Kätlin Kuuspalu- Tallinn Fashion Week meigitiimi juht ja koolitaja
Hommikul ja õhtul puhastam oma nahka pesugeeli ja toonikuga. Pesugeeliga nägu pestes kasutan spetsiaalset svammi, mis samal ajal kergelt koorib nahka. Peale puhastust läheb silmakreem ja vastavalt vajadusele päeva- või öökreem. Paar korda nädalas teen sama sarja riidemaski ja savimaski.
Elery Artus – jumestuskunstnik
Kuna teen endale meiki suht igapäevaselt, siis kindlasti tuleb näonahka ka puhastada. Iga hommik enne meigi tegemist puhastan näonaha. Suvel kasutan 3in1 niisutavat meigieemaldajat ja sügis-talve ajal õlibaasil meigieemaldajat, et nahk oleks külmal ajal piisavalt niisutatud. Samuti iga ôhtu eemaldan meigi, see on ülioluline selleks, et öösel saaks nahk hingata ja taastuda. Kord kuud külastan ka kosmeetikut, eriti suvekuudel kuna sel ajal on minu näonahk rasusem ja tahab sügavamat puhastust. Kord nädalas kasutan ka kerget näokoorjat ja seda just enne meigi tegemist.
Keidy Arrak – jumestuskunstnik
Puberteedieas magasin isegi meigiga, aga nüüd on mu jaoks väga tähtis puhta näoga magama minna. Selleks kasutan naturaalseid tooteid. Kuna kõik meigivahendid ei ole looduslikud, üritan näohooldustooted küll looduslikud hoida. Aegajalt kasutan ka jojoba või kookosõlisid. Muidugi tervislik toitumine ja vesi on ka väga tähtsad. Ma näiteks söön magusat väga-väga harva, ehk ka sellepärast püsib mu näonahk klaar.
Aliis Sepp – jumestuskunstnik
Pean enda naha eest hoolitsemist väga oluliseks ning minu igapäeva ilurutiini kuulub hommikul ja õhtul kindlasti näopesu ning kreemitamine (naised, ärge unustage ka kaela kreemitada!). Peamiselt kasutan apteegist ostetud erinevaid sarju mis on mõeldud tundlikule nahale. Kord nädalas püüan ka nahka koorida. Nägu jääb peale puhastust pehme ja siidine.
7.-10. märtsil leiab aset järjekordne Tudengijazz.
Eesti vanim jazzmuusika festival tähistab tulevasel kevadel juubelit – Tudengijazzi traditsioon sai alguse 35 aastat tagasi. Kandideerimine festivalile on lõppenud ning programm avalikustatakse 18. jaanuaril.
Tudengijazz on rahvusvaheline tudengite rütmimuusikafestival, mis on pühendatud muusikat õppivatele noortele ja nende värsketele ideedele. Festivali eesmärk on toetada rahvusvahelisi ühisprojekte, tutvustada
noortele jazzi ja anda tudengite bändidele võimaluse õppida läbi esinemiste.
Tudengijazzil on juubel! Nimelt kõige esimesest festivalist on möödunud 35 aastat. Tähistame seda suurejooneliselt, pühendades festivali sel aastal eelkõige eestimaisele jazzmuusikale. Kuid väljakujunenud traditsiooni järgi on oodata ka koosseise välismaalt ning rahvusvahelisi ühisprojekte. 7.-10. märtsil Tartus, Viljandis ja Tallinnas toimuval Tudengijazzil astub ülesse rekordarv bände. Oodata on värskeid elamusi ja uudset heliloomingut noortelt muusikatalentide sulest. Juubelifestivali suur pidu toimub 10. märtsil Tallinnas Vabal Laval!
Aastast 1982 toimuv Tudengijazz oli esimene jazzmuusika festival Eestis. Läbi aastate on Tudengijazzil üles astunud pea kõik praeguseks tegevad tipp-jazzmuusikud ja paljud noored kuulsust koguvad ansamblid. Tuule on tiibadesse saanud näiteks Jaak Sooäär, Tanel Ruben, Oleg Pissarenko, Villu Veski, Kadri Voorand, Raul Sööt, Raivo Tafenau, Virgo Sillamaa, Siim Aimla, Sofia Rubina, Joel Remmel, Laura Põldvere, Abraham’s Café, JazzIn Sisters, Innersound, Jana Kütt Group, Linda Kanter Quartet.
Arhitektuurimuuseum avab uuenduskuuri järel uksed eksootilise Taiwani nüüdisarhitektuuri näitusega.
Rahvusvaheliselt tuntud kollektiivi Fieldoffice Architects looming on hea näide ruumist, mis sünnib aktiivse kaasamise ja keskkonnaga arvestamise tulemusel. Nende roll arhitektina on võrreldav arsti või ravitseja omaga.
Näitust “Luues kohti: Fieldoffice Architects” saab näha 14.jaanuarist 26.veebruarini Eesti Arhitektuurimuuseumi Rotermanni soolalaos.
Reedel, 13. jaanuaril kl 17.00, peab arhitekt Sheng-Yuan Huang Arhitektuurimuuseumis avaliku loengu, millele järgneb näituse avamine kell 18.00.
Näitus on pühendatud Taiwani päritolu arhitektuuribüroo Fieldoffice Architects loomingule. Enamik büroo asutaja Sheng-Yuan Huangi projektidest paiknevad poole miljoni elanikuga Yilani linnas Taiwanis. Lisaks muutlikule poliitikale ja majandusele raputavad Yilani regulaarselt troopilised tormid ning üleujutused. Seetõttu käsitlevad arhitektid linna ja looduskeskkonda pidevas vastasmõjus toimiva tervikuna. Fieldoffice Architects keskendub eelkõige linnaehituslikele projektidele, tegeledes omamoodi linliku akupunktuuriga, vajalike sekkumistega olemasolevasse linnaruumi. Tegu on tõeliselt sotsiaalsete, avalikkuse huvide eest seisvate arhitektidega, kelle eesmärgiks on luua paremat tänast ja homset.
Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul on näitusel esitletavad hooned ja projektid sündinud küll meist erinevas kultuuritaustas ja asuvad Euroopast kaugel, ent on ometi heaks paralleeliks ka siinse linnakeskkonna uuendamisel: “Nende looming on eeskujulik näide arhitekti, kogukonna ja omavalitsuse tihedast koostööst. Fieldoffice Architects esindab mõneti ebaeuroopalikku, egovaba arhitektuurisuunda, mis on kantud arhitekti kui arsti või ravitseja rollist.” Näitusel eksponeeritakse büroo tähtsamaid töid makettide, jooniste, fotode ning tekstide abil, olulisel kohal on videointervjuud ning filmid valmis hoonetest. Näitust saadab Fieldoffice Architects’i loomingut tutvustav rohkelt illustreeritud kataloog.
Sheng-Yuan Huang (s. 1963 Taipeis) õppis arhitektuuri Tunghai ülikoolis Taiwanis ning omandas magistrikraadi Yale ülikoolis USA-s. 1994 rajas ta büroo Fieldoffice Architects. Huangi töömeetod sisaldab tihedat suhtlust elanike, tulevaste ruumikasutajatega ning hoidub teadlikult äratuntavast käekirjast, originaalitsevast wow-arhitektuurist. Sheng-Yuan Huangi sõnul on arhitektuuri juured looduses: “Elu tõeline vorm ei ole staatiline ega käegakatsutav, vaid efemeerne ning dünaamiline, olles pidevas muutuses.” Fieldoffice Architects esindab põnevat suunda, mis võib oma radikaalse lokaalsusega olla teenäitajaks ka kriisis vaevlevale globaalsele nüüdisarhitektuurile.
Täna avaldas HU? uue singli “Exind”, mis juhatab sisse peagi ilmuva uue kauamängiva.
HU? tuleb taas teada-tuntud elektroonilise eklektika rütmis. Uue materjali esimene, täna ilmunud singel “Exind” on roadmovie’ilik kulgemine oma truu neljarattalise rootsi sõbraga tundmatuse suunas. Selja taga põlemas sillad, juukseid sasimas uued tuuled. Album ilmub mingi hetk kindlasti, juhul, kui maakera vaid nii kaua kestab.
HU? on Hannaliisa “Hunt” Uusma, Bert “On Beats” Prikenfeld aka DJ Critikal ning Leslie “Da Bass” Laasner. HU? sensatsioonilisest läbimurdest albumiga “Film” täitub peagi kümme aastat. Seda vahemikku täidavad neli kauamängivat, mitmed singlid ja hitid, mis jõudsid üle Eesti, leides universaalselt poolehoidu nii kriitikutelt kui lastelt.
“Neid bängereid teavad ja mäletavad nii Sinu õetütar, naabri imik, ex-girlfriend, Facebooki sõber Brasiilias kui ka vanaema,” meenutab Leslie Laasner. “HU? on HU?.”
“Ajad on segased. Jumal läks just sõgedaks ja kutsus nii paljud popstaarid taevasse mängima, et tundub, et maa peale ei jäänudki enam kedagi. Lisaks määrati dirigendipulti Trump ja kui arvasite, et sellega on üllatused lõppenud, siis eksite. Eesti elektroonilise poppmuusika trumbid on veel välja käimata. Ärtu äss Hannaliisa Uusma on oma ruutu poisi ja risti kuningaga tagasi, et tekkinud tühimikud täita. Ekslesid, kus nad ekslesid – teie ees on HU? Tuli(h)uus singel “Exind”,” kirjeldab enda uue muusika olukorda bänd ise.
Tänasest on HU? uus lugu “Exind” väljas enamikes digikanalites nagu Spotify, Apple Music jpt.
Noore koolilapsena endas kunstioskuse leidnud Madis Põldsaar on pidanud loomemaailmas oma niši leidmiseks palju aega ja vaeva nägema. Kokkusattumuste tahtel on Madisest tänaseks saanud Vestige Verdanti graafiline disainer, loovstuudio omanik ning, mis kõige olulisem, ta on leidnud päris oma niši – juuste kujutamise illustratsioonides.
Mis ärgitas graafilise disainiga tegelema? Kuidas selleni jõudsid?
Lasteaias avastati minus oskus joonistada, perspektiivis asju näha ja seda siis paberile kanda. Ma ise seda niimoodi tähele ei pannud, lihtsalt joonistasin ja mulle see meeldis. Põhikooli ajal käisin ka kunstikoolis, kus õpetati klassikalist joonistamist, maalimist ja muud sellist. See aga polnud päris minu tassike teed. Mõned aastad hiljem, täpsemalt 2008. aastal, avastasin Adobe Illustratori (graafilise disaini programmi – toim) ja hakkasin seda omal käel õppima ning tegelen sellega lakkamatult siiani.
Kas oled seda ala ka kuskil õppinud?
Konkreetselt mitte, pigem ise nokitsenud, sellealast kirjandust lugenud või infot Youtube’ist otsinud. Olen kuidagi kõike vastupidi teinud – olen iseõppija. Graafilises disainis jätan endale avastamisrõõmu, ma ei tee töö käigus raamatut lahti, kui midagi ei tea. Kuigi see oleks lihtsam, siis leian, et moment, kus ise midagi uut avastad, on mõnusam. Minu arust ongi asja tuum avastada, mida teha tahad, ja teha seda kire ning armastusega. Olen sellest väga sügavalt huvitatud ning avastanud oma rolli siin elus – luua ja jagada ilu.
Mis oli sinu esimene sellealane töö?
Esimene erialane töö oli ilmselt Baila kaardimängu kujundus. Ma olin selle firma üks osanikest ja sealt see programmiõppimine pihta hakkas. Illustreerimisega tegelema hakates jäi mulle portreede puhul kohe silma inimeste näod ja selle kujutamine hakkas väga meeldima.
Esimene erialane töö, mis mind enim vapustas, oli luksus-looduskosmeetika tootemargi Vestige Verdanti pakendite ja reklaamide ilu loomine. Alustasin sellega nende esimese toote, Organic Maski kujundamisel 2013. aastal. Olen sellest koostööst siiani vaimustuses, õpin ja arenen tohutult. Aitäh neile!
Graafiline disain on tegelikult üsna lai valdkond, mis hõlmab veebidisaini, reklaami, logosid, trükiseid, illustratsioone ja muud. Kas spetsialiseerud millelegi või teed kõike tellimuste alusel?
Kui klient tuleb kindla ideega, siis teen ikka tema soovi järgi, võimalusel pakun alati ka muid lahendusi. Samas tuleb ette ka kordi, kui kliendil kindel soov puudub, siis saan ise rohkem mängida.
Ettevõttega tegelemise kõrvalt on jäänud selle oma asja tegemist väheseks, aga võimalusel kasutan aega just selleks. See on tegelikult kõige rahuldust pakkuvam.
Kust inspiratsiooni ammutad?
Vahel juhtub, et tellimustööd alustades tekib kohe visuaal, millega edasi töötan. Teinekord võtab kauem aega, et klienti kõnetava tulemuseni jõuda. Neil momentidel ammutan inspiratsiooni teiste töödest, ümbritsevast keskkonnast, kunstist.
Portreede puhul on siiras emotsioon kõige inspireerivam. Naiste juuksed, silmad ja huuled. Mind inspireerivad loovad, julged ja ettevõtlikud inimesed. Igapäevaelus inspireerib teadlikkus ja südametarkus.
Sinu loomingus esineb suurel määral illustratsioone just naistest. Miks nii?
Naised on kogu loomingust kõige ilusamad. Suurepärane tõend looja geniaalsusest. Valin naiste näod just nende tugevuse, ilu ja eriti emotsioonide pärast. Naistel tuleb see kuidagi eriti hästi välja. Juustetehnika, mida vektorportreedes kasutan, sobib naistele kõige paremini ning seda saab just seal kõige paremini rakendada.
Kui kaua kulub ühele illustratsioonile keskmiselt aega?
See oleneb teosest, aga minimaalselt on läinud umbes 12 tundi, samas on kulnud ka peaaegu 50 tundi. Ühe ööpäevaga need tavaliselt ikka ei valmi. Silme ees on uus portreeseeria, kus üks portree võib võtta ligilähedale 100 tundi.
On sul oma loomingus mingisugune ühisjoon või sõnum, mida soovid töödes edasi anda?
Ilmselt ongi illustratsioonides juuste (naisportreedel mustvalge kontuurina kohevate juuste – toim) kujutamine. Mul võttis enda stiili leidmine üpris kaua aega. Varem ma täpselt ei teadnud, mida teen, mul ei olnud kindlat pidepunkti või kannatlikust. Üldjuhul, kui midagi tegin, siis tavaliselt kohe esimene variant sellest sobis, aga nišš reaalselt puudus.
Portreedega alustasin, kui nägin sõbranna pilti, mis oli armsalt siiras. See tekitas tahtmise seda „joonistada“. Seda võib pidada ka hetkeks, mil avastasin portreede illustreerimise ning hakkasin sõprade pilte kasutama. Umbes 2013. aasta märtsis, kui mind kuskilt kõrgemalt klikk tabas, leiutasin hästi lihtsa mooduse, kuidas juukseid kujutada. Mingil hetkel sai see ka Adobe Illustratori tunnustuse.
Praegu katsetan töö kõrvalt võimalikult lihtsaid mustvalgeid portreid, kasutamata varjusid. Proovin selle kujutusviisi veel lihtsamaks teha, et poleks üleliigseid detaile. Mulle isiklikult on portreede loomine tegelikult lõputu otsing nagu lapselik kustumatu huvi.
Kas ja milliseid takistusi võib töös tavaliselt ette tulla?
Vahel kaob inspiratsioon ja motivatsioon. Selle taga on tavalised elulised asjaolud. Seda juhtub kõigil – mõnel rohkem, mõnel vähem. Kui inspiratsiooni pole, tuleks korraks aeg maha võtta, lahti lasta, lihtsalt olla ja tunde järgi õigel hetkel edasi astuda.
Mis on teie firma (UUS Stuudio) nišš ehk kuidas eristute teistest omasugustest ettevõtetest?
Kuigi disainil ja kunstil on teatud erinevused, tahame neid mõlemaid rohkem kokku viia. Võib-olla on see meie nišš. Olen selles suhtes täielik pedant, kõik peab olema detailsuseni viimistletud ja pööran pisiasjadele väga palju tähelepanu, ka kolleegid on selles osas samasugused. Meile on oluline projekte entusiasmiga korda saata ehk algusest lõpuni hingega asja juures olla. Just kirega tahame seda teekonda käia, mitte raha pärast – hästi tehes on tasu alati garanteeritud.
Mida pead enda suurimaks töövõiduks või erialaseks saavutuseks?
Tegelikult olengi juba maininud, mille üle mul on hästi hea meel. Esiteks kindlasti see, et olen Vestige Verdanti graafiline disainer. See pakkumine tuli nagu selgest taevast ja need koos töötatud aastad on olnud meeliülendavad.
Teiseks töövõiduks pean kindlasti UUS Stuudio loomist. Sellega teatud asjad jälle klappisid ja valmis ülisuper ettevõtmine. See on pigem selline kollektiivne kogemus, kus õpime ja areneme koos.
Kolmandaks saavutuseks pean illustratsioonides juustestiili niši leidmist. Selle avastamisega on ka huvitav lugu. Adobe Illustrator tegi oma Facebooki lehel igal reedel üleskutseid, et fännid saadaksid oma loomingut. Tol korral soovisid nad illustreeritud portreid. Just siis, kui seda üleskutset nägin, valmis mul esimene juustestiiliga portree Rita Orast, ja otsustasin selle neile saata. Sellest väga vaimustuti, mu pilt sai väga palju head tagasisidet ja selle stiili kohta taheti täpsemalt teada. Illustratori tellimusel tegingi siis juhendi, kuidas juukseid disainida. See pealtnäha väike juhtum pani minus midagi nii võimast käima ehk sain aru, et olen lõpuks leidnudki selle, mida teha tahan.
Mida veel ära teha tahaksid või kus näed end viie aasta pärast?
Mulle väga ei istu pikalt ette planeerimine – eesmärkide seadmine. Mulle ei lähe peale see, mida peaksin poole või viie aasta pärast valmis saama ja ära tegema. See tundub iseendale piiri peale panemisena. Elame ikkagi muutuvas maailmas, me ei tea, mida võib pakkuda homne päev. Pigem olen otsustanud elada praeguses hetkes ja teen, mida armastan. Kõik tärkab niikuinii, nagu looduses. Kõik juhtub siis, kui oled selleks ise valmis.
Mul on pigem unistused. Mulle meeldib, kuidas need kasvavad ning arenevad. Kui avastan, et nüüd on õige hetk millegagi alustada, siis võtan sellel sabast kinni. Unistusi mul ikka jagub ja üks suur unistus hakkas peas keerlema juba kooliajal, mis ulatub tagasi umbes 2000. aastasse. Üldiselt ei saa seda aga välja rääkida, sest tean omast kogemusest, et annan sellega energia ära. Saan ainult öelda nii palju, et see on seotud haridusega.
On sul veel mõni äge projekt või toode valminud?
Katlamaja animeeritud logo ja metallist tüpograafiline installatsioon sissepääsu kohal, mis valmis koostöös metallikunstnik Põvvat Kamaga. Kindlasti ka Eesti house’i ja teknomuusika helilooja Janno Kekkoneni animeeritud logo. Huvitav oli ka foto ja illustratsiooni ühisprojekt „Salajane lilleaed“ fotograaf Katrina Tangiga. Eriti mõnus on olnud koostöö Art Priori restoraniga. Minu kaubamärk on ikkagi juustenišiga vektorportreed. See on ülimalt kirglik tegevus, kus unustan kellaaja.
Millised omadused või oskused peaksid olema graafilisel disaineril?
Täpselt ei teagi, aga kunstilist silma võiks ikka olla. See on tegelikult nii lai ja täiesti õpitav valdkond. Mina vaatan iga päev, mida mujal tehakse, ja ammutan sealt inspiratsiooni. Suunasid, disaini ja tehnikaid jälgides tekib kujutlusvõime, et kuidas seda järgmisele tasemele viia, eristuda või oma nišš luua.
Samas tuleks osata ka eksida, et ei tekiks momenti, kus kehv tagasiside motivatsiooni alla tõmbab. Selles tuleks näha pigem võimalust arenemiseks, et järgmine töö paremini teha. Kindlasti aga peab olema tahet ja huvi selle ala vastu.
Graafiline disain on üha populaarsemaks muutunud. Mis sa arvad, miks see nii on?
Arvan, et see tuleneb sellest, et kõik on tänapäeval internetis. Kui Leonardo da Vincil oleks olnud kunagi selline meedium, et teeb sülearvuti lahti ja hakkab seal kunsti tegema, siis oleks ta seda arvatavasti kasutanud. Ehk et asi on selles, et graafiline disain on tänapäeva meedium, kus saab ennast lihtsasti väljendada.
Ilmselt loeb ka see, et Eestis on infotehnoloogia väga heal tasemel. Usun, et disain kasvab sellega paralleelselt. Kindlasti võtan ka käsitsi nokitsejate ja kunstnike ees mütsi maha. See on väga autentne tegemine ning paneb imestama, mis ilu seal tehakse.
Kas sa tunned, et tahad teha rohkem illustratsioone või graafilist disaini?
Mingil määral hoiavad need mõlemad mind teravana. Üks on kitsam suund, teine jällegi üldisem. Kaugemas tulevikus üritaksin end tellimustööst eemaldada ning liikuda enesevabamale väljendusele ehk luua ainult portreid ja illustratsioone. Kindlasti on mul ka kasvav huvi kanda vektorgraafikat üle siiditrükki ja proovida kätt linoollõikes.
