by YU Magazine | aug. 22, 2016 | Kultuur
Võib öelda, et kümme aastat on piisav aeg, mil jõuab elus ette võtta kardinaalseid muudatusi. Just nii tegi Adam Cullen, eesti kirjanduse tõlkeguru ja luuletaja, kui kolis pärast ülikooli Minnesota osariigist Eestisse ning otsustas siinse keele ära õppida.
Tänaseks on Adam Maarjamaa oludega niivõrd kohanenud, et tõlgib eesti kirjandusklassikat inglise keelde.
Kuidas sattusite kirjanduse juurde? Aga eesti kirjanduse juurde?
See juhtus üsna juhuslikult. Käisin Fenno-Ugria asutuse jõulupeol nende kontoris. Tollases majas oli veel ka Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kelle eestvedajad ka peole sattusid. Tol ajal tõlkisin vabatahtlikult Fenno-Ugria asutuse jaoks ja sellest tuli seal ka Teabekeskuse tegijatega juttu. Nad ehmatasid esialgu täitsa ära, et ma tõlkimisega tegelen ja uurisid kas ma ka ilukirjandust või luuletusi tõlkinud olen. Siis ma veel ei olnud, aga olin valmis selles ka kätt proovima. Nad tundsidki selle vastu huvi ja saatsid mulle prooviteksti, tulem neile sobis ja edasine ongi juba ajalugu. Esimene raamat nendega koostööst oligi Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”.
Mis on olnud kõige naljakam juhtum eesti keelt õppides?
Endal ei tule meelde, aga mu Ameerikast pärit sõbral küll juhtus. Praegu ta räägib keelt väga hästi ning omavahel suhtlemegi eesti keeles, aga kui ta esmalt Eestisse tuli, siis ta küll pisut seda oskas, aga mitte nii hästi. Eestisse kolides soovitasin talle võimalikult palju selles keeles rääkida, isegi siis, kui ta kindlat sõna ei oska. Ütlesin talle, et kui sõna ei tea, siis tee selle ümber ringe kuni vestluspartner selle ise välja pakub. Nii jäävad need paremini meelde. Siis ta üks päev üritaski nii teha, nimelt tahtis padjapüüri osta ja läks Jyski. Poodeldes tuli tal millegipärast „ajupuuks” ehk see sõna ei tulnud meelde ega ka sõna padi mitte. Kuna ta kaupa ise üles ei leidnud, siis ta läks müüja juurde ja ütles, et: „vabandust, tahaksin osta asja, mis läheb selle asja ümber, mille peale sa paned pea, kui sa magad”. Siis müüja vaatas teda imelikult ja küsis, et kas ta mõtleb padjapüüri. Nüüd edaspidi on tal see väga selgelt meeles.
Mis oli esimene eesti keelne raamat, mille läbi lugesite? Mis mulje jättis? Aga esimene tõlketeos?
Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”. See jättis ikka vägeva mulje ja tükk aega oligi see mu lemmikraamat. Kohati on see teos pöörane ja kujundeid täis. Samas arvan, et see oli õige raamat, mida eesti keeles lugeda, et selle kultuuriga tuvuda, sest see on mingis mõttes ulme ja paljude liialdustega kirjutatud raamat, aga see-eest väga hea.
Minu esimene tõlketeos, mis ilmus oli Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode) „Raadio”. See oli esimene suurem teos, mis tegin ja mis ilmus ka Ameerikas, Inglismaal ja Iirimaal.
Kuidas teie lähedased reageerisid, kui rääkisite, et tõlgite kirjandust võõrkeelest emakeelde?
Ma arvan, et nad siiamaani ei tea päris täpselt mida teen ja ega ma pole konkreetselt öelnud ka. Samas nad teavad, et olen vahel veidi ootamatu ja nad peavad juba selliseid tegusid, nagu ka Eesti kolimine juba minulikuks teoks.
Mis on senini kõige keerulisem teos, mida olete tõlkima pidanud?
Kindlasti Mihkel Muti „Kooparahvas”, aga olen nüüdseks juba mitmeid tema teoseid tõlkinud, nt ka lühijuttude sarja peategelase Fabiani lugudest „Siseemigrant”. Muti kirjutamisstiil on mänguline ja irooniline, mis on ülepea lämmatav. Kirjutasin sellest irooniast ka inglisekeelse artikli ja mul on tunne, et inglise keelse lugeja jaoks on selline iroonilisus kuidagi võõras. Just selline eesti maitse järgi iroonilisus on teistele kuidagi liiga paks ja tihe, et seda on tekstina raske serveerida nii, et algteoses naljaviskamine säiliks ning oleks loetav. Lisaks on see autorile väga tähtis ja ta on selles osas väga nõudlik.
Kui palju jääb teil tõlkimise kõrvalt aega enda loomingu jaoks? Kas eelistate rohkem kirjutada luuletusi või ka novelle jms?
Väga vähe, aga tõlkimine iseenesest on ka ju oma looming. See on nii loominguline, et väsitan end vahel päeva lõpuks nii ära. Üks päev on mul teatud tunded, mis on ka mu tekstis loetav, teisel päeval jälle teistmoodi. Vahel jalutan kuskil ja siis lihtsalt luulekilluke tuleb pähe ja siis panen selle kirja.
Eelistan enamasti ikka luuletusi. Ühe pikema teksti kirjutasin ka hiljuti, mis ilmus väljaandes „Tõlkija hääl”, mis on eesti kirjanike liidu igaastane almanahh. Samuti olen mõelnud novellide kirjutamise peale, aga praegu olen rahul luulega, mis on enamasti 10–15 realised.
Millised teemad või valdkonnad teid luuletamisel kõnetavad? Kust inspiratsiooni leiate?
Enamasti on need looduse- ja mereteemalised. Eestis olles on see mind nii palju mõjutanud. Kindlasti on see kõvasti aidanud minu siia kolimisele kaasa. Tunnen, et eesti keelel ja loodusel on mingi ühisjoon ning need on lahutamatud.
Mul valmib peagi luulekogu, kus on ka palju mere ja loodusega seonduvat, kui ma ei kavatsenud seda selliselt.
Kui palju olete praeguseks luuletusi kirjutanud?
Raske öelda palju neid kokku on. Palju on luulekogus ilmumas, mõned aga ei kõlba avaldamiseks, teisi jälle ei tahaks veel avaldada ning osad on ka vaid enda jaoks kirjutatud. Loomingulisus ongi ju suuresti enda väljendamine.
Kas eelistate luuletusi kirjutada inglise või eesti keeles?
Ei oska öelda, see valik on tavalisel juhuslik, oleneb sellest, mis keel mul parasjagu peas jookseb, siis see niimoodi luules ka väljendub. Mõnda teksti ei anna nt üldse inglise keelde tõlkida. Olen küll üritanud ja vaadanud kas kõik luuletused saaksid olla kahekeelsed, aga siiamaani pole saanud. Seega on mõned algselt ainult eesti keeles, teised jälle vaid inglise. Samas on ka luulet, mille tegin inglise keeles ja siis kirjutasin eesti keelde aga ka vastupidi. Leian, et ilukirjanduse ja luule puhul on tähtis, et tõlkija oskaks sihtkeelt emakeelena, muidu võib palju kaduma minna. Grammatiliselt võib ju kõik suurepärane olla, aga mõtte säilitamisel ja lugeja mõistmisel on ka väga suur osa.
Rohkem Adami loometööst saad lugeda YU suvenumbrist, mis on saadaval suuremates jaekauplustes või telli siit.
Fotod: Kadri Palta
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
by YU Magazine | aug. 11, 2016 | Ilu & Mood
Sel sügisel tähistab Tallinn Fashion Week kümnendat juubelit.
19.−22. oktoobril aset leidev üritus toob Kultuurikatla Black Box saali nimekad disainerid, oma kollektsioone esitlevad Kriss Soonik, Piret Ilves, Iris Janvier, Kokomo Collection, Kirill Safonov ning mitmed teised tuntud disainerid ja moebrändid. Lisaks tähistab moenädala raames oma 25 aasta juubelit kodumaine rõivabränd Baltman ning suurejoonelisel Kuldnõela gaalal antakse üle Eesti tähtsaim moeauhind.
2016. aastal leiab Tallinn Fashion Week esmakordselt aset kaks korda aastas. Menukale kevadisele moenädalale järgneb sel sügisel, 19.−22. oktoobril Tallinn Fashion Weeki kümnes kodumaist moodi tutvustav nädal. Neli päeva kestva ürituse raames saab näha hulgaliselt moeetendusi, Baltmani 25 aasta juubeli-showd ning Eesti mainekaima moeauhinna Kuldnõela galat.
Oma värskeimaid kollektsioone esitlevad sügisese Tallinn Fashion Weeki raames Gita Siimpoeg, Raili Nõlvak, Kokomo Collection, Anu Hint, Katre Arula, Iris Janvier, Piret Ilves, Diana Arno, Marimo Fashion, Mammu Couture, Liivia Leškin, Vilve Unt, Kirill Safonov, Year by Raivo Holm, Kriss Soonik ja Baltman.
Sügisese moenädala avapäeval antakse üle ka Eesti olulisim moeauhind Kuldnõel. Suurejoonelisel galal astuvad üles Hõbenõela nominendid Roberta Einer, Kätlin Kikkas kaubamärgiga KÄT ja Margit Peura kaubamärgiga Whitetail ning Kuldnõela nominendid Kristel Kuslapuu, Lilli Jahilo ja Thea Pilvet kaubamärgiga Althea.
Tallinn Fashion Weeki kümnenda sünnipäeva sisse mahub aga teinegi juubel. Nimelt tähistab oma 25 aasta juubelit kodumaine rõivabränd Baltman, mille juubeli-showd saab näha sügisese moenädala viimasel päeval.
Moenädala koduks on sel aastal Eesti kaasaegseim kultuurisündmuste toimumispaik Kultuurikatel. Sarnaselt kevadisele üritusele leiab ka sügisene moenädal aset Kutluurikatla Black Box saalis, mille valmimine on oluliseks märgiks nii Eesti kultuurielus kui ka TFW arengukavas. Nimelt on tegemist esimese multifunktsionaalse toimumiskohaga Tallinnas, mille asukoht ja suurus on sobilikud nii osalejatele kui ka moepublikule. Lisaks TFW põhiprogrammile saab sel sügisel Kultuurikatla Katelde saalis uurida ERKI Moeshow parimaid kollektsioone – noori disainereid tutvustav näitus sünnib koostöös EKA moeosakonnaga.
Sügisese Tallinn Fashion Weeki peasponsor on Absolut ning moenädala ametlikuks soengupartneriks on Kevin.Murphy. TFW toimumist toetavad ka Samsung, J.P. Chenet, Oriflame, Goldtime, ABC King, Tallink Hotels ja RGB. Kuldnõela ja Hõbenõela auhinnad annab üle Estonia Resort Hotel & Spa.
TFW programm
Kolmapäev, 19.10
18.00 Gita Siimpoeg, Tallinna Ettevõtlusinkubaatorid: Raili Nõlvak, Kokomo Collection
20.00 Samsung esitleb: Kuldnõel
Neljapäev, 20.10
18.00 Anu Hint, Katre Arula
19.30 Iris Janvier
21.00 Piret Ilves, Diana Arno
Reede, 21.10
18.00 Marimo Fashion, Mammu Couture
19.30 Liivia Leškin, Vilve Unt
21.00 Kirill Safonov, Year by Raivo Holm
Laupäev 22.10
18.00 Kriss Soonik
20.00 Baltman: Born Fearless
Lisainfo leiad siit.
by YU Magazine | aug. 9, 2016 | Ilu & Mood
Liisa Kruusmägi ja Janno Pikkat on kaks andekat noort, kelle mõtted ja ideed huvitavatest situatsioonidest on jõudnud paberile, siis trükki ja paljude eestlaste selga.
Nimelt on tegu tabavaid, naljakaid ja kohati iroonilisi sõnumeid trükkiva T-särgi brändiga – AW stuff. Kuidas nende looming sünnib ja millega nad täpsemalt tegelevad uurisimegi lähemalt Jannolt, AW stuffi tekstide autorilt.
Millal ja kuidas tekkis mõte hakata selliseid nalja/irooniaga pakatavaid tekste-pilte tegema?
Oli üks rahulik kevadõhtu, istusin tugitoolis ja rüüpasin õlut kui järsku märkmikuga vastu pead sain. Kui sellest Liisale rääkisin, olid tal pliiatsid juba teritatud.
Kuidas jõudsite oma brändi teostuseni? Kui noor või vana see juba on?
Esimesed särgid aitasid trükkida Hooandjad (ühisrahastusplatvorm – toim) – aitäh neile! AW on alles viiekuune beebi.
Miks selline nimi – AW stuff? Mida see sümboliseerib?
Aw, mis küsimus! Nime pikema tähendusena on pakutud ka Autumn-Winter ja Aesthetics War (eesti k sügis-talv ja esteetika sõda).
Kuidas teie brändil täna läheb?
Kirjutame, joonistame, trükime. Tuju on hea!
Teil on vahel üsna „teravad“ laused koos illustratsiooniga särgile trükitud. Kas keegi tänaval v mujal on ka midagi (kriitilist) ütlema tulnud?
Õnneks me ei ole veel nii kuulsad, et tänaval ära tuntakse ning inimesed on enamasti meelitatud, kui neid tähele pannakse, aga üks juhtum siiski meenub. Trollifännid olid maruvihased, et me nende kujutamiseks luba ei küsinud ja ähvardasid kohtusse kaevata, kuid veel pole väikest peeglitehast õhku lastud.
Trükitud tekste olete üldiselt kuskilt juhuslikult kuulnud. Kas keegi on ka mõne lause, ütlemise ära tundnud?
Paljude tekstide puhul tunneb ennast ära mitu inimest korraga, aga siis nad saavad kokku ja lähevad poe taha vaidlema. Marko Mägi ütles õlle pildi peale: „Väga hea! Aitäh”. Lisaks juba mainitud trollifännid, kes meile pika vihakirja saatsid, seega kogeme erinevat vastuvõttu.
Kas te trükite särke, kotte ka ise või teete kellegagi koostööd?
Särgid ja kotid trükib meile hea sõber Marko Nautras. Kasutame siiditrükki ja särgid on 100% puuvillast.
Teie särgibrändi võib pigem käsitööks pidada, kuna ühte disaini te üle 20 tüki ei trüki ega müü. Miks nii?
Trükime vähe, sest meile ei meeldi kui läheme näiteks peole ja seal on sama kleidi või särgiga inimene. Tahame, et särgi kandja saaks olla lahe. Teine mõte on see, et särk on meedium, mis edastab sõnumit ja öelda on alati rohkem kui inimesed eales ära suudaks kanda. Lisaks on siiditrükk juba oma olemuselt käsitöö.
Kuidas need kirkamad mõtteterad välja nokite? Kas panete tänaval kuuldu, nähtu kohe kirja või kuidas need paberile ja hiljem trükki jõuavad?
Suuri pärleid ei saa muidugi minna lasta, aga enamik väljundist on enda looming võimalikest olukordadest. Mängime stereotüüpide, vastandite, sõnade ja põlvkondadega. Mõnikord sünnib ka tekst ainult kahest või kolmest sõnast, vahel isegi ühest. Sõnum on lisaks tekstile ka pildis, mis on kohati just olulisem.
Kust inspiratsiooni ammutate?
Inspiratsioon tabab, kui seda kõige vähem ootame. Täpikesed tuleb ühendada joontega.
Mis on teie kõige populaarsem toode?
Kõige popimaks on seni osutunud suudlemise teemaline särk. Kõik eksemplarid on läinud ja juurde enam ei tee.
Mis on brändi edasisteks plaanideks?
9. septembril teeme kohapõhist AW stuffi Tartus Stencibility tänavakunstifestivalil.
Vaata ka nende kodulehele ja Facebooki.
Küsis Andra Stražev
andra@yu.ee
Fotod: erakogu, AW stuff
by YU Magazine | aug. 4, 2016 | Kultuur
Hardi Volmer on isik, kelle tegemised filmikunsti- või muusikamaailmas ei jäta kedagi külmaks. ENSV kultuuriministeeriumi abiga nime saanud ja tänavu 30. tegevusaastat tähistava bändi Singer Vingeri ninamees räägib loometöö võludest ja valudest.
Paljud ilmselt enam ei mäleta, et olite sarja „Pehmed ja karvased” taga. Kust tekkis mõte sellises humoorikas ja ühiskonnakriitilises sarjas kaasa teha? Kuidas see protsess meeldis?
Idee tuli kuskil peol jutu käigus, vanalt telehailt-produtsendilt Raivo Suvistelt. Ta oli näinud sarnast, tol hetkel päris võimsalt vene televisioonis väldanud sarja, mis oli tollal ülipopulaarne. Raivol oli algul mõte 3D animatsiooni teha, nagu soomlastelgi. See aga eeldas, et tuba oleks täis arvutitehnikat, kuid Eesti tingimustes isegi mõte sellest oli nonsenss.
Siis aga jõudsime ideeni teha n-ö nukuteatrit ja kasutada vahtkummist nukupäid. Selgus, et see ongi mõistlikkuse piires ja eelarvet arvestades mõeldav. Õige materjali leidmisel tekkis aga raskusi. Täiusliku kummipeani jõudsime aastatega. Uurimise käigus selgus, et vahtkummi valmistamine on ülikeeruline keemiline protsess. Leidsime lõpuks üles proua, kes kunagi keemikuna Teguris töötas ja esmalt nukke valmistada aitas. Asi hakkas aga ilmet võtma, kui Nukufilm tegemise üle võttis. Siis selgus, et Austriast andis tellida vastavaid pulbersegusid, mida sai kergesti kokku segada ja seega oli neid võrratult lihtsam teha. Viimased nukud muutusidki hästi mõnusaks ja plastiliseks.
Kui kaua kulus ühe stseeni tegemiseks aega?
Kõiki näitlejaid on keset päeva raske kokku saada, mistõttu toimus filmimine tavaliselt reede varahommikuti. Esialgu, kui see analoogvideona üles võeti, toimus monteerimine ETVs järgmine päev. Digi peale üleminekul oli asi veidi lihtsam aga tüütum, sest siis monteerisime samal päeval. Varajane aeg oli üsna segav faktor, kuna aju alles magas, aga seda teha võimaldas asjaolu, et näitlejal oli laua all tekst ees, sest tavaliselt ei olnud meil aega, et stseen enne koos läbi lugeda. Kui miskit nässu läks, siis tuli ümber teha. Enamasti tehti lihtsalt sama episood uuesti.
Teid võib kohati pidada hunt Kriimsilmaks, kellel seitse ametit. Kuidas mitme erineva asjaga tegeleda jõuate?
Hetkel ma tegelen suuresti ainult filmide ettevalmistamisega. Olen hetkel nagu projektikirjutaja. Samas sõltub kõik perioodist, bänd on jätkuvalt koguaeg, esinemised ja muu sinna juurde kuuluv ikka toimib. Olen nii-öelda vabatalupoeg kultuuripõllul ehk ei käi kuskil tööl. Selline kattuv aeg kestis kuskil 11 aastat, kui hooajati igal reedel „Pehmeid ja Karvaseid” tegime, siis olin samal ajal poole kohaga õppejõud ning töötasin veel filmi kallal ja kuskilt sealt vahelt sai ka teatrit tehtud. See oli tegelikult päris ränk aeg.
Kuidas õppejõu amet tagantjärele tundub?
Õppejõutöö oli mõneti kurnav, tekib vastutus ja hirm, et kas olen ikka piisavalt tasemel, kuna minu kaudu said ju paljud noored sellest erialast esmased teadmised. Teisalt oli see äärmiselt ergastav, õpetamine ja noortega tegelemine hoiab ju vananemise eest. See oli viljakas aeg, sai nii-öelda ideid varastada ja genereerida. Seega võib õpetamist pidada tõeliseks sünergiliseks loominguliseks ajutegevuseks.
Filmimaailmas olete töötanud nii lavastaja, lavakujundaja kui filmikunstnikuna. Milline neist enim sümpatiseerib? Milline on olnud keerukaim?
Mulle meeldib ise filmi teha. Lavastuskunstnikuna olen nagu rohkem turuletil, pean koguaeg ootama kuni lavastaja vilistab ja kutsub. Samas võib ühel hetkel tekkida olukord, kus keegi minusugust enam ei kutsugi. Selles suhtes meeldib mulle rohkem omi lugusid jutustada.
Kas on parem välja mõelda süzeed või seda n-ö realiseerida olustikku kujundades ja visualiseerides?
Oleneb filmist. Tihti sõltub see jällegi rahast. Samas aga teatud oskusi raha eest osta ei saa. Suuresti sõltub see ka sellest, mis lood peas liiguvad ja kuidas neid fabuleerida ja kirja panna. Ideed ei tule lihtsalt, maksa palju tahad. Nende teostamine on jälle näruselt rahas kinni, sellest sõltub kahjuks väga paljude toredate lugude saatus.
Kuidas bändi 30. juubeli tähistamine läheb?
Kuulutasime jah tänavu juubeliaasta välja, märtsikuu kontsert Rock Cafes oli selle hakatus. Neid kontserte tuleb veel. Ametlik kuupäev on meil ikkagi septembris, kuna siis toimus nimevahetus. Seega on sünnipäev tegelikult ees ja suvi on nagunii juba esinemisi täis. Praegu keskendume Õllesummeri suurele kontserdile, mis tuleb koos selliste külalistega nagu Genka, Riho Sibul, Liisi Koikson, Airi Allvee, Kaire Vilgats, Hele Kõre ja mõningaid noori talente, keda veel ei teagi. Ilmselt tuleb septembris ka nn juubelikontserte.
Kas vahepeal pole bändiga tekkinud tunnet, et on juba tehtud küll, enam ei viitsi?
Ei ole, selles mõttes on see natuke nagu tervisesport. Mul küll aktiivselt spordiga pole aega olnud tegeleda ja pole ka harjumust, aga bänd annab sellise sundsportimise võimaluse – keksida ja karjuda. See on tegelikult päris energeetiline laks mis võtab täiesti läbi.
Pealegi kui meie kontserdil on palju rahvast ning nad on nähtavalt rõõmsad, hüppavad ja kargavad ja laulavad kaasa, siis see on ka psüühiliselt laadiv ja meeldiv. Kui igal õhtul seda tegema peaks, siis oleks vist surnud!
Mida võiks praeguste noorte tegijate plussideks pidada? Ehk olete isegi midagi neilt juurde õppinud?
Vana koer enam midagi ei õpi, kuigi mulle endale tundub, et ma visalt siiamaani lauljana arenen, nt ka selle järgi, et tunnen end laval hästi, hääl on korras ja olen bändiga üks ning kõik toimib. See on tohutu rõõm ja võimas tunne. Samas pean tunnistama, et raadiost ennast kuulata on üsna valus ja ma ei tee seda.
Noorte seas on muidu erakordselt palju proffe, nagu öeldud. Neil on võimalusi ennast proovile panna. Lisaks pole neil vaja suurt investeeringut, et korralik pill hankida, vene ajal oli see mõeldamatu. Samas peab olema ka tahet. Ilmselt nendest rõõmsatest momentidest tingituna ongi meil hästi palju andekaid ja vingeid muusikuid.
Kust tekkis idee loole „Ma pean sambat tantsida saama” uus video teha? Kuidas selle tegemine läks? Mis mulje Brasiilia jättis ja mis te seal veel tegite?
See mõte oli vana. Tegime selle algse video 1987. aastal, siis sai kohe mõeldud, et mis oleks kui saaks seda Brasiilias teha. Tollal oli aga sellest isegi unistada naiivne. Oleme seda remake’i (taasloodud teos – toim) ideed heitanud ikka, aga lõpuks otsustasime juubeli puhul ära teha. Kaht videopilti eraldab 29 aastat ajas ja 11 000 km ruumis. Mõnes mõttes oli see iseendale tehtud sünnipäevakingitus ja rohkem nagu puhkus. Kokku olime seal viis päeva. Kohapeal oli ka üks tuttav, kes meid erinevatesse kohtadesse sõidutas. Mõnes mõttes oli õnnetu see, et kuigi ilmaga üldiselt vedas oli ajastus eriti halb. Pidime minema sambakooli, kus meie kohalikul giidil tuttav õpetaja oli, aga neil oli just sel ajal talvepuhkus. Seega pidime juhusliku seltskonnaga video tegema. Muidu oli Brasiilias hästi vahva. Rios olime vähe, ainult kaks ööpäeva, põhiaja viibisime Ubatuba kuurortis. Põhiasjad sai nähtud, aga palju jäi veel nägemata.
Lähemalt Hardi Volmeri tegemiste kohta saad lugeda YU suvenumbrist. Ajakirja saab osta suurematest jaekauplustest või tellida SIIT.
Toimetaja: Andra Stražev
andra@yu.ee
Fotod: erakogu
by YU Magazine | aug. 2, 2016 | Ilu & Mood
Põhjanaabrite äsja lõppenud moenädala raames avatud disainerite pop-up poes osales ka kodumaine moebränd Diana Arno.
Helsinki Suomenlinna saare kindluse endises hobuveskis Myllysalis olid end kolmeks päevaks sisse seadnud mitmed moedisainerid nii Soomest kui ka välisriikidest. Diana Arno viis Soome oma suvekollektsiooni, kuid eelolevat hooaega arvestades oli külastajatel võimalik näha ja osta ka esimesi sügis/talv hooaja tooteid – kleite ja mantleid.
„Oleme pidevalt otsimas uusi võimalusi, et oma disain viia ka välisriikide tarbijateni,” räägib brändi disainer Diana Arno. „Meil on väga hea meel, et saame seda teha lähimaades nagu Soome või Baltikum. Kuigi Helsinki moenädal on alles elu sisse saamas, on seda suurem rõõm, et selle vastu tunnevad huvi juba mitmed välismaised ajakirjad ja sisseostjad.”
Diana Arno kollektsiooniga saab tutvuda esinduspoes Tallinna Vanalinnas, aadressil Väike-Karja 1.
Diana Arno kaubamärk on mõeldud julgele ja hea stiilitundega naisele, kes peab rõivaste juures oluliseks kvaliteetset õmblustööd, huvitavaid lõikeid ning hindab naturaalseid materjale.
Fotod: Dmitry Knut
