustama.
On sul fotograafia vallas mõnd eeskuju või mõjutajat kelle töid sa suure austusega vaatad?
Eks ikka on. Maailmas on võrratuid kunstnikke. Ma kunagi kogusin oma lemmikute töid aga seal on oht kinni jääda ja hakata matkima. Fotograafina peame arendama end nii kaugele, et hakkame tegema teisiti või siis lihtsalt usaldama oma sisetunnet. Loomulikult tuleb võtta inspiratsiooni, aga teha tuleb asju, mis tulevad sinu seest.
Kuidas suhtud piltide jäljendamisse?
Ma olen iseõppija. Ma pean ennast tohutuks praktikuks. Ma arvan, et fotograafina peab sul olema kas midagi öelda või soov midagi anda. Ma näen palju inimesi, kes üritavad järgi teha ja teevadki aga miks neil siis järgi tegemine välja ei tule? Leia endas sama impulss ja usu, siis õnnestub palju paremini. Sütitav energia peab iseendast tulema. Pole vahet mis valdkonnas keegi tegeleb. Sa pead olema kunstnik kui soovid parimat tulemust. Minu õpetaja on mulle öelnud: „et saavutada suurepärast pean ma sinult nõudma võimatut.“ Kui inimesed tulevad mu juurde pildistama siis mul on alati värin sees. Soovin neile saada alati kõige õigemat pilti. Tahan jäädvustada mis tahes emotsiooni, mis on päris. Üks ilusamaid komplimente, mida inimestelt saanud olen on: „Jaan, Su pilt on teistsugune!“
