by Mari-Liis | mai 4, 2017 | Avalehele
Varem pidasin džässmuusikat piisavalt intiimseks, et mitte meelitada kohale rahvamasse. Kui võrrelda, oli džäss minu jaoks pigem kultuurne kolmapäev lemmiklokaalis, kui raju reede mürarohketel tänavatel.
Üks laupäevaõhtu meeleolukate Telliskivi loomelinnaku majade vahel andis aga džässile taaskord uue perspektiivi.
Jazzkaar tõestas, et džäss võib olla mõlemat – just see, mida Sa parasjagu vajad.
Ausalt öeldes oli Jazzkaar minu jaoks alati kuidagi kauge ja võõras maailm. Ma polnud päris kindel, kes taolisel festivalil üles astuvad, millistele inimestele on see suunatud ja kuidas võib valitsev meeleolu sobida neile, kes igapäevaselt džässi ei kuula.
Kui algul tundus, et ehk polegi natulejaid nii palju, koondus juba Sebastian Studnitzky kvarteti ajal lava ümber kuulajaid, kes olid elektroonilise džässi nüansirohkust valmis nautima ka püstijalu. Kiirus, millega Sebastian suutis klaverimängult trompetile ümber lülituda, oli niivõrd vapustav, et ka väiksemad džässisõbrad võisid juba professionaalse musitseerimise pärast kontserdile jääda. Minu isiklik lemmik oli tol õhtul remix loost, mille järjest kiirenev tempo mõjutas ka pealtvaatajate reageeringuid. Mõnel jõnksus kaasa pea, teisel jalad või koguni terve keha. Oli näha, et kvarteti muusika avaldas muljet. Vähemalt meie emaga olime müüdud ning soetasime plaadi ka hilisemaks kuulamiseks. Hiljem sattusin veel spontaanselt Jazzkaare vox popi, milles paluti rääkida esimestest elamustest.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Õhtu teine artist, Meshell Ndegeocello, köitis esmalt oma urbanliku oleku, tumeda pika mantli ja eripärase häälega. Tema muusikas esines isegi rokilikke elemente ning kerget räppi ja jutustamist muusika saatel, mis oli taaskord niivõrd teistsugune ja ettearvamatu lähenemine džässile. Jälgides aga seda, kui palju rahvast oli Meshelli kuulama kogunenud, kuidas isegi valgus saalis kogu valitseva meeleoluga sobitus ning millise rahuga laulja oma teoseid esitas, paistis kaugele, et tegemist on juba kogenud superstaariga.
Fotograaf Siiri Padar, 2017
Oma publitseva energiaga lõpetas õhtu Jazzkaarel Berliinis tegutsev noor ja värske koosseis Holler My Dear. Mis neid õhtu jooksul kuuldud ja nähtud artistidest eristas, oli kindlasti pidev suhtlus ja pilkkontakt publikuga, mistõttu oli ka lihtsam emotsioonidega kaasa minna ja lausa muretult ringi kepselda. Tegemist oli muusikutega, keda kujutaksin folgisõbrana ette ka erinevatel Eesti lavadel esinemas ja publikut tantsutamas.
Nii sain vaid õhtuga Jazzkaarel osa kolmest täiesti erinevast emotsioonist ja kontsertielamusest. Kuigi džässile mõeldes võib esmalt tekkida tunne, et see ei ole Sulle, tuleb julgelt need piirid ja hirm ülatada. Sest nagu juba öeldud, džäss võib olla täpselt see, mida Sa parasjagu vajad. Tuleb vaid enda jaoks õige üles leida!
Fotograaf Sven Tupits, 2017
by | dets. 23, 2016 | Kultuur
Peedu on tuntud peamiselt kontrabassistina, kes lööb aktiivselt kaasa muusikaringkondades ning on tegev nii Eesti kui ka rahvusvahelistes ansamblites. Ta on kirjutanud muusikat sümfooniaorkestrile, lühifilmile ja mitmele džässansamblile ning tema pillimäng kõlab rohkem kui kümnel plaadil. Viimased kaks aastat on ta tegutsenud Eesti Jazzliidu juhatuse esimehena, kuid otsustas teatepulga üle anda hinnatud artistile ja džässlauljale Laura Põldverele. YU uuris, mida džäss nende jaoks tähendab, miks nad on otsustanud pühendada oma aega Jazzliidule ning millised mõtted ja ootused on nii lahkuval kui ka uuel Jazzliidu esimehel.
Peedu Kass; Foto: Stina Kase
Peedu, mida on andnud sulle aeg ja kogemused Jazzliidu juhatuse esimehena? Miks oled otsustasid esimehe kohalt lahkuda ning anda üle teatepulk edasi Laurale?
See aeg on olnud väga põnev ja õpetlik. Korraldusmeeskonna telgitaguseid nähes muusku arusaam kontsertide ja sündmuste korraldamisest kindlasti muutub ning aitab ka osapooli paremini mõista. Väga hariv on olnud võimalus töötada meeskonnas, kus ei ole ainult muusikud, vaid väga erineva taustaga inimesed, kes kõik töötavad ühise eesmärgi nimel. Olin Jazzliidu ees kaks aastat ja tundsin, et enamik unistusi ja ideid õnnestus selle aja jooksul ellu viia. Seetõttu tajusin, et aeg on küps uue inimese ja energia tulekuks. Aegajaline töötajate liikumine kuulub kindlasti ühe eluterve organisatsiooni heade tavade hulka.
Kas ja kuidas võiks džässmuusika parandada inimeste elusid?
Džässmuusika annab hea võimaluse viia kuulajad endaga reisile kaugesse teadmatusse. Kiire elutempo juures on selline põgenemine teinekord hädavajalik! Dzässikontserdi publik ja esineja on alati omavahel mingisuguses seletamatus ühenduses, nende vahel toimub kommunikatsioon ja energiavahetus. Kes seda juba kord tundnud on, teab, et see tunne on suurepärane ja janu uue kogemuse järele aina kasvab!
Laura Põldvere; Foto: Stina Kase
Laura, mida džässmuusika sinule personaalselt tähendab? Aga Jazzliidule? Kogu Eestile?
Nii veider on see, et kui kuulen džässi, siis hakkab minus voolama mingisugune teistmoodi energia. Hoopis midagi muud kui teiste stiilide puhul. Ma satun ajarännakus kuskile lummavasse hetke – varasemasse aega. Emotsioonid ja värvid, mida see muusika minus tekitab, on justkui mingi ajaloori alla maetud. Ma pole ju selle muusikaga otseselt üles kasvanud, aga nostalgia tekib ikka. Nagu “Bonanza” sarja vaadates! Aga samas on tekkivad emotsioonid nii värsked ja erksad.
Jazzliit sündis tänu Jaak Sooääre initsiatiivile, vajadusest pakkuda kuulajatele eripalgelist džässmuusikat üle Eesti. Kontserditel esinevad Eesti selle valdkonna parimad muusikud, kelle tase ei jää kuidagi alla maailma nimedele.
Jazliit on organisatsioon, mis koordineerib džässialast koostööd muusikute ja organisatsioonide vahel, mis publiku jaoks väljendub mitmekesises kontserdikavas nii Eestis kui ka välisriikides. Ehk siis tänu Jazzliidule saame pakkuda väga sisukaid kontserte üle Eesti ja saame viia Eesti džässi ka kõige kaugematesse kodumaa nurkadesse.
Jazzliidul on täna põnevad ajad, sest dzässmuusika skeene pulbitseb nii noortes kui ka kogenud muusikutes, kes viljelevad väga laiahaardelist muusikat. Igale maitsele on midagi.
Miks otsustasid pühendada oma aega Jazzliidule?
Mulle meeldivad olukorrad, kus mul on visioon, aga ma pole veel päris kindel, kuidas seda ellu viia. Jazzliiduga on täpselt nii. Ma ei tea veel õiget lahendust, aga olen piisavalt motiveeritud ja põikpäine, et tulemuseni jõuda. Sel kevadel võtsin Jazzliidu juhatuse liikmena osa ka Jazzheadi festivalist, kus käisime meeskonnaga messi raames meie muusikute loomingut tutvustamas ning uusi koostööpartnereid otsimas. See oli super kogemus. Olen ka varem messidel tutvustavat ja müügitööd teinud, nimelt Studio Lingua Personaliarenduse Agentuuri projektijuhi töö tõttu. Nüüd sain sama kogemuse, olles sellel tööpostil välismaal. Jazzliidu meeskond on eelnevatel aastatel teinud väga head tööd nii otsese suhtluse vallas messikülastajatega kui ka pööranud tähelepanu liidu visuaalsele mõõtmele.
Jazzheadil kerkis õhku küsimus, kes võiks uuest hooajast Peedu Kassi ülesanded üle võtta, ning Peedu nägi ilmselt mu silmis leeki lahvatamas. Ma tõesti tundsin, et see võiks olla koht, kus saaksin aidata. Otsust ei pidanud langetama aga kohe. Suve alguses valiti uus juhatuse esimees ja juhatus, aga enne seda helistas mulle Peedu. Ma väga ei tahtnud ta kõnele vastata, sest mul tekkis see nii-öelda enne-lavale-mineku-närv, mis torgib peas ja ütleb, et miks sa seda teed, sa ei saa ju hakkama, see pole sinu jaoks. Aga Peedu oli piisavalt külma närviga ning sel hetkel, kui küsiti, kas ma olen nõus seda tööd tegema, vastasin jah.
Millised on sinu ootused ja mõtted värske Jazzliidu esimehena?
Üks asi on panna kirja ideed enne tervikpildiga kurssi viimist ja teine asi on hakata neid ellu viima, adudes liidu toimimist ja hetkeseisu. Mul on nii hea meel, et sain kokku panna Jazzliidu tegevtiimi, kellega on väga hea ja selge asju ajada. Ma olen loominguline inimene ja armastan olla pea pilvedes, aga samas … ma tahan, et selgus oleks majas. Ja kindlasti on oluline ka see miski, mis annab tiimile hea sünergia. Me oleme tiim “Power FM”, sest kui jälgida minu postkasti sissetulevate e-kirjade hulka, siis alates juulikuu algusest on see ilmselt 60% suurenenud. Me oleme mõelnud, kuidas teha Eesti džäss üleüldse nähtavamaks. Alustame sellega plaadipoodidest ning oleme otsimas ka hüüdlauset, mis aitaks Eesti džässi rohkem teadvustada. Kõigi mõtted ja ideed on oodatud. Oleme kasvatamas uut džässipõlvkonda ja organiseerime noortele programmi “Jazz elab jazzklubis” ehk siis muusikud ei lähe oma programmiga kooli, vaid toome lapsed-noored džässiklubisse. Eelmise aasta sügisel tuli välja “Eesti jazz noodis”, mis kätkeb endas džässmuusikute originaalloomingut. Sellele on tulemas ka järg, sest head materjali on liialt palju, et piirduda ainult ühe raamatuga.
Kuidas kiire elutempo juures oma aega korraldad? Kuidas ja millal jääb aega tegeleda oma bändi turundamisega?
Minu jaoks on kõige olulisemad kolm elementi – märkmik, telefon ja pastakas. Kogu info peab minema kirja märkmikku või siis pakilisemate teemade puhul telefoni märkmikku. Pastakaga saan suurelt ja uhkelt teha linnukese nende tegemiste taha, mis on tehtud. Ega muud võlu ei olegi. Ah jah … muidugi ka prioriteetide seadmine ja otsustamine, kui palju aega kuhugi investeerida. See on tegelikult kõige olulisem. See vajab pidevat kontrollimist. Erinevates valdkondes tegutsemine hoiab mind värskena ja ei väsita, vaid annab uusi ideid ja ka meeled on erksamad. Minu esinemistega tegeleb Moonwalk Agency, kellega olen koostööd teinud juba pea 12 aastat. Meie pika koostöö saladuseks on ilmselt veider huumorisoon ja see, et oleme ühel lainel. See ei tähenda, et alati samal meelel, aga me töötame ühe eesmärgi nimel ning armastame oma tööd.
Küsis: Marlen Mais
