Alles eile oli sul õnnelik laps, hüppas jalgupidi voodil, naeris ja müras koos sinuga. Täna aga lööb su nina ees oma toaukse kinni ja nüüd tuleb sul sellele enne sisenemist koputada. Võib olla laseb ta kodust sõnagi lausumata jalga, ei tutvusta sulle enam oma uusi sõpru, lülitab telefoni välja või haugub lihtsalt vastu. Sa lausa tunned, kuidas juuksed peas halliks kisuvad. Ohkad raskelt, vabandades välja pärale jõudnud puberteedi.

Tõenäoliselt arvasid, et midagi nii hullu sinu peres mitte kunagi ei juhtu. Võib olla on su sõbrad sulle rääkinud, et lastekasvatamine on raske ning isegi hoiatanud, et puberteedi saabudes läheb tõeliselt keeruliseks. Sina aga ei uskunud seda. Sina ju tead kuidas oma lapsi kasvatada. Ometi seisad sa täna lukustatud toaukse taga, anud sissepääsu ja kübekestki kontakti. Õnnelikust lapsest on aga saanud koletis, ta ei luba end enam puudutadagi, on marus ning ajab sind minema.

Kui sa seda varem ei teadnud siis nüüdseks oled veendunud, et iga noorukieas vanemal tuleb antud probleemiga varem või hiljem silmitsi seista. Ükskõik kui isiklikuna see ka ei tundu, aga nad kritiseerivad sind, naeravad nii sinu välimuse, kui ka isikuomaduste üle, ning seavad kahtluse alla su küsimused ja elulised väärtused.

Sel kõigel pole aga sinuga mitte mingit pistmist. Tegelikult ei soovi nad mitte sind eemale tõugata, vaid hoopis iseennast.
Nad näevad ränka vaeva, et turvalisest keskkonnast lahti rebides end suuremasse ja sotsiaalsemasse maailma kohaldada. Nad otsivad iseennast ja oma unikaalsust.

Kuidas meie vanematena redigeerime siis suhet nendega? Kuidas me saame nad lükata eemale jäädes samal ajal oma lastega lähedaseks? Vingumine ja karjumine siin ei aita. See tekitab veel rohkem trotsi ja süvendab lõhet lapse ja vanema vahel. Neid tuleb julgustada ja motiveerida. Inspireerida eeskujude ja autoriteetide kaudu.

Nende suhtlus on virtuaalne. Nad armastavad tehnoloogiat. Iga Twitteri säuts ja instagrami postitus aitab kaasa nende isiksuse kasvule. See mida nad jagavad sotsiaalmeedias pikendab nende eluiga.

Nad ei taha olla osalised lihtsalt milleski ebamäärases. Nende jaoks on olulised auhinnad, tunnustus ja autahvlid. Sotsiaalmeedias ihkavad nad olla täägitud. Selline on nende suhtluskeel. Nad tahavad näida edukatena. See paneb nad särama. Kui vanemad põlvkonnad suudavad Z generatsiooni mõista ning leppida tõsiasjaga, et tegemist on uue ajastuga, siis on ka laste ja nende vanemate suhted, eriti puberteedieas, tunduvalt paremad.

Z generatsiooni jaoks ei ole hariduse omandamine enam lihtsalt üks eluetapp, vaid elukestev protsess. Tänapäeva töötaja peas sumiseb selline sõna nagu paindlikkus, mis omab määravat tähtsust ka tuleviku töökohtade puhul. Z generatsioon on kindlasti üks kõige ettevõtlikumaid põlvkondi kogu ajaloo vältel, sest juba kooliajal on neil võimalus rajada õpilasfirmasid. Nutitelefonid ja arenenud tehnikavahendid aitavad neil luua äppe ning genereerida muid kasuteenivaid ettevõtteid.

Z generatsioon alustab õppimist varakult. Beebidele on loodud erinevad huvialaringid ning juba lasteaedades, kus pakutakse koolieelikute hoidu antakse ka alusharidust. Veebipõhise hariduse omandamine muutub üha enam populaarsemaks. Ei ole üllatav, et juba järgmine põlvkond võib omandada keskkooli diplomi interneti vahendusel.

Tänane haridussüsteem paneb aga Z generatsiooni muretsema. Hea hariduse võti seisneb noorte arvates kooli ja spordi omavahelisel lõimumisel. Enamus noortest toetab arvamust, et sportimisvõimalusi peaks koolides rohkem olema.

Elades piiranguteta “avatud raamatu” keskkonnas, vaid mõne kliki kaugusel igasugusest informatsioonist, puutuvad noored kokku maailma erinevate kultuuridega, suhtlevad postliteratuurses ühiskonnas, kus tekstisõnumid ja säutsud on lühikesed ja põgusad kokkuvõtted ning kus visuaalidel ja videotel on enim läbilööki.

Traditsiooniline õppimine on seni toimunud klassiruumis ja praktikat rakendati kodutööde kaudu. 21 sajandil pääseb tehnika abil erinevatele materjalidele ligi igal pool, sageli läbi visuaalsete ja kaasahaaravate vormide. Viisime läbi noorte fookusgrupi intervjuu, kus selgus, et õppeteemad, mida noored oma elus ise rakendada ei suuda tekitavad neis lausa “enesetapumõtteid”. Noorte sõnul ei oska nad luua seoseid ja sellele peaks tähelepanu pöörama ekspert-abistaja ehk õpetaja.

Vastupidiselt arvamusele, et tänapäeva õpilased feilivad haridussüsteemis tuleb öelda, et tegelikult veab hoopis süsteem õpilasi alt.
Ülitähtis osa on suhtlemisel. Erinevatel fundamentaalsetel tasanditel ei suuda koolid tihti luua ühendust õpilase ja tema püüdluste vahel ammutada uusi teadmisi. Fookusgrupi intervjuul selgus teinegi ülioluline tõsiasi, et kool ei suuda näiteks eksperimendi korras teha noortele selgeks alkoholi kahjulikku mõju ajule. Praktilised näited on ajast ja arust, mis ei tekita noortes mitte mingisuguseid emotsioone. Ja pole ka ime, kui õpetaja keskmine vanus Eestis on 48. Õpilane lihtsalt ei saa aru mida õpetaja räägib.

Tihti sildistatakse noori, et need ei suuda enam kirjutada. Tegelikkuses kirjutavad nad rohkem e-kirju ja tekstisõnumeid, tehes seda lihtsalt teisel viisil, kui eelnevad generatsioonid. Nagu näeme, Z generatsioon on kõige enam haritud põlvkond kogu ajaloo vältel. Aru tuleb saada vaid sellest, et kirjanduslikud suhtlemisvormid üksinda lihtsalt ei toimi tänapäeva visuaalses maailmas. Noored moodustavad multimodaalse põlvkonna ja seetõttu nõuavad suhtlusstiili, mille õppimiskanalid oleksid kaasahaaravad.

Infokülluse ajastul on sõnumid kasvanud piltideks ja sümboliteks, logodeks ja brändideks, mis kommunikeerivad üle maailma ilma keelebarjäärideta. Värvid ja pildid sõnade ja fraaside asemel. Uuringud erinevate õppestiilide kohta on näidanud, et traditsioonilise klassiruumis tuupimise asemel domineerib „käed külge“ õppestiil. Efektiivne ja kaasahaarav õppekeskkond on muutunud visuaalseks. Istu ja kuula asemel on saanud proovi ja näe, õppekavakeskne on muutunud õpilase keskseks. Kui varem oli õpetaja autoriteet ja teadmiste allikas, siis täna pääsevad noored ise tehnika vahendusel paari klikiga ligi ükskõik millisele infole. Seega õpetaja roll on muutunud traditsioonilisest õpetajast õppeabistajaks. Fookus on nihutatud sisult (mis) üle protsessile (kuidas) ja kinniste raamatute eksamilt avatud raamatute maailma.

Võttes aluseks tänapäeva keskmise teismelise, saab mobiilse kutseharidusega ettevõtlikul ja tõeliselt globaalsel Z generatsioonil olema tõenäoliselt kümneid erinevaid tööandjaid mitmetes erinevates riikides, ning nad hakkavad töötama ametitel mida täna veel üldsegi ei eksisteeri.

Kõigest 70 aastaga on maailm erinevate ülemineku generatsioonide tõttu ohtrasti muutunud. Beebibuumerid (sündinud 1946-1964) lõpetasid sõja ning lõid uue väärtuskultuuri, muutsid stiili ja poliitikat, fännasid Biitleid ning tantsisid lõpuks rockn rolli. X generatsioon (1965-1979) juhatas sisse uued tehnoloogiad ja tööstiilid. Mimeograafist sai kiire koopiamasin. Faksid edastasid 30 minuti asemel infot sekunditega ning rasked arvutusmasinad asendusid kergete lauakalkulaatoritega. Nintendo- ehk Y põlvkond (1980-1995) ja Z generatsioon (sündinud pärast 1996) sõnastavad aga ümber 21. sajandi elustiile.

Oled sa mõnikord tundnud, et sul pole oma lapsega enam midagi rääkida? Ta istub arvutis või näpib telefoni. Sugulaste kokkutulekul ei tee ta suudki lahti. Lihtsalt ümiseb midagi vastu, selle asemel, et korralikult rääkida. Kui see on sinu peres tuttav mure, siis tea et sa pole üksi. Sama olukord on paljudes teisteski kodudes, kus kasvab puberteedieas teismeline.

Põhjus, miks noorukid puberteedieas oma vanematega tänapäeval ei räägi on see, et sa oled nende meelest igav ja nad ei taha igavate inimeste peale oma aega raisata.

“Digitaalne kultuuriruum on nende liivakast. ”

Aga miks sa siis oled igav? Sa võid olla lihtsalt igav inimene ja paljud ongi, aga tõenäoliselt oled sa igav lihtsalt nende mõistes. Need asjad mis sinu, kui täiskasvanu meelest on olulised, ei ole tähtsad noorukite jaoks. Ja need teemad milles te isegi olete ühel nõul ei ole teemad mida üheskoos arutada, nagu näiteks oraalseks või miks Laura käitub Sandraga jälle nii bitchilikult, kuigi Sandra on megalahe.

Z generatsioonile ei meeldi kui vanem põlvkonnad neid arvustab. Täiskasvanute sõnavarasse kuuluv tuntud släng: „need noored on koguaeg telefonis“ riivab neid tõsiselt. Z generatsiooni noored on kasvanud üles sotsiaalmeedia ajastul. Digitaalne kultuuriruum on nende liivakast. Nad lihtsalt ei olegi kogenud muud.

Kõik siin elus tiirleb ümber suhete. Lapse oskus teiste inimestega läbi saada määrab suuresti selle, kui edukas ta on oma tulevases karjääris ning kui õnnelik ta oma isiklikus elus on.

Kui sinu lapsel on halvad sõbrad, kes meelitavad teda jooma ja suitsetama, keelitavad telefoni välja lülitama ning vanematele oma asukohast mitte teatama, siis on laps ebakindel, manipuleeritav ja õnnetu. Tal puudub kontroll ja kindlustunne oma elu üle. Lapsevanemana tunned ennast tupikus ning teadmata kuidas käituda süüdistad „tänapäeva noorust.”

Tegemist on Z generatsiooniga, kes on sündinud ja kasvanud digitaalsel ajastul. Võrreldes nende eelkäijatega on neil erinevad väärtused ja uskumused. Nad on riskialtimad ja teisiti mõtlejad. Nende tunnusteks on praktilisus ja mitmekesisus.

Emade-isade, tädide-onude tark ja haritud pealesurutud jutt ei mõju neile. Nad ootavad ühiseid väärtushinnanguid, mentorlust ja stabiilsust, vajavad autoriteeti ning põhjust ülespoole pürgimiseks. Kui seda pole, siis on halvad “sõbrad” kerged tekkima ning just need kõige hullemad saavad tihtipeale kõige suuremateks autoriteetideks. Kambavaim on selles vanuses tugev ja koos tehakse paljutki, mida üksinda ei tehtaks. Asi võib käest ära kiskuda isegi leerilaagrites.

Kuidas siis neid “sõpru” elimineerida ja last iseseisvaks juhtida?

Välja tuleks juurida sellised väljendid nagu “need tänapäeva noored”. Aegade algusest saati on eelnev põlvkond järeltulevat kritiseerinud ja siunanud aga mitte kunagi püüdnud mõista. Lase neil iseseisvalt avastada. Õpeta läbi filmide ja raamatute, õiglaselt, heatahtlikult ja rahulikult. Eriti rahulikult.

“Õpeta õiglaselt, heatahtlikult ja rahulikult.”

Ükski muutus ei toimu üleöö, samuti nagu elevanti ei saa alla neelata ühe ampsuga vaid ikka üks suutäis korraga. Õpi oma last uuesti tundma. Pööra talle positiivset tähelepanu. Ütle näiteks lihtsalt “hästi tehtud” või soovi talle enne kooli minekut head päeva, isegi kui ta sulle midagi vastu ei ütle või ainult mühatab.