Darth Vader astub vägede ette, et anda korraldus mässuliste rünnakud tagasi tõrjuda. Rose ja Jack seisavad Titanicu ninas teineteise embuses ning tunnevad, et ainult nemad kahekesi ongi terves maailmas olemas. Harry, Hermione ja Ron astuvad rongilt maha, et vastu astuda uuele õppeaastale Sigatüüka võlumaailmas. Kõiki neid olukordi seob üks ühine element — muusika. Iga seiga puhul on muusika erinev, kuid kõiki eelkirjeldatud seiklusi saadavad paljude südameisse jäädvustunud meloodiad, milleta ei oskaks kangelasi ette kujutadagi.
Helitööl on suur roll meeleolu loomisel. Foto autor Ester Marie Doysabas.
Filmi vaadates ei mõtle me tihti muusika peale. Kui muusika aga filmist ära võtta, oleks midagi justkui puudu. Filmimuusika ilmestab ja toetab ekraanil toimuvat, loob õige atmosfääri ning juhatab kinokülastaja emotsionaalselt läbi linateose. Kasutatakse nii tuntud ansamblite kui ka spetsiaalselt filmi jaoks heliloojalt tellitud muusikat. Mõnel filmil ei ole üldse muusikat (nt “Mother!”, 2017). Kuidas jõuab muusika helilooja sulest ekraanile? Kas ka sina võiksid hakata filmiheliloojaks?
Heliloojast rääkides tuleb paljude silme ette pilt vanemast habetunud härrast, kes istub klaveri taga hariliku pliiatsi ja noodivihikuga. Tänapäeva filmiheliloojad kasutavad enamasti veidi moodsamat lähenemisviisi. Filmihelilooja tähtsaim töövahend on DAW (Digital Audio Workstation) — programm, mis võimaldab kirjutajal salvestada ja taasesitada muusikat virtuaalsete instrumentide (VST ehk Virtual Studio Technology) või tavapärase helisalvestustehnika abil. Tarkvarasid, mille vahel valida, on palju ning ainuõiget valikut ei eksisteeri. On nii tasuta (Cakewalk, Reaper) kui ka tasulisi programme (Cubase, Pro Tools, Logic Pro X jne). Virtuaalsete instrumentide abil on heliloojal võimalik kuulda oma loomingut reaalajas ning teha kiireid muusikalisi otsuseid. Instrumentide valik on samuti väga lai. Tasuta pillid kõlavad kehvemini, kallimatega on võimalik luua päris instrumentide kõlaga meloodiat. Loomingulise töövahendina sobib nii üks kui teine, peamine, et kujutlusvõimel piire ei tuleks.
Kui helilooja palgatakse uuele filmile muusikat kirjutama, algab tavaliselt katse-eksitusmeetodil toimiv protsess. Nii režissööril, produtsentidel, filmistuudiol kui ka teistel asjaosalistel on oma ettekujutus, milline peaks muusika olema. Ideaalis on tähtsaim režissööri ja helilooja koostöö. Režissöör peab heliloojaga pikki arutelusid selle üle, mida vaatajale mingil hetkel edasi tahetakse anda. Kui esmane montaaž (rough-cut) filmist on valmis, kohandab mõni režissöör filmile ajutise muusika (temp-track’i), mille iseloomust peaks helilooja uue muusika kirjutamisel juhinduma. On heliloojaid, kes ei salli temp-track’i silmaotsaski, mõni saab sellest just inspiratsiooni. Muusika kirjutatakse paari nädala kuni mitme kuu vältel ning see on aktiivne protsess, millesse on kaasatud ka režissöör, kes annab vihjeid, milline ajastatud muusikaline motiiv (cue) sobib ja milline mitte.
Ühel õnnelikul (ja abstraktsel) päeval saab muusika valmis. Tavaliselt ei ole valminuks kuulutamine tingitud sellest, et helilooja ja režissöör on muusikaga rahul, vaid sellest, et aeg saab otsa. On heliloojaid, kes jääks igavesti oma muusikat parandama ja ümber kirjutama. Kui aga tähtpäev kätte jõuab, hakkab tööle meeskond orkestreerijaid, kes arvutis kirjutatud muusika päris pillidele noodistavad. Samal ajal (või ka varem) hakkab tööle heliinseneride meeskond, kes töötlevad teose elektroonilise muusika osa. Helilooja töö ei ole siin lõppenud: ta peab jälgima, et kõik, mis sai kirja pandud, kõlaks nii, nagu ta soovib. Mõned heliloojad võtavad auasjaks orkestrit salvestusel ise dirigeerida ja inspireerida.
Foto autor Bruno Araujo.
Kui päris instrumendid salvestatud, elektrooniline pool paigas, jõuab järg mix engineer’ide ja muusikatoimetaja kätte, kes koostöös režissööri ja heliloojaga panevad paika helitasakaalu, kõla ja visuaalmaterjalist lähtudes ka ajastuse. Kui seegi on tehtud, hundid söönud ja lambad terved, jääb oodata vaid filmi esilinastust.
Peab tõdema, et eelkirjeldatud protsess on vaid üks paljudest võimalustest, kuidas filmimuusikat tehakse. Ükski film ei ole eelmisega samasugune. Andekad ja ettevõtlikud inimesed on võimelised ka kogu töö üksinda ära tegema — küll mitte ehk samal tasemel Hollywoodi filmidega, aga tudengifilmidega kätt harjutada ei ole keeruline.
Kui tahad proovida, leia endale meelepärane DAW, muretse paar virtuaalset instrumenti (nt Spitfire Labs — tasuta ja väga kvaliteetne), MIDI-USB klaver, väline helikaart (nt Focusrite Scarlett 2i2) ja kõrvaklapid. Seejärel otsi YouTube’ist õpetusi, mis selgitavad, kuidas arvutimuusikat kirjutada. Leia ka film ja oledki oma filmihelilooja teekonda alustanud.
Autor Jaanus Karlson
Toimetaja Merily Šmidt
