Teise maailmasõja ajal oli vaieldamatult raske. Keerulised olud tingisid lihtsa eluviisi, taaskasutatud riided ning kokkuhoiu. Kuigi võiks arvata, et sõjaaegse kasinuse tõttu suri kõrgmood välja, jäi see tegelikult ellu — mitmed just tol ajal elanud disainerid muutsid moemaailma.
Lisaks sellele, et Elizabeth Ardenil oli meigifirma, oli ta ka moelooja. Just tema disainis daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist gaasimaski.1 See polnud aga kõik. Sõjaajal, mil isegi igapäevaseid tarbekaupu oli vähe, soovis ta parandada naiste enesetunnet tööl. Arden töötas välja väikese meigikomplekti, mis sobis USA naiste merejalaväe reservväele. Lisaks muule oli komplektis punane huulepulk, mis sobis ideaalselt merejalaväelaste vormiriietusega.4 Kuigi punane huulevärv on eksisteerinud juba aastatuhandeid, saavutas see just siis populaarsuse, mis kestab tänini.
Victory Red ehk võidupunane huulepulk. Foto allikas theglamourologist.blogspot.com
Ka siis, kui teine maailmasõda lõppes, tuli materjale kokku hoida. Sõjajärgsed disainerid olid mõjutatud uuest kasinast riietusstiilist või janunesid hoopis uhkete ja luksuslike kostüümide järele. Üks neist oli Christian Dior, kes töötas moekunstnikuna juba sõjaajal2. Ta tõi moodi tagasi naiselikkuse ja luksuslikkuse — tema disainitud rõivastes olid olulised elemendid peen piht, suur hulk kangast, käekott ning kübar.1 12. veebruaril 1947 esitles ta Pariisis uut kollektsiooni, mida hakati kiiresti kutsuma new look’iks (inglise keeles „uus väljanägemine“). Just selles kollektsioonis esinesid pikk A-lõikeline seelik (sõjaajal tuli materjali kokku hoida) ning ümarad õlad (erinevalt vormiriietusest).3 Need detailid olid selge protest kasina riietuse vastu. Dior tõi taas moodi ilu ja kaunid tualetid, mis kandsid nimesid Venus ja May.2 Selle kollektsiooni täheks sai Bari kostüüm, mis kehastas nii Diori protesti kui ka moeloomingu elegantset kaunidust.3
Bari kostüüm. Foto allikas recollections.biz
Venus. Foto allikas recollections.biz
Veel üks kuulus sõjajärgne disainer oli Charles James. Tema loomingus võib märgata ülitäpset moekäsitlust, väga väikeseid partiisid ja uuenduslikkust.1 Intellektuaalne, jutukas ja ajaloohuviline James naasis 10 kuud pärast Diori moeetendust Pariisi ning tegi omaenda moeetenduse. Üritus peeti Hôtel Plaza Athénées keskööl küünlavalguses. Harold Stevenson ütles: „See oli kõige ekstravagantsem, erilisem asi, mida suudad inimlikult ette kujutada, ning sellel ei olnud mitte mingisugust kommertslikku väärtust.“ Aasta hiljem ilmus ajakirjas Vogue Cecil Beatoni foto Jamesi kleitidest, mis olid tehniliselt ülikeerukad: ainuüksi aluspihik võis koosneda 18 kihist. Isegi pildi tegemine võttis terve päeva, sest moelooja kohendas kihte pidevalt (ta oli geenius, kelle perfektsionism muutus peaaegu et paranoiaks). Kuigi James suri 1978. aastal, kestab tema pärand siiani ning tema pühendumust ja tohutut detailirohkust austatakse tänini. 1996. aastal püstitati maailmarekord: Charles Jamesi 1945. aasta kleit sai oksjonil kõige kallimalt müüdud Ameerika moelooja riideeseme tiitli.5
Cecil Beatoni foto Charles Jamesi kleitidest, 1948. Foto allikas psclausen.files.wordpress.com
Charles Jamesi õhtukleit. Foto allikas www.metmuseum.org
Maailmasõjajärgset moodi on ka argisemat — selle tõestuseks on Claire McCardell. McCardell oli lapsena poisilik, teda huvitasid funktsionaalsus, mugavus, puhtus ja kvaliteet. Tema disainid olid igati šokeerivad, sisaldades elemente nagu pandlaga vööd, hõlmadega mähitud vöökohad ning muidu vaid suusariietel kasutatud detailid. Tolle aja mõistes oli kõige üllatavam tema idee luua kollektsioon eraldiseisvatest riideesemetest, st rõivastest, mis ei kuulugi kostüümi või komplekti. Seda ideed ei võetud tollal omaks ning sellised üksikud riideesemed hakkasid garderoobidesse ilmuma alles 1950. aastail. Populaarseks said need veel hiljem: 1985. aastal koos Donna Karani Seven Easy Pieces’iga, mis kätkes endas seitset riideeset, mis peaksid leiduma igas garderoobis. Kuigi McCardell tegi läbimurdeid ning lõi palju riideesemeid, oli tema üks suurematest õnnestumistest sõjaajal disainitud pop-over kleit, mis tuli koos pajakindaga. Tänu kleidi odavale hinnale osteti seda sadu tuhandeid eksemplare. Sarnaselt lõi ta ka tänapäevased baleriinad, mis tõid talle kollektsiooni esitlemisel aplausi. McCardelli inspireeris sõjaaegne- ja järgne kasin mood ja lõi täiesti uue riietumisstiili, American look’i, ning sai Ameerika moe-eeskujuks. Riidemustrite tarvis tegi ta koostööd Euroopa kuulsate kunstnike Picasso ja Miroga. McCardellist kirjutati pidevalt nii Vogue’is kui ka Harpers Bazaaris ning ta sattus kolmanda moedisainerina Time’i kaanele.6
Jamesi kihilised kleidid ja Diori meistriteosed on rabavad ja panevad iga moehuvilise neid imetlema. McCardelli panus moemaailma on suur: temata poleks meil praegu mugavaid vöösid, kapselgarderoobe, baleriinasid ega hõlmikkleite.
Pop-over kleit. Foto allikas www.metmuseum.org
McCardell oma disainiloomingu keskel. Foto allikas www.seamwork.com
Teise maailmasõja aegset ja järgset kõrgmoodi on laias laastus kahte sorti: ülielegantset ning igapäevast. Mõlemad suunad on tänapäevalgi haute couture’is levinud ning kasutuses. Mitmed moeloojad näevad Ardenit, Diori ja Charlesi oma eeskujudena ning just neile võlgneme paljuski tänu selle eest, milline on tänapäevane kõrgmood.
1 http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19401949.html
2 https://recollections.biz/blog/2946-2/
3 https://www.dw.com/en/the-new-look-how-christian-dior-revolutionized-fashion-70-years-ago/a-37491236
4 https://www.beautifulwithbrains.com/beauty-history-women-and-cosmetics-during-world-war-ii/
5 https://www.vanityfair.com/news/1998/11/charles-james-couture
6 https://www.seamwork.com/issues/2017/06/deconstructing-claire-mccardell
Autor Liisa Ady Oks
Toimetaja Merily Šmidt
