Põgenemine – elu ja surma küsimus või lõbus seiklus?

Põgenemine – elu ja surma küsimus või lõbus seiklus?

Kuidas käitud kui oled koos viie inimesega ühte tuppa lukustatud ja teie elu sõltub 60 minutist? Peate andma endast kõik, et lahendada mõistatused, mille taga peitub kood ukse avamiseks ja pääsemiseks. Kell tiksub halastamatult ja kõrvukriipivalt. Satud paanikasse ja kaotad pea või muutud imeväel Sherlock Holmes’iks? Selleks, et teada saada, kuidas ootamatutes olukordades toimid, esita sõpradele väljakutse osaleda unustamatus seikluspõnevikus kodust lahkumata. Ära muretse, sa ei pea ise jalgratast leiutama ja põnevusfilmi lavastama. Identity Games on selle eest juba hoolitsenud – kaasahaarav lauamäng “Põgenemistuba” garanteerib sulle koos sõpradega lõbusa ja närve kõditava 3-tunnise seikluse! Kuidas ma tean? Räägin enda pühapäevasest põgenemisseikluse kogemusest.

Mängukarpi avades kogunesid kõik osalejad nagu sumisev mesilaspere ümber magusa meepoti. Karp sisaldab kolme erineva raskusastmega põnevat väljakutset, – vanglast põgenemine, viirus ja pommimees, – mida tuleb kindlas järjekorras mängida. Iga seiklus koosneb kolmest osast, mis on peidetud erinevatesse ümbrikesse lahendamist ootavate peadpööritavate mõistatustega.

Enne mängima asumist soovitan tutvuda põhjalikult juhendiga, mis sisaldab määrava tähtsusega infot. lma mängureegleid teadmata on põgenemise tõenäosus väike. Hoidke reegleid mängides läheduses, kuna üsna mitmetel kordadel võib tekkida vajadus need uuesti üle vaadata, et mõista, mida mingi sümbol tähendab, kuidas vihjete kaarte (jah, õnneks sisaldab mäng ka põgenemise vihjeid – milline kergendus, kas pole?) lugeda jm.


Mängu alustades võite infoküllusest väikest pearinglust tunda, kuid see on õnneks mööduv nähtus. Kõik ümbrikud on varustatud selgete juhistega, mida ja millises järjekorras teha, ja hoiatustega, millest ei tohi üle astuda. NB! Selles mängus sohi tegemine ei aita – me proovisime ja põrusime! 4-kohalise võtme kombinatsiooni äraarvamiseks tuleb kõik sammud õigesti astuda.

Olles piisavalt ette valmistunud, asusime teele. Kui olime kronodekoodril punast start nuppu vajutanud, hakkasid kellasekundid helikiirusel liikuma. Piisas ühest silmapilgutusest mõistmaks, et meil on põgenemiseks aega vähem kui 60 minutit. Esialgsest tardumusest ja segadusest üle saanud, hakkasid kõigi käed ja mõistus kiirelt tööle – kelles avanes sudoku meister, kes pistis rinda Albert Einsteiniga, kes ootas kannatamatult, millal saab esimese vihjekaardi avada – kõigil oli küllaga tegemist.

Põgenemistoast pääsemiseks on iga meeskonnaliikme panus kriitilise tähtsusega. Nagu Aafrika vanasõnagi ütleb: “Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad jõuda kaugele, mine koos teistega.”

Hoiatus! Mängu ajal võib teid ootamatult tabada paanika, meeleheide, enesehaletsus, maailma kõige rumalama (või hoopis kõige targema!) inimese tunne, masendus ja mis kõik veel, nimeta ainult. Oluline on mitte lasta nendel tunnetel endast võitu saada ja vankumatu järjekindlusega edasi liikuda. Võin kinnitada, et võidutunne on magus! Isegi kui kronodekooder teeb vale koodi sisestamisel kõhedusttekitavalt madalal toonil tuut-tuut nagu oleksite Kuldvillaku mängus küsimusele valesti vastanud, ei ole te enne kaotanud kui alla annate.

Niisiis, kuidas meie pühapäevane põgenemisseiklus möödus ja mida me sellest õppisime? Vanglast õnnestus meil tänu heale meeskonnatööle, nutikusele ja kiirele tegutsemisele edukalt põgeneda (yeah, happy dance). Viirusele me aga vastu ei saanud ja see halvas nii meie mõistuse kui tegutsemistahte. Pommi kahjutuks tegemine osutus tervisekahjustuse tõttu võimatuks missiooniks ja põrusime sajaga – milline pettumus!

Või kas ikka oli? Pere ja sõpradega kvaliteetselt veedetud aeg ei ole kunagi raisatud! Veetsime koos lõbusalt aega ja kõigil oli väga põnev. Pealegi, oleme täiesti elus ja terved. Mängu käigus õppisime nii iseennast kui oma meeskonnakaaslasi ja nende tugevusi paremini tundma. Edaspidi teame, kellega tasub luureretkele minna ja kes pingutab lõpuni välja. Mõistsime, et läbimurre on alati selle ühe sammu kaugusel, mida sa kas oled või ei ole valmis tegema!

Soovitused! Põgenemistoast pääsemiseks peab kogu mängu meeskond mentaalselt hästi ettevalmistunud ja täielikult kohal olema. Edukaks põgenemisretkeks ole valmis meeskonnatööks ja aktiivseks suhtlemiseks. Varuge aega ja vältige ülemõtlemist – vastused on otse teie silmade ees. Kasutage loogikat ja ärge kodeerige lahti mõistatusi, mida pole olemas.

Oled seiklusteks valmis? Proovi ja sa ei kahetse! Tutvu mänguga: https://aasageko.eu/toode/lauamang-pogenemistuba-3-mangu/

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Johandra-Lisett blogimisest: “Kui on hea sisu, siis vanus ei loe…”

Kohtusime Johandra-Lisettiga Tallinna Kaubamajas, ta jäi mulle kohe silma erilise stiilse seljakoti ja lahkete suurte silmadega. Olles varem teda näinud üksnes piltide pealt, ei olnud mul siiski raske teda ära tunda. Ta mõjus täpselt nii loomulikult, avatult ja siiralt, nagu mul temast ettekujutus oli.

 

Kirjelda ennast kolme sõnaga.

Töökas, abivalmis, hooliv.

 

Millal alustasid blogimisega?

Alustasin blogimisega veidi rohkem kui kaks aastat tagasi, olin siis umbes 13-aastane. Alguses olin eelarvamusega, et nii noort keegi ei kuula, ja postitasin õe nime alt. Hiljem mõistsin, et kui on hea sisu, siis vanus ei loe, ning jätkasin enda nime alt.

 

Miks sa blogima hakkasid?

Kui olin noorem, siis noriti mind välimuse pärast ja kritiseeriti, et olen liiga paks. See kõik läks väga hinge. Hakkasin vähem sööma ja selle tagajärjel hakkasid ka kilod kaduma. Alguses oli kõik hästi, kuid hiljem tekkisid mul alatoitumisest nõrkusehood, tervis halvenes. Sain aru, et niimoodi jätkata ei saa ning hakkasin õppima, kuidas tervislikumalt toituda. Tundsin, et ei taha, et keegi teine peaks sama asja läbi elama, mistõttu alustasin blogimisega, et enda kogemusi jagada.

 

Kuidas leidsid julguse oma elu avalikult jagama hakata?

Alguses oli ikka veidi hirmus, olin negatiivsete kommentaaride suhtes tundlikum, aga tänu pere toetusele jätkasin. Nüüd on enesekindlus nii palju kasvanud, et negatiivsed kommentaarid mulle enam ei mõju. Saan aru, et nende taga võib olla lihtsalt kadedus.

 

 

Mida tehes unustad ümbritseva?

Näiteks jõusaalis olles. Seal mõtlen raskuste peale ja tahan ainult head trenni teha. Mul on väga kokkuhoidev pere, naudin nendega koos olemist ja meie ühiseid sööminguid, mil paneme telefonid käest ja keskendume lihtsalt üksteisele. Samuti unustan ümbritseva hetkedel, mil olen koos oma kallima või sõpradega.

 

Milline näeb välja sinu koolipäev?

Ärkan kell 6.45, pesen ja panen riidesse. Siis lähen tegema putru, mis on muutunud minu hommikuseks rituaaliks. Lisan pudrule eri lisandeid, nii nagu parasjagu soovi on. Võib ka juhtuda, et söön ühte ja sama putru paar kuud järjest, ainult vahetan lisandeid, milleks kasutan näiteks marju, banaani ja maapähklivõid. Puder hoiab kõhu koolipäeva jooksul piisavalt täis. Pudru kõrvale joon alati kohvi, mis mulle tohutult meeldib. Kooli lähen kella kaheksaks ja olen seal umbes kolmeni. Lõuna võtan alati ise kaasa: teen toidu tavaliselt juba pühapäeval valmis, pakin karpidesse, külmkappi. Sealt siis võtan igal hommikul.

Mulle meeldib süüa teha, valmistan tavaliselt õhtuti kogu perele toitu. Hommiku- ja lõunasöögid sööme eraldi, aga õhtuti tavaliselt koos. Tavaliselt lähen kell 19 või 20 trenni, peale seda koju magama. Varem oli päevakava kindlam, keskendusin trennile, nüüd aga püüan leida rohkem aega ka lähedastega koos olemiseks.

 

Kes või mis on sinu vaenlased?

Hmm… Mina ise vist. Keelan end ja nõuan endalt liiga palju. Olen maksimalist, teen väga korralikult või üldse mitte.

 

Mida kõige rohkem kardad?

Kõige rohkem ehk sõprade ja lähedaste kaotamist. Ma ei ole üldse materiaalne inimene, minu poolest kadugu rahakott või telefon, aga näiteks kui mõni hea sõbranna kaob ja me enam ei suhtle, siis see läheb hinge.

 

Mis on need asjad, mida kindlasti tahad elu jooksul teha?

Ma tahan reisida. Tahan avastada, inimesi aidata. Soovin jätta maha märgi, et tulevikus teataks, kes ma olin. Annan endast parima, et inimesed tunneksid end enesekindlalt ning oleksid terved.

 

Mis sul kotis on?

Koolipäeval on õpikud, telefon ja joogipudel. Koolilõuna on eraldi külmakotis. Mulle meeldib, kui seljakotil on palju sahtleid ja saan kõik asjad ära organiseerida. Samas kui lähen näiteks ühepäevasele reisile, võtan kaasa arvuti, laadijad, akupanga, batoonikesed, vajalikud riided ja telefoni. Hea, kui on kompaktne ja suurem kott, kuhu kõik asjad korraga ära mahuvad.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Mis on viimane ese, mille soetasid?

Bobby vargakindel kott, mille sain algavaks kooliaastaks Kaubamaja lasteosakonnast. Mulle meeldib selle koti välimus, beebiroosa on mu lemmikvärv. Välimus on minu jaoks tähtis, see loob emotsiooni. Kotil on nii palju erinevaid funktsioone, näiteks sangal on kaarditasku, helkurid on nähtaval igas suunas ja väga mugav ning kerge kanda. Mis kõige ägedam, kotis sees on ka välise laadimise USB pesa.

 

Mis on sinu unistus?

Tahan blogimisega jätkata aastaid. Näen, mida olen saavutanud kahe aastaga, ja tahan teada, mida on võimalik saavutada viie aastaga. Tahan blogiga inimesi aidata. Kindlasti tahan minna ülikooli. Täpselt veel ei tea, kas õppida juurat või psühholoogiat.

 

Foto: Kadri Tiganik

 

Johandra-Lisett võitis 2018. aasta parima noorteblogi tiitli. Kahtlemata on ta selle tiitli vääriline, sest soovib läbi blogi aidata neid, kes tahavad end enesekindlamalt tunda.

 

Johandra nõuandeid saad jälgida Instagramis @jl.fitfood ja blogis http://jlfitfood.blogspot.com.

 

Lugu on avaldatud YU sisuturundusplatvormi kaudu, kus noored saavad luua oma lemmikbrändidele põnevat sisu, kas tekstide, fotode või video näol. Lugu, mis pakub lugejale väärtust, samal ajal teenides ka tellija turunduslikke eesmärke.