by YU Magazine | juuli 24, 2016 | Elustiil
Eile soojal suveõhtul vanalinnas sõbraga jalutades jäi Uuel tänaval silma kohvik, kus palju sigimist-sagimist näha. Nimelt oli tegu hiljuti avatud itaaliapärase jäätisekohvikuga Gelato Ladies.
Kohvikusse sisse astudes arvasin, et mind ootab ees väike hubane itaalia kohvik, selle asemel tervitas meid aga avar ja hele skandinaavialik interjöör. Kuigi ruum pole liialt suur, mahutab kuskil 20–30 inimest, siis on võimalik maiuspalu nautida ka terrassil, rentida suurema seltskonnaga keldrikorrusel asuv peoruum või haarata soovitu teele kaasa.
Esmapilgul jäid järjekorras silma loomulikult lapsed, kes uuest kohast väga palju rõõmu leidsid. Samas aga võis maiustama tulla ka koos oma lemmikuga, ehk et koht on väga looma- ja lapsesõbralik. Teenindus polnud küll esmamuljel midagi erakordset, ent ilmselt oli asi selles, et jõudsime kohale n-ö tippajal, kui kliente oli palju.
Äsja avatud kohvikus on küllaltki lai gelato (itaalia k külmutatud magustoit – toim) valik: pea 10–18 maitselist koorejäätist või sorbetti, mis hooajaliselt muutuvad. Jäätist saab võtta nelja erineva suurusega portsjonisse või lasta see vahvlikoonusesse panna.
Minu valikuks osutus piparmündi-pistaatsia gelato, mis tundus huvitav kooslus ning kaaslane võttis klassikalisema variandi: šokolaadi-arbuusi gelato. Minu ebatavalisem ost osutus lõpuks pigem üle ootuste heaks. Pistaatsiajäätis oli väga maheda suussulava konsistentsi ja ehtsa pistaatsiapähkli maitsega. Samas piparmünt oli ehk veidi liiga magus valik selle kõrvale, kuna lisaks värskele piparmündimaitsele oli tunda ka šokolaaditükikesi.
Kaaslase jäätisevalik oli samuti huvitav. Šokolaadigelato oli veidi tummine ja üsna kreemjas, samas aga pehme konsistentsiga ning parajalt külm. Arbuusikoonus oli väga värske ja mahlane, mitte väga magus ning tasakaalustas magusat šokolaadi. Koos aga pidime nentima, et pistaatsiajäätis oli kõige parem valik ning oli kuulda, et seda ka paljud kliendid tellisid. Esmakülastajale soovitaksin aga valida ühe klassikalise maitse ja teise veidi eksootilisema, mis omavahel üksteist tasakaalustaksid.
Üldiselt võib aga öelda, et olles varemgi Itaalias ehtsat gelatot proovinud, siis ega Eesti oma ei jää sellele sugugi alla. Jäätis oli väga mõnusa tekstuuriga, mitte liiga magus ega liiga külm, nagu poodidest leida võib. Samuti on kohe aru saada, et tegemist on värske ja n-ö puhta kaubaga, ehk et toodet valmistatakse kohapeal, mis on minu arvates suur pluss.
Jäätised on keskpärases hinnaklassis ning hetkel kehtib pakkumine – mida rohkem jäätisepalle võtad, seda rohkem hinnavõitu saad. Üks pall maksis 1,80 eurot, kaks palli 3 eurot jne. Meie arvates kahest pallist täiesti piisas ning rohkem poleks jaksanudki ära maiustada. Suuremad magusaarmastajad saavad aga näiteks kilo gelatot ka kaasa tellida.
Veidi kahju oli küll sellest, et letis polnud kõikidel jäätistel silte ning avastasime alles liiga hilja, et valikus oli teisigi huvitavaid maitseid, mida tahtnuks proovida, nt vaarikas, mustikas jms. Ehk oleks kliendisõbralikum need edaspidi kõik ära sildistada, sest teinekord ei taipa kohe küsida. Samas on jälle põhjust kohvikut uuesti külastada.
Kes veel magusakõrvalist soovib, leiab letilt klassikalise kvaliteetse kohvivaliku, mille hinnaklass jäi samuti 2–3 euro vahele. Lisaks valmistatakse kohapeal imemaitsvaid vahvleid ja pannkooke.
Lõpuks jäi meile aga veidi arusaamatuks kohviku nimi – Gelato Ladies. Arvasime, et see seostub kuidagi tööka jäätisekohviku naiskonnaga, kes kohvikus maiuspalu valmistavad. Nähtub aga, et see tuleneb hoopis asjaolust, et firma asutajad on naised. Meie eestlastena oleks soovinud rohkem eestipärasemat nime, aga see selleks.
Kes veel Uuel tänaval asuvasse jäätiseparadiisi sattunud ega itaalia jäätist kordagi proovinud pole, siis on just nüüd, suvel, õige aeg midagi uut avastada või lihtsalt maiustama minna. Kindlasti tasub ka muul ajal tükikest Itaaliat Tallinna vanalinnas avastada.
Teenindus 5/10
Toit 10/10
Sisustus 8/10
Jäätisekohviku Gelato Ladies leiad aadressilt Uus 28/1, Tallinn (asub Šoti klubi vastas). Kohvik on suveperiooditi avatud alates kella 10.30-st kuni hilisõhtul 11-ni. Lisainfo leiad siit.
Tekst: Andra Stražev
andra@yu.ee
Fotod: erakogu
by YU Magazine | juuli 22, 2016 | Ilu & Mood
Juulis saab Eesti parimat disaini avastada suvises Pärnus. Sel puhul küsisime Tiina Talumehe ja Riina Põldroosi käest, miks nad armastavad Pärnu suve ja mis neid võlub suvepealinnas.
Disainerid räägivad ka sellest, milliseid kleite nad valisid M.O.M Pärnu pop-upi jaoks ja miks. Pop-up pood jääb avatuks igal juulikuu nädalavahetusel Hedon spaa & hotellis reedeti kl 12.00-19.00 ja laupäev-pühapäev kl 10.00-19.00.
Tiina Talumees: Pärnu on läbi aegade olnud minu lemmikuid kohti, kus suvel mõnusalt aega maha võtta. Pärnu seostub mulle mahedate õhtutega suveterrassil, lõõgastavate spaahoolitsuste ja lõhnavate lõputute roheliste alleedega. Mulle tundub, et suviti on Pärnus mingi täiesti teine ajaarvestus, teine hingamine. Inimesed on heatujulised ja suhtlusaltid.
Sellest meeleolust lähtudes valisin välja ka Pärnu tunnet edasiandvad prindid ja mudelid. Mugavad lühikesed suvekleidikesed, pits ning mänglev plissee (pressitud kurrustik rõival – toim) tundus lausa perfektne sellesse atmosfääri.
Riina Põldroos: Pärnu on minu jaoks tõeline lapsepõlvemaa. Mul elas vanaema siin ranna ligidal, nii et olen kõik oma koolivaheajad siin veetnud, tänavatel, parkides ja rannas mänginud, igas kohvikus jäätist söönud! See on minu jaoks üks erilisemaid linnasid üldse, tahan siia alati tagasi tulla.
Valisin kleidid, mis oma kerge olekuga seda muretut suvist kuurordielu edasi annaksid. Siia sobivad kangad, mis iga briisiga liiguvad ja kaasa tantsivad. Värvid, mis meenutavad päikest, lilli ja taevast.
Moeloojad On Majas ehk M.O.M. on koht, kus saavad kokku Eesti disaini armastavad moehuvilised ning andekad Eesti moeloojad. M.O.M. hüpikpoed leiad suvel mitmetest kaunitest Eesti linnadest. Kõikidel M.O.M üritustel on moeloojad ise kohal, mistõttu on see suurepärane võimalus Eesti disaineritega silmast-silma kohtuda. Veel enam, see on ainulaadne võimalus disainerite nõuannete abil täiendada oma garderoobi hooaja lemmikutega. Pärnus esitavad uut loomingut IRIS JANVIER, Tiina by Tiina Talumees, Embassy of Fashion ja Kirill Safonov.
by YU Magazine | juuli 22, 2016 | Kultuur
Mis Sa arvad, miks on naised motospordis pigem haruldus? Miks ja kuidas sattusid sellele alale?
Motosporti loetakse siiski mehelikuks alaks ning naiste seas seda väga ei propageerita. Ise sattusin alale suhteliselt kogemata, kuna alguses ma ei teadnudki, et naised tohivad ringrajaga tegeleda. Olin kindel, et ainult mehed on lubatud sõitma. Kui aga sain teada, et Euroopasse on juba mitu naisringrajasõitjat tekkinud, otsustasin, et tahan seda ala ka proovida. Hakkasin tsikliga kallutamist õppima Aravete kardirajal, kus mind hiljem märkas Eesti üks tuntumaid ringrajasõitjaid Hanno Velt ning hakkas mind edasi koolitama ja viis esimene kord suurele rajale sõitma.
Kuidas näeb välja Sinu treeningperiood?
Talveperioodil keskendun väga palju füüsilisele ettevalmistusele. Selle sees on aeroobsed ning anaeroobsed treeningud ning kindlasti ka jõusaal. Oluline on treenida kõiki lihasgruppe, sest ringrajal on absoluutselt kõik lihased kaasatud. Suveperioodil püüan võimalikult palju saada sõidutunde tsikliga. Kui suurel rajal pole võimalik treenida, lähen sõitma väiksema tsikliga kardirajale. Oluline on, et rattatunnetus oleks kogu aeg sees ega jääks suuremat pausi vahele. Pole vahet, mis tsiklitreeningut ma täpselt teen, sest iga trenn annab ringrajale midagi juurde.
Millist rolli mängib Sinu treeningutel Hyperice Vyper ja Hypersphere?
Hyperice Vyperit kasutan eelkõige õhtuti, et masseerida ja lasta taastuda jalalihastel. Hypersphere on mul aga pidevalt kaasas, kuna kasutan seda enne tsiklitreeningut käelihaste soojaks tegemiseks. Samuti kasutan seda sõidusessioonide vahel, et võtta käelihastelt pinged maha. Mootorrattaga sõitmisel on mul hästi palju olukordi, kus käelihased lähevad liiga kiiresti pingesse ning tekib «käsi täis» efekt ning hypersphere aitab mul sellest vabaneda.
Treenisid Itaalias hetkel valitseva MotoGP 5-kordse maailmameistri Jorge Lorenzo isa käe all. Milliseid kogemusi ja õpetusi sealt said?
MotoGP maailmameistri isa käe all treenimine andis mulle hoopiski teise pilgu ringrajaspordile. Jorge Lorenzo isa on oma poega treeninud ise ja loonud tema jaoks spetsiaalsed harjutused, mis õpetavad sõitjat vähem vigu tegema ja olema sõidu ajal 100% keskendunud. Ta andis mulle need teadmised edasi ning selgitas ka ringrajasõitja psühholoogilist poolt, mis vahel võib takistada piisavalt kiiresti sõitmast. Ta õpetas, kuidas ennast ületada ning millised harjutused selle jaoks täpselt sobivad.
Mis Sa arvad, kas MotoGP on ohtlikum kui Vormel 1?
Nii Vormel1 kui MotoGP on mõlemad ohtlikud alad. Ent hetkel statistikat vaadates saadakse vigastusi rohkem MotoGP-s, samuti on surmade arv viimaste aastate jooksul suurem. Kuigi MotoGP-s püütakse viia riskitase võimalikult madalale, ei saa kunagi sellest lõplikult lahti. MotoGP tippkiirused ulatuvad üle 300 km/h ning sellise kiiruse pealt kukkudes on raske midagi päästa.
Millised on Sinu tulevikuplaanid?
Tuleviku osas ei saa ma veel midagi kindlat öelda. Hetkel püüavad naisringrajasõitjad saada endale oma sarja, kus me ei peaks enam meestega koos võistlema. Hetkel olen stardirivis veel koos meestega, kuid loodan, et motospordi föderatsioon otsustab varsti teha uue rahvusvahelise võistluse, kus saavad osa võtta ainult naissõitjad.
Jälgi Anastassia fännilehte Facebookis
by YU Magazine | juuli 15, 2016 | Kultuur, Persoon
Risto Kõrgemägi (35) nakatus surfipisikuga tavapärasel puhkusereisil ning on kümne aastaga lofesurfimaailmasse niivõrd süvenenud, et juhatab tänaseks Kakumäe surfikooli.
Kuidas jõudsid lohesurfini?
See oli 2005. aasta talvel, kui käisin Egiptuses puhkamas ja seal lohesurfareid nägin. Sel ajal oli lohesurfisport veel algusjärgus. Pärast seda sattusin suvel lohesurfareid ka Laulasmaa rannas nägema ja sain aru, et see on huvitav ala, millega võiksin ka tegeleda. Kui endale lohesurfikoolitust otsisin, tuli välja, et üks sõber neid teeb. Tema käe all sai seda õpitud, misjärel otsustasingi endale varustuse osta ja nii see edasi läks.
Võiks justkui arvata, et surfimine pole Eestis kliima poolest väga soodus spordiala. Kuidas tegelik seis on?
Üldiselt on jah lohesurf väga spetsiifiline ala, kus tuul peab õigest ilmakaarest puhuma, selle tugevus peab olema piisav jms. Aerusurfi ja purjelauaga aga see väga oluline pole.
Milline on lohesurfi tase Eestis?
Kuigi on tegemist noore spordialaga, võib seda kindlasti tõusvaks trendiks pidada. Lohesurfi pole veel olümpiaalaks kuulutatud, mistõttu ei oska seda taset niimoodi võrrelda. Seega praegu me ka välismaal võistlemas ei käi ja otseselt lohesurfile spetsiifilisemalt ei keskendu.
Eestis tehakse palju nii race’i, freestyle’i kui wave’i (kiirsõidu-, vabastiili- ja lainesõidu – toim) võistlusi. Samas toimub ka üritusi, kus võivad kõik osa võtta, ent võistlusi on ka kõrgemal tasemel. Neid korraldatakse suvel ikka päris palju.
Mida peaks algaja lohesurfist teadma?
Algaja peaks kindlasti koolitusele tulema. Ilma selleta pole lohesurfiga tegelemine eriti mõeldav, kuna alguses on palju nüansse – ohutus, tehnika jms, mida peaks teadma. Koolitusel räägib instruktor kõigest vajalikust ning edasine on juba individuaalne. Algaja koolituse läbimine sõltub juba inimesest endast. Koolitused peaks kokku kestma üheksa tundi, kuid igaüks omandab selle erinevalt – mõni kiiremini, teine aeglasemalt.
Mis on teie suvised plaanid? Kui palju laagreid, võistlusi jm üritusi kavas on?
Suvel on plaanis teha laste ja noorte laagreid, mille info leiab meie kodulehelt. Kindlasti toimuvad erinevad surfitrennid ning juulis tuleb veidi suurem üritus – Linnusaare maraton aerusurfis. Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka väga populaarseid päikseloojangu matkasid.
Küsis Andra Stražev
andra@yu.ee
Fotod: erakogu
by YU Magazine | juuli 11, 2016 | Kultuur
Täna, 11. juulil, algav Pärnu dokumentaalfilmide festival on jõudmas kuldsesse keskikka, sest Eesti vanima filmipeona tuleb ta juba kolmekümnendat korda.
Samas on festival jäänud truuks oma sünnil antud tõotusele kaitsta põlisrahvaste keeli ja kultuuri, riigita rahvakildude õigust elule Päikese all.
11.-17. juulil esitatakse põhiprogrammi, kus lisaks kuuele filmile, mis võistlevad ETV-s Eesti Rahva Auhinnale ja mida ühendab mõte„Lapsed on targemad“, tuleb teatris Endla ja Uue Kunsti Muuseumis ekraanile veel sadakond dokki. Aga needki kõnelevad ajastu valusatest probleemidest. Lahkumisest maadest, kus elu pole enam võimalik, armastusest ja vägivallast perekonnas, inimeseks jäämisest ka kõige ebainimlikumates olukordades.
Festivali avab esmaspäeva õhtul kell 19 Endla teatris perearst Madis Veskimägi oma filmipäevikuga „Merematk Tõstamaalt Pärnu ja tagasi“, on ju käimas merekultuuri aasta.
Avapeol pakume kuulata Mari Kalkuni kontserti, põimitud eksperimentaalsete lühifilmidega. Esmaspäevast kuni reedeni saab Endlas ette- ja järelvaadata ka ETV-s etenduvaid võistlusfilme. Siis on filmisõpradel lihtsam langetada otsus, milline dokk teemal „Lapsed on targemad“ hääletada Eesti Rahva Auhinnale. Selle aupalga võitja selgub ETV otseülekandes festivali auhinnagalalt laupäeva hilisõhtul.
Esmakordselt ilmuvad linale filmid, mida pole enam jäädvustatud inimkätega, vaid hoopis turvakaamerate ja droonidega. Juubelifestivalil troonivad siiski need tööd, kuhu on pandud suur annus inimhinge ja südant. Eriti hingestatud on tudengifilmid Venemaalt, Poolast, Mehhikost, Egiptusest ning Eestist. Mitme riigi filmiõpilased sõidavad Pärnu mitte üksnes omi töid esitlema, vaid ka arutlema dokumentalistide rolli üle maailmaparandajatena.
Rohkem infot:
Festival Facebookis
Festivali kava Pärnus
Festivali e-kataloog treileritega
Festivali ajaleht.
11.-17. juulini kestab XXX Pärnu Filmifestivali võistlusprogramm Pärnus ning 11.-24. juuli esitatakse valikkava Pärnus, Viljandis, Heimtalis, Urvastes, Jõhvis, Manijas, Ares, Toris, Tõstamaal ja Värskas
