by Helena Karu | sept. 3, 2018 | Avalehele, Elustiil, Helena Karu, Kultuur, Muusika, Z generatsioon
Teismeliste ja noorte täiskasvanute seas on hetkel populaarne Korea popmuusika, lühendatult K-pop. K-pop artistid panevad suurt rõhku audiovisuaalsusele, olulisel kohal on isikupärane riietus ning pilkupüüdvad muusikavideod. K-popi tuntuimaks looks võib pidada artisti Psy lugu “Gangnam Style”.
K-pop koosneb pop-, tantsu-, hiphop-, rokk-, R&B ja elektroonilisest muusikast ning on pärit Lõuna-Koreast. K-popi populaarseimaks bändiks võib pidada 7-liikmelist poistebändi BTS, kelle liikmed valis ajakiri Time 2017. aastal 25 kõige mõjukama inimese hulka. 1
Bänd BTS, tuntud ka kui Bangtan Boys, Bulletproof Boy Scouts või Beyond The Scene.2 Foto autor Rich Fury
K-pop hakkas välja kujunema hilistes 1980ndates, aga tänapäevasem K-pop sai alguse 90ndate teises pooles, kui 1996. aastal hakkas tegutsema poistebänd H.O.T.. Kuigi tänapäevane K-pop ei olnud oma algusaastatel menukas, toimus 2003. aastal läbimurre, kui K-pop’i artistid TVXQ ja BoA vallutasid Jaapani muusikaturu. Sellest ajast peale on võrsunud palju uusi K-popi artiste, kes on palju tuntust kogunud. 3
K-popi kuningannaks tituleeritud artist BoA. Foto allikas @boakwon
K-popi populaarsuse kasv on suurendanud ka üldist huvi Korea ja Aasia moe, stiili ning kultuuri vastu. Korea popmuusika on populaarne kogu Aasias ja levib ka väljaspool Aasiat kiiresti.4
Kuigi K-pop tundub säravate kostüümide ja pealtnäha igavesti nooruslike artistide poolest põnev, siis pahatihti peitub glamuuri taga karm reaalsus. Surve enda välimust ilukirurgia abil muuta on suur. The Atlantic väidab, et üks Korea naine viiest on läbinud iluoperatsiooni või mitu, samas kui USA-s on see näitaja üks kahekümnest.5 Eelkõige Korea popmuusika naissoost artistide seas on au sees välja näha europiidse rassi esindaja moodi, säilitades samas asiaatide tunnused. Hinnatud on väike näokuju, suured silmad, väiksed ninad, defineeritud lõuajoon, terava otsaga lõug ja laiad põsed — ühesõnaga anime tegelastele omased tunnused. Seetõttu on üpris levinud näiteks valus protseduur, kus ümar nägu muudetakse kitsamaks, lihvides lõualuu V-kujuliseks. Väga levinud on ka silmalaugude korrigeerimine. Kuna surve omada teatud tüüpi näojooni on meeletu, näevad paljud K-popi artistid sarnased välja. Pole ebatavaline, kui mänedžer ütleb lauljale, et iluoperatsiooni(de) läbimine on vajalik, et muusikatööstuse jaoks piisavalt ilus olla, ja artist operatsiooni(d) ka läbib. 6 Näiteid artistide muutustest võib näha siit.
Kurb, et kindlat tüüpi välimus on K-popis nii suure au sees, et ei väärtustata isikupära ja seda, mis loodus on andnud.
Foto allikas kpop-map.com
Vähem teatakse orjalepingutest, mis tihti K-popiga kaasas käivad. Orjaleping tähendab ebaausat ja pikaajalist lepingut, mille sõlmivad K-popi artistiks pürgija ja tema agentuur. Lauljakarjääri ihalejad sõlmivad lepingu tihti 12- või 13-aasta vanusena ja sellest hetkest saab alguse treening, mis võib aega võtta kuni 10 aastat, et artist saaks laval oma debüüdi teha. Enamiku lepingute järgi peavad d agentuurile tagasi maksma oma elamiskulud, laulu- ja tantsuõpingutele ning muudele väljaminekutele kulunud summad. Selle asjaolu tõttu on tavaline, et lauljad teenivad oma muusikukarjääriga äärmiselt vähe. K-popi iidolid ja artistiks pürgijad magavad tihtipeale kasinate tingimustega magalates ja nende toitumisharjumusi, käitumist ning romantilisi suhteid kontrollitakse. Kolm poistebändi TVXQ liiget kaebasid 2008. aastal oma agentuuri SM Entertainmenti kohtusse, öeldes, et 13-aasta pikkune leping oli liiga pikk ja piirav egaandnud neile peaaegu midagi kasumist, mille edukas karjäär ometigi tõi. Järgneval aastal kehtestas Korea ausa kaubanduse komisjon (KFTC) reegli, mille järgi võivad lepingud olla kuni 7 aasta pikkused. 2017. aastal muudeti reegleid uuesti, mille käigus vähendati trahve, mida maksavad noored siis, kui nad peaksid liiga vara oma lepingu üles ütlema, samuti muudeti firmade jaoks keerulisemaks pealesurumine, et lauljad oma lepinguid järjepidevalt uuendaks. 7
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi muusikatööstus ja sellega kaasnev jätab tihti väga glamuurse, paeluva ja särava mulje, on võimalik, et välise hiilguse taga võib peituda kole ning isegi ränk reaalsus. Seepärast on oluline säilitada realistlikku ja kriitilist meelt.
Kasutatud allikad:
1 https://et.wikipedia.org/wiki/K-pop
2 https://et.wikipedia.org/wiki/BTS
3 https://en.wikipedia.org/wiki/K-pop
4 https://buduaar.tv3.ee/Article/article/k-pop-tuleviku-popmuusika-1
5 https://www.theatlantic.com/health/archive/2013/05/the-k-pop-plastic-surgery-obsession/276215/
6 https://www.grunge.com/92002/disturbing-truth-behind-k-pop-music/
7 https://en.wikipedia.org/wiki/Slave_Contract
Autor Helena Karu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | sept. 2, 2018 | Avalehele, Elustiil, Film, Foto, Kultuur, Kunst, Muusika, Persoon
Neljanda Improfilmimaleva osalised kogunesid lühifilmide loomiseks Illuka mõisakooli Ida-Virumaal. Uhkest mõisakompleksist said malevlased augusti viimaseks nädalavahetuseks enda kasutusse seminarimaja, mis nimetati kohe ümber staabiks. Just sellest ruumist sai koht, kus ideed algasid ja samas ühiselt ülesvõetud filmide vaatamisega ka lõppesid.
Tänu Tarvo Metspalule ja SPARK Makerlabile täitus staap väga rikkaliku filmitehnikaga. Malevlased said kätt proovida gimbal’iga, drooniga, kraanaga ja helitehnikaga. Vaja oli vaid ideid ja inimesi, kes neid teostaksid. Juba reede õhtul moodustati tiimid, jaotati rollid ning töö hakkas pihta. Igaüks sai valida kõige enam meeldinud idee ja haakuda sobiva meeskonnaga. Kes hakkas kunstverd valmistama, kes asus lokatsioone ette valmistama — järsku olid kõikide osaliste käed tööd täis.
Kuigi esialgu tundus, et filmiideid on vähevõitu, tõestas maleva lõpupäev, et ideed sünnivadki kohapeal ning Improfilmi Malev IV sai lõpetatud rekordarvu lühifilmidega. Kokku sündis malevas neliteist lühifilmi, vaata neid siit.
Lisaks seminarimajale ja koolihoonele kuulub Illuka koolikompleksi ka mõisahoone, mis on nii inspireeriv, et juba esimesel ringkäigul, mil Ene Raudar mõisamaja tutvustas, hakkasid lühifilmi ideed sündima. Muidugi ei saanud mõisahoone suurustlevast hõngus kummituste teemat kasutamata jätta. Nii sündis maleva parimaks režissööriks tunnustatud Kerstin Tälli lühifilm “Vaimutus”.
Mõisakompleksi hoonete valik on niivõrd rikkalik, et eraldi toa — suure ja ümmarguse aknaga — sai endale terve autotäie tehnikat kaasa pakkinud Jaanus Karlson, kes lõi heli ja filmimuusika suuremale osale lühifilmidest, mis malevas valmisid.
Koolimajas sai igaüks endale mõned ruudud põrandapinda, kuhu oma madrats maha visata. Kõige rohkem said vist puhata madratsid ise, sest nii mõnelgi malevlasel kujunes teise päeva õhtu nii pikaks, et madratsi peal sai pikutatud vaid mõni tund.
Ka maleva viimane hommik ei andnud armu. Pärast varast hommikusööki alustasid nii mõnedki meeskonnad oma ideed nullist. Imekombel kogunesid aga kõik malevlased õigeks ajaks staapi, et lühifilmid üle anda. Vaatamata magamatusele oli õhus tunda ärevust ning iga järgmise lühifilmi esitlusega emotsioonid saalis kerkisid.
Sel aastal jagati tänu sponsoritele välja ka Oskarid. Parimaks meesnäitlejaks valiti Tarvo Metspalu, kes sai tänutäheks Võhandu Maratonil 2019 osalemise võimaluse. Parimaks naisnäitlejaks osutus esmakordselt malevat külastanud Susan Kolde, kellel õnnestus tänu meeskonnale visualiseerida enda erakordselt sügavamõtteline ja hingepuudutav luuletus, mida saab vaadata siit. Susan sai auhinnaks vabad pääsmed kiikingule.
Parimaks operaatoriks tunnustati Joel Laanemäe. Parima montaaži eest sai pärjatud Hans Hubert Sams, kelle käe all valmis näiteks lühifilm “Ülitundlik”.
Parima filmi ning parima stsenaariumi tiitel läks kõige enam malevlaste hääli kogunud filmile “Hingepeegel”. Seda ehk seetõttu, et lühifilmis “näidelnud” osatäitjatel polnud aimugi, et nad seesugusesse filmi satuvad — filmis üles astunud inimesed arvasid süütult, et nendega tehakse intervjuu, mis eelmises malevas tegemata jäi. Selle võrra suurem oli kõigi osalejate üllatus, kui nad avastasid, et “Hingepeegli” stsenaariumi järgi olid nad Illuka psühhoneuroloogiahaiglasse ravile paigutatud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et malevas tehtu ja nähtu on emotsioon, mis jääb kestma — ka filmilindile.
Improfilmi malev IV raames sündinud lühifilme vaata siit (link).
Mis on improfilmi malev?
Improfilmi malev on kolmepäevane filmientusiastide kogunemine, kus tullakse kohapeal välja lühifilmide ideedega, mis veel samal nädalavahetusel saavad üles võetud ning lühifilmiks kokku pandud. Malev on ideaalne võimalus järgi katsetada rolle (nii kaamera ees kui ka taga), mida seni pole olnud võimalust proovida või on lihtsalt julgusest vajaka jäänud. Improfilmi malevas selliseid hirme tundma ei pea! Lisaks, ei pea muretsema seniste oskuste pärast, kuna me saame kõik teadmisi kohapeal jagades targemaks. Samuti ei pea muretsema tehnika puudumise pärast, kuna meil on võimalik kasutada kõiksugu põnevaid filmimisvidinaid.
by Merit Mäekalle | aug. 28, 2018 | Avalehele, Elustiil, Sport
Kas leiad end tihti internetiavarustes scroll’imas ja rämpstoitu söömas, ihates ise peenikest pihta? Üldse ei viitsi ennast liigutada, treenida, motivatsiooni pole? Aeg on muutuseks! Mida teha? Loe, annan sulle mõned nipid, mis mind on aidanud.
1. Leia oma iidolid!
Mulle on eeskujuks inimesed, kes tegelevad spordiga ning motiveerivad tsitaadid ja mõtteterad. Viimaseid leian enamasti Pinterestist ning vaatan neid aeg-ajalt, kui mind on tabanud motivatsioonipuudus. Need tuletavad mulle meeldeeesmärke, mille poole püüdlen. Sportlasi meeldib mulle aga jälgida Instagramis, kuhu nad postitatavad pilte ja videoid oma treeningutest, millest võtan tihti eeskuju.
2. Ära otsi vabandusi!
“Ilm on halb”, “jõusaal on liiga kallis”, “ aga ma eile tegin trenni”, “ma ei viitsi”, “ma ei jõua joosta” … Kindlasti oled sinagi mõne vabanduse leidnud, miks treenimisest kõrvale viilida, kuid pea meeles, et …
- … halba ilma pole olemas, on halb riietus!
- … sa ei pea jõusaalis ja hantlitega treenima, võid seda vabalt ka kodus teha, täiesti tasuta! Kui soovid siiski raskusi kasutada, saad hantlite asemel appi võtta näiteks raamatud, veepudelid vmt.
- … kui treenisid eile, siis täna on uus päev, uus trenn. (Muidugi peab keha vahel ka puhata saama.)
- … keegi ei ole öelnud, et trenn ainult jooksmine on. Kui joosta ei jõua, siis on ju muidki alternatiive liikumiseks: kõndimine, rulluisutamine, ratta- või rulasõit … Alati on võimalus liituda kohalike huvitegevustega (kergejõustik, tantsimine, tennis jm).
Foto autor Svesla Tasla
3. Sea endale eesmärgid!
Need ei pea olema hiiglaslikud, vaid realistlikud!
Mõned näited:
- Nädalas liigun kokku vähemalt 30 km. Kui iga päev liikuda vähemalt 4,5 km, ongi juba tehtud! Lihtne? Aga proovi järele! 😉
- Käin nädalas vähemalt 3 korda jõusaalis. Kui jõusaal sobib sulle, siis lase tulla!
- Bussi või auto asemel käin jala või sõidan rattaga.
- Liigutan aktiivselt natukene iga päev.
4. Tervis on kõige tähtsam!
Pole midagi paremat, kui oma tervisele head teha, ning seda saad sa just liikudes teha. Hoolitse oma keha eest. Just seepärast peaksidki tossud jalga libistama ja õue sportima minema või mati maha laotama. Kunagi pole liiga hilja. Ja usu mind: kui oled jalutuskäigu,jooksuringi või rattatiiru lõpetanud, tunned end pärast väga-väga hästi!
PS! Inimesed (eelkõige noored) peaksid liikuma päevas vähemalt 60 minutit viisil, et see pakuks kehale mõõdukat kuni tugevat koormust. (Allikas: novaator.err.ee)
Autor Merit Mäekalle
Toimetaja Kadri Toomsalu
by | aug. 27, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Kunst
Kuradi Saar on uus muusikaline eriprojekt, mille liikmed jäägu esialgu saladuseks. Kuid seda saladuseloori on Saarlased otsustanud kergitada päev-päevalt, ning esimese sammuna on nad kõigile kuulamiseks välja andnud värske loo peagi ilmuvalt täispikalt albumilt.
Kuradi Saare esimene singel “Vapustav Maailm” on kohal ja kuulatav nii Youtube’s kui ka Spotifys. Lugu, mille on juba enda jaoks avastanud Piret Järvis-Milder, Vaiko Eplik, Kristel Aaslaid, Valter Soosalu, Jaak Sooäär, Marten Kuningas ja Heidy Purga, järeldades vastleitud helidest nii mõndagi:
Piret-Järvis Milder: “Kuradi Saar on mu uus Eesti lemmikbänd! See kindlasti solvab paljusid teisi, aga ma nimetaks neid eestikeelse rocki päästjateks. Nii ehe, nii sensuaalne, nii sügav, nii jõuline!”
Vaiko Eplik: “Tuus lugu.”
Kristel Aaslaid: “Väga mõnus, kõik lemmikosad rokkmuusikast on siin kokku saanud ja eesti keeles ka. Ma tahan juba laivis kuulata ja kaasa möllata.”
Valter Soosalu: “Eesti rock, nii nagu see käima peab. Tegelikult maailma soundid, aga emakeeles. Ilus.”
Jaak Sooäär: “Uljalt undavad kitarrid, reipad kandilised rütmid ja julge produktsioon – väga lahe!”
Marten Kuningas: ”Kuradi Saare kohal kuulen kaikuvat värskendavat psühhedeeliat, keskmes on aga suur armastus elektrikitarri vastu. See on saar, mida meeleldi külastan.”
Heidy Purga: “Väga magnet. Kui see hääl kujustub kehas, laval, siis on ainult tuld anda!”
Enda huvist Kuradi Saare vastu saab teada anda, postitades sotsiaalmeedias hashtagiga #misonkuradisaar, ja uurides Instagrami ning Facebooki profiililt @kuradisaar vihjeid. Just seal saabuvad õigel hetkel vastused.
Kuula:
Kuradi Saar “Vapustav Maailm”
Spotifys: https://spoti.fi/2MOB1QP
Youtube’s: https://youtu.be/lve83MT34q4
Jälgi:
@kuradisaar Instagramis
@kuradisaar Facebookis
by | aug. 23, 2018 | Avalehele, Elustiil, Ettevõtlus, Persoon
Kohtusime Raunoga Arvamusfestivalil, kus ta osales YU Talent Media korraldatud arutelus “Otsi lolli, kes ei kardaks kolli, kui on kollil krüptomaitse suus.” Arutlesime teemal, milline saab olema tuleviku raha. Peale arutelu kutsusime Rauno YU välistuudiosse, et teha temaga videointervjuu ja kutsumuse leidmise teemal. Loe ja kuula! Inspiratsioonilaks garanteeritud!
Räägi palun pisut, kes sa oled ja kust sa tuled.
Olen sündinud ja kasvanud Kristiines, see oli vaikne Tallinna piirkond, kus sai tänavatel mängitud ja onne ehitatud. Turvaline ja hea lapsepõlv. Võib öelda, et mul on täiesti tavaline taust: lõpetasin keskkooli, peale seda läksin ülikooli. Ülikoolis tahtsin lihtsalt, et saaks asja tehtud, aga minu jaoks huvitav ja väga vajalik kogemus oli kaitsevägi. Leidsin selles tohutult palju. Võib-olla oli asi seltskonnas, minu meelestatuses või ülemates.
Peale kaitseväge sain aru, kes ma olen. Tekkis n-ö valgustatus ja , et minul endal on võim otsuseid teha ning oma elu muuta. Ma ei saa kedagi teist süüdistada, kui asjad ei lähe nii, nagu soovin. Peale seda tekkis murdemoment, hakkasin enda elu mõtet väga erinevaid teid pidi lahti harutama. Nüüdseks olen leidnud enda visiooni elust, samas meeldib vaadata teiste elusid ja ka läbi selle jätkuvalt enda elu mõtestada. Valemid ei ole universaalsed, kõik on väga individuaalne.
Täna töötan ärimaailmas rahvusvahelise kaubandusega ja investeerimisega ning püüan mõtteis poliitikaga kaasas olla.
Mainisid, et said n-ö valgustatud kaitseväes — kuidas see täpsemalt juhtus?
Ma ei oska seda kirjeldada, kuidas see täpselt juhtus. Mõnel õhtul olin toimkonnas, kus pidi öö läbi üleval olema, ja sel ajal oli aega enda mõtteid ja plaane kirja panna. Kindlasti avaldasid mõju ka füüsiliselt rasked hetked. Seal tekkisid taipamise momendid, mida võib ka tavaelus raskel perioodil ette tulla. Näiteks depressiooni seljatades võib arusaamine, mida elult ootad, palju tugevamalt tabada.
Mis on suurimad takistused enda kutsumuse leidmisel?
Ühest küljest on minu meelest takistuseks see, et ollakse liiga pinnapealsed. See pole etteheide, vaid konks on ajastus, kus kõik käib väga kiiresti ja on üles ehitatud visuaali peale. Sul tekib ettekujutus, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ja see loob valesid signaale, nagu näiteks, et olen edukas siis, kui saan palju like’e või palju tähelepanu. Müra ja infot on nii palju, et läbi hammustada ja filtreerida, mis sinu jaoks oluline on ja mis sinu puhul töötab — see ongi keeruline. Samas siin tulevad mängu eeskujud. Igal inimesel, ka minul, on eeskujud, kes on ajapikku minus usalduse tekitanud. Samas ei pea nendega alati nõustuma, aga enda jaoks saab üldpildi kokku panna.
Kuidas leida iseennast, kui oled kriisis ega tea, mida elult soovid?
Mina olen avastanud, et tuleb lihtsalt proovida erinevaid asju. Olen palju ameteid proovinud: olnud koristaja, töötanud ehitusobjektil, müünud erinevaid asju ja teinud väga lihtsaid töid. Proovimata jättes ei saa sa kunagi teada, mis sulle sobib. Paratamatult tuleb käia läbi teatud kadalipp. See ei ole lihtne selles virvarris. Aga ma usun, et igal inimesel on olemas mingi seesmine aimdus. See on ehk mattunud väga pikalt mingisuguse kihi ja probleemide alla. Keeruline ongi need ajaga ladestunud kihid eemaldada. Arvan, et aitavad teadlikkus ja süvitsi mõtlemine. Olen praktiseerinud mediteerimist ja üritanud kujundada lugemisharjumust ning olen avastanud, et õige raamat ja õige materjal leiab ise sinu juurde tee. Haarad sellest kinni, kui oled mõtestanud õigesti, sest alateadlikult tunned, et see on sulle vajalik. Võib juhtuda, et loed ehk väga huvitavat raamatut, aga ajastus on sinu jaoks vale. Pead tunnetama, sest informatsiooniallikaid on väga palju.
Soovitan lugeda endise ilukirurgi raamatut “Psühhoküberneetika”, kus tema patsiendid tegid operatsiooni läbi, aga sisemiselt midagi ei muutunud. Mõttemaailm ja tunnetus oli nende jaoks ikka samasugune, nagu varem. Seepärast hakkas raamatu autor tegelema mõttemaailma mutumisega ja lähenes patsientidele hoopis teistmoodi, et muuta nende mõttemaailma ja tunnetust iseendast. Kõik on reaktsioonide küsimus — mismoodi reageerime iseendale ja ümbritsevale.
Mida soovitad inimesele, kes leiab endas kunstniku kutsumuse, mis võib aga tähendada, et majanduslikult on keeruline hakkama saada?
Kui väga inspireerivalt rääkida, siis meie materiaalne maailm ongi kujundatud meie sisemuse poolt ehk kõik ümbritsev on manifesteeritud meie sisemaailma poolt. Inimesel peab olema julgus midagi muuta, siis see võibki reaalselt juhtuda. Tänapäeval räägitakse, et kapitalism on paha, aga tegelikult kunst on ka äri. Mul on üks väga hea sõber Berliinis, kuulen temalt, mismoodi kunstimaailm toimib: seal on kõva reeglite rikkumine ja nime tegemine, et muutuksid autoriteediks ja su töö oleks hinnatud. See kõik on jällegi sinu enda sisemaailma produkt. Kui mängida seniste reeglite järgi, ei oleks meil mingit edasiminekut ning arengut. Ja tulebki võtta julgus tunnetada, et just kunst on sinu jaoks õige. Ja kui raha kohe ei kaasne, siis ikka uskuda endasse, et leiad õige meetodi, ja varem või hiljem hakkab see sulle ka sisse tooma.
Kuidas kasvatad enesekindlust?
Tuleb uued väljakutsed vastu võtta ja panna ennast olukordadesse, kus varem olnud pole. Näiteks osalesin täna Arvamusfestivalil: sain kutse ja võtsin hea meelega vastu! Teadsin, et see on väga hea mõte. Aga kui hakkasin eeltööd tegema, siis tekkis paanikamoment, et millesse ma end üldse mässisin. Minu tüdruksõber ütles mõned julgustavad laused ja sain aru, et ma ei peagi kõike teadma, see on minu esimene kord ning on täitsa loomulik, kui ka vigu teen. Ikka on nii, et kui inimene väljub mugavusstsoonist, tekib vastureakstioon, sest vanasse süsteemi jääda on ikka mugavam. Muutusi aga kahjuks nii ei tule. Eks lihtsam on öelda kui teha, aga iga inimene peab ise leidma viisi, kuidas mugavusstoonist väljapoole samme teha, sest kui hirmust pisut üle olla, siis julgus ja enesekindlus kasvavadki. See võib olla kasvõi väga tavaline asi: rääkida poes võõra inimesega või jutustada kassiirile mõni nali. Kõige lihtsam ja elementaarne asi. Ja kui midagi nihu läheb, siis rahusta ennast sellega, et keegi ei mäleta seda homme.
Intervjueerija Marika Juusu
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Kaisa Nele Hendla | aug. 21, 2018 | Avalehele, Elustiil, Foto, Kultuur, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Anete Toming on 25-aastane väga produktiivne ja rõõmsameelne fotograaf. Tema portfooliosse kuuluvad paljude Eesti pruutpaaride, beebide ja muidu toredate inimeste pildid.
Lisaks paarile nõuandele Anetelt ja tema sisukatele vastustele leiad altpoolt ka mõned tema tehtud pildid koos lugudega. Inspiratsiooni jagub kuhjaga!
Anete Toming. Foto autor Erki Toming
1. Kaua oled fotograafiaga tegelenud?
Alustasin pildistamisega mitu aastat tagasi, kuid siis klõpsisin enda jaoks pere digitaalkaameraga. Gümnaasiumis hakkasin tegelema riiete disainimise ja õmblemisega ning tööd oli vaja kõik üles pildistada. Umbes kuus aastat tagasi kinkis vanaisa mulle oma vana kaamera Canon 5D mark I ning sellega hakkasin aina rohkem inimesi pildistama. Minu esimene tellitud pildistamine oli Schnelli pargis ja kaamera ees oli üks armas paarike. See suvi on minu teine täis broneeritud pulmahooaeg, kolm aastat tagasi tegin samuti suvel mitu pulma, kuid viibisin pool suve Austraalias.
“Käisime peale nende tseremooniat Viru rabas pildistamas. Olime pildistamise lõpetanud ja suundusime juba tagasi peokoha poole, kui äkki nägin metsas seda valgust! See oli imeline!” Foto autor Anete Toming
2. Mille pildistamist kõige rohkem naudid?
Minu number üks lemmikasi pildistada on inimesed ja nende emotsioonid. Loodus on väga ilus, kuid mulle ei paku selle pildistamine nii palju huvi kui inimeste pildistamine. Oma lööklauseks olen sõnastanud “All about capturing emotions.” ja ma tahaks loota, et emotsioonide jäädvustuse saavadki inimesed, kes minu juures pildistamas käivad. Head emotsioonid fotodel, mille vaatamine aitab tulevikus läbi ka rasketest aegadest.
“Vanemad olid saanud just oma viienda tütre. Olin pildistamisele ühe konfetikahuri kaasa võtnud ja neljale vanemale tüdrukule meeldis sellega väga mängida. Pildi saamiseks aitas mind nende vahva isa, kes oma tütreid konfettidega üle kuldas.” Foto autor Anete Toming
3. Kuidas saab inimeste emotsioone esile kutsuda?
Ma usun, et fotograafi töö on suurel määral klienditeenindustöö. Inimestega suhtlemine on ülitähtis. Olen veendunud, et igaühest on võimalik saada häid pilte. Emotsiooni on lihtsam pildile saada, kui tegemist on paari, pere või suurema grupi inimestega. On oluline ära tabada inimeste olemus ja siis seda võimalusel rõhutada. Eks alguses ole ikka natukene kummaline, kui paar tuleb pildistama kellegi juurde, keda nad pole kunagi elus näinud, ja see keegi hakkab neid muudkui klõpsima. Olukord tuleb kõigi jaoks võimalikult mugavaks teha ja fotograaf on see, kes pildistamise õhustiku eest vastutab. Ma lasen paaridel teha pildistamise ajal erinevaid ülesandeid ning juhendan pildistamisel palju, samas proovin ära tabada, millal neil on vaja aega kahekesi olemiseks – siis liigun korraks eemale.
“Päike oli sellel päeval eriti tugev ja tseremoonial oli kohati raske pruutpaarist pilti teha. Liikusin nende ette ning äkki märkasin, et mõlemal pisarad jooksevad, sest laulatuse jutt oli muutunud väga liigutavaks. Täpselt sel hetkel tulid päikese ette pilved, tänu millele sain emotsionaalse ja erilise hetke jäädvustada ilusa valgusega. Hetk hiljem tuli päike tagasi.” Foto autor Anete Toming
4. Mis nõuande annaksid noorele Anetele, kes fotograafiaga alles alustas?
Ma usun, et teeksin kõike samamoodi. Jätkusuutlikkus on võti. Tänapäeval on nii palju häid fotograafe ja neid tuleb aina juurde. Tuleb teha oma asja ja mitte võrrelda end teistega. Võrdlemine tapab loomingulisust ja motivatsiooni.
“Olime tükk aega pildistanud ja päike oli juba loojunud. Kõndisime autode juurde ja olime valmis ära minema, kui äkki avastasime, et taevas oli imeilus täiskuu ja see peegeldas ideaalselt järve peale, kus oli väike sild. Sellel pildistamisel saime fotole nii päikese kui ka kuu.” Foto autor Anete Toming
5. Millist võimalust võiksid noored tänapäeval rohkem kasutada?
Ma usun, et tänapäeval on läbi interneti ennast nii fotograafia- kui ka ükskõik millises muus valdkonnas väga lihtne arendada. Youtube on täis erinevaid detailseid õpetusvideoid ning pühendumise abil on võimalik ennast kurssi viia mis tahes teemaga. Ma usun, et inimesed ja sõbrad on ülitähtsad. Oma sõpru peaks hindama ja nende jaoks võiks alati aega leida.
“Nende laulatus oli Kuressaare kuursaalis. Läksime loojangu ajal pilte tegema ja leidsime peokoha kõrval mitmemeetrise õitseva jasmiinipuu!” Foto autor Anete Toming
Anete Toming. Foto autor Liis Lemsalu
Anete ja tema fotod leiad siit:
www.toming.ee,
@a.toming ja @atomingphoto.
Intervjueerija Kaisa Nele Hendla
Toimetaja Merily Šmidt
by Marie Põdra | aug. 18, 2018 | Avalehele, Elustiil, Kultuur, Muusika, Persoon, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
16-aastane noormees Steven Ilves on Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilane, kes kooli kõrvalt leiab aega laulda, kitarri mängida ja ise laule luua. Steven viljeleb alternatiiv- ja indie-muusikat. Ta videotel Youtube’is on kokku 18 708 vaatamist ning neist populaarseim on tema esimese loo „Welcome To Madness“ muusikavideo, millel on 7546 vaatamist. Noormees on avaldanud 3 laulu, millest viimane, „Golden Lies“ ilmus 2017. aasta detsembris. Steven iseloomustab end sõnadega musikaalne, abivalmis ja rõõmsameelne ning just sellise mulje ta endast intervjuu käigus jätabki.
Kui vanalt sa muusikaga tegelema hakkasid ja kuidas muusika juurde üldse sattusid?
Ma hakkasin muusikaga tegelema juba lasteaias. Sattusin muusika juurde tänu mu musikaalsele perele: mu mõlemad vanaemad laulavad ning ema-isa mängivad kitarri. Professionaalselt hakkasin muusikat viljelema kaks aastat tagasi.
Kas sul on mõni eeskuju? Kes?
On. Mind inspireerib üks suurimaid artiste – Ed Sheeran. Viimasel aastal ka selline Ameerika indie-pop grupp nagu LANY.
Millist muusikat sa kõige rohkem kuulad?
Kuulan seinast seina muusikat, kuna soovin igast muusikastiilist inspiratsiooni ammutada, aga kõige rohkem kuulan ma siiski indie-popi.
Mis inspireerib sind laulude kirjutamisel?
Otsest inspiratsiooniallikat polegi, mind inspireerib kõik. Näiteks laulu „Wide Lights Fields“ kirjutades mõtlesin, et maailmas on palju laule armastusest, aga keegi pole enda kohta laulnud ning siis lõingi laulu enda maailmast ja nägemusest. Aga näiteks oma laulu „Golden Lies“ kirjutades mõtlesin, et nüüd võiks kellestki kirjutada ja siis lihtsalt hakkasid sõnad jooksma.
Miks sa oma laule just inglise keeles kirjutad? Kas on tulevikus plaanis kirjutada ka mõni eestikeelne lugu?
Eesti keeles on kindlasti plaanis kirjutada, aga ma arvan, et ingliskeelsus on eelkõige tingitud tundest, et selles keeles on veidi lihtsam kirjutada. Ma ei pea ka eesti keeles laulukirjutamist just raskeks, aga inglise keeles oskan end paremini väljendada.
Sinu viimane lugu tuli välja detsembris. Millal on järgmist oodata?
Suve alguse paiku.
Kas sul on plaanis ka plaat valmis meisterdada?
Jah, olen sellele pikka aega mõelnud , mul oli tegelikult kavas plaat juba 2018. aastal valmis teha, aga EP materjali ei kogunenud kuidagi kokku. Kõik laulud tulid väga erinevad, kuid EP peaks pigem ühtne olema. Ma arvan siiski, et 2019. aastaks on plaat olemas.
Kas esined tihti ja kus sind enamasti näha ja kuulda saab?
See oleneb täiesti perioodist, näiteks vahepeal, jaanuarist märtsini oli mu graafik põhimõtteliselt täiesti tühi, oli vaid 1–2 esinemist, mais aga 7 esinemist. Peamiselt esinen avalikel üritustel, firmapidudel ja pulmades.
Sa käid praegu 10. klassis, kas ka su tuleviku õppimisplaanid on seotud muusikaga?
Jah. Ma ütlen tegelikult alati, et elada tuleb hetk korraga ja tean, et kolme aasta jooksul võivad kõik plaanid muutuda. Praegu olen mõelnud, et sooviksin minna Tallinna ülikooli audiovisuaalproduktsiooni õppima.
Soovin Stevenile edu tema ettevõtmistes. Mulle meeldib tema looming, see on omanäoline, maitsekas ja südamliku sõnumiga.
Kuula ka sina Stevenit siit:
“Welcome to Madness”
“Golden Lies”
“Wide Light Fields”
Autor Marie Põdra
Foto autoriõigus Steven Ilves
Toimetaja Kadri Toomsalu
by Marie Põdra | aug. 14, 2018 | Avalehele, Blogimine, Elustiil, Tuleviku töökoht, Z generatsioon
Viimasel ajal on nii blogimine kui ka vlogimine üha populaarsemaks muutunud. Inimestele on juba ammusest ajast meeldinud rääkida sellest, kuidas päev möödus ja mida põnevat tehti.
Tuntumad blogijad ja vlogijad saavad selle eest ka tasu, mis võibki olla üks nende suurimaid tuluallikaid. Raha saadakse tavaliselt oma blogis või vlogis mõne firma tooteid promodes.
Mis on aga nende vahe ja kuidas valida endale sobivam?
Mis on blogimise ja vlogimise vahe?
Blogi on eriti Y-generatsioonile tuttavam vorm — inimene teeb endale blogi netilehekülje kujul ning kirjutab seal, midapõnevat on ta korda saatnud, tavaliselt kas päeva või nädala kaupa.
Vlogimine seevastu on uuem viis päeva kirjeldamiseks. Vlogijad filmivad ennast ja oma tegevusi päeva või nädala jooksul ja postitavad video siis Youtube’i.
Blogimise plussid ja miinused
Üks suurimaid plusse blogimise juures on see, blogi tegemine on väga lihtne. Tavaliselt pole blogi alustamise jaoks vaja ka raha, kui kasutada platvorme nagu WordPress, Blogger, Tumblr või Pen.io. Blogimiseks pole ka kallist varustust vaja, piisab arvutist ja internetiühendusest. Blogimine sobib sulle, kui oskad kirjutades hästi oma tundeid väljendada.
Blogimisel on ka miinuseid. Üks raskemaid asju blogi pidamise juures on regulaarselt lugusid avaldada. Kui postitused ilmuvad liiga harva ja on ebahuvitavad, kaotad sa arvatavasti lugejaid ja blogil ei lähe hästi. Blogijana peaksid suutma isegi lihtsalt oma päeva kirjeldades lugejatele huvi pakkuvaid teemasid leida.
Vlogimise plussid ja miinused
Hea vlogi tegemine pole just eriti keerukas, kui sul on hea kaamera ja Youtube’i kasutaja.
Vlogimine ei vaja head kirjaoskust, videos saad oma tundeid verbaalselt väljendada. Nii kaua kuni vlogid on huvitavatel teemadel, mis vaatajaid ligi meelitavad, on kõik korras.
Samas peavad inimesed, kes vlogijaks soovivad hakata, mõtlema ka sellele, et vaja läheb head kaamerat. Et teha hea kvaliteediga vlogi, on vaja professionaalidele mõeldud kaamerat ja tarkvara. Kõik vajalik vlogimiseks võib olla üsna kulukas inimese jaoks, kes selles valdkonnas ise ametialaselt ei tegutse.
Samuti ei saa vlogi pärast avaldamist enam muuta. Blogipostitust saad sa pidevalt muuta, kuid vlogi peaksid sa enne maha võtma. Vlogide tegemine võtab ka kaua aega, tavaliselt peaks filmima terve päeva ja ka monteerimine on ajamahukas, võttes enamasti kaks kuni neli tundi.
Blogimine versus vlogimine: valik on sinu
Valiku pead tegema sina ise, sest tunned end kõige paremini. Mõlemal formaadil on oma plussid ja miinused, mis tuleks enne otsustamist läbi kaaluda. Kui oled hea kirjutaja, kuid inimestega rääkimine on sulle ebamugav, sobid sa blogijaks; kui sa aga pole sõnaosav kirjutaja ja rääkimine on sinu jaoks lihtsam, sobid vlogijaks.
Muidugi on võimalik korraga blogida ja vlogida, see tooks vaatajaid ja lugejaid suurel hulgal juurde, kuid selleks peaks olema palju vaba aega. Kindlasti on mõlemal juhul oluline meeles pidada, et kui midagi internetiavarusse üles paned, siis see sinna ka jääb ning peaksid juba eos kriitikaks valmis olema, sest leidub inimesi, kellele meeldib avalikult toriseda ja halvustada. Peaksid suutma kriitikat taluda isegi siis, kui kriitika on ebaadekvaatne.
Autor Marie Põdra
Toimetaja Piret Lepik
