by Marika Juusu | jaan. 29, 2016 | Kultuur
1. Kuidas sattusid fotograafia juurde?
Kunstihuvi oli mul juba varases lapsepõlves, mäletan end pidevalt joonistamas, värvimas, maalimas. Ka koolis kritseldasin kõikvõimalikele vihikuservadele. Põhikooli ajal sain vanematelt kingiks kompaktkaamera, millega asusin kohe katsetama. Esialgu pildistasin peamiselt detaile. Mäletan, et tegin mõned fotod ka kooli ajalehte ja see tundus tol ajal muidugi väga suur asi. Fotograafiahuvi muutus tõsisemaks põhikooli lõpuaastatel, kui sain oma esimese peegelkaamera. See oli võrreldes varasema kompaktkaameraga nagu öö ja päev ning alles siis hakkasin mõistma säriaja, ava, ISO ja teiste parameetrite tähendusi. Esialgu toimus kõik katse-eksituse meetodil. Hakkasin peagi pidama ka fotoblogi, mida nüüd on olnud põnev tagantjärgi vaadata. Inimeste pildistamisele hakkasin rohkem keskenduma alles 2012. aastal kui üks kunagine kooliõde palus mul oma lapseootust jäädvustada. Neid pilte nägi omakorda tema sõbranna, kes soovis ka endast pilte ning nii hakkas lumepall veerema.
2. Kas ja kus oled oma eriala omandanud?
Minu puhul on nii, et olen kõrghariduse omandanud hoopis majanduse valdkonnas – magistrikraadi sain ärirahanduse ja majandusarvestuse erialal. Usun, et majandusteadmised tulevad kasuks igal tegevusalal. Kunstiga olen aga tasapisi koguaeg tegelenud, käinud huvialaringides ja kunstikoolis ning hiljem täiendanud end koolitustel. Olen püüdnud end pidevalt arendada, antud valdkonnas toimub parim õppimine ka läbi praktika.
3. Millisele stiilile oled peamiselt fokusseeritud? Miks?
Stiil on ajas muutuv. Kui vaatan oma fotoblogi esimesi katsetusi ja võrdlen neid praeguste töödega, on erinevus märgatav. Aja jooksul hakkad tehnikat rohkem valdama ja see omakorda mõjutab ka stiili, sest tekib rohkem valikuvõimalusi. Kunstitunnetuslik pool on aga ilmselt see, mis peab olema inimesel kaasa sündinud. Kuigi stiili on keeruline sõnadesse panna, ütleksin enda puhul, et lähtun peamiselt esteetilisusest, emotsioonidest ja ilust. Varem eelistasin pastelsemaid toone, nüüd meeldib värve rohkem rõhutada. Kui saab valida, eelistan loomulikku päevavalgust ja seetõttu on suvised õuesessioonid mu vaieldamatud lemmikud.
4. Kuidas sünnib Sinu looming?
Kõik ilus ja huvitav, mis inspireerib, võib loomeprotsessi mõjutada. Fantaasiapildistamise puhul teen tavaliselt enne korralikult eeltööd, mõtlen detailid läbi, organiseerin vajalikud vahendid. Olen loomult hästi põhjalik. Mul tekib tavaliselt palju ideid, millest tuleb valik teha. Püüan oma nägemuse ellu viia, kuid jätan alati ka mingi mänguruumi, sest fotograafias tulebki kasutada seda, mis parajasti olemas või mida situatsioon võimaldab. Mängulisus on hästi oluline.
Ka portreede, paaride ning perede pildistamisel teen mingil määral eeltööd ja suhtlen kliendiga põhjalikult ootuste osas. Väga palju sõltub aga ikkagi hetkeolukorrast, mängin tavaliselt situatsiooniga, kasutan olemasolevat. Iga fotosessioon on kordumatu nagu iga pildistatav karaktergi. Kaasan kliendi ka mõtteprotsessi, olen ideedele avatud, püüan oma nägemust võimalikult selgelt edasi anda ning arusaadavalt juhendada. Püüan luua õhustiku, mis on vaba ja mugav, et klient tunneks end hästi.
5. Kust ammutad inspiratsiooni?
Absoluutselt kõik ilus ja huvitav võib inspireerida. Näiteks moekunst, disain, abstraktne kunst, mõni huvitav detail, kunstinäitused, loodus, muusika või mõni inimene. Eelmisel aastal inspireeris mind väga näiteks Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis toimunud näitus Uus Põhjamaade moeillustratsioon II, mis tekitas suure tahtmise ise midagi graafilist või illustratiivset joonistada. Kindlasti kandub selline inspiratsioon mingil määral edasi ka fotokunsti.
6. Kes on Sinu klient?
Nüüdseks olen pildistanud nii portreesid, beebiootust, paare, perekondi, tüdrukuteõhtuid, üritusi, fantaasiasessioone kui ka tooteid ja kinnisvara. Sel suvel pildistasin oma esimese täispika pulma. Ühte kindlat žanri praegu pole, mulle meeldib mitmekesisus. Enamasti pildistan inimesi ja see pakub kindlasti ka kõige rohkem väljakutseid.
7. Mida pead fotograafia juures kõige olulisemaks?
Fotograafia on valguse kunst, mille puhul on olulised esteetiline tunnetus ning hea selgitusvõime. Minu jaoks aitab see ümbritsevat hoopis teise pilguga näha, läbi objektiivi märkan rohkem ilu ja pisidetaile. Fotograafia aitab justkui aja maha võtta ja keskenduda ilu otsimisele. On suurepärane, et saan oma nägemust läbi fotode ka teistega jagada. Vau-efekti tekitavad enamasti sellised pildid, mille puhul vaataja hindab, et ta ise poleks sellist nüanssi märganud või sellise lahenduse peale tulnudki
8. Kas Sul on eeskujusid?
Olen aeg-ajalt olnud inspireeritud kunstnikest, kelle töid imetlen. Kui tuua mõned nimed, siis näiteks Iris van Herpen (moedisainer, kes kasutab muuhulgas ka 3D printimistehnikat), Brooke Shaden ja Kirsty Mitchell (fantaasiaküllased fotod), Lara Jade (täiuslikkuseni viimistletud puhta joonega fotod) jne.
Ka Eesti fotomaastik on minu hinnangul tugeval tõusuteel. Meil on juba praegu palju häid fotograafe. Tase on kõrge ja andekaid tegijaid jagub. Ilmselt on aga vähe neid, kelle käekirja puhul saab ka ilma pildi alt nime lugemata autorist aru. Kui keegi on sellisele tasemele jõudnud, hakkab see kohe silma. Meelde tulevad näiteks Valdur Rosenvaldi, Mait Jüriado, Anrike Pieli ja Liisa Härmsoni tööd. Seal on see maagiline sõnuseletamatu miski minu jaoks olemas.
9. Mida pead enda suurimaks saavutuseks?
Püsivust ja eneseületusi. Aga loodan, et suurimad saavutused on alles ees.
10. Mille kallal praegu töötad?
Hetkel töötan paari uue fotoprojekti kallal, mõtlen nende kontseptsioonide üle. Mõnda aega tagasi sai valmis ka minu uus koduleht ja olen seal hetkel oma fotoblogi arendamas (http://www.anneliloorits.com). Mul on suur soov sinna tihedamini postitama hakata ning peamisteks teemadeks on fotograafia, disain ja kunst.
11. Mida soovitad algajale fotograafile?
Teooria ja praktika käivad käsikäes. Soovitan hästi palju järgi katsetada ja haarata kinni erinevatest võimalustest, mida elu pakub. Samuti katsetada erinevaid žanreid, kohe ei peagi teadma, mis valdkonnale keskenduma peaks.
12. Millised on Sinu tulevikuplaanid?
Soovin ühel hetkel luua päris oma fotopesa ehk koha, mis on nii fotostuudio kui inspireeriv tööruum. Samuti soovin edasi arendada disainivaldkonda ja ühendada erinevad kunstihuvid tervikuks. Mul on palju mõtteid, aga neist saab ühel heal päeval loodetavasti blogist täpsemalt lugeda 🙂
Anneli facebooki fotoleht
Koduleht ja blogi
Instagram
by Erika | jaan. 29, 2016 | Erika Renel, Kultuur
Saabusin just Soomest suusamatkalt. Soome! Ma pahatihti Helsingist kaugemale ei satu. Minu mõte külmale maale kaasa trippida, tuli sellest, et Vikerraadios loeti juba mitmendat päeva ette juhan Smuuli Jäist raamatut. Seda jube igavat raamatut, mida keegi ka omalajal lugeda ei viitsinud, aga kuuldemänguna oli see üllatavalt muhe. Siis kui mu teel põhjapoole bussiaknast paistabki see imeline valge taevas koos hele-fuksiaroosa triibuga, siis tean, et see on Soome. Mu lapsepõlve unistuse maa, mis mu jaoks oli alati pastelseid Taxfree küpsiseid ja lahedaid plastikrihmaga helesiniseid elektronkellasid täis. Satume sinna kuidagi eriti külmal ajal, vaatamata sellele sõidavad väikelinnades noored jalgrattaga, vaid kerge sall näo ees kaitseks. Kuna meil on väga külm peab vahepeal natuke ürdilikööri jooma. Teele jäänud baaridest on eredamalt meeles Hemingway baar Jyväskyläs ja meie kohalik mäe baar Karhu, kus pole ühtegi teist külastajat. Kujutan juba ette kuidas ma lambanaha all selle rõdul päevitan, nagu Hinkus Hukunud Alpinististi hotellis.
Alguses tripime bussidega ringi. Peatume väiksemates linnades, kus midagi ei näe, sest jäine tuul on nii valuselt silmis. Highliht on soe hetk, kui saan legendaarses Aalto kohvikus suppi süüa. Hilem maabume metsamajakeses, tüüpiline mökki, mis on kambapeale üürides soodsaim kui hostel. Matka raskeim osa oli vastata messengeris ettetulevatele küsimustele: “Suusatad juba ka või?” Mida ma suusatan, ma olen suusamatkal ehk ilmselgelt tähendab, see, et istun baasis ja joon kuuma kakaod. Kraade on nimelt miinus 29+ real feel. Kutid tulevad lauatamast tuppa, ripsmed härmas. Soomlaseid on mäel vähe, sellise ilmaga nad suusakuurorti ei kipu. Meil paraku olid piletid varem ostetud. Ma tegelikult plaanisin suusatada küll, sest lumelaud oleks mu jaoks samahea kui keskeakriis. Millegipärast on need lumelauad, mida ma näinud olen, kohutava kujunduse ja värvilahendusega. Ma ei ole snoob, aga olen esteetiliselt tundlik oma aksessuaaride suhtes. Suusad on väga okey, veidi väärikam lähenemine ja veidi rohkem kontrolli.
Vedelen siis seksikas suusapesus mökki diivanil ja vaatan reality sarju. Ex on the beach ’i ajal mõtlen, kuidas ma tahaks olla Miamis hoopis. Vahepeal lähen ikkagi õue ja harjutan oma lomograafilist maastikufotot, aga nii umbes tunniks korraga, sest selleks ajaks on kaamera juba lootusetult sädelev ja valge ja aeglasemgi. Jope karusnahast äär on nagu suhkruvatt ja nutikindad võiks sisaldada sooje traate. Mu suur unistus on kohata polaarrebast, sellist pisikest lumist ja keras magavat. Ei kohta kahjuks. Ühel hommikul on metsamajakese ümber näha jänese järgi. Üks päev, kui unustan end liiga kauaks õue, on mul mökki saabudes üks varvas külmast valge ja tuim. Kujutan saunas juba ette, kuidas oleks elu ilma varbata. Saan aru kui pealiskaudsed on mu varasemad mured liiga lühikeste jalgade ja heledate kulmude ja muu tühise pärast. Mingi hetk, aga varvas taastub läbi valu. Oh, olen elus, kõik on hästi!
Cabinlove
Toimetas: Erika Renel
by Marika Juusu | jaan. 25, 2016 | Kultuur
Martin Nikolajev on 19. aastane õigusteaduskonna tudeng, kelle kireks on viimased 5 aastat olnud fotograafia.
Noore poisikesena märkas ta algajatele mõeldud kaamera müügikuulutust ning miski süttis temas põlema – ta pidi selle endale saama. Oma esimese peegelkaamera soetas poiss endale 14. aastaselt ning sellest päevast saati, kuhu ta ka ei läinud, oli kaamera alati temaga. Esialgu sai ka kõik tavalisemad lilled ja looduseimed üles pildistatud. Selle tõestuseks on Martinil tuhandeid fotosid. “Kes saaks nii suure kollektsiooniga uhkustada,” naerab poiss.
Sel perioodil oli portreefotograafia tema jaoks üks tume maa ega pakkunud suuremat huvi, kuid mingil hetkel see muutus. Jäädvustanud pildile oma esimese inimese hakkas ta seda teiste portreefotograafide loominguga võrdlema. “Ei ole eriti hea,”järeldas Martin. Rahulolematus aga oligi just see, mis ajendas teda edasi proovima ja end arendama. “Ühest inimesest pildistatute arhiivis sai kaks, seejärel kolm..neli ning hetkeseisuga on neid juba sadakond. Olen aina rohkem märkamas, et just portreefotograafia on see, mis mind tõmbab. Inimesed, nende erinevused ja kired.
Ma pole professionaal, kuid pildistamine on mu hobi ning oma piltide eesmärgiks pean lugude edasi andmist. Fotograafia kaudu teostan ma oma kunstilist poolt. Pildistades ma puhkan. See on viis, kuidas ma saan teistest asjadest end mõneks ajaks vabastada. Proovin igal sammul, iga pildiga saada paremaks, kui olin enne. Samas aga tunnen, et fotograafia, kui töö ei ole minu jaoks. Ma ei suudaks seda teha rutiinselt. Hetkeseisuga olen leidnud ala ning suuna, mis mulle meeldib ja mille abil suudan ma tulevikus ka enda kõige nõudlikumad vajadused rahuldada, sealhulgas hinnalisemate kaamerate/objektiivide ost, haha!”
Martin on osalenud ühel Siiri Kumari fotokoolitusel, kus talle tutvustati fantaasiafotode maailma. Muid kursuseid noormees läbinud ei ole. Kõik on omale käel õpitud ja järgi proovitud. Noormees tegutseb peamiselt Tallinnas ja Rakveres.
Telefon: +372 534 916 30
Portfoolio
by Marika Juusu | jaan. 19, 2016 | Kultuur
Mikko Leo Selg on 15- aastane fotograaf Tartust. Möödunud 2015 oli tema jaoks justkui breakout aasta, kus ta lõpetas ainult endale pildistamise ning hakkas tegema koostööprojekte erinevate partneritega. Näiteks pildistas ta Tallinna Lennujaamas, Kuldrula 2015-l, American Beauty Car Show-l, tegi pilte Tommy Cashile ja Reketile ning pildistas veel mitmeid superautosid.
Nüüd 16. sünnipäeva lähedal tuli tal idee võtta oma 15. eluaasta piltides kokku. Loomulikult on piltidel jäädvustatud erakordseid hetki/objekte/inimesi, mis pakkuvad tõelist vaatamisnaudingut. Tema laiem mõte oli aga innustada teisi noori oma unistuste poole püüdlema, sest Mikko sõnul on olenemata huvialast tegelikult võimalusi palju, tuleb vaid ette võtta ja ära teha!
Kuidas ja millal hakkasid pildistamisega tegelema, mida selle protsessi vältel õppinud oled?
2006. aasta talvel tegin ma oma esimesed pildid, kui kellegi odavast plastikust ühekordne fotokaamera juhuslikult minu kätte sattus. 2008. aastal, peale oma isikliku kaamera saamist, hakkasin regulaarselt klõpsutama. Teadlikuks ja kirglikuks tegevuseks muutus fotograafia peale 2009. aastat Looduse Aasta Fotol laste arvestuses kategoorias “Inimene ja Loodus” I koha võitmist.
Alguses huvitas mind pildistades kõige rohkem kaamera tehniliste võimaluste kasutamine. Väikese poisina oli huvitav näha, mis fotodele jäi, kui kaamera oli ühel või teisel viisil seadistatud. Nüüd, kui kaamera seadistamine tuleb juba iseenesest, on minu jaoks olulisim täiustada oma nägemuse jäädvustamist ja edasiandmist, õppides märkama huvitavaid vaatenurki ja saama kõige erilisemaid kaadreid.
Fotograafia kaudu olen kogenud, kuidas esmapilgul kättesaamatuna näivad unistused võivad täituda, kui diivanil lösutamise ja lihtsalt unistamise asemel tegutsema hakata. Inimesed võivad olla üllatavalt heatahtlikud!
Kuidas hakkasid otsima/leidma partnereid?
Kui ma olin 12, hakkasin otsima oma stiili fotograafias, uurisin mitmete fotograafide töid väga põhjalikult. Nii leidsin endale eeskujuks 13th Whitness, kelle töid siiani väga hindan. Tema piltidel on kujutatud objekte ja kohti kuhu igaüks ei pääse – lennukid, mahajäätud hooned, haruldased autod, pilvelõhkujad. Ka mina hakkasin otsima pildistamiseks põnevamaid kohti ja sündmusi. Kui mul tekkis idee teha mõni fotoseeria, kirjutasin inimestele, kelle abi ma selleks vajasin. Alguses oli raske toetust leida, aga ajapikku on see muutunud.
Millised on olnud suuremad komistuskivid?
Kõige keerulisem on mitte jääda loomingulises mõttes ühte ja sama rada tallama. Oluline on ära tunda, millal sa oma fotodega lähed üha uuesti justkui uuele ringile ja hakkad iseennast kordama. Sellistes olukordades ma tavaliselt panen kaamera mõneks ajaks nurka, puhkan pildistamisest kuni tunnen, et saan taas värskete mõtetega pildistama asuda.
Kuidas tekkis võimalus pildistada Ämari Lennubaasis?
Mu noorem vend on suur lennundushuviline ning ma soovisin talle teha unustamatu jõulukingi. Kirjutasin Eesti Õhuväe e-postiaadressile, et ma tahaksin koos oma vennaga Ämari Lennubaasi külastada, ning sain juba järgmisel päeval vastuse, et see soov lähebki täide. Meid võeti lennubaasis erandkorras vastu, sest varem ei olnud keegi sellise palvega nende poole pöördunud. Lennubaasis oli mul loomulikult kaamera kaasas, et jäädvustada see eriline päev ka piltidele.
Mida soovid fotoalal saavutada?
Ma tahan fotograafina pidevalt areneda ja põnevil olla, saavutused nii olulised polegi. Peamine on saada uusi elamusi, külastada huvitavaid paiku, leida häid tuttavaid ja elada elu täiel rinnal.
Koduleht
Instagram
Põlvamaa (juuni 2015)
hoone Tartus (juuni 2015)
Haapsalu (juuli 2015)
hoone Tartus (august 2015)
hoone Tartus (august 2015)
OnWheels Kuldrula 2015
OnWheels Kuldrula 2015
Eralennuk Panaviaticu angaaris (august 2015)
Aston Martin DB9 (oktoober 2015)
BMW i8 (oktoober 2015)
TOMM¥ €A$H esinemas Tartus (oktoober 2015)
Vaade Tartule (november 2015)
Reket esinemas Tartus (detsember 2015)
Vaade Tallinnale (detsember 2015)
Tartumaal (jaanuar 2016)
Vaade Tartule (jaanuar 2016)
Belgia õhuväe F-16 õhkutõusul (jaanuar 2016)
Mikko oma maja taga põllul (jaanuar 2016)
by | jaan. 9, 2016 | Kultuur
1. Kuidas sattusid fotograafia juurde?
Olen loov inimene ja katsetanud pikalt erinevaid valdkondi. Hetkel pakub fotograafia mulle huvi ja proovin end selles vallas edasi arendada. Kui juurte juurde minna, siis mu vanaisa oli fotograaf.. kuigi me ei ole kordagi kohtunud…
2. Kas ja kus oled oma eriala omandanud?
Õpin Tallinna Polütehnikumis fotograafiat.
3. Sa oled peamiselt fokusseeritud erotic-fashion stiilile. Miks?
Jah , erotic-fashion inspireerib mind. Selles on intrigeeriv element ja mulle ilmselt meeldib veidi piire kombata 🙂
4. Kuidas sünnib Sinu looming?
Looming võib alguse saada millest iganes– inspiratsioon tekib elulistest asjadest. Kui idee olemas otsin sobiva modelli, räägin meikariga ja valin riietuse ja muud elemendid ning asun pildistama. Ma küll hindan seda, et loov protsess oleks läbi mõeldud, kuid siiski ei tohiks minu meelest kunagi kaotada osakest juhuslikkusest ja kaosest.
5. Kus ammutad inspiratsiooni?
Ilu ja selle mõju ning erinevad varjundid on mulle alati edasiviivaks jõuks olnud.
6. Kes on Sinu klient?
Foto ei ole mu igapaevatöö, seega on sellisele küsimusele keeruline vastata. Ma pildistan ka portreesid ja lavastusi. Seega voib igaüks minu poole pöörduda. Kuid erotic-fashion kategoorias pildistan hetkel lihtsalt selleks, et end välja elada.
7. Mida pead fotograafia juures kõige olulisemaks?
Varem pidasin kõige olulisemaks “head silma”, kuid olen nüüdseks veidi arvamust muutnud ja arvan, et hea pilt nõuab ka tehnilisi teadmisi, õnne ja ka tehnikat.
8. Kas Sul on eeskujusid?
Aegajalt leian fotograafe, kes pakuvad inspiratisooni. Nimed muutuvad ajas ja ma arvan, et see on ka loomulik. Hetkel pakub vaimustust Daniel Sannwald.
9. Mida pead enda suurimaks saavutuseks?
On mitmeid pilte, mille sünni üle ma olen rõõmustanud. Seda juhul kui algne idee läheb metsa ja vaja kiirelt midagi uut genereerida.. Kui see õnnestub siis olen enda jaoks tõestanud, et saan hakkama.
10. Mille kallal praegu töötad?
Hetkel planeerin üht uut erotic-fashion seeriat stuudios. Teen seda lihtsalt selleks, et end peale pühi uuesti nö käima tõmmata. Kahe nädala päras pildistan ühe ajakirja esikaanetööd ja teen praktikat YES RIGHTS modelliagentuuris.
11. Mida soovitad algajale fotograafile?
See küsimus paneb mind muigama, kuna ma ei ole ka ise teab mis kaua pilte teinud. Hobikorras teinud umbes 5 aastat ja nüüd siis läksin kooli. Mäletan enda kogemusest, et põdesin päris palju erinevate tehniliste asjade pärast. Samas kunstnik minus sai alati võitu ja tegin pildid ikkagi ära. Ka aeglaselt arenedes on edasiminek suurem, kui mitte üldse proovides.
12. Kuhu oled jõudnud 10ne aasta pärast?
Unistan et elaksin San Franciscos ja saaksin seal end erotic-fashion zhanris proovile panna.
Katriniga saad kontakti tema kodulehe kaudu!
by Marika Juusu | jaan. 7, 2016 | Kultuur
“Muusika täidab mingit suuremat vajadust minu elus. Muusika on nagu igiliikur, mis viib mind edasi. Ma olen sõltumatu, tahan olla loominguliselt täiesti vaba, teha siis, kui meeldib, sest siis tuleb kõik hästi välja” – Leslie Da Bass
2014. aasta Eesti Muusikaauhindade galakontserdil pärjati Leslie Laasner, esinejanimega Leslie Da Bass, Aasta meesartisti ja Aasta elektroonikaalbumi tiitlitega. Tunnustus andis mehele sellise laengu, et auhinda vastu võttes teatas ta mikrofoni, et läheb nüüd koju ja hakkab kohe uut plaati tegema. Läkski. Kolme-nelja kuu pärast sai valmis uue plaadi esialgne materjal. Asine ja rangelt raamitud albuminimi “Direktor” tuli alles tükk aega hiljem. Lesliele ei meeldi igal aastal uue albumiga välja tulla. Pigem eelistab ta anda aastas paar-kolm kontserti ning nende vahepeale ära kaduda. Seega jättis Da Bass plaadi sahtlisse seisma ning hakkas vahepeal hoopis maailma.
Kuigi Leslie on kunsti õppinud koguni kümme aastat, on mees maalimisega justnagu bändi tegemise algusfaasis, kus tuleb alles oma demosid laiali saata. “Loen arvustusi ja need lähevad mulle praegu väga korda. Esimene kollektsioon põhines maastikumaalidel. Uues seerias, mille kallal praegu töötan, moodustavad tuumaks portreed. Usun, et saan kollektsiooni kevadeks valmis,” räägib Leslie.
Muusika ja kunst on Leslie jaoks nii õhuline, et ta ei taha loomingulisest tegevusest sõltuda. “Töötan igapäevaselt oma reklaamiagentuuris eesmärgil, et oleks võimalus osta pille ja anda ise plaate välja. Ma olen sõltumatu. Ma ei taha luua selleks, et hiljem piletirahast või müüdud maalist igapäevaseid arveid maksta või leib lauale tuua. Tahan teha siis, kui meeldib, sest siis tuleb kõik hästi välja,” räägib Leslie. Nii tegelebki meees oma hobidega päeva lõpus, mil tal loominguliselt veel nii mõndagi endast anda on. Kunsti ja muusika kõrval on Leslie suur motoentusiast. Motohuvi on Leslie´l juba lapsest saati veres. Restaureerimine, masinate otsimine ja nendega tegelemine pakub talle suurt naudingut. Leslie jaoks on taolise elustiili näol tegemist mõnusa komboga. “Inimesed imestavad, et kuidas ma leian selle kõige jaoks aega, aga ma arvan, et see on inimtüübis kinni. Üks täiendab teist,” ütleb Leslie ning lisab, et isegi siis, kui saabub see kuldaväärt hetk, mil saab lihtsalt diivanil istuda, hakkab jalg üsna pea tõmblema.
Kui on sisemine põlemine ning karjuv vajadus luua, siis selleks tegevuseks lihtsalt peab võimaluse leidma
Varasemad albumid salvestas Leslie kõik pärast südaööd, ajal kui ülejäänud pererahvas magas. “See oli kõige rahulikum aeg, et salvestada muusikat ja teha omi asju. Nüüd olen aga niipalju vanemaks jäänud, et neli tundi ööund jääb väheseks ning mõjub ka tervisele. Kui on sisemine põlemine ning karjuv vajadus luua, siis selleks tegevuseks lihtsat peab võimaluse leidma. Olen hakanud hommikuti ja nädalavahetustel leidma loomingulise eneseväljendamise jaoks hetki. Kui sätin köögis näiteks koogi ahju, siis leian vahepeal pool tunnikest, et istuda arvuti taha. Muru niites töötab niiduki mootoriga samal ajal ka aju ning pärast võtan jälle paarkümmend minutit, et salvestada väike loojupp ära,” räägib Leslie ning lisab, et taoline moodus end loominguliselt välja elada nõuab harjumist, järjepidevust ning teatud elustiili. “Mul on vajadus end loominguliselt välja elada. Kui ma seda teha ei saa, siis… loe edasi ajakirjast. YU Magazine talvenumbri leiad üle Eesti erinevatest kauplustest, mille nimekirja näed SIIN Ajakirja saad tellida endale koju postkasti, kui vormistad tellimuse SIIN
Osale kindlasti ka Leslie Da Bass plaadimängus ning võida endale tema viimane ülivinge album ja YU Magazine talvenumber!
Tekst: Marlen Mais
Fotod: Marie Sadé
by | dets. 2, 2015 | Kultuur
Kiirustasin Solarise Apollosse Stig Rästa raamatu „Minu Kennedy“ esmaesitlusele. Läbiloetud raamat, mis mulle tugevat mõju oli avaldanud, oli mul käekotis kaasas. Olin kindel, et ees ootab suur rahvahulk ja ma ei eksinud.
Esitluse ajal tundsin kerget muhelust, samas kadusin vastuolulistesse mõtetesse – esiteks võeti autor aplausiga vastu ja seejärel, vaene Stig, peab jälle nendele tobedatele küsimustele vastama. Õnneks esitati mõni asjalik küsimus siiski ka. Kõik, kes raamatut on lugenud, saavad aru, miks mul selline reageering tekkis ..
Olen Stigiga ühevanune ja see elu, mida tema tollel ajal Lasnamäel elas, oli tegelikult ka meie väikeses külas aktuaalne. Stigi värvikad kirjeldused sõpradega hängimistest, punkritest, alkoholi pruukimisest, pidudest, autodega ringi sõitmistest jne. Elu õppetunnid läbi kogemuste. Sel ajal oli see kuidagi täiesti tavaline ja tõesti, käis ka minu kasvamise juurde. Ainus, millest mina täielikult puutumatuks jäin olid narkootikumid, kuid millest raamatu kangelane juttu teeb. Ma ei tea ka kedagi oma külast kes oleks neid tarvitanud. Purjus peaga sõitmiste osas pean kahjuks nentima, et kuigi Stig ei kaotanud selle rumaluse tõttu oma sõpru-tuttavaid, siis meie sõpruskond jäi ilma lausa neljast noorest hingest. Olen veendumusel, et ega praegune noorte elu suurt teistmoodi pole, kui toona. Ainult punkreid arvatavasti pole.
Loomulikult ei saanud teoses üle ega ümber muusiku elust. Kõik kutid, kes on kunagi mõelnud bänditegemisele, saavad sealt suhteliselt hea ülevaate, milline see elu välja näeks ja milliseid pingutusi selleks tegema peab. Kuidas üldse sünnib üks lugu.
Kui aus olla, siis ega ma lugemist alustades selle mõju osas enda üle väga ei kahelnudki. Lugu puudutas mind nii, et kui olin jõudnud 117 lk lõpuni, tönnisin nagu väike plika. Teadsin täpselt millest Stig sel hetkel kirjutab. Antud leheküljelt saab lugeda millistele küsimustele Stig aastaid vastuseid on otsinud ning millised on tema hirmud. Samuti saab sealt vastuse miks raamat kannab just sellist pealkirja nagu “Minu Kennedy”. Mõte liikus paratamatult Stigi vanematele, et mida nemad neid ridu lugedes tundsid…
Tunnen Stigiga veel midagi ühist -räägin ärevuse-ja paanikahoogudest ehk siis „lõvist“ nagu ta esitlusel selle võrdlusena välja tõi. Ka minul tuleb aegajalt selle pahalasega võidelda. Kuigi see on nn trendihaigus, ei räägi keegi sellest siiski avalikult. Tahtsin väga teada mismoodi meie eurolaulik selle haigusega hakkama saab, kuidas on tema eluteekonda see häiriv tegur mõjutanud. Kui mind see probleem kummitama hakkas, olin omadega sisemiselt täiesti sassis. Abi ei olnud kusagilt võtta, sest tol ajal (18 aastat tagasi) soovitas kohalik arst lihtsalt piparmünditeed juua. Mis sest, et olin mitu korda erakorralises käinud, arvates, et hakkan otsi andma. Ei andnud mulle keegi mingit seletust, et mis toimub, vaid öeldi lihtsalt, et kõik on korras. No aga ei olnud ju. Asi läks aina hullemaks kuni olin omaenese vang. Tundsin end kõige paremini kodus, nagu Stig, sest seal oli turvaline. Õnneks vahetus mu arst ja sain lõpuks abi. Lohutati, et see on tublide inimeste haigus ja füüsiliselt kõik korras. Kui Stig kirjutas sellest, kuidas ta oma esimese tableti sisse võttis ning mida see kaasa tõi, siis tuli endalgi see õudus meelde. Nojaa, isegi kui mina ei võtnud tervet tabletti nagu seda Stig teadmatusest tegi, vaid veerand nagu kord ja kohus ette nägi, siis kogu see jama mis mu sees oli tuli ikkagi kõik välja. See oli kohutav tunne. Tänaseks olen õnneks need tableti söömised ja suuremad hädad seljatanud, aga pingelistel aegadel tuleb ikka „ lõvi“ külla. Kas sellest kunagi täielikult vabanen, eks aeg annab arutust.
Kokkuvõtteks on mul väga hea meel, et Stig oma “sahtleid” korrastama läks ja selle palverännaku ette võttis. Raamat pakkus ehedaid emotsioone, oli õpetliku alatooniga ja põnev.
Eriti tore oli esitlusel tõdeda, et ka meie YU toimetaja, Helen Kalpus, on suure osa endast sellesse raamatusse pühendanud. Nimelt toimetamise näol. Annan oma 15 a. tütrelegi nüüd raamatu pihku. Saame ühel õhtul mõnusa arutelu maha pidada. Eks kuuleb, mis tema sellest kõigest arvab …
Toimetas: Raili Salvet
by | nov. 25, 2015 | Kultuur
Jane Kukk kõrgkooli lõputunnistusel seisab tiitel mööbli disainer. Ignoreerides seda kätte võidetud silti, suundus ta pärast kooli lõpetamist moevaldkonda, kus töötas stilisti, blogija, visual merchandiseri ja loovjõuna. Ühel hetkel paiskas elu talle ette uue seikluse ning temast sai Maitré des Parfums, parfüümiõpetaja haute parfumeri´es Creme de la Creme. Jane loeb ja õpib meistritelt. Alljärgnevalt mõned raamatusoovitused, mida ta hea meelega ka Sinuga jagab!
Raamat, räägib lõhnade mõistatuslikult paeluvast maailmast, haistmismeele töötamisest ning parfümeeriast laiemalt ja kitsamalt.
Imeilus kohvilaua raamat, kus moe ja kunsti piirid põimuvad ühtseks inspiratsiooni ja silmailu oaasiks!
Ameerika Vogue´i loovdirektori autobiograafia, mis tutvustab lugejale moemaailma telgitaguseid. Väga kaasahaarav ja kirjutatud läbi põneva huumoriprisma.
Jane mõtetest saad pikemalt lugeda ajakirjast YU Magazine sügis 2015. Milliseid raamatuid soovitavad aga multidistsiplinaarne loovhing ja illustraator Birgita Silberg ning muusik ja filmirezissöör Andres Kõpper? Uuri järgi! Ajakirja saad kergesti tellida SIIT
